Obsah (6)

§ 134§ 137§ 135§ 118§ 138§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm Määruse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-6259 Kohtuasi X aval

) § 137 alusel, põhjendades seda sellega, et lapse ema tegevus kahjustab lapse huve. Kohus leidis, et kohasem õiguslik alus asja lahendamiseks on

§ 134ja § 135.

1. Käesolevas asjas on tuvastatud, et Harju Maakohus on 07.11.2016 määrusega tsiviilasjas 216-9345 kindlaks määranud lapsega suhtlemise korra. 06.03.2017 esitas lapse isa kohtule avalduse viia tema ja lapse suhtlemist korraldava määruse rikkumise kõrvaldamiseks läbi lepitusmenetlus. Harju Maakohus tunnistas 25.05.2017 määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21.09.2017 määrusega Harju Maakohtu 25.05.2017 määruse muutmata. Harju Maakohtu 23.08.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-1716831 anti lapse isale ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha ning koolieelse lasteasutuse valiku õiguse tegemiseks. Nimetatud kohtulahendite osas on alustatud lapse ema suhtes täitemenetlus, millest lapse ema on teadlik. Lapse emale on määratud ka kohtutäituri poolt sunnirahasid, mida lapse ema on osaliselt ka tasunud. Seega on lapse ema teadlik sellest, et tal tuleb täita Harju Maakohtu 07.11.2016 ning 23.08.2019 kohtulahendeid.
2. Hoolimata kohtu poolt kindlaks määratust ei ole lapse ema täitnud kohtumäärustest tulenevaid kohustusi ega last isale üle andnud. Lapse isa ei ole last aastaid näinud ning seda tänu lapse ema käitumisele. Lapse ema on koos lapsega selleks õigust omamata lahkunud Venemaale ning esitatud asjaoludest ei nähtu mingitki kavatsust Eestisse tagasi tulla. Sellele viitab asjaolu, et lapse ema on Venemaal taotlenud asüüli. Välisriiki lahkumisega on lapse ema teadlikult rikkunud kohtu poolt paika pandud suhtluskorda ning 23.08.2019 kohtumäärust, millega võeti lapse emalt ära hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas.
3. Lapse ema on enda käitumisega seadnud ohtu lapse vaimse ja hingelise heaolu ning ta ei ole teostanud lapse hooldusõigust lapse huvides. Lapse ema on oma tegevusega teadlikult ja põhjendamatult takistanud lapse õigust isaga suhelda ja võtnud lapselt tegelikkuses ära võimaluse isaga suhelda ning lapse isalt võimaluse last kasvatada ja lapse elus osaleda. Mitte ükski tõend ega tuvastatud asjaolu ei viita sellele, et lapse isa oleks enda lapse suhtes ohtlik või käitunud lapse ja lapse ema suhtes pahatahtlikult, mis annaks aluse last isast eemal hoida. 3 2-20-6259 Vastupidi, erinevalt lapse emast on lapse isa teinud kõik selleks, et suhelda enda lapsega ning tagada lapsele turvaline elukeskkond. Lapse ema on aga otsustanud lapse huvides tehtud kohtulahendite täitmise takistamiseks minna lapsega Venemaale, lapse jaoks täiesti võõrasse keskkonda. Selline käitumine ei lähtu lapse huvidest ning seab lapse heaolu ohtu. Lapse ema pöördus ilma selge põhjuseta koos lapsega Moskva varjupaika ning ei ole teada, millistes tingimustes laps tänasel päeval elab. Seejuures ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et lapse isa, kellel on kohtulahendi kohaselt ainuõigus määrata lapse viibimiskohta, oleks andnud loa lapsega Venemaale minna.
4. Täiendavaid abinõusid kohaldada võimalik ei ole, kuna juba on tehtud vähema mõjuga kohtulahendeid lapse huvides, mida lapse ema lihtsalt ei täida. Seetõttu tuleb lapse ema hooldusõigust piirata ning lapse emalt tuleb

§ 134lg 1 ja § 135 lg 2 alusel lapse suhtes hooldusõigus täielikult ära võtta.

