Obsah (17)

§ 93§ 11§ 45§ 50§ 47§ 48§ 55§ 30§ 31§ 68§ 94§ 24§ 25§ 53§ 70§ 701§ 311

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-868 Otsuse kuupäev 7. aprill 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi M.M. kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise

) § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Riigikohtu hinnangul on vahistatu staatusest tulenev liikumispiirang kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnev ebameeldivus (Riigikohtu 09.12.2915.a otsus asjas 3-3-1-42-15, p 19).

§ 93

lg 5 järgi võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus, kaebuse põhjal oli kaebajale see võimalus tagatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 8 lg 1 sätestab, et väljapool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal ning sellist vaba aega peab olema vähemalt neli tundi päevas. VSkE § 8 lg 4 järgi ei ole eelnimetatud liikumisõigust muuhulgas kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Seega ei võimaldatud kaebajal õiguspäraselt liikuda väljaspool kambrit tulenevalt tema staatusest kas vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana. Kambripind

1. VSkE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Normi kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonile on andnud hinnangu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas 3-4-1-9-14 ja leidnud, et norm on kinnipeetava isikliku ruumi osas põhiseaduspärane. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis kohtuasjas Muršić vs Horvaatia (p 136), et Euroopa Inimõiguste konventsiooni artiklist 3 tuleneva alandava kohtlemise või karistamise keelu järgimiseks peab kinnipeetavale mitmekohalises kambris ette nähtud põrandapind olema vähemalt 3 m
2. Nii Euroopa kui Eesti kohtupraktikas on kinnistunud, et tualeti pinda ei arvestata kambri üldpinna sisse ja mööblialune pind arvatakse üldpinna hulka (EIK lahend Nikitin jt vs Eesti, p 163). 11.
3. VSkE § 6 lõikest 6 tulenev nõue oli kaebaja puhul täidetud. Kaebaja paiknemise kohta 7 esitatud andmete (I kd tl 123-126) põhjal ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul ühelgi päeval kambri põrandapind ühe kinnipeetava kohta alla 3 m². Kuigi kaebaja väitel on vastustaja kambripinna arvutused vigased, on kohtu hinnangul vastustaja õigesti lähtunud põhimõttest, et WC pindala tuleb kambri pindalast välja arvata ning mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri põrandapinna hulka, kui kinnipeetaval on võimalus kambris tavapäraselt liikuda (Muršič vs Horvaatia, p 114, Nikitin jt vs Eesti, p 160). Riigikohus on 09.12.2015.a otsuses kohtuasjas 3-3-1-42-15 (p 17) selgitanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
4. Ka kaebuse lisas 5 viidatud kambri 314 kambripind on arvestatud kaebaja soovitud viisil: perioodil 28.0420.06.2016 ja 28.06.2016 - 29.06.2016 oli kambris neli kinnipeetavat ning perioodil 21.06.2016 - 27.06.2016 kolm kinnipeetavat, vastavalt sellele oli kinnipeetava kohta põrandapinda kas 3,74 m2 või 4,99 m
5. Kambripinna arvutamisel ei tule arvestada mitte seda, mitmekohalise kambriga on tegemist, vaid seda, mitu kinnipeetavat ühte kambrisse oli paigutatud. Vastustaja on arvestanud kambrisse paigutatud kinnipeetavate arvuga. 11.
6. Kaebaja ei tuginegi sellele, et tema puhul ei olnud täidetud VSkE nõuded. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud tagama iga kinnipeetava kohta 4 m2 põrandapinda. Niisugust nõuet ei tulene õigusnormidest, välislepingutest ega kohtupraktikast. Sel juhul ei ole tegemist õigusvastase tegevuse või tegevusetusega RVastS § 7 või § 9 tähenduses. Kohus märgib, et vaidlusalusest 343 päevast 113 päeval oli põrandapinda kambris viibiva kinnipeetava kohta alla 4 m2, sealhulgas 3,13 m2 33 päeval, 3,74 m2 56 päeval ja 3,92 m2 24 päeval. Nimetatud perioodidel oli kambrisse paigutatud 5 või 4 kinnipeetavat. 230 päeval oli kambripind kinnipeetava kohta vahemikus 4,40 - 13,67 m2 ja kambrisse oli paigutatud 3 või 2 kinnipeetavat. 11.
7. Kaebaja tugines ka sellele, et tulenevalt mööbli paigutusest kambrites ei olnud kambris piisavalt ruumi vabaks liikumiseks. Kaebaja lisatud fotost kambri nr 314 kohta (I kd tl 9) nähtub, et mööbliesemed on paigutatud valdavalt seina äärde, magamiseks on kahekordsed narid, kapid on asetatud üksteise peale ja laud asetseb akna lähedal (mis muuhulgas võimaldab sinna langeda loomulikul valgusel). Mööbel on paigutatud nii, et see hõlmaks võimalikult vähe ruumi. Miski ei viita sellele, et mööbliesemete maht või paigutus takistaks ebamõistlikult kaebaja tavapärast liikumist kambris. Jalutusboks
8. Kohtuasja andmetel said vahistatud ja vastuvõtuosakonda paigutatud kinnipeetavad, sh kaebaja iga päev ühe tunni viibida värskes õhus. Kaebaja väitel ei olnud jalutusboksid piisavalt suured ja puhtad. Täidetud ei olnud Euroopa Vanglareeglistiku p 19.2 nõue, viidatud sätte kohaselt peavad kinnipeetavate vanglasse vastuvõtmisel kambrid või muud ruumid, kuhu nad paigutatakse, olema puhtad. Vangla kinnitas vastuses kahju hüvitamise taotlusele, et jalutusbokse koristati regulaarselt, hinnang puhtusele on subjektiivne ja jalutusboksid ei saanud olla sedavõrd määrdunud, et seda võiks pidada õigusvastaseks. 12.
9. Õigusaktid ei sätesta nõudeid jalutusboksi mõõtmetele. Kaebaja hinnangul oli jalutusboksi suurus umbes 14,5 m
10. Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele nähtub, et jalutusbokside pindala oli 14 m2 ja jalutamine toimus koos kambrikaaslastega. Kaebaja on vaidlusalusel perioodil olnud kambris maksimaalselt koos nelja kaaskinnipeetavaga, 33 päeval oli kambris 5 inimest, ülejäänud perioodil 2-4 inimest (vt otsuse punkti 9). 8 Kohtu hinnangul on 14 m2 suurune jalutusboks piisavalt suur, et seal saaks korraga viibida ja soovi korral jalutada ka viis isikut. Jalutamine ei pea toimuma kõrvuti. Isikud said liikumistrajektoori valida nii, et neil kõigil oli võimalus liikumiseks. Kaebaja ei ole muutnud usutavaks, et jalutusboksid olid sedavõrd mustad, et seda saaks pidada õigusvastaseks. Kohtul puudub põhjus kahelda vastustaja väites, et jalutusbokse koristati regulaarselt. 12.
11. Kohus nõustub vastustajaga, et talvistele tingimustele jalutusboksides ei ole kaebaja kohtueelses menetluses tuginenud.

