Obsah (6)

§ 407§ 444§ 438§ 436§ 468§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2021, Võru kohtumaja Tsiviilasi nr 2-21-118715 Tsiviilasi OK Incur

) § 407 lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 2 kohaselt hageja nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. 5. Kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja intressinõue.

§ 444lg 3 alusel ei põhjenda kohus nimetatud nõuete rahuldamist.

1. Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. 2 VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist summas 209 eurot 24 senti, viivisemääraks on 47,88% aastas. Hageja on arvestanud viivist põhinõude tagastamata osalt 979 eurolt 93 sendilt alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast
2. aprillist 2021 kuni hagiavalduse esitamiseni
3. oktoobril
5. Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kohtu hinnangul kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe kehtivust.

§ 438

lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

1. Laenulepingust nr 4791252 (dtl 39-43) nähtub, et lepingu eritingimustest tulenevalt on poolte kokkuleppel laenu intressimäär olnud 47,88% aastas. Tuginedes lepingu punktile 9.3 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, on hageja viivisemäära arvestanud võrdselt intressimääraga samuti 47,88% aastas. Kohus on seisukohal, et kostja ja IPF Digital Estonia OÜ vaheline leping nr 4791252 laenulimiidi kasutamiseks on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõistes. IPF Digital Estonia OÜ tegutseb nime all credit24.ee professionaalse laenuandjana, mis viitab lepingute tüüptingimustel sõlmimisele. Laenulepingule on lisatud „Krediidikonto üldtingimused. Oktoober 2018“ (dtl 40). Seega tingimused, sh viivisekokkulepe, ei olnud poolte vahel eelnevalt eraldi läbi räägitud, leping sõlmiti tüüptingimustel, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
2. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu
3. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1118-16, p 17). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 3 VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
4. jaanuari ja
5. juulit. Eesti Panga teatel oli intressimäär 0,00% alates
6. juulist 2019 kuni
7. juulini
8. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellel perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 47,88% aastas ületab seadusjärgset peaaegu 6-kordselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine.
9. Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu
10. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu
11. novembri 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 (p 17) toodud seisukoha kohaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
12. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-134938, p 7.1). Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust.
13. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt nt Riigikohtu
14. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja viivist
15. aprillist 2021 kuni
16. oktoobrini
17. Viivis seadusjärgses määras on samal perioodil kokku 35 eurot 1 sent (siinkohal kasutas kohus viivisekalkulaatorit).
18. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 979 eurot 93 senti, intressid 150 eurot 31 senti, viivised 35 eurot 1 senti, sissenõudekulud 40 eurot (kokku 1205 eurot 25 senti). Kohus jätab rahuldamata hageja viivise nõude summas 174 eurot 23 senti (209,24 – 35,01). 13.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 14. Menetluskulud jagab kohus

§ 163lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.

Hageja taotles kostjalt 1379 euro 48 sendi välja mõistmist. Kohus rahuldas hagi 1205 euro 25 sendi osas ehk ligikaudu 87% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud 87% ulatuses kostja kanda ja 13% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv summas 200 eurot. Kostjalt tuleb hageja menetluskulude katteks välja mõista 174 eurot (200 x 0,87). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (174 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 5