Määruskaebus

1. Lapse ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, mille jätta lapse isa avaldus rahuldamata. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
2. Maakohtu määrusest ei nähtu, milles seisneb oht lapse heaolule. Samuti, et lapse ema poleks suuteline tagama lapsele turvalist elukeskkonda. Lapse huvides ei ole emalt hooldusõigus täielikult ära võtta ainuüksi põhjusel, et isa ei saa lapsega suhelda ja ema ei täida kohtumäärust. Hoopis lapse eraldamine emast oleks lapsele traumeeriv ja seaks ohtu lapse heaolu. Isaga suhtlemisel saab takistuseks ka keelebarjäär, kuna isa suhtleb üksnes inglise keeles. Lapse isa ei ela tegelikult Eestis peaaegu aasta, vaid elab Soomes Espoos, kus tal on uus pere. Seega antud olukorras emalt täieliku hooldusõiguse äravõtmisel peab laps asuma elama täiesti uues keskkonnas – Soomes ja seda olukorras, kus lapse ema ei saa enam kaitsta lapse huve ega otsustada lapsele oluliste küsimuste üle. Samuti ei ole maakohtu rakendatud meede kohane ega proportsionaalne. Maakohus ei ole rakendanud vähem piiravamaid abinõusid.
3. Tsiviilasjas nr 2-17-16831 on leidnud tõendamist, et lapse ema saab hakkama lapse igapäevase elu korraldamise ja lapse eest hoolitsemisega. Selle tsiviilasja raames viidi läbi kohtupsühhiaatriline ekspertiis mõlema vanema suhtes. Ekspertiisi tulemusena selgus, et lapse isa on isiksusehäirest tulenevalt kahtlustav, süüdistav, vähese koostöö- ja kompromissivalmidusega, orienteeritud enda edu ja õiguste saavutamisele ja tal on raskusi tunnete aktsepteerimisega. Kuigi isiksusehäired on tuvastatud ka emal, on kohus tuvastanud, et ta saab hakkama lapse igapäevase elu korraldamise ja lapse hoolitsemisega. Lapse ema on täielikult pühendunud oma lapsele ja teeb kõik selleks, et lapsel oleks turvaline. Lapsel on tugev emotsionaalne hingeline side ja lähedus oma emaga sünnist alates.
4. Lapse isa taotles

§ 137

alusel ühise hooldusõiguse lõpetamist, kuid maakohus omal algatusel lubamatult lahendas asja

§ 134ja § 135 alusel.

1. Eesti kohus ei saanud asja lahendada, kuna lapse isa elab Soomes ja ema Venemaal. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks.
3. Lapse isa palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Lapse ema käitumine on lapse heaolu ohustav. Lapse isa rahvastikuregistripõhine elukoht on Keilas. Kuna menetlust on alustatud Eestis, isa elukohajärgses riigis, siis on igati põhjendatud ka Eesti kohus tsiviilasja lahendama. Lapse isal on mitu kodu ja tema teine kodu asub täna Soomes, kuna seal on ka tema esimesest 4 2-20-6259 abielust sündinud lapsed ning ka uue elukaaslasega sel aastal sündinud laps. Samuti oleks pidanud lapse ema ebaõigele kohtualluvusele tuginema esimeses menetlusdokumendis maakohtus. Seega ei ole lubatud kohtualluvuse osas vastuväite esitamine alles määruskaebuses.
4. Lapse määratud korras esindaja leiab, et maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et lapse ema on oma käitumisega seadnud ohtu lapse heaolu.
5. Keila linn oma seisukohta ei avaldanud, kuna lapse isa ega laps ei ela Keila linnas.
6. Maakohus kaebust Ringkonnakohtule. ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha uus määrus, millega jätta lapse isa avaldus lapse suhtes ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks isale rahuldamata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
8. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole tuvastanud

§ 134

aluseid lapse emalt lapse hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks.

§ 134

lg 1 näeb ette, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid. Maakohus leidis, et lapse ema on enda käitumisega (minnes lapsega Venemaale lapsele võõrasse keskkonda ja takistades isal lapsega suhtlemast) seadnud ohtu lapse vaimse ja hingelise heaolu ning ei ole teostanud lapse hooldusõigust lapse huvides. Vanema hooldusõiguse piiramise kohta

§ 134

lg 1 ja § 135 lg 2 alusel teeb kohus lapse õigustatud huve ja õigusi kaaludes kaalutlusotsustuse. Kohtu kaalutlusotsustusse saab ringkonnakohus sekkuda vaid siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on diskretsioonipiire ületanud ja ebaõigesti eelpoolnimetatud asjaoludega sisutanud

§ 134

lõikes 1 sätestatud aluste esinemist.

§-s 135 märgitud abinõude kohaldamiseks peab kohus esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last vanema juures kasvades (vt Riigikohtu 30.04.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-18-3628, p 15). Maakohus on konkreetse last ähvardava ohu jätnud tuvastamata. Üksnes sellest, et lapse ema rikub lapse isa ja lapse vahelist suhtlemise korda ning kolis lapsega elama välisriiki, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada lapse vaimse, füüsilise või hingelise heaolu ohustamist. Õige on kohtumääruses märgitu, et lapsel on õigus suhelda mõlema vanemaga, kuid üksnes sellest ei saa teha järeldust, et lapse heaolu oleks ohustatud põhjusel, et ta ei saa isaga suhelda.

