Obsah (13)

§ 428§ 231§ 367§ 173§ 168§ 162§ 174§ 150§ 138§ 139§ 144§ 175§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 16.12.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-15300 Tsiviilasi Osaühing Rakvere Betoon hagi seltron

§ 428

lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Kostja on oma 01.11.2021 vastuses juhtinud hageja ja kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja on võlgnevuse osaliselt tasunud. Kohus palus 01.11.2021 ja 12.11.2021 pöördumistes hageja seisukohta, kas hageja soovib seoses kostja poolt võla osalise tasumisega hagist vastavas osas loobuda. Hageja on 12.11.2021 ja 26.11.2021 menetlusdokumendis vähendanud põhinõuet 1 500 euro võrra. Seetõttu võtab kohus vastu hagist osalise loobumise ja lõpetab seoses hagist loobumisega osaliselt tsiviilasja nr 2-21-15300 menetluse hageja põhinõude 1 500 euro osas. Kohus lahendab tsiviilasja järgmiste menetlusse jäänud nõuete osas: (vähendatud) põhinõue 3 092 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1 431,04 eurot ning edasiulatuv viivis 0,15% päevas kuni põhinõude täitmiseni. 3 2-21-15300 11. Kohus lahendab tsiviilasja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 403 lg-st

1. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
2. Vaidlus puudub asjaolus, et pooled sõlmisid 25.11.2020 raamlepingu kaubabetooni müügiks. Kostja tellis ja hageja tarnis kostjale ajavahemikus 24.11.2020-25.01.2021 erinevas mahus ja erinevat liiki kaubabetooni. Müüdud kauba eest esitas hageja kostjale arveid. Kostja jättis esitatud arved osaliselt tasumata. Pooltel on peamine vaidlus kohaldatava viivisemäära osas. Kostja hinnangul on poolte vahel lepingus kokkulepitud viivisemäär tühine ning seetõttu tuleks kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Alternatiivselt taotleb kostja viivisemäära vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel.
3. Poolte sõlmitud leping kaubabetooni müügiks on müügileping VÕS § 208 tähenduses. Müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208 lg 1). Müügileping on seega leping, mille sisuks on teatava asja tasu eest võõrandamise kohustus. Müüja kohustuste hulka kuulub asja ning omandi üleandmine. Ostja kohustub asja vastu võtma ning ostetava asja eest tasuma kokkulepitud ostuhinda. Kostja tõi oma 01.11.2021 esitatud hagiavastuses esile, et põhivõlgnevuse nõue ei saa olla suurem kui 3 342 eurot, kuivõrd kostja on hagejale täiendavalt tasunud 1 250 eurot.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kuivõrd kostja on võtnud omaks, et tema põhivõlgnevus hageja ees on kuni 3 342 eurot (tasumisele suuremas ulatuses pole kostja tuginenud), siis pole nimetatud asjaolu tõendamine hageja poolt vajalik, mistõttu nimetatud osas kohus hageja poolt esitatud tõendeid ei hinda. Hageja vähendas 12.11.2021 ja 26.11.2021 esitatud menetlusdokumendis põhinõuet 1 500 euro võrra. Tulenevalt

§-st 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire, mistõttu ei saa kohus kostjalt välja mõista rohkem kui hageja vähendatud põhinõude osas, s.o 3 092 euro ulatuses.

1. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine mh selle täitmata jätmine. Kuivõrd kostja pole ostuhinna tasumise kohustust 3 092 euro osas täitnud, on ta sellega poolte sõlmitud müügilepingut rikkunud. Müüja õiguskaitsevahendite eelduseks on ostjapoolne müügilepingu rikkumine ja ostja vastutus selle eest. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Ostja vastutusele kohaldub VÕS § 103 lg 1, mille regulatsiooni kohaselt kaasneb lepingulise kohustuse rikkumise korral vastutus, kui ei esine erandlikke vastutust välistavaid asjaolusid. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vastupidist ei ole kostja esile toonud ning on võlgnevuse olemasolu 3 342 euro ulatuses omaks võtnud. Kostja rikkus VÕS § 208 lõikes 1 nimetatud ostja kohustust tasuma ostetava asja eest kokkulepitud ostuhinda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kaubabetooni eest tasumata jäänud hagis nõutud ostuhinna summas 3 092 eurot.
2. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 1 regulatsioon ei ole imperatiivne, mistõttu võivad pooled kokku leppida seaduslikust viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Käesoleval juhul on pooled „Müügi raamlepingu“ p-s 2.2 kokku leppinud viivisemääras 0,5% päevas (dtl 10). Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudelt 4 592 eurot alates 27.02.2021 kuni 24.09.2021 vähendatud viivisemääras 4 2-21-15300 0,15% päevas. Hageja viivisenõue 24.09.2021 seisuga on 1 431,04 eurot.
3. Esiteks on pooltel erimeelsusi põhinõude summas, millelt on hageja viivist arvestanud. Hageja väitel on ta viivist arvestanud hagi esitamise ajaks tasumata põhinõude jäägilt. Kostja tõi oma 01.11.2021 vastuses esile, et kuivõrd hageja põhinõue on ebaõige, tuleb hagejal arvutada ümber viivise arvestus. Seega tuleb kohtul tuvastada kostja põhivõlgnevuse ulatus hageja ees hagi esitamise seisuga. Hagi oli kohtule esitatud 29.09.2021, viivist on arvestatud 24.09.2021 seisuga. Hageja poolt kohtule esitatud kliendilaekumiste aruandest selgub, et 31.08.2021 seisuga oli kostja põhivõlgnevus hageja eest 4 592 eurot ning kostja poolt teostatud maksete kogusumma 30 104,56 eurot (dtl 12-13). Kostja ei ole nimetatud dokumentaalsele tõendile vastuväiteid esitanud. Kostja esitas kohtule kostja arvelduskonto väljavõtte, millest nähtub, et 31.08.2021 seisuga oli kostja teinud hagejale arvete tasumiseks ülekandeid kogusummas 30 104,56 eurot (dtl 38-39), mis kattub hageja poolt esitatud kliendiaruandes kajastuvate maksetega. Kostja poolt kohtule esitatud maksekorraldusest nähtub, et kostja on teinud hagejale arve nr 2246 tasumiseks makseid 10.10.2021 summas 250 eurot (dtl 38,40), 11.10.2021 summas 250 eurot (dtl 38,40) ning 01.11.2021 summas 1 000 eurot (dtl 40). Kuivõrd eelnimetatud maksed on tehtud pärast 24.09.2021 seisuga teostatud viivise arvestust ja pärast kohtule hagi esitamist 29.09.2021, loeb kohus eelnevaga tuvastatuks, et hagi esitamisel 29.09.2021 ja ühtlasi viivise arvestamise seisuga 24.09.2021 oli kostja põhivõlgnevus hageja ees 4 592 eurot, mistõttu on hagejal õigus arvestada viivist eelnimetatud põhivõlgnevuse summalt.
4. Muuhulgas leiab kostja, et poolte kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on tühine selle ebamõistlikkuse tõttu ning et kohaldada tuleks seaduses sätestatud viivisemäära 0,022% päevas. Riigikohus on asunud VÕS § 36 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (RKTKo 3-2-1-139-14, p 10). Samuti on Riigikohus leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo 3-2-1-66-05, p 24). Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus, et tingimus on ebamõistlikult kahjustav, ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav (RKTKo 3-2-1-139-14 p 12).
5. Esiteks ei ole kostja tuginenud asjaolule, et „Müügu raamlepingu“ p 2.
6. oleks tüüptingimus VÕS § 42 tähenduses. Teiseks nõuab hageja kostjalt viivist vähendatud määras, s.o 0,15% päevas. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär 0,15% päevas lepingu sisu ja lepingupoolte huve arvestades ebaproportsionaalselt suur, kostjat ebamõistlikult kahjustav ega seadusega vastuolus. Riigikohus on 30.04.2013 otsuse nr 3-2-1-5-13 p-des 48−49 leidnud, et majandustegevuses sõlmitud tehingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Käesoleval juhul on mõlemad pooled sõlminud lepingu majandustegevuses, kostja on ostuhinna tasumisega pikemas viivituses, Riigikohus on pidanud mõistlikuks majandustegevuses sõlmitud lepingule kohaldatavas viivisemääräs 0,2% päevas ning hageja on lepingus kokkulepitud viivisemäära vähendanud määrani 0,15% päevas, mistõttu leiab kohus, et viivisemäär 0,15% päevas ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine.
7. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul alust viivisemäära vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel. Viivise vähendamise üle otsustamisel tuleb arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust (vt ka Riigikohtu
8. detsembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p-d 14–18 ja 21). Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise 5 2-21-15300 vähendamist (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20, 3-2-1-66-05, 3-2-1-87-10 p 12). Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Tõendamine saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamisest, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust lähtudes VÕS §
11. Praegusel juhul on hagis esitatud viivisenõue 1 431,04 eurot enam kui 2-korda väiksem esitatud põhinõudest 3 092 eurot. Kuna hageja viivisenõue ei ületa põhivõlga, siis ei ole hageja viivisenõue ebaproportsionaalne selle ebamõistliku ulatuse tõttu. Hagejal peab säilima õiguslik kindlus selles, et vähemalt põhinõude suurusjärgus esitatav viivisenõue on kohtute poolt aktsepteeritav. Muuhulgas nähtub kohtule asjas kogutud tõenditest, et hageja on korduvalt andnud kostjale võimalusi võlgnevuse likvideerimiseks (dtl 54, 55, 56, 67, 69). Seega ei vasta tõele kostja väide, et hageja poolt ei toimunud võimaluse andmist võlgnevuse tasumiseks. Kohtule nähtub asjas kogutud tõenditest, et kostja oli arvete tasumisega viivituses ka enne 27.02.2021 kuupäeva (dtl 1113). Samas hageja ei nõua kostjalt viivist terves ulatuses, vaid üksnes alates 27.02.
13. Samuti ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid põhjendusi, konkreetseid andmeid ega tõendeid kostja raske majandusliku seisundi kohta, mis annaksid alust viivise vähendamiseks. Viivisemäära vähendamise taotluse rahuldamiseks ei anna alust kostja poolt esile toodud asjaolu, et kostjal on olnud takistusi arvete tasumisega, kuid ta on tasunud jõukohaseid arveid ning väide, et kostjal on ligikaudu 100 000 euro suurune maksuvõlgnevus, mille suhtes on esitatud ajatamise taotlus. Hageja poolt kohtule esitatud registriväljavõttest nähtub, et kostjal on mitmeid suuremaid maksegraafikus olevaid võlgnevusi EMTA ees (dtl 91). Kostja pole eelnimetatud asjaolule vastuväiteid esitanud. Asja materjalides puuduvad tõendid, mis kinnitaks asjaolu, et kostja pole võimeline tasuma nii riigi ees tekkinud maksuvõlgnevust kui kostjale sissenõutavaks muutunud viivist summas 1 431,04 eurot. Eeltoodut arvestades puudub alus viivise vähendamiseks. Kohus rahuldab sissenõutavaks muutunud viivisenõude 1 431,04 eurot ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. 22.

