2-21-15300/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 16.12.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-15300 Tsiviilasi Osaühing Rakvere Betoon hagi seltronik ltd Osaühing vastu võla nõudes Hagihind 8 537,16 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: Osaühing Rakvere Betoon (registrikood 11929986; asukoht Betooni tn 11, Aluvere küla, Rakvere vald, 44208 Lääne-Virumaa; e-post: info@rakverebetoon.ee);

Hageja lepinguline esindaja: Erki Casar (Adolfi Õigusbüroo OÜ; e-post: adolfioigus@gmail.com);

Kostja: seltronik ltd Osaühing (registrikood 14044573; asukoht Loopargi tee, 3, Loo alevik, Jõelähtme vald, 74201 Harjumaa; e-post: seltronikltd@gmail.com);

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Siret Saks (Advokaadibüroo TGS Baltic; e-post: siret.saks@tgsbaltic.com) Menetluse liik Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON 1. Võtta vastu hagist osaline loobumine ja lõpetada seoses hagist loobumisega osaliselt tsiviilasja nr 2-21-15300 menetlus hageja põhinõude 1 500 euro osas.

2.Rahuldada hagi.

3.Mõista kostjalt seltronik ltd Osaühing hageja Osaühing Rakvere Betoon kasuks välja põhivõlgnevus summas 3 092 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 24.09.2021 seisuga summas 1 431,04 eurot.

4.Mõista kostjalt seltronik ltd Osaühing hageja Osaühing Rakvere Betoon kasuks välja viivis tasumata põhinõudelt (3 092 eurot) määras 0,15% päevas alates 25.09.2021 kuni põhinõude (3 092 eurot) täitmiseni, kuid mitte enam kui 1 660,96 euro ulatuses.

5.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:

5.1 Jätta menetluskulud kostja seltronik ltd Osaühing kanda.

5.2 Välja mõista kostjalt seltronik ltd Osaühing hageja Osaühing Rakvere Betoon kasuks menetluskulud 925 eurot.

2-21-15300 Edasikaebamise kord Käesolevale kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 1. Osaühing Rakvere Betoon (hageja) esitas 29.09.2021 Harju Maakohtule hagi seltronik ltd Osaühing (kostja) vastu põhivõlgnevuse ja viivise nõudes. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 30.09.2021 määrusega menetlusse. Hagiavalduses taotleb hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 4 592 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 24.09.2021 seisuga summas 1 431,04 eurot ja edasiulatuv viivis tasumata põhinõudelt määras 0,15% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

2.Hagiavalduse kohaselt tegeleb hageja kaubabetooni ja betoonelementide valmistamisega.

Hageja ja kostja sõlmisid 25.11.2020 „Müügi raamlepingu“. Lepinguga fikseeriti pooltevahelised õigused ja kohustused tellitud kauba või teenuse müügiks. Kostja tellis ja hageja tarnis kostjale ajavahemikus 24.11.2020-25.01.2021 erinevas mahus ja erinevat liiki betooni. Müüdud kauba eest esitati kostjale arveid. Kostja on tänaseks tasunud suurema osa temale esitatud arvetest. Kostjal on tasumata arve nr 2246 summas 6 576 eurot ajavahemikus 17.12.2020-18.12.2020 objektile Haljala tee 17, Tõrremäe müüdud betooni ja osutatud teenuse eest. Kostja on eelnimetatud arvest tasunud 4 576 eurot. Tasumata on arve nr 64 maksetähtajaga 27.02.2021 summas 1 344 eurot, samuti on tasumata arve nr 72 maksetähtajaga 27.02.2021 summas 1 248 eurot.

3.Kostja on korduvalt lubanud täita rahalisi kohustusi, aga lubadusele vaatamata ei ole seda teinud. Raamlepingu p 2.2 kohaselt on viivise määraks 0,5% päevas. Hageja arvestab viivist põhinõudelt 4 592 eurot alates 27.02.2021 kuni 24.09.2021 vähendatud määras 0,15% päevas.