§ 134

lõikes 1 sätestatud aluste esinemise tuvastamiseks tuleb lapse heaolu hindamisel lähtuda tegelikust, olemasolevast olukorrast ja arvestada seda, kellega on lapsel suurem emotsionaalne side. Lapse isa ei ole esile toonud, et vaatamata sellele, et lapse ema on lapsega sünnist saati koos olnud, on lapsel piisav emotsionaalne side isaga, mille katkemisel oleks lapse heaolu kahjustatud. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et lapse viibimisel ema juures oleks lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu ohustatud või oleks laps hooletusse jäetud või lapse ema ei suudaks oma lapsevanema kohustusi täita. Ehkki lapse ema kuritarvitab vanemate ühist hooldusõigust ja eirab kehtestatud suhtlemise korda ning lapse isale antud ainuhooldusõigust lapse 5 2-20-6259 viibimiskoha osas, ei ole ohtu lapse heaolule tuvastatud ning selliseid asjaolusid ei nähtu asjast. Samuti ei nähtu asjas, et lapse ema poleks suuteline täitma oma kohustusi. Seega ei esine käesoleval juhul kolleegiumi hinnangul

§ 134

lõikes 1 toodud asjaolusid, mistõttu puudus maakohtul ka alus nimetatud sättest tulenevalt

§ 135

lõikes 2 sätestatud abinõu kohaldamiseks – hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks lapse emalt. 26. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine antud juhul ka

§-s 137 sätestatud aluseid lapse vanemate ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse lapse isale üleandmiseks.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Riigikohus on märkinud, et oluline on, et vanemad teostaksid ühist hooldusõigust

§ 118

lg 1 mõttes ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohi takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks annavad alust asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada (vt Riigikohtu 22.11.2017 määrust tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 17). Käesoleval juhul on asjas tuvastatud asjaoludel lapse ühine hooldusõiguse teostamine oluliselt raskendatud või isegi võimatu. Lapse isa avaldusest nähtub, et vanemate vahel suhtlemine puudub, lapse isa ei tea ei lapse ema ega lapse asukohta. Lapse ema on asunud elama välisriiki (Vene Föderatsiooni) ning on esitanud asüülitaotluse. Vene Föderatsiooni Justiitsministeerium on kinnitanud, et lapse ema elab koos lapsega Moskvas (tl 113).

§ 137

lg 2 p 2 kohaselt avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega.

§ 138

lg 2 2.lause kohaselt avaldus rahuldatakse, kui hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele. Kuna lapse isa on esitanud avalduse talle ainuhooldusõiguse üleandmiseks, saab kohus hinnata, kas lapse isale ainuhooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele. Seejuures tuleb arvesse võtta lapse isa avalduse põhjendusi, avalduse ulatust ning asjaolu, et Harju Maakohtu 23.08.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16831 anti lapse isale ainuhooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha ning koolieelse lasteasutuse valiku õiguse tegemiseks. Seega saab käesolevas asjas esitatud lapse isa avaldust käsitleda avaldusena lõpetada lapse ühine hooldusõigus ka muus osas, mida maakohtu varasem määrus ei käsitle. Lapse isa on esile toonud, et lapse ühine hooldusõigus tuleb täielikult lõpetada ja lapse isale ainuhooldusõigus üle anda põhjusel, et lapse ema eirab kohtumäärusega kehtestatud lapsega suhtlemise korda, lapse isale antud hooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas ning on läinud lapsega koos elama välisriiki. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lapse isa poolt esile toodud asjaolud ja põhjendused piisavad selleks, et lapse ühine hooldusõigus ka muus, kui lapse viibimiskoha määramise õiguse osas lõpetada. Lapse isa poolt esitatud põhjendused on piisavad selleks, et lapse ühine hooldusõigus lõpetada lapse viibimiskoha osas ning seda on kohus juba 23.08.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16831 teinud ja on andnud selles osas lapse isale ainuhooldusõiguse. Lapse isa põhiline mure on kolleegiumi hinnangul selles, et ta ei ole saanud oma õigust lapse viibimiskoha ja lasteaia valiku osas seni realiseerida, mitte muudes hooldusõiguse küsimustes hooldusõiguse teostamise võimatus. Seejuures ei ole lapse isa esile toonud, kuidas oleks lapse huvides muus osas (nt tervis, haridus jm valdkonnad) ühise hooldusõiguse lõpetamine ja lapse isale ainuhooldusõiguse üleandmine ning kuidas lapse isale selles osas ainuhoolduse üle andmata jätmine kahjustaks lapse huvisid. Samuti ei ole asjas kogutud tõendite pinnalt selliseid asjaolusid võimalik järeldada. 27. Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu määrus tühistada ja jätta lapse isa avaldus lapse suhtes ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks rahuldamata. 6 2-20-6259 Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata määruskaebuse väitele, et maakohus ei ole

§ 135lõikes 2 sätestatud kohaselt rakendanud leebemaid abinõusid.