§ 11

lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kuna kaebajal on eelmainitud väite osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, tuleb tema kaebus vastavas osas jätta läbi vaatamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel. Tingimused kambris 13.

§ 45

lg 1 alusel peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.

§ 45

lg 2 alusel on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Eluruumile esitatavad nõuded kehtestati alates 06.07.2015 majandus- ja taristuministri 02.07.2015.a määrusega nr 85. Määrus nägi ette järgmist: - eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse; - eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse; - siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele; - eluruum peab olema varustatud tualetiga või selle puudumisel tualeti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal; - eluruumis või samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal peab olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus. Kohtu hinnangul on

§ 45

lg 1 erinormiks eluruumile kehtestatud üldnõuete suhtes ehk kambrile laienevad eluruumi üldised nõuded juhul, kui vangistusseadus ruumi konkreetset omadust ei reguleeri. See tähendab muuhulgas, et kambris on nõutav akna olemasolu, kuid täidetud ei pea olema eluruumi aknale kehtestatud täpsemad nõuded. Samuti on kambris nõutav ruumi piisav valgustatus, kuid mitte standarditest tulenevad täpsemad nõuded valgustatusele. 13.

1. Kaebaja on teinud mitmeid etteheiteid kinnipidamistingimustele, eelkõige olid kambrid kaebaja hinnangul määrdunud, ebahügieenilised, vajasid kapitaalremonti ja mööbel vajas väljavahetamist. Kaebaja esitas tõenditena kaaskinnipeetavate kirjeldused kambritest 129, 130 ja
2. Eelnimetatud tõenditest nähtub, et viidatud kambrites olid eluruumidele ette nähtud nõuded täidetud. Sh oli kambritel aken, millest tuli loomulikku valgust, ruumides oli toimiv ventilatsioon nii väljatõmbe- kui sissepuhkefunktsiooniga, veega tualett ja külma vee ööpäevaringse kasutamise võimalus. Kambrites oli VSkE § 7 lg 1 nimetatud sisustus, s.o ühe9 või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht ja võimaluse korral WC. See, kui kambrid olid kulunud ja oleksid vajanud remonti, ei tähenda nende mittevastavust eluruumi nõuetele. Nõude kuivatamise resti, riiuleid, s.h teleri jaoks, kaabli paigaldamise kohustust, seebidosaatori, peegli ja WC-paberi hoidja olemasolu kambrites kehtivad õigusaktid ette ei näe. Kaebusest ei nähtu eraldiseisvaid vastuväiteid kambrite 412, 402 ja 89 tingimustele ja kaebaja ei esitanud tõendeid, mis kirjeldaksid neis kambrites valitsevaid tingimusi. Kaebaja väited on üldsõnalised. 13.
3. Kaebaja hinnangul oli kambrite valgustus ebapiisav nii loomuliku kui kunstliku valgustuse osas. Loomuliku valguse osas leidis kohus eespool, et kaebaja kambrites oli aken, mis võimaldas loomuliku valguse pääsu kambrisse. Tallinna Halduskohus hindas kaebaja kaebuse alusel haldusasjas 3-16-1811 Tallinna vangla kambri nr 314 valgustingimusi ajavahemikul 15.04.2016 - 08.11.
4. Kohus leidis, et kambri nr 314 valgustingimused kaebaja sealviibimise ajal õigusvastased ei olnud. Sealhulgas leidis kohus, et ebaõige on kaebaja arvamus, et kambri valgustingimused peaksid vastama töökohale kehtestatud standarditele. Otsus jõustus 12.08.
5. Vaidlusalusest 343 päevast on seega jõustunud kohtuotsusega hinnatud valgustustingimused õiguspäraseks 207 päeval. Valgustatuse ebapiisavuse tõendamiseks tuleks kindlaks teha, milline kunstlik valgustus oli muudes kambrites ajal, mil kaebaja seal viibis. Selle kindlakstegemine ei ole praegu enam reaalne. Vastustaja on kinnitanud, et üldjuhul oli iga kambri laes kaks (või kolm) 75W katmata pirni ning üks 75W pirn hügieeniruumides. Kambri nr 129 (milles kaebaja viibis 28 päeva) kohta esitatud kaebaja ja kaaskinnipeetava kirjelduses on märgitud, et arvatavasti jääb valgustihedus alla kohustusliku miinimumi 300 lx. Vangla edastatud mõõtmistulemuste (I kd tl 173) alusel oli kambris 219 mõõdetud kirjutuslaua kohal 198 lx ja kambri keskel 328 lx. Kehtivatest õigusaktidest ei tulene konkreetseid, arvuliselt määratletavaid nõudeid kinnipeetava elukambri valgustugevusele. Kohtupraktikas on asutud seisukohale (Tallinna Halduskohtu 22.08.
6. a otsus asjas 3-16-1811 ja seal viidatud kohtupraktika), et selleks, et elukambri valgustus ei kahjustaks kinnipeetava tervist, peaks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kunstlik valgus kaebaja kambrites (väljaspool kohtuasjas 3-16-1811 käsitletud perioodi) oleks olnud ebapiisav. Pigem on usutav vastupidine, kuna tingimused kambrites olid sarnased ja kui kohtuasjas 3-16-1811 hinnati kinnipidamistingimused õiguspäraseks, siis tõenäoliselt olid need samasugused ka teistes kambrites. Seda kinnitavad mõõtmistulemused kambris
7. Õigust nõuda konkreetset liiki või arvu valgusteid kaebajal ei ole. 13.
8. Kaebaja hinnangul oli kambrites ebapiisav ventilatsioon, kaaskinnipeetava kambris tehtava treeningu ajal tekkis õhupuudus ning kambrite temperatuur tõusis lubamatult kõrgele m.h seetõttu, et akendel puudusid aknakatted. Vastavalt eluruumidele kehtestatud nõuetele peab loomulik või mehaaniline ventilatsioon tagama inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Kaebaja väited ei viita sellele, et eeltoodud nõuet oleks rikutud. Vastupidi, kaebuse põhjal kambrite õhuvahetus toimis. Enamuses kambrites (412, 402, 314, 130, 129) oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik 10 ventilatsioon (tuulutusavaga aken). Kambris 89, milles kaebaja viibis 4 päeva, oli loomulik ventilatsioon. See, kui tuulutusaken on osaliselt kaetud, ei muuda teda kasutuskõlbmatuks. Sundventilatsioon tähendab, et kambris viibija ei saa seda ise reguleerida ning ka õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetav ise peaks saama kambrit oma eelistuste kohaselt ventileerida. 13.
9. Seda, et suvel esineb perioode, mil kambri sisetemperatuur on tavapärasest kõrgem, ei saa pidada õigusvastaseks. Tegemist on ajutise ja mööduva nähtusega. Vastustaja kinnitusel on ta rakendanud palavust leevendavaid meetmeid. Seda, et vastustaja võimaldab palavuse korral täiendavaid ventilaatoreid, on kinnitanud ka kaebaja (I kd tl 28). Konditsioneeri olemasolu õigusaktid ette ei näe ning niisuguseid tingimusi ei ole ka valdavas osas eluruumides väljaspool vanglat. Magamistingimused
10. Kaebaja heitis magamistingimustele ette seda, et kambris põles öötuli, valitses müra, mille vaigistamiseks ei võimaldatud kõrvatroppe, akendel puudusid aknakatted ja keelatud olid silmaklapid. Lisaks oli kaebaja voodi lühike ja madrats mittesobiv. 14.
11. Tallinna Halduskohus lahendas 20.10.2017.a otsusega haldusasjas 3-16-2125 kaebaja nõude tuvastada tema magamistingimuste õigusvastasus Tallinna vanglas perioodil 18.05.2015 – 03.01.
12. Kohtuasi hõlmas kogu käesolevas kaebuses vaidlustatud perioodi. Kaebaja väitis, et öörahu ajal puudus tal võimalus magada vaikuses ja pimeduses, keelatud olid aknakardinad ja ei võimaldatud silmaklappe ega kõrvatroppe. Kohtu hinnangul ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane ja kohus jättis kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus 18.12.
13. Seega on jõustunud kohtuotsusega tunnistatud kaebaja magamistingimused koos sellega kaasneva esemete keeluga õiguspäraseks. 14.
14. Viidatud haldusasi ei hõlmanud kaebaja etteheiteid lühikesele voodile ja ebasobivale madratsile. Vastustaja esitas koos vastusega kaebusele materjalid (I kd tl 133-139) millest nähtub, et kaebaja taotles kehakaalule ja tervislikule olukorrale vastava madratsi väljastamist 30.06.2016, arst näidustas talle kõvema madratsi 08.08.2016 (I kd tl 37) ja vastustaja taotles 15.08.
15. a vastuses sobiva madratsi väljaselgitamiseks lisaaega. Vastustaja kinnitas vastuses kaebusele, et kaebajale tehti erisusi voodi osas ning eemaldati voodi tugipostide vaheline toru. Samuti väljastati kaebajale lisapadi. Vastustaja vastusest ei selgu, kas ja millal kaebajale sobiv madrats väljastati. Kohtu hinnangul ei saa vangla tingimusi voodi ja madratsi osas pidada õigusvastaseks. Õigusaktidega ei ole kehtestatud nõudeid vanglas kasutatavale voodile või madratsile. Kohtuasjas puuduvad tõendid selle kohta, et Tallinna vanglas reeglina kasutusel olevad voodid või madratsid ei austa inimväärikust või ohustavad tervist. Kui kaebaja vajas erikohtlemist, siis tuli tal seda vanglalt taotleda. Kaebaja pöördus seoses madratsiga vangla poole 30.06.2016 ja pärast probleemi ilmnemist tegeles vangla selle lahendamisega. Pesemis- ja hügieenitingimused 15.

