KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 24. mai 2021. a Tsiviilasja number 2-18-6

§ 40

). Hageja põhikirja p 4.2.5 näeb ette ühistu liikmete kohustuse võtta omandile vastavas proportsioonis osa majandamiskulude kandmisest, ühistu liikmel on kohustus tasuda makseid üks kord kuus, hiljemalt tarbimisele järgneva kuu

1. kuupäevaks. Kulude jaotuses lähtutakse üldkoosolekul kehtestatud majanduskavast. Maksekohustuse täitmisega viivitamise korral on ühistul õigus nõuda viivitusintressi 0,2% ulatuses viivitatud maksesummalt päevas. Alates
2. jaanuarist 2018 võetakse maksete arvestuse aluseks majanduskava. Hageja on makseid arvestanud lähtudes tegelikest kuludest ega nõudnud liikmetelt ettemaksu. Hageja majanduskavad kehtestati korteriühistu üldkoosolekutel; majanduskavade täitmist on arutatud korralistel üldkoosolekutel; majandusaastate aruanded on kinnitatud. Ühistu liikmete tasutava majandamiskulude osa kindlakstegemiseks jagatakse korteriühistu kõik majandamiskulud kõigi korteriomandi reaalosadeks olevate eluruumide või mitteeluruumide pindalade summaga ruutmeetrites ning korrutatakse sellele liikmele kuuluva korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi või mitteeluruumi pindalaga. Kui korteriühistu on moodustatud vallasasjana käsitatavas ehitises, tuleb pindalade arvutamisel lähtuda vallasasjadena korteriühistu liikmete omandis olevate eluruumide ja mitteeluruumide pindaladest. Hageja esitas nõude arvestust tõendavad arved, kust oli näha teenuste lõikes kostjale langenud maksete osa. Arvetelt nähtus, et kostjal oli kohustus tasuda hagejale proportsionaalne osa üldelektri kulust, vee- ja kanalisatsioonikulust, prügiveo kulust ja muudest ühekordse iseloomuga kuludest. Kostja maksed arvestati proportsionaalselt ühistu maksekohustusest ning arvestuse aluseks võeti kostjale kuuluva korteri suurus. Kostjale esitatud arvetes näidatud kulu vastas ehitusregistri andmete järgi tema omandis ja valduses olnud ruumide pindalale. Hageja 4 esitas kohtule ka teenuse osutajatega sõlmitud lepingud, samuti sai kostja lepingutega tutvuda ka samasisulistes varasemates menetlustes. Hageja lisas lepingute juurde ka konto väljavõtte, millelt nähtus teenuste eest tasumine. Kostja kinnitas kohtule vande all, et ta ei ole peale
3. oktoobrit 2018 korteriühistule midagi maksnud. Paljasõnaline on kostja väide, et juhtimisteenust ning hooldusteenust ei ole reaalselt osutatud. Kostja vande all antud ütlustest ei selgunud, mis on teda takistanud esitamast veemõõdiku näitu selle asemel, et asuda seisukohale, et esitatud arve ei vasta tõele. Kostja selgitas vande all, et kuivõrd korteri nr 1 ühe toa arvelt on suurenenud tema korter nr 3, esitatakse mõlema korteriomanikule selle toa eest arveid. Maakohus märkis, et praeguse vaidluse teema polnud ühegi teise korteriomaniku võlgnevus korteriühistu ees. Kostja ei esitanud arvutuskäiku, kui suures osas on tema hinnangul topelt arveid esitatud. Hageja arvetel kajastuv kostja eluruumide suurus kattus ehitusregistri andmetega. Kostja arutluskäik tasaarvestuse kohta polnud jälgitav. Kostja ei esitanud ühtegi väidet ega tõendanud, et tal oleks rahaline nõue hageja vastu. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja väited seoses korteriomandite seadmisega ja mitteeluruumi üürituluga, kuivõrd need ei puudutanud käesoleva vaidluse eset. Hageja hagiavalduses märgitud igakuised tasunõuded on muutunud sissenõutavaks ja kostja on rikkunud avaldaja põhikirja p 4.2.5, KÜS § 15,