Hageja viivisenõue 24.09.2021 seisuga on 1 431,04 eurot.

4.12.11.2021 menetlusdokumendis tõi hageja täiendavalt esile, et kui aluseks võtta kostjale esitatud arved, oli kostja rahalise kohustuse täitmise tähtajaks 27.02.2021. Poolte vahel puudus kokkulepe, et kostja täidab rahalise kohustuse vastavalt oma võimalustele. 11.02.2021 palus hageja täita kohustused 15.02.2021, mil oli täitmata kohustuste maht 24 000 eurot. 11.03.2021 esitas hageja 11.03.2021 seisuga tasumata arved ning palus infot, mis tähtajaks need tasutakse.

11.03.2021 seisuga oli võlgnevuse summaks 11 565,80 eurot. 22.03.2021 teatas hageja, et lubadusest esitada oma ettepanek on möödas 11 päeva ning palus edastada ettepanku, kuidas ta suudab rahalisi kohustusi täita hiljemalt 24.03.2021. 05.05.2021 teavitas hageja kostjat, et viimane lubas täita rahalisi kohustusi 30.04.2021 kuupäevaks, mida ei tehtud, ja palus täita rahalised kohustused hiljemalt 07.05.2021. 16.07.2021 teatas kostja, et 20.07.2021 kuupäevaks tasutakse 2 2-21-15300 kõik, mida ei tehtud. 21.07.2021 teatas kostja, et helistab tagasi, mida ei teinud. Kostja lubas suuliselt, et hiljemalt augusti lõpuks on kõik tasutud. Hageja soovis ja üritas saavutada kohtuvälist lahendust, aga just kostja tegevuse tõttu see ei õnnestunud, mistõttu vastutab kostja kohtusse pöördumisega seotud hageja kulude eest.

5.Viivise arvestamisel on hageja nõudnud viivist üksnes hagi esitamise ajaks tasumata põhinõude jäägilt. Hageja märgib, et arvestades kostja tasumisi, on hagejal õigus nõuda viivist oluliselt suuremas mahus. Kostja väide, et viivist saaks hageja nõuda üksnes seaduses sätestatud määras, ei ole põhjendatud. Hageja ja kostja on juriidilised isikud ning viivise määr on lepitud kokku lepingus. Antud juhul on oluliseks asjaoluks, et hageja nõuab viivist mitte 0,5%, vaid 0,15% tasumata summalt päevas. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse nõuda viivise vähendamist.

6.26.11.2021 menetlusdokumendis avaldas hageja, et kuivõrd kostja on tasunud 1 500 eurot, vähendab hageja põhinõuet 1 500 euro võrra ning taotleb mõista kostjalt põhinõudena välja 3 092 eurot. Asjaolu, et kostjal on maksevõlgnevus, ei ole aluseks jätta viivise välja mõistmata.

Maksuvõlgnevused olid kostjal ka enne kauba ostmist ning antud võlgnevuste või sellega seotud tagajärgede eest ei pea vastutama hageja. Kostja ei ole esitanud selget taotlust viiviste vähendamiseks. Kostja andmed, mis on avalikult kättesaadavad, tõendavad, et ettevõte tegutseb.

Kostja käivet arvestades ei vaja summa, mida hageja nõuab, isegi ajatamist, veel vähem viiviste vähendamist.

KOSTJA VASTUVÄITED 7. Kostja esitas 01.11.2021 vastuse hagiavaldusele, milles tõi esile, et ei tunnista hagi ulatuses, nagu see on esitatud. Hageja on esitanud hagiavalduse 4 592 euro põhivõlgnevuse nõudes. Kostja on tasunud hagejale täiendavalt 1250 eurot. Seega ei saa põhivõlgnevuse nõue olla suurem kui 3 342 eurot.