§ 45lg 1 ja eluruumile esitatavate nõuete põhjal peab kambris olema tagatud vähemalt külma vee saamise võimalus. VSk

E § 7 lg 1 p 7 ja 8 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral pesemiskoht ja WC.

§ 50

lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse saun, vann või dušš vähemalt üks kord nädalas. Kohtu hinnangul vastasid kaebaja kambrite pesemistingimused õigusaktides sätestatud nõuetele. Kaebajale oli tagatud juurdepääs voolavale külmale veele ning tal oli võimalik 11 sooritada hügieenitoiminguid. Õigusaktidest ei tulene nõuet eraldada pesemiskoht ülejäänud kambrist. Ka duši kasutamise sagedus vastas õigusaktide nõuetele. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve lahendis sedastanud, et kuna

§ 50

lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada, ei ole avaliku võimu kandja kohustatud sellesisulist toimingut tegema (Riigikohtu 31.12.

1. a lahend 3-4-1-50-14, p 34.1). Nimetatud lahendis on ka märgitud, et kaebaja viidatud Euroopa Vanglareeglistik (p 19.4) on soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda (p 32). Vastustaja on kohtueelses menetluses kaebajale selgitanud (I kd tl 182), et teatud juhtudel võimaldatakse duši kasutamist ka sagedamini, kuid kuna kaebajal vastavat vajadust või näidustust ei ole tuvastatud, võimaldatakse talle dušši tavapärases korras. Erinevate kaebaja viidatud mugavustarvikute olemasolu vangla duširuumides kehtivad õigusaktid ette ei näe.
2. Kaebaja heidab vanglale ette, et seadus paneb kinnipeetavale kohustuse hoida ruumid puhtana, kuid vahendeid selleks piisavalt ei väljastata. Kaebaja väitel väljastati talle kambri koristamiseks kaebaja hinnangul ebasobivast materjalist põrandalapp, tolmulapp, WC hari, 2 rulli WC paberit kuus, WC puhastusaine, kühvel ja väike hari ning vahetuskotita prügikast (I kd tl 39 pöördel). Kohtu hinnangul ei saa väljastatud vahendeid pidada õigusvastaselt ebapiisavaks keskmiselt 16 m2 suuruse kambri igapäevaseks korrashoiuks.
3. Kaebaja on ebakohaste kinnipidamistingimustena välja toonud ka selle, et isiklik voodipesu ja rätikud olid keelatud, vangla vahetas voodipesu ja rätikuid 14 päeva tagant ja vahepealsel ajal tuli rätikuid pesta ja kuivatada kambris. Kaebaja märkis, et vangla andis igale kinnipeetavale saunalina, nõuderätiku, kaks voodilina ja padjapüüri, mida vahetati 14 päeva tagant. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et kaebaja ei esitanud vangistuse ajal ühtegi pöördumist seoses voodipesu ja rätikute vahetamisega, millest saab järeldada, et kaebaja jaoks oli vahetuse sagedus piisav. Kohtu hinnangul olid kaebajale väljastatud voodipesu ja rätikud ning nende vahetamise sagedus piisavad. Kaebajal puudus kohustus neid esemeid pesta ning vangla korraldas nende pesemise ja kuivatamise kaebaja eest. 14-päevast voodipesu ja rätikute vahetamise intervalli ei saa pidada õigusvastaselt pikaks. Kaebajal oli võimalus anda pesuvahetuspäevadel pesemiseks ka tekke, patju ja madratsikatteid (I kd tl 133). Vanglale ei saa ette heita seda, kui kaebaja pidas vajalikuks pesta käterätti kahenädalase perioodi jooksul iseseisvalt. Toiduained
4. Kaebaja on seisukohal, et kui seadusandja võimaldab vangla poest osta toidukaupu iga 14 päeva tagant ja isikliku külmkapi omamine vanglas on keelatud, tuli kaebajale ostetud toiduainete külmkapis säilitamise võimalus riigi poolt tagada. Kaebaja märkis, et vangla poest ostetud riknevaid toidukaupu tuli säilitada külma veega ämbrites, kuid toidukaup riknes siiski. Kohtu hinnangul ei tule ühestki vangistust reguleerivast õigusaktist vanglale kohustust võimaldada kinnipeetaval kasutada toiduainete säilitamiseks külmkappi. Kinnipeetavate toitlustamine korraldatakse