§ 40

lg 1 ja § 41 lg 1 p 2 ning AÕS §-st 75 tulenevat korteriomaniku kohustust tasuda hagejale igakuiselt elamu majandamise jooksvate kulude katteks sihtotstarbelisi makseid. Pooltel oli vaidlus ka viivise suuruse üle. Viivise arvestamisel tuli aluseks võtta samamoodi kuni 31. detsembrini 2017 KÜS ning pärast 1. jaanuari 2018

. KÜS § 7 lg 4 järgi võis majandamiskulude maksmisega viivitamisel ühistu juhatus nõuda korteriomanikult viivist kuni 0,07% maksmata jäänud summalt päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast arvates.

§ 42

lg 1 sätestab, et kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. Seadusandja ei piiranud seadusjärgse viivisemääraga tehinguosaliste õigust kehtestada tehinguga seadusest erinev määr.

§ 42lg 1 ei ole imperatiivne säte (Riigikohtu 23.

oktoobri

1. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-131006). Hageja põhikiri, milles vastav määr sisaldus, kehtis alates
2. juunist
3. Seega oli viivitusintressi nõue põhjendatud. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Riigikohus on
4. juuni
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14 selgitanud korteriühistu õigust nõuda menetluskulude hüvitist ka juhul, kui menetluses osaleb õigusteadmisi omav juhatuse liige. Hageja nõudis kostjalt esindaja kulu hüvitamist üksnes 50% ulatuses, s.o 17 tunni eest, tunnihinnaga 100 eurot, mida maakohus pidas põhjendatuks. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kostjalt välja mõista hagi tagamise avalduselt
6. mail 2018 tasutud riigilõivu summas 50 eurot, kuivõrd taotlus jäi rahuldamata. Muus osas, s.o 250 eurot, oli põhjendatud riigilõiv kostjalt välja mõista. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt võttis maakohus ekslikult nõude menetlusse hagimenetlusena, nimetades seda otsuses hagimenetlusega sarnaseks menetluseks. Korter nr 1 tehti kaheks eraldiseisvaks korteriks, millest kumbagi polnud P. Tammet õigustatud kasutama ega käsutama alates
8. aastast. P. Tammeti valduses olnud ruum korteris nr 1 on 5 korteri nr 3 lahutamatuks ruumiks. Kommunaalkulude tasumine on sõltuvuses eluruumi reaalsest olemasolust. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja väite, et hageja on nõudnud ja saanud tänaseni samu summasid kattuva pinna eest ka P. Tammetilt. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-17-131006 pole käesoleval juhul kohane, kuivõrd hageja ei toonud esile ega tõendanud, kuidas on saanud üldse võimalikuks hageja põhikirja sisse kirjutatud kokkulepitud viivitusintresside määr. Mingit vastavasisulist lepingut pole kostjaga sõlmitud. Viiviseintressi määr ei ole seadusega lubatud ja hageja viivisenõue on põhjendamatu. Lisaks ei ole viivise alussummad õiged. Asjas kohaldub seadusjärgne viivis. Maakohus ei analüüsinud kostja väidet, et juhtimisteenust ei ole reaalselt osutatud. Raamatupidamist on teinud sama isik, kes on osutanud juhtimisteenust, teenuse osutamiseks polnud hageja üldkoosolekul õigust antud. Selgusetuks jäi ka, milles täpselt väljendus välikoristus. Hageja esitatud korrashoiulepingu dokumentatsioonist nähtus palju kohustusi, mida tuli hageja hüvanguks täita, ent ei konkretiseeritud, mida, millal, kuidas jm tehti. Välikoristust väidetavalt teostava osaühinguga pole lepingu sõlmimiseks hageja üldkoosolekul otsust vastu võetud. Maakohus üritas kostjale panna negatiivse tõendamiskoormise ehk kostja pidanuks tõendama, et vastavaid teenuseid ei osutatud. Tegelikult pidi hoopis hageja tõendama, et tema märgitud teenuseid ka tegelikult osutati. Kostjalt nõutavate summade arvestus ei ole jälgitav. Kostja ei tunnista arvetel märgitud summasid, kuivõrd need pole õiguspärased. Kostja on tahtnud täita enda TsMS § 230 lg 1 tulenevat kohustust, ent maakohus jättis rahuldamata kostja taotlused võtta vastu tõenditena korteri nr 1 kohta esitatud kommunaalarved ja kuulata vande all üle tunnistajad.