28. Ringkonnakohus mõistab lapse isa muret, et ta ei saa lapsega suhelda ja tema eest hoolitseda.

§ 143

lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sellist õigust saab piirata üksnes kohus ja üksnes lapse huvides (

§ 143lg 3).

Lapse ema on seadust ja kohtumääruseid eirates asunud elama välisriiki ja välistanud sellega võimaluse lapse isal lapsega suhelda. Ringkonnakohus mõistab hukka lapse ema sellise käitumise. Samas poleks ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas lapse isa avalduse rahuldamisega võimalik tekkinud olukorda lahendada. Kohus ei saa karistusliku või sunnimeetmena rakendada järjest enam lapse ema hooldusõigust piiravaid abinõusid selleks, et lapse ema täidaks varasemaid kohtumääruseid suhtlemise korra ja hooldusõiguse osalise üleandmise osas. Lapse isal on õigus taotleda nimetatud kohtumääruste täitmist ning

1. a Haagi konventsiooni artikkel 8 alusel lapse tagasi toomist ja lapse isale üle andmist. Nähtuvalt kohtuasja materjalidest on lapse isa ka sellekohaseid samme ette võtnud. Lapse isa poolt tarvitusele võetud meetmete paremat rakendamist pole käesoleva asja raames paraku aga võimalik tagada.
2. Järgnevalt vastab ringkonnakohus ülejäänud määruskaebuse väidetele.
3. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb määruskaebuse väited ebaõige kohtualluvuse kohta jätta tähelepanuta. TsMS § 329 lg 2 järgi peab menetlusosaline kohtualluvust puudutavad vastuväited esitama esimesel võimalusel ja korraga. Vastasel juhul menetlusosaline kaotab õiguse sellistele vastuväidetele tugineda (TsMS § 331 lg 1). Seega tuleks kostjal kohtualluvust puudutavad vastuväited Eesti õiguse järgi üldjuhul välja tuua kohtule esitatavas esimeses menetlusdokumendis (vt Riigikohtu 29.03.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 14). Antud juhul esitas lapse ema sellise väite alles määruskaebuses, mistõttu on lapse ema kaotanud õiguse tugineda sellele, et asja on lahendanud vale kohus. Sellele vaatamata märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti määratlenud kohtualluvuse Harju Maakohtule. Maakohus oli pädev asja menetlema antud juhul TsMS § 116 lg 1 ja § 110 lg 1 p 1 alusel, kuna laps on Eesti Vabariigi kodanik.
4. Ebaõige on määruskaebuse väide, et maakohus väljus lubamatult avalduses taotletu piiridest. Riigikohus on mitmes asjas selgitanud, et kohus saab omal algatusel kaaluda

§ 134

lg 1 ja § 135 sätete kohaldamist (vt nt Riigikohtu 20.12.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1132-11, p 17; Riigikohtu 23.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21).

1. Määruskaebuse rahuldamine ja maakohtu määruse tühistamine ei anna kolleegiumi hinnangul siiski alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning endiselt on põhjendatud jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. TsMS § 172 lg 7 teine lause sätestab, et kui avaldus jääb rahuldamata hagita menetluses, mida saab algatada üksnes avalduse alusel, võib kohus jätta menetluskulud avaldaja kanda. Hagita menetluse avalduse rahuldamata jätmise korral saab kohus jaotada menetluskulud muu hulgas TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (vt Riigikohtu 13.05.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 13). Antud juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulusid täies ulatuses lapse isa kanda. 7 2-20-6259 Vaatamata sellele, et lapse isa avaldus pole osutunud perspektiivikaks, on selle avalduse esitamise tinginud otseselt lapse ema pahatahtlik käitumine. Lapse isale ei saa sellises olukorras ette heita, et ta püüab leida erinevaid võimalusi lapsega suhtlemiseks. Seetõttu esinevad ringkonnakohtu hinnangul alused jätta menetluskulud (v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud) poolte endi kanda.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg 1 järgi jätta eeltoodu tõttu ka kaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 8