§ 47ja Sotsiaalministri 31.12.2002.

a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel ning kinnipeetav ei pea selle eest tasuma. Toit peab katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ja minimaalse mikrotoitainete vajaduse ning toitlustamine toimub vähemalt kolm korda päevas. Toitlustamise korraldusele ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud.

§ 48

lg 1 sätestab võimaluse teha soovi korral vangla poest sisseoste, s.h osta 12 toidukaupu. Seega on kiirestiriknevate toidukaupade ostmine kinnipeetava vaba valik olukorras, kus talle on tagatud elutegevuseks vajalik toitlustamine, kuid puuduvad tingimused riknevate toidukaupade säilitamiseks. Kehakultuur 19.

§ 55lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et eeltoodust tuleneb vanglale kohustus luua kaebajale sportimiseks võimalikult samasugused tingimused kui vabaduses. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist või kehakultuuriga tegelemist endale sobival ajal ja kohas. Kohus selgitas eespool, et kaebaja liikumine vangla territooriumil oli õiguspäraselt piiratud, kuna ta oli vahistatu ja hiljem paiknes vastuvõtuosakonnas. Sellega paratamatult kaasneb, et kaebaja ei saanud külastada spordisaali või kasutada vangla spordiinventari, kui selline võimalus olemas oli. Kaebajal oli võimalus tegelda kehakultuuriga jalutuskäigu ajal või kambris. Kaebusest võib mõista, et intensiivset treeningut ei saanud kaebaja niikuinii teha seljaprobleemide tõttu. Samas oli kaebajal kambris võimalik tegelda ravivõimlemise või joogaga ning Tallinna vanglas viibimise kestel väljastati talle võimlemismatt. Juurdepääs teabele 20.

§ 30

lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju.

§ 93

lg 3 alusel peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Vahistatul on lubatud tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust.

§ 31lg 1 alusel võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid.

Selleks võib teatud kriteeriumite täidetuse puhul kinnipeetaval ametniku loal olla isiklik raadio või televiisor (

§ 31

lg 2), mille kulud katab kinnipeetav (

§ 31lg 3).

20.

1. Kohustus kinnipeetutele ajalehtede lugemise võimalust pakkuda ja televisiooni- ja/või raadiosaadete jälgimist võimaldada on peamiselt seotud igaühe põhiõigusega informatsioonile. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 44 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipeetavani peab ajaleht jõudma ebamõistliku viivituseta (Riigikohtu 17.11.
2. a otsus asjas 3-3-1-54-08, p 14). Kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale igapäevaselt värskete ajalehtede lugemise võimalust. Kohtu hinnangul oleks selline nõue ka ebamõistlik, arvestades vanglas kinni peetavate isikute arvu. Kaebajale võimaldati ajalehti paari-kolmepäevase intervalliga (9-10 ajalehte kuus). Seda ei saa kohtu hinnangul pidada ebamõistlikuks viivituseks arvestades, et kaebaja sai uudistega kursis olla ka raadio ja teleri vahendusel. 20.
3. Kaebuse põhjal oli kaebajal isiklik raadio ja teler. Kaebaja kinnitusel sai ta vaadata 15 telekanalit, kohtu hinnangul on see enam kui piisav. Kohtupraktikas ei ole õigusvastaseks peetud seda, et ühte kambrisse paigutatakse mitu isikut. Sellega paratamatult kaasneb, et kambrikaaslased peavad jõudma kokkuleppele, kas ja millist programmi raadiost või telerist jälgida. Kohtupraktikas on leitud, et kõrvaklappide olemasolu ei ole kinnipeetavale hädavajalik ning nende üldine ärakeelamine ei ole ebaproportsionaalne soovitud eesmärgi (vangla üldise julgeoleku) saavutamiseks (Tartu Ringkonnakohtu 16.11.
4. a otsus asjas 3-11-785). 20.
5. Kaebuse põhjal oli kaebajal võimalik kasutada raamatukogu teenuseid. Kaebaja ei saa 13 nõuda, et igale kinnipeetavale peaks raamatukogus jaguma soovitud ajakirja number vahetult pärast selle ilmumist. 20.
6. Õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust väljastada vahistatule või mittetöötavale kinnipeetavale teler ja raadio. Ka VSkE § 7 lg 1 alusel ei pea need esemed kuuluma kambri sisustuse hulka. 20.
7. Vastustaja tegevus kaebajalt tasu nõudmisel seoses isikliku elektriseadme kasutamisega oli õiguspärane. Kulude kandmise kohustus ja tasumäärad tulenevad

