KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 17.12.2021, Tallinn Haldusasja

) § 123 p 2, § 124 lg 1 p 1 ja lg 2 p 9 alusel. Karistusregistri andmetel on X-l 3 kehtivat kriminaalkaristust ja 19 kehtivat väärteokaristust, sh on taotlejat kahel korral karistatud reaalse vangistusega (karistusseadustiku (KarS) § 4231 ja § 424 lg 2 järgi; KarS § 394 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi). Väärteotrahve ei ole taotleja karistusregistri andmetel tasunud, mistõttu osad trahvid on asendatud arestiga. Korduv kriminaalkorras karistatus on

§ 124lg 3 kohaselt käsitatav ohuna Eesti julgeolekule.

X ei ole varasematest karistustest õppust võtnud ning pani katseajal toime uusi kuritegusid. Seega võib X ka tulevikus süütegusid toime panna. Taotleja on oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda. Seega tuleb elamisloa andmisest keelduda

§ 124lg 1 p 1 alusel.

X ei vasta tähtajalise elamisloa saamise tingimustele (

§ 123lg 2).

Taotlejal puudub piisav legaalne sissetulek (

§ 117lg 1 p 3).

Taotlejal on 13 Eestis elatud aasta jooksul olnud vaid üks ametlik töökoht ja talle on palka makstud vaid 2018. a aprillist kuni juunini. X ei ole Eestis hästi kohanenud (

§ 2102lg 1 p 2).

Taotleja ei ole Eestis omanud püsivat töökohta ja tal puudub Eestiga majanduslik seos. Lisaks on taotlejat korduvalt kriminaalkorras karistatud, mis tähendab, et ta ei ole omaks võtnud Eestis kehtivaid käitumisreegleid ja õiguskorda. PPA-le teadaolevalt ei ole X läbinud ühtegi eesti keele kursust, mis aitaks tal paremini sulanduda ühiskonda ja leida tööturul hõlpsamini tööd. Taotleja ei ole sedavõrd kaua oma kodakondsusjärgsest riigist eemal olnud, et tal võiksid tekkida märkimisväärsed raskused seal kohanemisega. Kuna taotleja ei töötanud, pidi tal olema elamisloa kehtivuse jooksul ravikindlustuse leping (

§ 120lg 1).

Taotlejale erandina elamisloa andmine ei ole põhjendatud (

§ 125lg 1).

Isikule erandina elamisloa andmine oleks õigustatud juhul, kui esinevad eriti kaalukad asjaolud, mis eeldavad edaspidi isiku jäämist Eestisse. Taotlejal on küll Eestis kolm alaealist last, kuid praegusel juhul ei ole alaealiste laste olemasolu selliseks erandlikuks asjaoluks, kuna X ei osale laste kasvatamisel ega toeta neid ka majanduslikult. Taotlejale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine riivab küll taotleja õigust elada perekonna- ja eraelu Eestis, kuid abikaasa ja lastega ühise perekonnaelu puudumine Eestis ja taotlejast tulenev oht on piisavalt kaalukas argument keelduda elamisloa andmisest. 4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.03.2021 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata 06.08.2020 esitatud elamisloa taotlus uuesti läbi. 1) Kuigi kaebaja viibib Eestis kohtulahendist tulenevalt seaduslikult (

§ 43lg 1 p 5), on tema võimalus töötada piiratud.

Sellest tulenevalt ei saa kaebaja kõiki maakohtu kehtestatud kontrollnõudeid täita ning tingimisi vangistus võidakse täitmisele pöörata. 2) Kaebaja ei nõustu, et ta ei ole Eestis hästi kohanenud. Kaebajale on eelnevalt väljastatud elamisluba

§ 137lg 1 alusel ning tema abielu ja abielulised suhted on kestnud üle 10 aasta.

Jääb arusaamatuks, millistest õiguslikest alustest tulenevalt on kaldutud kõrvale

§ 149lg-s 1 sätestatud erisusest.

Kaebaja elab Eestis püsivalt 2008. aastast ning Eestis elavad ka tema kolm alaealist last. Kaebaja elab koos elukaaslasega, kellega tal on ühine majapidamine. 2

§ 124lg 2 p-s 1 sätestatud keelule vaatamata tähtajalise elamisloa andmise.

PPA otsuses ei ole piisavalt arvestatud kaebaja põhiõigust osaleda oma alaealiste laste elus ja kasvatamises, samuti ei ole kaalutletud, kas tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on proportsionaalne ja vajalik meede, arvestades alaealiste laste huve ja õigusi. 4)

§ 124

lg 1 ei ole imperatiivne norm ja annab haldusorganile võimaluse kaaluda erinevaid asjaolusid, sh erandi tegemise võimalust lähtudes

§ 125lg-st 1.