8.Kostjal on olnud takistusi arvete tasumisega, kuid ta on kogu aeg üritanud hagejaga kokku leppida ning tasunud jõukohaseid arveid. Hageja on ise tekitanud endale kohtusse pöördumisega kulutusi. Hageja poolt ei toimunud mingitki võimaluse andmist kostjale võlgnevuse tasumiseks.

9.Kuivõrd hageja põhinõue on ebaõige, siis tuleb hagejal arvutada ümber ka oma viivisarvestus.

Samas ei nõustu kostja viivise määraga. Pooled on küll kokku leppinud viivise määras 0,5% päevas, kuid selline kokkulepe on ilmselgelt tühine selle ebamõistlikkuse tõttu. Kohaldada tuleks seaduses sätestatud viivisemäära 0,022% päevas. Juhul, kui kohus leiab, et viiviskokkuleppe on kehtiv, tuleb VÕS § 162 lg 2 kohaselt viivisemäära vähendada, sest viivise väljamõistmine sellises olukorras oleks ebamõistlik.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 10. TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Kostja on oma 01.11.2021 vastuses juhtinud hageja ja kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja on võlgnevuse osaliselt tasunud. Kohus palus 01.11.2021 ja 12.11.2021 pöördumistes hageja seisukohta, kas hageja soovib seoses kostja poolt võla osalise tasumisega hagist vastavas osas loobuda. Hageja on 12.11.2021 ja 26.11.2021 menetlusdokumendis vähendanud põhinõuet 1 500 euro võrra. Seetõttu võtab kohus vastu hagist osalise loobumise ja lõpetab seoses hagist loobumisega osaliselt tsiviilasja nr 2-21-15300 menetluse hageja põhinõude 1 500 euro osas.

Kohus lahendab tsiviilasja järgmiste menetlusse jäänud nõuete osas: (vähendatud) põhinõue 3 092 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1 431,04 eurot ning edasiulatuv viivis 0,15% päevas kuni põhinõude täitmiseni.

3 2-21-15300 11. Kohus lahendab tsiviilasja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg-st 1. Hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

12.Vaidlus puudub asjaolus, et pooled sõlmisid 25.11.2020 raamlepingu kaubabetooni müügiks.

Kostja tellis ja hageja tarnis kostjale ajavahemikus 24.11.2020-25.01.2021 erinevas mahus ja erinevat liiki kaubabetooni. Müüdud kauba eest esitas hageja kostjale arveid. Kostja jättis esitatud arved osaliselt tasumata. Pooltel on peamine vaidlus kohaldatava viivisemäära osas. Kostja hinnangul on poolte vahel lepingus kokkulepitud viivisemäär tühine ning seetõttu tuleks kohaldada seadusjärgset viivisemäära. Alternatiivselt taotleb kostja viivisemäära vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel.

13.Poolte sõlmitud leping kaubabetooni müügiks on müügileping VÕS § 208 tähenduses.

Müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208 lg 1). Müügileping on seega leping, mille sisuks on teatava asja tasu eest võõrandamise kohustus. Müüja kohustuste hulka kuulub asja ning omandi üleandmine. Ostja kohustub asja vastu võtma ning ostetava asja eest tasuma kokkulepitud ostuhinda. Kostja tõi oma 01.11.2021 esitatud hagiavastuses esile, et põhivõlgnevuse nõue ei saa olla suurem kui 3 342 eurot, kuivõrd kostja on hagejale täiendavalt tasunud 1 250 eurot. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kuivõrd kostja on võtnud omaks, et tema põhivõlgnevus hageja ees on kuni 3 342 eurot (tasumisele suuremas ulatuses pole kostja tuginenud), siis pole nimetatud asjaolu tõendamine hageja poolt vajalik, mistõttu nimetatud osas kohus hageja poolt esitatud tõendeid ei hinda. Hageja vähendas 12.11.2021 ja 26.11.2021 esitatud menetlusdokumendis põhinõuet 1 500 euro võrra. Tulenevalt TsMS §-st 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire, mistõttu ei saa kohus kostjalt välja mõista rohkem kui hageja vähendatud põhinõude osas, s.o 3 092 euro ulatuses.