9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus menetles õigesti rahalist nõuet hagimenetluses, kuivõrd TsMS § 613 lg 1 sätestatud hagita menetluse eeldused polnud täidetud. Menetlusliigi võimalik ekslik valik ei mõjuta lahendi õigsust (Riigikohtu
10. mai
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 18). Ka ei saa kostja eeltoodule tugineda tulenevalt TsMS § 631 lg-st 4 ja TsMS § 333 lg-st
12. Kostja arutlused tema korteri suurusest erinevatel aegadel on arusaamatud. Hagiga on hõlmatud korteriomaniku maksekohustuse täitmisega seonduv ajavahemikus juuni 2017 kuni mai
13. Maksete arvestuses on korteriühistu lähtunud sellest, et korteri nr 3 eluruumi üldpind on 183,1 m
14. Kostja on kohtule kinnitanud, et just selline on korter nr 3 suurus. Kohtule esitatud tõendite järgi on ehitusregistris samuti näidatud korteri nr 3 suuruseks 183,1 m
15. Korteriühistu põhikiri võeti vastu
16. juuni
17. a üldkoosolekul, protokolli ja põhikirja esitas hageja kohtule
18. juuli
19. a menetlusdokumendis. Kanne põhikirja vastuvõtmise kohta tehti registris
20. juunil
21. Ükski korteriühistu liige ei ole üldkoosoleku otsust vaidlustanud. Hageja on esitanud ühistu konto väljavõtted, millelt nähtub ühistule kulu tekkimine, igakuise tarbimisperioodi arvestuse kokkuvõtted, sh jaotus kulu liikide kaupa. Kostjale igakuiselt esitatavale arvele on kantud nii ühik kui ka ühiku hind ning nende korrutis. Erisused tarbimise arvestuses tulenevad majanduskavadest (nt vee tarbimise mõõtmata jätmine). Maakohus ei pannud kostjale negatiivsete asjaolude tõendamise kohustust. Maakohus osundas otsuses tõenditele, millel kohtu järeldused põhinevad. Maakohus märkis õigesti, et kostja üldsõnalised etteheited ei saa väärata tõendatud ja kontrollitavat arvestuskäiku. Hageja on
22. juuli
23. a menetlusdokumendis kõik ühistu liikmele langevad kohustused lahti kirjutanud, esitanud kohtule teenuste osutajatega sõlmitud lepingud ja tõendanud, et on teenuste osutajatele nende poolt esitatud arvete alusel maksed teinud. Lepingutes sisaldub tarbimise mõõtmise kord, mida on täidetud. Juhtimisteenuse osutamise alus ja hind põhineb ühistu 6 üldkoosoleku otsustel. Raamatupidamise korraldamise kohustus tuleneb seadusest. Eraldi teenust hageja sisse ei osta, vaid saab selle komplektse juhtimisteenuse hulgas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaal- ja menetlusõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 1337 eurot 24 senti ületavas osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja nõue viivise 1337 eurot 24 senti ületavas osas väljamõistmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda.
25. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 613 lg 1 järgi lahendab kohus hagita menetluses mh korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi. Seega kuulub korteriühistu poolt esitatud majandamiskulude nõue läbivaatamisele hagita menetluses. Asja hagimenetluses lahendamisel tuleb maakohtul järgida hagita menetluse reegleid. Üldjuhul ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis annaks aluse kohtulahend tühistada (TsMS § 631 lg 4) (Riigikohtu
26. mai
27. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18–20). Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjutanud praegusel juhul asja lahendamine hagimenetluses asja lahendamise tulemust.
28. Maakohus on õigesti leidnud, et kuni
29. detsembrini 2017 tekkinud nõuete osas kohaldub korteriühistuseadus (KÜS) ja korteriomandiseadus (KOS) ja alates
30. jaanuarist 2018 tekkinud nõuete osas kohaldub korteriomandi- ja korteriühistuseadus (

