KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 21.09.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-17934 Ko

) § 657 lg 1 p 1 alusel. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 9.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 10. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab hageja suures osas maakohtus esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava põhjalikkusega. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kompromissi tagasivõitmisega seonduvat. 7 Hageja tugines hagi esitamisel PankrS § 109 lg-le 1 ja PankrS § 110 lg 1 p-le 2 ning ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus nende sätete kohaldamisel. PankrS § 109 lg 1 p 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve ja PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt, kui tehing oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Vaidlust ei olnud asjaolus, et kompromiss sõlmiti 16.01.2017 ja seega oli PankrS § 110 lg 1 p-st 2 tulenev ajaline eeldus tehingu kehtetuks tunnistamiseks täidetud.
2. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kohtuliku kompromissi sõlmimine kostjaga I kahjustas võlausaldajate huve.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul jaotas maakohus tõendamiskoormise õigesti. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus kaebuses väidetud menetlusnorme tõendite hindamisel ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jõuda maakohtust erinevatele järeldustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses tuvastatuga, mille kohaselt kompromissi sõlmimine ei kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve ja kostja I ei teadnud ega pidanudki teadma, et kohtuliku kompromissiga väidetavalt kahjustatakse võlgniku võlausaldajate huve. Apellant käsitleb võlgniku ja kostja I vahel sõlmitud kohtulikku kompromissi kitsalt, arvestamata, et kompromiss, millega vähendati võlgniku vastu suunatud leppetrahvinõuet oluliselt, muudeti juba varasemalt tehtud tasaarveldusi ning mille tulemusena sai võlgnik 321 500 euro ulatuses täiendavaid rahalisi vahendeid, ei kahjustanud võlgniku võlausaldaja huve. Kostja I ei saanud eeldada, et selline kompromiss võlgniku võlausaldaja huve võiks kahjustada ning see asjaolu ei leidnud ka maakohtu menetluses tuvastamist. Kompromissi tulemusel ei vähenenud võlgniku rahalised vahendid, vaid sellega vähendati võlgniku vastu suunatud leppetrahvinõudeid ning võlgnik sai enda käsutusse rahalisi vahendeid. Nõustuda saab maakohtuga, et selline kompromissi sõlmimine ei välju tavapärase majandustegevuse raamest ega saa seda pidada võlausaldajate kahjustamiseks. Maakohus on otsuse p-s 24 märkinud, et võlgnik on kompromissi lisaks olevas pressiteates kinnitanud, et ka kostjaga I sõlmitud töövõtulepingu objekti lõpetamine oli võlgniku jaoks majanduslikult oluline.

1. Apellandi väitel loobus võlgnik kompromissi sõlmimisega tasunõudest põhjendamatult suures ulatuses. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Kui võlgnik ja kostja I ei oleks sõlminud kohtulikku kompromissi, oleks vaieldud selle üle, kas kostjal I on pärast võlgnikuga tasaarvestusi võimalik saada leppetrahvi seisuga 19.12.2016 summas 1 314 006,43 eurot või mitte. Vaidlust ju polnud, et võlgnik oli lepingut rikkunud ja seda ka praeguses vaidluses hageja ei eitanud. Kompromissimääruse alusel aga vähendati vaidlusalust leppetrahvinõuet oluliselt ning võlgnikule tasuti lisaks kokku 321 550,11 eurot. Apellandi väited võimalikust suurest tasunõudest on oletuslikud ja leidnud menetluses kinnitust. Asja materjalidest nähtuvalt oli kompromiss võrreldes kostja I leppetrahvinõude võimaliku rahuldamise võimaluse korraga võlgnikule kasulik.
2. Võlgnik ei olnud kompromissi sõlmimisel püsivalt maksejõuetu, ega muutunud selliseks kompromissi sõlmimise tagajärjel, mistõttu ei saanud kokkuleppe sõlmimine kahjustada teiste võlgniku võlausaldajate huve. Võlgniku suhtes toimus saneerimismenetlus, mida ei viida läbi püsivalt maksejõuetu isiku suhtes. Et võlgnik ei olnud kompromissi sõlmimise ajal püsivalt maksejõuetu, kinnitavad mh võlgniku juhatuse liikme X avaldused avalikkusele. Nii kinnistas X 28.12.2016 järgmist „võlgniku raskused on ajutised ja seotud ühe projektiga. Bauschmidtil on käsil kümme projekti, millest suurimad on Kopli trammiteede ehitus, Eesti suursaatkonna 8 tööd Vilniuses, US Military Ämari kasarmu ja kortermajade ehitus Tallinnas. Bauschmidti selle aasta käive ületab 30 miljoni euro piiri. Samal ajal ootab ees suur kahjum, märkis X. “Saneerimise õnnestumisel loodame järgmine aasta taas kasumisse jõuda. Järgmisteks aastateks on meil umbes 42 miljoni eurone lepingute portfell. Võlgniku avalikest sõnavõttudest oli võimalik välja lugeda, et võlgniku raskused on ajutised, need õnnestub saneerimisega ületada ning võlgnik ei ole püsivalt võimetu oma kohustusi täitma“ (II kd, lk 61 jj). Veel kinnitas võlgniku juhatuse liige avalikult, et Bauschmidt ja Endover Kinnisvara sõlmisid kohtuliku kompromissi, millega lõpetasid Tartu mnt 56 asuva City Residence elu- ja ärihoone valmimise olulisest hilinemisest põhjustatud vaidluse. Olukorra eripära tõttu andis Endover Kinnisvara oluliselt järele lepingust lähtuvate sanktsioonide nõudmisel ning pooled saavutasid kummagi huve arvestava ning õiguskindlust tagava leppe (II kd, lk 65 jj). Eeltoodu lükkab ümber apellandi väite, mille kohaselt oli võlgnik loobunud oma tasunõudest põhjendamatult suures ulatuses. Väited, et leppetrahvinõuded olid alusetud, on paljasõnalised ega ole kooskõlas asja materjalidega. Menetluses ei vaieldud, et kostja I leppis kompromissis kokku võlgniku poolt tasumata leppetrahvi nõude olulises vähendamises summani 550 000 eurot. Kostja I oli võlgniku arved tasaarvestanud kostja I poolsete tasaarvestustega enne kompromissi sõlmimist ja kompromissiga muudeti kostja I poolseid varasemaid tasaarvestusi. Kuigi tasaarvestus mõjutas võlgniku varalist sfääri, ei muuda see tasaarvestuse lubatavust ja sellega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi (Riigikohtu 4.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-14, p 14). Lisaks ei ole hageja maakohtu menetluses tõendanud, et võlgnikul olid kompromissi sõlmimisel või kohtumenetluse ajal võlausaldajad, keda kompromissi sõlmimine kahjustas. Samuti ei leidnud tõendamist, et kostjad olid teadlikud sellest, et kompromiss kahjustab võlgniku võlausaldajate huvisid või et kostjal I oleksid olnud erilised teadmised võlgniku majandusseisu kohta. Nõustuda saab maakohtu põhjendusega, mida ringkonnakohus