14.VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine mh selle täitmata jätmine. Kuivõrd kostja pole ostuhinna tasumise kohustust 3 092 euro osas täitnud, on ta sellega poolte sõlmitud müügilepingut rikkunud. Müüja õiguskaitsevahendite eelduseks on ostjapoolne müügilepingu rikkumine ja ostja vastutus selle eest. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Ostja vastutusele kohaldub VÕS § 103 lg 1, mille regulatsiooni kohaselt kaasneb lepingulise kohustuse rikkumise korral vastutus, kui ei esine erandlikke vastutust välistavaid asjaolusid. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Vastupidist ei ole kostja esile toonud ning on võlgnevuse olemasolu 3 342 euro ulatuses omaks võtnud. Kostja rikkus VÕS § 208 lõikes 1 nimetatud ostja kohustust tasuma ostetava asja eest kokkulepitud ostuhinda. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kaubabetooni eest tasumata jäänud hagis nõutud ostuhinna summas 3 092 eurot.

15.VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 1 regulatsioon ei ole imperatiivne, mistõttu võivad pooled kokku leppida seaduslikust viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Käesoleval juhul on pooled „Müügi raamlepingu“ p-s 2.2 kokku leppinud viivisemääras 0,5% päevas (dtl 10). Hageja nõuab kostjalt viivist põhinõudelt 4 592 eurot alates 27.02.2021 kuni 24.09.2021 vähendatud viivisemääras 4 2-21-15300 0,15% päevas. Hageja viivisenõue 24.09.2021 seisuga on 1 431,04 eurot.

16.Esiteks on pooltel erimeelsusi põhinõude summas, millelt on hageja viivist arvestanud. Hageja väitel on ta viivist arvestanud hagi esitamise ajaks tasumata põhinõude jäägilt. Kostja tõi oma 01.11.2021 vastuses esile, et kuivõrd hageja põhinõue on ebaõige, tuleb hagejal arvutada ümber viivise arvestus. Seega tuleb kohtul tuvastada kostja põhivõlgnevuse ulatus hageja ees hagi esitamise seisuga. Hagi oli kohtule esitatud 29.09.2021, viivist on arvestatud 24.09.2021 seisuga.

Hageja poolt kohtule esitatud kliendilaekumiste aruandest selgub, et 31.08.2021 seisuga oli kostja põhivõlgnevus hageja eest 4 592 eurot ning kostja poolt teostatud maksete kogusumma 30 104,56 eurot (dtl 12-13). Kostja ei ole nimetatud dokumentaalsele tõendile vastuväiteid esitanud. Kostja esitas kohtule kostja arvelduskonto väljavõtte, millest nähtub, et 31.08.2021 seisuga oli kostja teinud hagejale arvete tasumiseks ülekandeid kogusummas 30 104,56 eurot (dtl 38-39), mis kattub hageja poolt esitatud kliendiaruandes kajastuvate maksetega. Kostja poolt kohtule esitatud maksekorraldusest nähtub, et kostja on teinud hagejale arve nr 2246 tasumiseks makseid 10.10.2021 summas 250 eurot (dtl 38,40), 11.10.2021 summas 250 eurot (dtl 38,40) ning 01.11.2021 summas 1 000 eurot (dtl 40). Kuivõrd eelnimetatud maksed on tehtud pärast 24.09.2021 seisuga teostatud viivise arvestust ja pärast kohtule hagi esitamist 29.09.2021, loeb kohus eelnevaga tuvastatuks, et hagi esitamisel 29.09.2021 ja ühtlasi viivise arvestamise seisuga 24.09.2021 oli kostja põhivõlgnevus hageja ees 4 592 eurot, mistõttu on hagejal õigus arvestada viivist eelnimetatud põhivõlgnevuse summalt.