§ 31lõikest 3 ja VSk

E § 591 lõikest

1. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud (Riigikohtu 09.06.2010.a otsus asjas 3-31-32-10, p 19; 29.09.2010.a otsus asjas 3-3-1-49-10, p 11) ning õiguspärane on elektriseadme kasutamise tasu arvestamine võimsuspõhiselt, mitte keskmisest elektritarbimisest tulenevalt kulupõhiselt (Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.
2. a määrus asjas 3-18-2428, p 13; Tartu Ringkonnakohtu 09.05.2018.a otsus asjas 3-17-2190, p 3; Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.
3. a määrus asjas 3-15-1528, p 10).
4. Kokkuvõttes ei ole kaebaja etteheited tema kinnipidamistingimustele põhjendatud. Kaebaja kinnipidamistingimused olid üksikuna võttes õiguspärased. Sel juhul ei saanud need ka kogumis olla inimväärikust alandavad (Riigikohtu 08.12.2016.a otsus asjas 3-3-1-55-16, p 16). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on hinnanud eelvangistuses viibiva isiku kinnipidamistingimusi vanas Tallinna vanglas aastatel 2006-2009 kohtuasjas Tunis vs Eesti ja aastatel 20112013 kohtuasjas Nikitin jt vs Eesti. Viimati nimetatud otsuse punktis 191 märgiti, et Tallinna vangla kambrites loomuliku valguse ja õhu olemasolu, ventilatsiooni toimimise, kambri temperatuuri, hügieeni- ja tualeti kasutamisega seotud asjaolud olid riigisiseste kohtute otsuste kohaselt rahuldavad ja EIK ei näe põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja nõuded puudutavad perioodi 27.01.2016 – 03.01.
5. On ilmselge, et kohtute praktika kujunemise käigus tuli korrigeerida vastavalt võimalusele ka vanas Tallinna vanglas kinni peetavate isikute kinnipidamistingimusi. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja seisukohtadega tõendatud, et Tallinna vangla kinnipidamistingimused ei vastanud eluruumidele esitatavatele nõuetele sellisel määral, et kinnipidamistingimusi võiks käsitleda kaebaja väärikust alandavatena. II Läbiotsimised 22.

§ 68

lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Justiitsministri 05.09.

1. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 alusel on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel (p 1) ning vanglasisesel saatmisel (p 5). Kaebuse kohaselt otsiti kaebajat läbi vähemalt kaks korda päevas - jalutuskäigule minnes ja sealt tulles - ning väljaspool vanglat arsti juurest tulles. Kaebaja hinnangul otsitakse isikuid läbi lihtsalt kohustusest, mitte vajadusest lähtuvalt. Mitmel korral oli kaebajal alust arvata, et teda läbiotsival ametnikul ei ole tavapärane seksuaalne orientatsioon. 22.
2. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida läbiotsimiste õigusvastasuse. Vastutaja täitis õigusaktidega talle pandud kohustust kinnipeetavaid läbi otsida. Igakordne läbiotsimine 14 vanglasisesel saatmisel on ette nähtud määrusega. Läbiotsimised võisid kaebajale põhjustada ebamugavustunnet, kuid sellest ei järeldu veel toimingu õigusvastasus. Seoses kaebaja väidetega läbiotsija seksuaalse orientatsiooni kohta märgib kohus, et kohtupraktikas on leitud, et kinnipeetaval ei ole õigust valida, milline ametnik teda läbi otsib ega keelduda korralduse täitmisest põhjusel, ei mõni konkreetne ametnik talle ei meeldi. Kui konkreetne vanglaametnik mingil moel kaebaja õigusi rikub (näiteks ei toimeta läbiotsimist nõuetekohaselt), on kaebajal võimalik vastavad toimingud või haldusaktid vaidlustada (Tallinna Halduskohtu 30.05.2017.a otsus asjas 3-17-761, p 4.5). Lühiajalised kokkusaamised 23.

§ 94lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi. VSk

E § 39 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatule kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus ja kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi.

§ 24

lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. 23.

1. Kaebaja väitel on vangla põhjendamatult keeldunud lühiajalisest kokkusaamisest põhjusel, et on alus kahelda kokkusaaja maines. Tallinna Halduskohtu 10.01.2017.a otsusega haldusasjas 3-16-1326 lahendati kaebaja kaebus tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus lühiajaliste kokkusaamiste keelamisel K.M. (ühel korral), K.N. (ühel korral) ja A.N. (neljal korral). Vangla keeldus kokkusaamistest 14.01.2016, 01.02.2016 ja 14.04.2016.a otsustega. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tuvastas K.M. ja K.N. kokkusaamise võimaldamisest keeldumise õigusvastasuse. Kohus leidis, et vangla on õiguspäraselt keelanud kaebajale kokkusaamised A.N., põhjendades seda kahtlusega tema maines. Kohus märkis, et kohtuasjas tuvastatud asjaolude põhjal ei saa järeldada, et vastustaja piiraks kaebaja lühiajalisi kokkusaamisi üleüldiselt või süsteemselt. Vangla teostas kaebaja taotluste lahendamisel talle seadusest tulenevat kaalutlusõigust. Otsus jõustus 18.01.
2. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kahel korral lühiajalisest kokkusaamisest keeldumise õigusvastasus ja neljal korral õiguspärasus. Kaebaja ei ole praeguses kohtuasjas välja toonud muid lühiajalisest kokkusaamisest keeldumise juhtumeid. 23.
3. VSkE § 39 lg 2 ja

§ 24

lg 1 sõnastusest tuleneb, et lühiajalisi kokkusaamisi võimaldatakse vähemalt üks kord kuus. See tähendab, et lühiajalisi kokkusaamisi võidakse lubada ka tihedamini, kui kinnipeetav seda taotleb ja vangla hinnangul on põhjendatud taotlus rahuldada. Kaebaja ei ole välja toonud juhtumeid, kus vangla on keelanud kokkusaamise põhjendusel, et kaebajal on selles kuus juba üks kokkusaamine toimunud. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajal on lühiajalised kokkusaamised toimunud regulaarselt ja erinevate isikutega. Haldusasjas 3-16-2136 avaldas kaebaja 10.05.2018 esitatud menetlusdokumendis, et Tallinna Vanglas viibides on tal aasta ja viie kuu vältel olnud 27 lühiajalist kokkusaamist. Pikaajalised kokkusaamised 24.

§ 25

lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega.

§ 94

lg 5 kuni 11.06.2019 kehtinud redaktsioonis ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi vahistatule.

§ 25

lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi muuhulgas vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale. 15 24.1. Kohtuasjas 3-16-2136 lahendati kaebaja nõuet tuvastada talle pikaajaliste kokkusaamiste keelamise õigusvastasus. Tallinna Halduskohus jättis 25.10.2017 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.05.2018 kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsused jõustusid 16.08.2018, kui Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. Kohus käsitles kokku kümmet juhtumit, kus vangla ei rahuldanud kaebaja taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks ema ja/või täisealise pojaga. Käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevasse perioodi kuulub neist kaheksa taotlust: 07.02.2016, 21.03.2016, 29.05.2016, 07.07.2016 ja 29.08.2016.a taotlused, kui kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses, ning 20.10.2016, 20.11.2016 ja 22.12.2016.a taotlused, kui kaebaja viibis kinnipeetavana vastuvõtuosakonnas. Vastustaja ei võimaldanud kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi

§ 94

lg 5 ja

§ 25

lg 3 alusel, mis nägid imperatiivselt ette, et vahistatule või vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi. 24.2. Riigikohus tunnistas 11.06.2019.a otsusega asjas 5-18-8

§ 94lõike 5 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Riigikohus leidis, et vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld piirab ebaproportsionaalselt mõnede vahistatute õigust perekonnaelu puutumatusele. Võimalik oleks kehtestada regulatsioon, mis aitaks saavutada pikaajalise kokkusaamise keeluga taotletavat eesmärki - kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimist - vahistatu perekonnapõhiõigust ülemäära riivamata ka ilma, et sellega seataks ohtu vahistuse kui tõkendi eesmärkide saavutamine. Näiteks oleksid ohud kriminaalmenetlusele välditavad, kui kriminaalasja menetlejal oleks võimalik kas juba vahistamismääruse tegemisel, selle pikendamisel või põhjendatuse kontrollil eraldi otsustada vahistatu pikaajalise kokkusaamise õiguse üle. Riigikohus tunnistas

§ 94

lõike 5 kehtetuks edasiulatuvalt, kuid omistas otsusele tagasiulatuva mõju muuhulgas isikutele, kes otsuse jõustumise ajaks ehk 11.06.2019 on seadusega ette nähtud korras vaidlustanud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmise või seadusega ette nähtud korras taotlenud neile pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. 24.

1. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vastustajale 31.01.2019 ja kaebuse kohtule 03.05.
2. See tähendab, et kaebajale laieneb punktis 24.1 toodud otsuse tagasiulatuv mõju. Teiselt poolt ei olnud kohtuasjas 3-16-2136 kaebuse rahuldamata jätmise aluseks mitte üksi

§ 94lõikest 5 tulenev vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste keeld.

Nii halduskohus kui ringkonnakohus analüüsisid sisuliselt küsimust, kas kaebajale oleks saanud pikaajalisi kokkusaamisi lubada. Kohtud leidsid, et arvestades kriminaalmenetluse staadiumi ning kaebajale esitatud süüdistust (korduv suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine), ei saanud vastustajalt eeldada

§ 94lg 5 kohaldamata jätmist, kuna piirangu kehtestamiseks esinesid kaalukad alused.

Ringkonnakohus tõi välja, et kaebaja ja tema poeg on varem tegelenud koos suures koguses amfetamiini müügi ja vahendamisega ning kaebaja poja kuulumine asjassepuutuvasse kuritegelikku ringi tõstab oluliselt tõenäosust, et pikaajalisel kokkusaamisel võib kaebaja püüda kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada. Kaebaja ema puhul ei saa samuti välistada potentsiaalset rolli sellise teabe edastamisel, mis võib mõjutada kriminaalmenetluse käiku. Kui kahtlustatav või süüdistatav kasutaks kriminaalasjas õigusemõistmise takistamiseks oma lähedase abi, siis sellist isikut ei ole seaduslikult võimalik sundida menetluse ja õigusemõistmises tõe tuvastamise takistamist tunnistama. Kokkuvõttes järeldas ringkonnakohus, et ei esinenud asjaolusid, mis võimaldaksid pidada kaebajale pikaajalise kokkusaamise keelamist ilmselgelt põhjendamatuks ja põhiseaduse vastaseks. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtu hinnangul alust ümber hinnata kohtuasjas 3-16-2136 jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu, et kaebajale kui vahistatule pikaajaliste 16 kokkusaamiste keelamine oli õiguspärane. Riigikohus pidas

§ 94

lg 5 põhiseadusega vastuolus olevaks eeskätt seetõttu, et puudus võimalus hinnata, kas piirang on konkreetse vahistatu puhul vajalik ja õigustatud. Kaebaja puhul on kohus asjas 3-16-2136 sellise hindamise sisuliselt teostanud. Kohtute infosüsteemi andmetel esitas kaebaja 13.12.2019 Riigikohtule haldusasjas 3-16-2136 teismisavalduse, mille Riigikohus tagastas 04.02.2020.a määrusega. Järelevalve eriarsti juures 25.

§ 53lg 2 ja VSk

E § 9 lg 2 kohaselt suunatakse kinnipeetav vajadusel ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus.

§ 70lg 1 alusel võib ohjeldusmeetmeid kasutada kinnipeetava saatmisel.

Ohjeldusmeetmed on nimetatud

§ 701lg 1 punktis 1.

Kuni 28.02.2019 kehtinud justiitsministri 30.05.2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 4 lg 4 sätestas, et kinnipeetavale lühiajalist väljaviimist lubades pöörab vangla direktor erilist tähelepanu julgeolekule ja arvestab järgmisi asjaolusid: kinnipeetava isikuomadused ja karistusaja pikkus, toimepandud kuriteo raskus ja laad, väljaviimise põhjused, muud asjaolud. 25.