§ 40). VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Kuni

1. detsembrini 2017 kehtinud KÜS § 151 lg 1 nägi ette, et majandamiskulud on korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Alates
2. jaanuarist 2018 kehtiva

§ 40

lg-te 1 ja 2 järgi teevad korteriomanikud majanduskava alusel perioodilisi ettemakseid vastavalt oma kaasomandi osa suurusele. Korteriomanike kokkuleppe tingimusi arvestades võib korteriühistu põhikirjaga ette näha

§ 40

lg-s 1 sätestatust erineva kohustuste jaotuse aluse ja tasumise korra majandamiskulude kandmisel, kui see on kõiki asjaolusid arvestades mõistlik ega kahjusta ülemääraselt ühegi korteriomaniku õigustatud huve. Eelkõige võib põhikirjaga ette näha, et tegelikust tarbimisest sõltuvad majandamiskulud tasub korteriomanik pärast kulude suuruse selgumist kas vastavalt oma kaasomandi osa suurusele või vastavalt tema poolt tarbitud teenuse mahule. Kuni

1. detsembrini 2017 kehtinud KOS § 13 lg 1 ja AÕS § 75 järgi kandsid korteriomanikud kaasomanikena ühiseid maja valitsemisega seotud kulusid vastavalt kaasomandiosa suurusele. Hageja põhikirja p 4.2.
2. järgi on ühistu liikme kohustuseks võtta omandile vastavas proportsioonis osa majandamiskulude kandmisest, tasuda makseid üks kord kuus, hiljemalt tarbimisele järgneva kuu
3. kuupäevaks. Kulude jaotuses lähtutakse üldkoosolekul kehtestatud majanduskavast. Maksekohustuse täitmisega viivitamise korral on ühistul õigus nõuda liikmelt viivitusintresside tasumist 0,2% ulatuses viivitatud maksesummalt päevas. 7 Pooled ei vaidle, et kostja korteriomandi suuruseks on 183,1 m2, mis õigesti kajastub ka kostjale esitatud arvetel (I kd tl 35–36, 38–40, 42, 170–176; II kd, tl 71–75). Samuti on kostja kinnitanud, et ta ei ole tasunud korteril lasuvaid kohustusi alates oktoobrist 2018 (II kd, tl 93). Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et tema eest on arved osaliselt tasunud kolmas isik. Kostjal on kohustus tasuda tema korteriomandile osutatud kommunaalteenuste eest.
4. Kostja apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja tõendanud teenuste osutamist korteriühistule. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on analüüsinud poolte väiteid ja esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega ning jõudnud õigele seisukohale, miks on hagiavaldus põhinõude osas põhjendatud ning tuleb rahuldada. Ringkonnakohtul ei ole alust anda avalduses esitatud asjaoludele teistsugust hinnangut ega asuda maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Hageja esitas üldkoosolekute protokollid, teenuse osutamise lepingud ning pangakonto väljavõtted osutatud teenuste tasumise kohta, sh ka koristusteenuse osutamise kohta OÜ Linnahalduse ja OÜ Shela poolt (I kd, tl 29–30, 200–207), juhtimisteenuse osutamise kohta (I kd, tl 28–30, 211–212). OÜ-ga Shela sõlmitud töövõtulepingu p 3.
5. kohaselt kohustus OÜ Shela korraldama aastaringselt välikoristust üks kord nädalas, täpsemad tööd on loetletud lepingu p-des 3.1.1.-3.1.
6. Hageja
7. mai
8. a üldkoosoleku protokolli järgi otsustati määrata korteriühistu juhatusse järgmiseks ametiajaks senise tasustamise jätkamisega A. Sammelselg (I kd, tl 28). Nimetatud koosolekul osales ka kostja. Majandamiskava järgi on juhatuse liikme tasu 400 eurot kuus, tasu sisaldab õigusabiteenust ja juhtimisteenust (I kd, tl 29 pöördel) ning vastavat tasu on juhatuse liige ka saanud (I kd, tl 211–212, 220). Kostja väited, et juhtimisteenust ei ole reaalselt osutatud, on paljasõnalised. Kostja ei ole üldkoosoleku otsust vaidlustanud. Kostja ei ole teenuste osutamiseks lepingute sõlmimist korteriühistu poolt õigeaegselt vaidlustanud. Käesolevas asjas ei lahendata hageja üldkoosolekute kehtetuse küsimust. Kostja on esitanud samu väiteid teenuste osutamata jätmise kohta ja topelt arvete esitamise kohta ka varasemates menetlustes tsiviilasjades nr 2-12-9317, nr 2-16-17718 ja nr 2-13-61427 (I kd, tl 16–23, 44–51). Samuti on kostja tuginenud topelt arvete esitamise väitele tsiviilasjades nr 2-13-61427 (I kd, tl 50) ja nr 2-12-9317 (I kd, tl 22). Viidatud tsiviilasjades on kohtud tuvastanud, et hageja ei ole esitanud topelt arveid kostjale, kui korteri nr 3 omanikule, mille üldpind on 183,1 m
10. Kostja on esitanud väite, et viivisemäär on liiga kõrge. Samuti leidis kostja, et viivise arvestamise alussummad on valed. Samas ei ole kostja esitanud konkreetseid vastuväiteid, mis suuruses on võlgnevuse arvestus ebaõige. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka vigu viivise arvestuskäigus. Viivisemäär 0,2% päevas on kehtestatud hageja
11. juunil 2018 kinnitatud põhikirjaga. Kuni selle hetkeni arvestas hageja seadusjärgset viivisemäära vastavalt 0,07% päevas või 8% aastas (vt nt II kd, tl 62–63). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et