§ 367

järgi võib viivisenõude põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (vt ka Riigikohtu 26.10.

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju põhjendanud ega tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.
2. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3 092 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 24.09.2021 seisuga summas 1 431,04 eurot ning edasiulatuva viivise tasumata põhinõudelt (3 092 eurot) määras 0,15% päevas alates 25.09.2021 kuni põhinõude (3 092 eurot) täitmiseni, kuid mitte enam kui 1 660,96 euro ulatuses.
3. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 168

lg 5 järgi, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Käesoleval juhul on kostja teinud võlgnevuse tasumiseks makseid 10.10.2021, 6 2-21-15300 11.10.2021 ning 01.11.2021. Hagi on esitatud 29.09.2021 kuupäeval. Seega on kostja hageja nõude osaliselt rahuldanud pärast hagi esitamist, mistõttu kannab kostja hagist osalise loobumise ulatuses hageja menetluskulud.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldas hagi, siis jätab kohus tulenevalt

§ 162lg-st 1 menetluskulud ka hagi rahuldavas osas kostja kanda.

25. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks poolte menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja menetluskulud koosnevad hagi esitamisega seoses tasutud riigilõivust summas 500 eurot ja õigusabikuludest summas 450 eurot, kokku 950 eurot (dtl 90). Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. 26.

§ 150

lg 2 p 2 järgi pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Kuivõrd kohus on võtnud vastu hagist osalise loobumise 1 500 euro ulatuses, on hageja õigustatud saama tagasi pool menetluses tasutud riigilõivust, mis on tasutud nõudelt, millest loobuti (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 03.09.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-161024, p 64; Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-199059, p 11). Hageja esitas 29.09.2021 kostja vastu hagi põhivõlgnevuse 4 592 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1 431,04 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes, millelt tuli tasuda riigilõivu 500 eurot. Hageja loobus hagist 1 500 euro põhivõlgnevuse ulatuses. Hageja nõudeks, mis jäi menetlusse, on põhivõlgnevus 3 092 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1 431,04 eurot ning edasiulatuv viivis 0,15% päevas, millelt tuli tasuda riigilõivu 450 eurot. Seega on vähendatud (loobutud) nõude osalt tasumisele kuulunud riigilõiv 50 eurot (500 – 450). Hagejal on õigus saada tagasi riigilõiv summas 25 eurot (50 : 2). Arvestades eeltoodut, saab kohus riigilõivu rahalise suurusena kindlaks määrata riigilõivu tagastamata jääva osa 475 eurot (500 – 25). Kohus leiab, et

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on hageja menetluskuluna põhjendatud riigilõiv summas 475 eurot ja nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagejal on õigus

§ § 150 lg 2 p 2 alusel taotleda hagist osalise loobumise tõttu pool menetluses tasutud riigilõivu tagastamist, mis on tasutud nõudelt, millest loobuti. 27. Kohtuväline kulu on

§ 144

p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on vajalikud ja põhjendatud hageja esindaja kulud 4,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Hageja esile toodud ajakulu ja tunnitasu on kooskõlas nii tsiviilasja keerukusastme kui asja mahuga. Kõik hageja esitatud menetlusdokumendid olid vajalikud ja põhjendatud. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 450 eurot (käibemaksuta). Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (475+450) 925 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 925 eurot. 28. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 7