Erandlike asjaolude arvestamata jätmine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mis puudutab kriminaalkorras karistatud välismaalastega seotud juhtumite hindamist.

1. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
2. Tallinna Halduskohus jättis 30.08.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Kaebaja õiguste riive on vähene, kuna kaebajal on Eestis viibimiseks seaduslik alus ning kaebajat ei ähvarda asjaolude muutumata jäämisel lähema kolme aasta jooksul Eestist väljasaatmine. Kaebajal on võimalik nimetatud aja jooksul vaidlustatud haldusaktis toodud eeldused kummutada ja taotleda seejärel uuesti elamisluba. 2) Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on korduvalt kriminaalkorras karistatud – kaebajal on kolm kehtivat kriminaalkaristust ja talle on Harju Maakohtu 11.06.2020 otsusega nr 1-20-2061 määratud katseaeg 4 aastat ja 6 kuud (periood 11.06.2019–10.12.2024). Maakohtu otsuse kohaselt peab kaebaja täitma järgmisi kontrollnõudeid: elama kohtu määratud alalises elukohas; ilmuma registreerimisele kriminaalhooldusosakonda; esitama andmed oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta ning saama eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks. Seega on kaebajal seaduslik alus ajutiselt Eestis viibida (

§ 43lg 1 p 5).

Kuna kaebaja ei viibi Eestis ebaseaduslikult, puudub põhjus teha talle lahkumisettekirjutust ja võtta meetmeid selle täitmiseks. Kuivõrd kaebajal on asjaolude muutumata jäämisel seaduslik alus viibida Eestis kohtuotsuse tegemise aja seisuga vähemalt järgmise kolme aasta jooksul, puudub praegusel ajal riive kaebaja perekonnaelule ning pole vajadust hinnata, kas kaebajale võib tekkida oluline riive mitme aasta pärast. Kaebajal on võimalik viibimisaluse lõppemisel taotleda uuesti elamisluba samal või mõnel muul alusel. Ka lahkumisettekirjutuse tegemisel on PPA-l kohustus arvestada kaebaja vahepealset tegevust perekonnaelu hoidmisel, ülalpidamiskohustuse täitmisel ja lastega suhtlemisel, samuti Eestis kohanemist ja kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale, sh kas kaebaja on vahepeal toiminud õiguskuulekalt ja oma kohustused täitnud. Seejuures peab PPA arvestama ka kaebaja viibimisalusest tulenevaid, sh lühiajaliselt töötamise ajalisi piiranguid. 3) Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik analüüsida ravikindlustuse olemasolu või tõendatust, kuivõrd see ei mõjuta kaebajale tekkiva riive ulatust. Ka ei mõjuta see maakohtu otsuse alusel antud viibimisaluse kehtivust. Kuivõrd vastustaja ei ole kaebajale püsivalt Eestisse elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel tuginenud

§-des 2101–2102 sätestatule, vaid üldistele elamisloa andmisest keeldumise alustele, ei olnud vastustajal kohustust kaaluda ka erandina

§ 149lg 1 kohaldamist.

4) Olukorras, kus kaebajal on ajutiselt Eestis viibimiseks alus

§ 43

lg 1 p 5 järgi, on kaebajal lubatud

§ 104lg 1 p 1 kohaselt töötada üksnes juhul, kui tööandja on tema lühiajalise töötamise PPA-s registreerinud. Töötamise piirangud, sh kvalifikatsioonile, 3

§-d 106–107. Võrreldes püsivalt Eestisse elamiseks antava elamisloaga on kaebaja töökohavalikud seega kitsenenud. Välismaalasel ei ole põhiõigust Eestis töökoha valimiseks ega Eestis töötamiseks (vt PS § 29) samaväärselt kodanikega. Kaebajale laienevad piirangud, sh kohtulahendist tulenev Eestis viibimise õiguslik alus ja sellest tulenevad kitsendused tulenevad otseselt kaebaja enda tegudest. Kaebaja tegude tagajärgede leevendamiseks ei tule kaebajale anda elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks. Kaebaja võimet talle maakohtu poolt seatud kohustusi täita tuleb vajadusel hinnata vastavas menetluses. Kohus peab hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte (Riigikohtu 12.03.2021 otsus nr 5-20-11, p 23). Kaebaja peab selleks tegema vajalikke pingutusi – otsima tööd, võtma end vajadusel töötuna arvele, tõstma oma kvalifikatsiooni

. Nimetatud pingutusi ja sellest tulenevat püüet õiguskuulekalt käituda on võimalik arvestada nii kriminaalhoolduse läbiviimisel kui ka tulevikus uuesti elamisloa taotlemisel. Kaebaja väidetud magistriharidust arvestades ei ole ilmselge, et kaebajal puudub võimalus täita samaaegselt

i ja kriminaalhoolduse nõudeid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 7. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada. 1) Kaebuses juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et talle oli eelnevalt väljastatud elamisluba

§ 137lg 1 alusel ja tema abielulised suhted kestsid üle 10 aasta.