1. Kaebuse kohaselt viidi kaebaja neljal korral vanglast välja arsti juurde. Kolmel korral neist paigaldati kaebaja kätele käerauad. Kaebaja hinnangul ei olnud ohjeldusmeetmete kasutamine põhjendatud. Lisaks ei võimaldatud kaebajal arstiga privaatselt suhelda ning vangla töötajad ei lahkunud, kui kaebaja rääkis arstiga või viibis operatsioonil. Vastustaja esitas kohtule neli korraldust kaebaja vanglavälise saateülesande täitmise kohta, saatmised toimusid 04.05.2016, 30.05.2016, 01.09.2016 ja 03.10.2016 (I kd tl 188-194). Kaebaja viidi neurokirurgi konsultatsioonile, MRT uuringule lülisamba nimmeosast, valuravi arsti konsultatsioonile ja operatsioonile. Korralduste kohaselt kasutati saatmistel ohjeldusmeetmetena käeraudu ning vangla põhjendas nende kasutamist sellega, et vanglaväline saatmine kujutab endast suurt julgeolekuriski nii vanglale kui ka ühiskonna õiguskorrale. Vanglavälise saatmise puhul suureneb kinnipeetava võimalus põgenemiseks. Kaebajat saatsid kolmel korral ülem ja saatja ning ühel korral ülem ja 2 saatjat (lisaks liikus koos nendega autojuht). Ülem ja saatjad olid varustatud püstoli, kahe salve laskemoona, teleskoopnuia ja gaasipihustiga. Ühele korraldusele (01.09.2016 saatmine) on märgitud, et käeraudu ei saa kasutada, kuna kaebaja kasutab liikumiseks karku. 25.
2. Riigikohus on selgitanud, et kinnipeetava saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (Riigikohtu 23.05.2013.a otsus asjas 3-3-1-19-13, p 12 ja seal viidatud kohtulahend). Otsus kohaldada ohjeldusmeetmeid on kaalutlusotsus. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. 25.
3. Vastustaja põhjendas korraldustes käeraudade kohaldamist põgenemisohuga. Vastuses kaebusele vastustaja täiendavaid põhjendusi käeraudade kasutamise kohta ei esitanud. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja põgenemisohu hindamisel ja ohjeldusmeetmete kasutamise 17 otsustamisel lähtunud kõikidest kohastest asjaoludest. Kaebaja on
4. aastal sündinud mees, ta ei viibinud Tallinna Vanglas kahtlustatava ega süüdistatavana vägivallakuriteos, tervisekaardi väljavõtte kohaselt oli kaebaja liikumine seljaprobleemide tõttu raskendatud ja ta kasutas käimiseks karku, mistõttu vajas ka saatmisi eriarsti juurde. Kaebaja tervislikust seisundist tulenevale piiratud liikumisvõimele viitas ka vastustaja (I kd tl 121 ja pöördel). Kaebajat saatsid väljaspool vanglat mitu relvastatud isikut, kelle kehalise ettevalmistuse nõuded on keskmisest kõrgemad. Asjaoludest ei nähtu, et kaebajat oleks saadetud koos teiste kinnipeetavatega. Vastustaja ei ole konkreetselt kaebajat iseloomustavaid asjaolusid välja toonud ega kaalunud. Vastustaja põhjendus, et saatmisega väljaspool vanglat kaasneb põgenemise oht, jääb üldsõnaliseks. Prognoos, et kaebaja võib tõenäoliselt põgeneda, ei ole usutav ja ei ole konkreetsete asjaoludega seostatud ja põhjendatud. Vastustaja otsused kohaldada kaebajale eriarstide juurde saatmisel käeraudu ei olnud õiguspärased. 25.
5. Seoses kaebaja väidetega, et saatemeeskond viibis kogu aeg tema kõrval, märgib kohus järgmist. Eespool viidatud määruses „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja kord“ sisaldub § 26 pealkirjaga „Tervishoiuteenuse osutaja juurde saatmine“ ja § 28 pealkirjaga „Saatmine lühiajalisel väljaviimisel“. § 26 lg 4 alusel hoiavad saatemeeskonna liikmed tervishoiuteenuse osutaja juures ära saadetava kontaktid teiste haigete ja kõrvaliste isikutega ning tema ravimisega mitteseotud raviasutuse personaliga. § 28 lg 4 näeb ette, et kogu saatmise ajal peab vähemalt ühel saatemeeskonna liikmel olema visuaalne kontakt saadetavaga. Kohtu hinnangul on vaieldav, kas korra § 28 lg 4 kohaldub ka saatmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde. Korra § 26 lg 4 ja § 28 lg 4 võib koosmõjus mõista nii, et kui üldjuhul on visuaalne kontakt saatemeeskonna ja kinnipeetava vahel kohustuslik, siis tervishoiuteenuse osutamisel on lubatud ka olukord, kus kinnipeetavaga ühes ruumis viibivad üksnes tervishoiutöötajad ning saatemeeskonnal visuaalne kontakt kinnipeetavaga puudub. Samas ei tulene eeltoodud sätetest, et tervishoiuteenuse osutamisel on saatemeeskonnal kohustus jätta tervishoiuteenuse osutaja ja kinnipeetav omavahele. Kohus leiab, et tervishoiuteenuse osutaja juures tuleb vanglaametnikel otsustada, kuidas täita oma põhiülesannet ehk saadetava järele valvamist, sh kas tuleb säilitada visuaalne kontakt kinnipeetavaga. Ka see otsustus on kaalutlusotsus ning selle tegemisel tulevad arvesse üldjoontes samad asjaolud kui ohjeldusmeetmete kohaldamisel (sh kinnipeetava ohtlikkus). Lisaks võib tähendust omada see, millist liiki tervishoiuteenusega on tegemist ja milliseid protseduure läbi viiakse. Kohtu hinnangul on praeguse kohtuasja asjaoludel saatemeeskonna otsus säilitada visuaalne kontakt kaebajaga põhjendatud ega riivanud ülemäära kaebaja privaatsust. Usutav ei ole kaebaja väide, et saatemeeskond viibis ka operatsiooni juures. Kaebaja tervisekaardis on 28.09.2016.a märge, et anestesioloogi konsultatsioon tehakse haiglas operatsioonipäeva hommikul. Kaebaja viidi operatsioonile 03.10.
6. Seega viibis kaebaja operatsiooni ajal narkoosis ning ei saa tõsikindlalt saatemeeskonna juuresviibimist väita. Usutavam on see, et kõrvalistel isikutel paluti operatsiooni ajaks ruumist lahkuda. Õigusvastaseks ei saa pidada, et saatjad ei lahkunud arsti vastuvõttude ajaks kabinetist. Osalemine kohtumenetluses
7. Kaebuse kohaselt on kaebaja kohtusse pöördumine takistatud, kuna tal puuduvad võimalused raha teenimiseks ja ta saa üheski menetluses osaleda elektrooniliselt, erandiks juurdepääs kohtulahenditele ja õigusaktidele. Ametiasutuste ja kohtuga tuleb suhelda kirja teel ning selleks vajalike vahendite eest tuleb tasuda ise. Põhiseaduse § 15 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste 18 rikkumise korral kohtusse. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et vastustaja on õigusvastaselt takistanud kaebajal kohtu poole pöörduda. Vaidlusalusel perioodil on kaebaja kaebuste alusel registreeritud kaheksa haldusasja, neist mitut on lahendatud ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses. Lisaks sellele on kaebaja osalenud kriminaalmenetluses. Kohtu hinnangul ei takista sissetulekute puudumine Eestis kohtumenetluses osalemist. Kaebuse esitamisel tuleb küll tasuda riigilõiv, kuid vajadusel on võimalik taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist, samuti on võimalik taotleda riigi õigusabi või menetlusabi muude menetlustoimingute tegemisel. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kohtumenetluses saab efektiivselt osaleda ainult elektrooniliselt. Ka väljaspool vanglat puudub paljudel inimestel võimalus kasutada e-toimikut, kuid see ei ole takistuseks kohtu poole pöördumisel. Kohus võtab vastu ja edastab menetlusosalistele dokumente ka paberkandjal. Kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal kehtinud

§ 311

võimaldas kinnipeetavatele juurdepääsu õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile, praeguseks on lisandunud juurdepääsu võimalus Riigikogu ja õiguskantseri veebilehtedele. Vahistatule selles osas erisusi kehtestatud ei ole. Kohtupraktikas on selgitatud, et erinevatele veebilehtedele juurdepääsu piiramisel on legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ning ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat (Riigikohtu 15.12.2017.a otsus asjas 3-13-2425, p 20). Seega on peetud õiguspäraseks, et kinnipeetavatel puudub võimalus kasutada suurel hulgal erinevaid veebilehti. Kirjaliku menetluse puhul tuleb ka isikutel väljaspool vanglat tasuda endal kirjalikus menetluses kuluvate materjalide (paber, ümbrikud, pastapliiatsid, koopiad, saatmiskulud) eest. Erinevalt neist võimaldatakse kinnipeetaval saata mitmele ametiasutusele, muuhulgas kohtule adresseeritud kirju VSkE § 47 alusel vangla kulul. III

1. Kohus leidis eespool, et õigusvastased olid vastustaja neli otsust kohaldada kaebajale käeraudu tema saatmistel arsti juurde. Kohtuasjas 3-16-1326 tehti kindlaks kaebajale kahe lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise õigusvastasus. Nende nõuete osas saab kohus kahju hüvitamise nõude lahendamisega nii-öelda edasi liikuda. Muude kaebuse aluste osas leidis kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused või kahju tekkimise alusena välja toodud vastustaja haldusaktid ja toimingud olid õiguspärased. Kuna see välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise, siis ei ole nende nõuete osas vaja käsitleda muude kahju hüvitamise eelduste täidetust.
2. EIK on mitmetes lahendites leidnud, et käeraudade kohaldamine kinnipeetava toimetamisel haiglasse või meditsiiniste protseduuride ajal võib kujutada endast kinnipeetava väärikuse alandamist, kui see oli kinnipeetava tervislikku seisundit arvestades ebaproportsionaalne või puudusid piisavad põhjendused kinnipeetava ohtlikkuse kohta, näiteks isiku toimetamiseks psühhiaatriakliinikusse nelja politseiniku saatel tema vanemate nähes - 4938/16, Pranjić-MLukić vs Bosnia ja Hertsegoviina, ajuoperatsioonist taastuvale kinnipeetavale palatis 61582/10, Solodnikov vs Venemaa, pärast infarkti neli päeva haiglas käeraudades viibimisel, kuigi juures olid kaks vanglaametnikku - 42110/17, Jeret vs Eesti, vaimselt ebastabiilsele isikule transpordi ajal politseinike juuresolekul - 20136/11, Ilievaska vs Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, leukeemiahaigele kinnipeetavale kemoteraapiaravile viimisel ja selle ajal - 67263/01 Mouisel vs Prantsusmaa. Viimati nimetatud otsuse punktis 47 märkis kohus, et käeraudade kasutamine iseenesest ei tähenda väärikuse alandamist, kui meedet on rakendatud 19 seoses õiguspärase kinnipidamisega ja see ei hõlma jõu kasutamist või privaatsuse puudumist, mis ületab mõistlikult vajalikuks peetavat. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja tervislik seisund kaebuse asjaoludel selline, et väärikuse alandamine võiks tuleneda kaebaja tervislikust seisundist käeraudade kohaldamise ajal. Kaebaja oli küll piiratud liikumisvõimega, samas puudub kohtul alus kahelda saateülesande täitmise korraldusele märgitus (I kd tl 192), et kui kaebaja kasutas liikumiseks karku, siis käeradu ei kasutatud. Kohtu hinnangul on käeraudade kohaldamine saatmisel käsitletav väärikuse alandamisena seetõttu, et puudusid põhjendused kaebaja ohtlikkuse kohta, sh olukorras, kus teda saatis mitu relvastatud isikut. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist kõrge intensiivsusega riivega. Vastustaja märkis vastuses kahju hüvitamise taotlusele, et kaebaja ei ole vangla poole pöördunud seoses sellega, et saatmisi teostanud vanglaametnikud oleksid teda saatmise ajal inimväärikust alandavalt kohelnud. Seega ei tajunud kaebaja käeraudade kasutamist sellise riivena, mis oleks nõudnud kohest reageerimist. Riive vähest intensiivsust näitab ka see, et kaebaja pöördus seoses
3. aastal juhtunuga vangla poole alles
4. aastal.
5. Kohus märkis eespool, et pooled on kohtueelses menetluses ja kohtus tuginenud mittevaralise kahju tekkimisele väärikuse alandamise tõttu. Kohus ei ole poolte eeltoodud seisukohaga seotud, kuna hinnang sellele, millisel alusel on kaebuse asjaoludel mittevaraline kahju tekkinud, on õiguslik. See, et kaebajale õigusvastaselt ei võimaldatud kaht lühiajalist kokkusaamist, ei saanud kohtu hinnangul põhjustada kaebajale selliseid kannatusi, mida saaks käsitleda väärikuse alandamisena. Selline piirang on käsitletav eraelu puutumatuse riivena. Toimunud riivet ei saa ka siin pidada intensiivseks. Ära jäi kaks kokkusaamist. Kohus märkis eespool, et vastustaja ei ole piiranud kaebaja lühiajalisi kokkusaamisi üleüldiselt või süsteemselt ning kaebajal on toimunud arvukalt lühiajalisi kokkusaamisi (vt otsuse punkti 23.2).
6. Kohtu hinnangul ei saa kaebajale ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Kohus ei pea usutavaks, et vastustaja oleks vastuväite esitamise korral muutnud oma seisukohta, et kaebajale tuleb vanglavälisel saatmisel kohaldada käeraudu. Lühiajaliste kokkusaamiste puhul ei saanud nende toimumata jäämist tagantjärele olematuks teha. Keeldumiste õiguspärasuse vaidlustas kaebaja 04.07.2016 esitatud kaebusega.
7. Kaebuse alused, mille puhul esines vastustaja õigusvastane tegu (käeraudade kohaldamine saatmisel ja lühiajaliste kokkusaamiste keelamine) on oma olemuselt erinevad ja ei ole omavahel kumuleeruvad.
8. RVastS § 9 lg 2 ja § 13 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Mittevaralise kahju puhul ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha, kas ja kui suur kahju on 20 kaebajale tekkinud. Kohus saab lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud teo või tegevusetuse asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.
9. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Kohtu hinnangul on kahe lühiajalise kokkusaamise ärajäämise ja vanglavälisel saatmisel käeraudade kohaldamise puhul mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud, kuid need juhtumid ei saanud põhjustada kaebajale sellise intensiivsusega üleelamisi, et põhjendatud oleks rahalise hüvitise määramine. Lühiajaliste kokkusaamiste toimumata jäämise õigusvastasus on kohtuotsusega juba tuvastatud. Kohus tuvastab praeguses asjas saatmisel käeraudade kohaldamise kohta tehtud otsuste õigusvastasuse ning peab seda kaebajal tekkinud kahju hüvitamiseks piisavaks.
10. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse läbi vaatamata seoses talviste tingimustega jalutusboksis. Kohus rahuldab osaliselt kahju hüvitamise nõude seoses ohjeldusmeetmete kasutamisega eriarsti vastuvõtule saatmisel ning tuvastab tehtud toimingute õigusvastasuse. Ülejäänud osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud ja selgitused
11. HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
12. Kohus vabastas kaebaja 12.12.2019.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
13. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks kohtunik 21