§ 654

lg 6 kohaselt ei korda, et kostjad ei pidanudki teadma võimalikust võlgniku huvide kahjustamisest. Kostjad on apellatsioonkaebuse vastuses märkinud, et kompromissi heakskiitmisel osales saneerimisnõustajana, kelle ülesandeks SanS § 16 lg 2 kohaselt oli mh kontrollida ettevõtja tehingute otstarbekust. Seega poleks eluliselt usutav, et võlgnikule anti nõu sõlmida võlgniku võlausaldajate huve kahjustav kokkulepe. Lisaks nähtub võlgniku pankroti väljakuulutamise määrusest, et ajutine pankrotihaldur oli seisukohal, et tagasivõitmise võimalused puuduvad. Pankrotihaldurile, kes oli ka võlgniku saneerimisnõustajaks, olid kompromissi sõlmimine ja asjaolud teada.

1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostjate vastu esitatud rahalise nõude 518 327,63 väljamõistmisega seonduvat. Hageja väitel, kui oleks jätkunud võlgniku nõuete sissenõudmine tsiviilasjas 2-16-16129 summas 644 427,85 eurot, vastutaks kostja II solidaarselt kostjaga I tulenevalt ettevõtte üleminekust. Maakohus jättis hageja nõude kostjate vastu rahuldamata, kuna nõudel puudus õiguslik alus. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellise nõude esitamiseks käesolevas menetluses puudub õiguslik alus. Hagi kompromissi kehtetuks tunnistamiseks jääb rahuldamata. Lisaks ei mõjuta kompromissi kehtetuks tunnistamine tagasivõitmise korras tsiviilasja 2-16-16120 tehtud kohtulahendi kehtivust ega õigusjõudu . Käesoleval juhul on poolte vahel olemas jõustunud kohtulahend võlgniku rahaliste nõuete osas. Seega saaks käesoleval juhul kompromissi kehtetuks tunnistamise puhul rääkida üksnes selle aluseks oleva tehingu ära langemisest, mitte menetlust lõpetava lahendi kehtetuks muutumisest. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kuivõrd hagi ei kuulunud kostja I vastu rahuldamisele, ei kuulu see rahuldamisele ka kostja II vastu. Kostja II vastu rahalise nõude 9 esitamiseks puudub õiguslik alus. Harju Maakohtu 27.06.2019 otsusega tsiviilasjas 2-19-2245 tuvastati 08.11.2016 toimunud korteriomandite müügilepingu tühisus. Kohtuotsus on jõustunud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud tühise tehingu alusel toimuda ka kostja I ettevõtte üleminekut kostjale II. Lisaks sellele ei ole esitatud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid ettevõtte ülemineku kohta.
2. Kohus nõustub kostjatega selles, et hageja poolt esitatud rahaline nõue oleks TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt ka aegunud. Leppetrahvinõude ja tasaarvestuse avalduse vaidlustamise aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Kostja I esitas võlgnikule leppetrahvinõude summas 1 255 305,19 eurot 16.09.2016 ja esitas sama nõudega ka tasaarvestuse avalduse. Lisaks esitas kostja I võlgnikule 07.10.2016 täiendava leppetrahvinõude ja tasaarvestuse avalduse. Tasaarvestuse tegemisel on õiguslikud tagajärjed ja võlasuhe lõpeb tasaarvestusega. Kui teine pool ei nõustu talle tehtud tasaarvestusega, peab ta selle vaidlustama ning aegumise vältimiseks pöörduma kohtusse. Maakohus leidis õigesti, et isegi kui kompromissi ei oleks sõlmitud, oleks hageja nõuded kostja I vastu lõppenud kostja I poolse tasaarvestuse teel, mida hageja tähtaegselt ei vaidlustanud. Hageja pöördus kohtusse 15.11.2019 ja seega hilinenult. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. et hagi rahuldamisele ei kuulu ja Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 17.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Kuivõrd maakohus määras kindlaks menetluskulud rahaliselt, siis teeb seda ka ringkonnakohus (