Arvestades

§ 149

lg-st 1 tulenevat erisust võib välismaalasele anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks

§-des 2101 ja 2102 sätestatut kohaldamata. Vastustaja erisuse kohaldamise võimalikkust ei kaalunud ning halduskohus nõustus sellega. Samuti jätsid vastustaja ja halduskohus tähelepanuta kaebaja poolt välja toodud asjaolud, mis võimaldaksid tema suhtes kohaldada erandit tähtajalise elamisloa andmiseks

§ 125lg 1 p-de 2 ja 4 alusel.

2) Halduskohtu otsuses välja toodud võimalused töötamiseks ei ole sisuliselt täidetavad. Kaebajat ei võeta töötuna arvele – töötukassa teenuseid ja õpet saavad kasutada isikud, kellel on Eestis elamisluba. Lühiajaline töötamine registreeritakse juhul, kui välismaalasel on töökoha täitmiseks nõutav kvalifikatsioon, haridus, terviseseisund ja töökogemus ning vajalikud erialaoskused ja teadmised (

§ 106lg 11 p 1).

Kaebajal on ainult keskharidus ning tema võimalused leida registreerimise palganõudele vastav töö on sisuliselt olematu. Lühiajaline Eestis töötamine on lubatud kuni 365 päeva 455 järjestikuse päeva jooksul (

§ 106

lg 13).

§ 108

lg 11 p 5 alusel võib välismaalase Eestis töötamise registreerimisest keelduda, kui välismaalase usaldusväärsuses on põhjust kahelda. PPA otsuse ühe alusena on märgitud

§ 124

lg 2 p 9.

§ 124

lg 2 p 13 järgi käsitatakse

§ 124lg 2 p-s 9 nimetatud asjaolusid ohuna riigi julgeolekule.

Kuna kaebajat on peetud ohuks Eesti julgeolekule, ei ole sisuliselt võimalik käsitada teda usaldusväärsena. Seega on kaebajale ühelt poolt seatud keeld Eestist lahkuda ja kohustus end ülal pidada ning teisalt on muudetud võimatuks elatusvahendite teenimine ja kohtu nõuete täitmine. Võistlevate huvide (avalik kord, kohtu nõuded, alaealised lapsed) vahel ei ole halduskohtu otsusega saavutatud õiglast tasakaalu. 8. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Halduskohus leidis õigesti, et kuna PPA ei keeldunud elamisloa andmisest

§ 2101

ega § 2102 alusel, ei olnud PPA-l kohustust kaaluda erandina

§ 149lg 1 kohaldamist.

Tulenevalt

§-st 117 lg-st 2 peavad tähtajalise elamisloa andmise üldtingimused olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks. See tähendab, et püsivalt Eestisse elamisloa 4

§ 123

p-le 2, § 124 lg 1 p-le 1 ja § 124 lg 2 p-le 9, mis on üldised alused, ei olnud PPA-l kohustust kaaluda erandi kohaldamist. 2)

§ 125

lg 1 p-s 4 sätestatud erisus praegusel juhul ei kohaldu, kuna kaebaja suhtes esineb ka teisi

§-s 124 sätestatud keeldumise aluseid. 3) Elamisloa menetluse käigus 01.10.2020 saadetud e-kirjas kinnitas kaebaja, et ta teab, kuhu tööle läheb. Sellest järeldub, et kaebajal oli tööandja olemas, kuigi ta viibis selleks ajaks Eestis juba ilma elamisloata. Kaebaja lühiajalise töötamise registreerimiseks ei ole siiani taotlust esitatud. Kaebajal on Eestis viibimiseks seaduslik alus

§ 43lg 1 p 5 alusel ja seega on kaebajal võimalik ka Eestis seaduslikult tööd teha.

Eestis töötamiseks on õigus ka välismaalasel, kellel on Eestis viibimiseks seaduslik alus ja kelle lühiajaline töötamine on PPA-s registreeritud (

§ 106lg 1).

Kaebaja väitis elamisloa taotluses, et tal on magistrikraad. Magistrikraadiga isikul on kindlasti võimalik leida tööd, kus makstakse palgakriteeriumile vastavat palka. Lühiajalise töötamise registreerimise otsustab PPA kaalutlusõiguse alusel tööandja taotluse alusel. Kaebajal ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et tema lühiajalist töötamist kindlasti ei registreerita, kuna ükski tööandja ei ole kaebaja lühiajalise töötamise registreerimise taotlust esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 200 p 2).
2. HKMS § 199 lg 2 p 2 annab ringkonnakohtule õiguse apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. HKMS § 165 järgi tuleb kohtul kohtuotsuse põhjendavas osas esitada kohtu järeldused, tuues mh põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega ning samuti õigus, mida kohus kohaldas. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 20). Vaidlustatud halduskohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. 11.