17.Muuhulgas leiab kostja, et poolte kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on tühine selle ebamõistlikkuse tõttu ning et kohaldada tuleks seaduses sätestatud viivisemäära 0,022% päevas.

Riigikohus on asunud VÕS § 36 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (RKTKo 3-2-1-139-14, p 10). Samuti on Riigikohus leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo 3-2-1-66-05, p 24). Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus, et tingimus on ebamõistlikult kahjustav, ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav (RKTKo 3-2-1-139-14 p 12).

18.Esiteks ei ole kostja tuginenud asjaolule, et „Müügu raamlepingu“ p 2.2. oleks tüüptingimus VÕS § 42 tähenduses. Teiseks nõuab hageja kostjalt viivist vähendatud määras, s.o 0,15% päevas.

Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär 0,15% päevas lepingu sisu ja lepingupoolte huve arvestades ebaproportsionaalselt suur, kostjat ebamõistlikult kahjustav ega seadusega vastuolus. Riigikohus on 30.04.2013 otsuse nr 3-2-1-5-13 p-des 48−49 leidnud, et majandustegevuses sõlmitud tehingus kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega. Käesoleval juhul on mõlemad pooled sõlminud lepingu majandustegevuses, kostja on ostuhinna tasumisega pikemas viivituses, Riigikohus on pidanud mõistlikuks majandustegevuses sõlmitud lepingule kohaldatavas viivisemääräs 0,2% päevas ning hageja on lepingus kokkulepitud viivisemäära vähendanud määrani 0,15% päevas, mistõttu leiab kohus, et viivisemäär 0,15% päevas ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine.

19.Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul alust viivisemäära vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 alusel. Viivise vähendamise üle otsustamisel tuleb arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p-d 14–18 ja 21). Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise 5 2-21-15300 vähendamist (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20, 3-2-1-66-05, 3-2-1-87-10 p 12). Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Tõendamine saab seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamisest, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust lähtudes VÕS § 7.

20.Praegusel juhul on hagis esitatud viivisenõue 1 431,04 eurot enam kui 2-korda väiksem esitatud põhinõudest 3 092 eurot. Kuna hageja viivisenõue ei ületa põhivõlga, siis ei ole hageja viivisenõue ebaproportsionaalne selle ebamõistliku ulatuse tõttu. Hagejal peab säilima õiguslik kindlus selles, et vähemalt põhinõude suurusjärgus esitatav viivisenõue on kohtute poolt aktsepteeritav. Muuhulgas nähtub kohtule asjas kogutud tõenditest, et hageja on korduvalt andnud kostjale võimalusi võlgnevuse likvideerimiseks (dtl 54, 55, 56, 67, 69). Seega ei vasta tõele kostja väide, et hageja poolt ei toimunud võimaluse andmist võlgnevuse tasumiseks. Kohtule nähtub asjas kogutud tõenditest, et kostja oli arvete tasumisega viivituses ka enne 27.02.2021 kuupäeva (dtl 1113). Samas hageja ei nõua kostjalt viivist terves ulatuses, vaid üksnes alates 27.02.2021.

21.Samuti ei ole kostja kohtule esitanud veenvaid põhjendusi, konkreetseid andmeid ega tõendeid kostja raske majandusliku seisundi kohta, mis annaksid alust viivise vähendamiseks. Viivisemäära vähendamise taotluse rahuldamiseks ei anna alust kostja poolt esile toodud asjaolu, et kostjal on olnud takistusi arvete tasumisega, kuid ta on tasunud jõukohaseid arveid ning väide, et kostjal on ligikaudu 100 000 euro suurune maksuvõlgnevus, mille suhtes on esitatud ajatamise taotlus.

Hageja poolt kohtule esitatud registriväljavõttest nähtub, et kostjal on mitmeid suuremaid maksegraafikus olevaid võlgnevusi EMTA ees (dtl 91). Kostja pole eelnimetatud asjaolule vastuväiteid esitanud. Asja materjalides puuduvad tõendid, mis kinnitaks asjaolu, et kostja pole võimeline tasuma nii riigi ees tekkinud maksuvõlgnevust kui kostjale sissenõutavaks muutunud viivist summas 1 431,04 eurot. Eeltoodut arvestades puudub alus viivise vähendamiseks. Kohus rahuldab sissenõutavaks muutunud viivisenõude 1 431,04 eurot ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja.

22.TsMS § 367 järgi võib viivisenõude põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (vt ka Riigikohtu 26.10.2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju põhjendanud ega tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.

23.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3 092 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 24.09.2021 seisuga summas 1 431,04 eurot ning edasiulatuva viivise tasumata põhinõudelt (3 092 eurot) määras 0,15% päevas alates 25.09.2021 kuni põhinõude (3 092 eurot) täitmiseni, kuid mitte enam kui 1 660,96 euro ulatuses.

24.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 168 lg 5 järgi, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Käesoleval juhul on kostja teinud võlgnevuse tasumiseks makseid 10.10.2021, 6 2-21-15300 11.10.2021 ning 01.11.2021. Hagi on esitatud 29.09.2021 kuupäeval. Seega on kostja hageja nõude osaliselt rahuldanud pärast hagi esitamist, mistõttu kannab kostja hagist osalise loobumise ulatuses hageja menetluskulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud ka hagi rahuldavas osas kostja kanda.

25.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks poolte menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja menetluskulud koosnevad hagi esitamisega seoses tasutud riigilõivust summas 500 eurot ja õigusabikuludest summas 450 eurot, kokku 950 eurot (dtl 90). Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud.

26.TsMS § 150 lg 2 p 2 järgi pool menetluses tasutud riigilõivust tagastatakse, kui hageja loobub hagist. Kuivõrd kohus on võtnud vastu hagist osalise loobumise 1 500 euro ulatuses, on hageja õigustatud saama tagasi pool menetluses tasutud riigilõivust, mis on tasutud nõudelt, millest loobuti (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 03.09.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-161024, p 64; Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-199059, p 11). Hageja esitas 29.09.2021 kostja vastu hagi põhivõlgnevuse 4 592 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1 431,04 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes, millelt tuli tasuda riigilõivu 500 eurot. Hageja loobus hagist 1 500 euro põhivõlgnevuse ulatuses. Hageja nõudeks, mis jäi menetlusse, on põhivõlgnevus 3 092 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1 431,04 eurot ning edasiulatuv viivis 0,15% päevas, millelt tuli tasuda riigilõivu 450 eurot. Seega on vähendatud (loobutud) nõude osalt tasumisele kuulunud riigilõiv 50 eurot (500 – 450). Hagejal on õigus saada tagasi riigilõiv summas 25 eurot (50 : 2). Arvestades eeltoodut, saab kohus riigilõivu rahalise suurusena kindlaks määrata riigilõivu tagastamata jääva osa 475 eurot (500 – 25). Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on hageja menetluskuluna põhjendatud riigilõiv summas 475 eurot ja nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagejal on õigus TsMS § § 150 lg 2 p 2 alusel taotleda hagist osalise loobumise tõttu pool menetluses tasutud riigilõivu tagastamist, mis on tasutud nõudelt, millest loobuti.

27.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on vajalikud ja põhjendatud hageja esindaja kulud 4,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Hageja esile toodud ajakulu ja tunnitasu on kooskõlas nii tsiviilasja keerukusastme kui asja mahuga. Kõik hageja esitatud menetlusdokumendid olid vajalikud ja põhjendatud. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 450 eurot (käibemaksuta). Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (475+450) 925 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 925 eurot.

28.Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 7

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.