§ 174lg 3).

Kostjate menetluskulud apellatsiooniastmes olid õigusabikulud 4 506,66 eurot 28 tunni ja 55 minuti eest tasumääraga 160 eurot järgmiste toimingute eest: − − − − − − − − − − 18.03.2021 taotluse koostamine (2 tundi 50 minutit); 23.03.2021 taotluse koostamine (3 tundi 15 minutit); 26.03.2021 kliendi ja kohtuga suhtlemine (1 tund 10 minutit); 14.04.2021 täiendav seisukoht (1 tund 45 minutit); 04.06.2021 vastuväited tähtaja pikendamise taotlusele, kliendiga kooskõlastamine ning ringkonnakohtule edastamine (3 tundi 05 minutit); 16.06.2021 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (4 tundi 50 minutit); 17.06.2021 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (4 tundi 15 minutit); 21.06.2021 vastuse apellatsioonkaebusele täiendamine, kliendiga suhtlemine ning ringkonnakohtule esitamine (2 tundi 45 minutit); 18.08.2021 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine tsiviilasjas nr 2-19-17934 (2 tundi); 19.08.2021 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine tsiviilasjas nr 2-19-17934 (2 tundi 15 minutit). 18. Ringkonnakohus kontrollis kulude arvestust. Arvestades iga toimingu juurde märgitud ajakulu, siis on ajakulu kokku 28 tundi ja 10 minutit, mitte 28 tundi ja 55 minutit nagu märkisid kostjad. Kostjad esitasid 24.03.2021 taotluse kohustada hagejat tasuma menetluskulude katteks tagatist. Arvestades aga menetlusdokumendi sisu ja taotluse põhjendusi saab põhjendatuks ja vajalikuks kuluks sellise taotluse koostamise eest lugeda 3 tundi. Kostjad esitasid 14.04.2021 seisukoha ja 10 04.06.2021 vastuväited kohtu nõudmiseta. Selliseid toiminguid ei saa pidada vajalikeks ja põhjendatuks, kuna kostjatel puudus vajadus nende esitamiseks ja selliseid kulusid ei pea vastaspool hüvitama. Ringkonnakohtu hinnangul olid kostjate esindaja muud toimingud vajalikud ja põhjendatud

§ 175lg 1 mõttes ja olid kooskõlas menetluse käiguga.

Ajakulu kokku on põhjendamatu 7 tunni ja 55 minuti (2 tundi 50 minutit + 15 minutit + 1 tund 45 minutit + 3 tundi 5 minutit) ja põhjendatud 20 tunni 15 minuti (28 tundi 10 minutit - 7 tundi 55 minutit) ulatuses. Arvestades esindaja toimingute ajakulu, toimingute sisu ja asja keerukust saab käesolevas vaidluses lugeda põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu suuruseks 160 eurot. Seega tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 3 240 eurot (160 eurot x 20,25 tundi). Kulud ei sisaldanud käibemaksu, kuna kostjad olid käibemaksukohustuslased. Kostjate taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt ja jääb rahuldamata 1 266,66 euro osas (4506,66-3240). 19. Ringkonnakohus kohustas 06.05.2021 määrusega tasuma hagejat kostjate menetluskulude katteks ettemaksu 2 880 eurot. Kohus maksab otsuse jõustumisel menetluskulud 2 880 euro ulatuses kostjatele välja tagatise arvelt. Ülejäänud summa 360 euro mõistab kohus välja

§ 177lg 4). Pankr

S § 146 lg 1 p-d 1-4 näevad ette, et enne jaotise alusel raha väljamaksmist tehakse pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, pärandvara pankrotimenetluses pärimisseaduse § 142 lõike 1 punktis 1 nimetatud kulud, massikohustused, pankrotimenetluse kulud. Kohtul puudub õigus panna pankrotihaldurile kohustust maksta osadele võlausaldajatele tekkinud kulud välja sõltumatult kõigist muudest väljamaksetest. Vastavale seisukohale on asunud ka Riigikohus 10.04.2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13. Lisaks sätestab PankrS § 35 lg 1 p 6, et pankroti väljakuulutamisel lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2017 määrust tsiviilasjas nr 2-14-8672, p 15). (allkirjastatud digitaalselt) 11