§ 43

lg 1 p 5 järgi on välismaalase üheks Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks vahetult kohtulahendist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Harju Maakohtu 11.06.2020 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-2061 kohustati kaebajat 4 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja (11.06.2020–10.12.2024) jooksul täitma kontrollnõudeid, sh elama kohtu määratud alalises elukohas, ilmuma registreerimisele kriminaalhooldusosakonda, alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning saama eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks. Seega on kaebajal olemas õiguslik alus viibida Eestis kuni katseaja lõpuni. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kui asjaolud ei muutu, ei ähvarda kaebajat lähima ligi kolme aasta jooksul väljasaatmine ja kaebajal on võimalik enne katseaja lõppemist esitada uus tähtajalise elamisloa taotlus. Sellest aga ei järeldu, et puudub vajadus sisuliselt hinnata PPA 18.03.2021 otsuse õiguspärasust. 12. Ajutise viibimisõiguse ja tähtajalise elamisloaga kaasnevate õiguste maht on erinev. 5

§ 232

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt saab pikaajalise elaniku elamisluba taotleda vaid isik, kes on Eestis elanud elamisloa, mitte aga ajutise viibimisõiguse alusel. Eelkõige ilmnevad erisused töötamise puhul. Kui elamisloa alusel Eestis elavatel isikutel on üldjuhul võimalik ilma täiendavate tingimusteta Eestis töötada, siis ajutiselt Eestis viibiv välismaalane, kellel on seaduslik alus Eestis viibimiseks, võib siin lühiajaliselt töötada, kui töötamine on enne tööle asumist registreeritud PPA-s (

§ 106lg 1).

Välismaalase lühiajalise Eestis töötamise võib registreerida, kui välismaalasel on töökoha täitmiseks nõutav kvalifikatsioon, haridus, terviseseisund ja töökogemus ning vajalikud erialaoskused ja teadmised ning tööandja on Eestis registreeritud (

§ 106lg 11).

Lühiajaline Eestis töötamine on lubatud kuni 365 päeva 455 järjestikuse päeva jooksul (

§ 106lg 13).

Lühiajalisele töötajale peab tööandja maksma tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutokuupalgaga (

§ 107lg 1).

Kaebaja on viidanud ka

§ 108

lg 11 p-le 5, mille alusel võib välismaalase Eestis töötamise registreerimisest keelduda, kui välismaalase usaldusväärsuses on põhjust kahelda. Tööturuteenuste ja -toetuste (TTTS) seaduses ettenähtud teenustele ja toetustele on õigus ka seaduslikult ajutiselt Eestis viibival välismaalasel, kuid juhul, kui tema lühiajaline töötamine on

kohaselt registreeritud või tema töötamise õigus tuleneb välislepingust ja ta töötab (TTTS § 3 p 41). Ajutiselt Eestis viibiva isiku saab võtta arvele tööotsijana (TTTS § 6 lg 6 p 2), kuid mitte töötuna (TTTS § 6 lg 5 p 9). Seega on kaebajal küll võimalik Eestis töötada, kuid see õigus on oluliselt piiratum kui tähtajalist elamisluba omaval isikul. Töötamise piirangute olemasolu on nentinud ka halduskohus.

1. Kuivõrd tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine riivab kaebaja õigusi, ei saa kaebust jätta rahuldamata ainuüksi põhjendusega, et kaebajal on kohtulahendist tulenev õiguslik alus Eestis viibimiseks. Isegi kui pidada õigeks halduskohtu seisukohta, et kaebaja õiguste riive on vähene, siis see ei muuda lõppjäreldust. Nimelt on halduskohtus kaitstavad ka väheintensiivsed riived (vt Riigikohtu määrust asjas nr 3-17-981, p 11). On selge, et tähtajalise elamisloa saamise korral oleks kaebaja olukord kindlam ja parem kui praeguseks kujunenud olukorras. Ekslikule seisukohale asumise tõttu ei ole halduskohus sisuliselt kontrollinud vaidlustatud haldusakti õiguspärasust. Põhjendamiskohustuse olulise rikkumise tõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks ise asjas sisulist otsust teha.
2. Kuna asja läbivaatamine esimese astme kohtus jätkub, ei võta ringkonnakohus seisukohta menetluskulude jagamise osas. (allkirjastatud digitaalselt) 6