§ 42lg 1 ei ole imperatiivne säte (Riigikohtu 23.

oktoobri

1. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-131006). Seadusjärgse viivisemääraga ei piiranud seadusandja tehinguosaliste õigust kehtestada tehinguga seadusest erinev määr. Siiski ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivist põhinõuet ületavas määras, sh jooksvat viivist alates kohtuotsuse tegemisest. 8 Kuigi kostja ei ole otsesõnu taotlenud viivise vähendamist, on kostja nii kirjalikes dokumentides (II kd, tl 52, 152 pöördel), kui ka ringkonnakohtu
2. mai
3. a istungil rõhutanud, et taotletud viivis on ebamõistlikult suur. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja sellega väljendanud mittenõustumist viivisenõudega ning tahet viivisenõue vähendada. Viivise alandamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (Riigikohtu
4. detsembri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tasumisele kuuluv viivise summa ebamõistlikult suur ning see tuleb vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kostja kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja praeguses vaidluses põhinõudest suuremat viivisenõuet põhjendanud, väidetav põhinõude lõppemine menetluse kestel (II kd, tl 11 pöördel) ei anna alust väljamõistetavast põhinõudest suurema viivise väljamõistmiseks.
8. Kuigi ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus ja alus menetluskulude jaotuse muutmiseks maakohtu menetluses (TsMS § 173 lg 3). Hageja põhinõue on põhjendatud täielikult ning viivisenõue on rahuldatud suures ulatuses. Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse tühistamise ulatus ei too kaasa teistsugust kulude jaotust. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Sellise jaotuse korral puudub vajadus kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
9. Kuna hageja nõuded tuli läbi vaadata hagita menetluses, tuli neilt RLS § 59 lg 5 järgi riigilõivu tasuda 50 eurot. Hagita asja lahendava lahendi peale kaebuse esitamisel tasutakse RLS § 59 lg 15 järgi riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. Kuna hageja pidi maakohtus riigilõivu tasuma 50 eurot, pidi kostja maakohtu otsuse vaidlustamise korra tasuma samuti riigilõivu 50 eurot. Asja ekslik hagimenetluses lahendamine ei too menetlusosalise jaoks kaasa suurema riigilõivu tasumise kohustust kui asja menetlusõiguse normidega kooskõlas lahendamine. Pooled saavad taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist vastavalt TsMS §-le
10. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke