← Eesti

2-20-13262/47

Obsah (9)§ 139§ 339§ 103§ 361§ 6§ 29§ 358§ 7§ 23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2021, Tallinn Kohtuasja

§ 139

), kuna hageja ja Mauri Veod OÜ keeldusid kostjale sõiduki remontimisel abi osutamisest. Sõiduki oleks saanud sõlmitud kaskokindlustuse lepingu alusel Tallinnasse pukseerida. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

  1. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5900 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. 3.
  2. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja PL Group OÜ sõlmisid
  3. septembril 2017 tähtajalise rendilepingu 08-2017USB, millega hageja andis PL Group OÜ-le rendile veoauto Scania R 420 registreerimismärgiga 613MGR. Pooled vaidlevad selle üle, kellele veoauto kuulub ja kas hageja on õigustatud kahju nõudma, kas hagejal on tekkinud kahju 14 400 eurot ning kas kostja käendajana vastutab hagejale tekkinud kahju eest poolte
  4. septembril 2017 sõlmitud käenduslepingu alusel. 4

(17)2-20-13262 3.
  1. Maakohus leidis, et
  2. jaanuaril 2018 hageja ja Mauri Veod OÜ vahel sõlmitud müügilepinguga on tõendatud, et vaidlusaluse sõiduki omanik on hageja. Võlaõigusseadusest ei tulene, et kui müügilepingus puudub müügihind, on leping tühine. Kohus viitas

§-le 341 ja § 288 lg-le 1 ning märkis, et asjas ei ole tõendatud, et hagejal puudus Mauri Veod OÜ nõusolek rentida sõiduk

  1. septembril 2017 PL Group OÜ-le. Vabariigi Valitsuse
  2. juuni
  3. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul ei tulene seadusest teisiti. Seega ei tekita, muuda ega lõpeta liiklusregistri kanded omandiõigust sõidukile. Tegemist on informatiivse andmekoguga, mida on selgitanud ka Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-94-
  4. Eeltoodust järeldas kohus, et hageja on vaidlusaluse sõiduki omanik ja seega nõudeõigust omav isik. 3.
  5. Hageja ja PL Group OÜ vahel sõlmitud leping on käsitatav rendilepinguna

§ 339mõttes.

Kohus viitas

§ 339lg-le 1, §-le 344, § 358 lg-le 1 ja §-le 341.

Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas rentnik rikkus lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju, ning kas kostja käendajana vastutab selle kahju hüvitamise eest. 3.

  1. Rendilepingu p 4.3.8 järgi vastutab rentnik lepingu kehtivuse ajal auto säilimise ja korrashoiu eest. Rentniku kohustus p 4.3.3 järgi on kasutada autot sihipäraselt ja heaperemehelikult. Rendilepingu p 4.3.10 kohaselt kohustub rentnik hüvitama vastavalt esitatud arvetele rendileandjale tekitatud kahju kahe nädala jooksul pärast rendileandjalt nõude saamist. Kahjuna käsitavad pooled mh auto kaotsiminekut. 3.
  2. Kohus luges tunnistaja C ütlustega tõendatuks, et PL Group OÜ renditud veoautol, mis vedas konteineriga haagist, tekkis
  3. juulil 2018 Venemaal Pihkva linnas elektrijuhtmestiku rike, mille tõttu veok jäi seisma. Veoautot juhtinud autojuht C-l ei õnnestunud sõidukit remontida ja käivitada, mistõttu ta oli sunnitud veoauto remontimiseks vajaliku spetsialisti leidmiseks sõitma Tallinnasse. Veok oli pargitud võimalikult teepeenrale. Veoki uksed olid lukustatud, aku lahti ühendatud. 21.–
  4. augustil 2021 naasis C koos autoelektrik G-ga Pihkvasse ja avastas, et autot haagise ja konteineriga parklas polnud. Kohtule on esitatud tõend, mille kohaselt on sõiduki kaotsimineku kohta alustatud Venemaal kriminaalmenetlust. Kuna rentnik ei ole vaidlusalust sõidukit hagejale tagastanud ja tõendeid selle kohta, et sõiduk oleks leitud, ei ole esitatud, leidis kohus, et rentnik on rikkunud rendilepingust tulenevat kohustust sõiduk säilitada. Seega vastutab rentnik lepingu rikkumise eest. Tõendatud pole, et rikkumine oli vabandatav

§ 103lg 2 mõttes.

Sõiduk jäeti pikaks ajaks Venemaale valveta ja rentnik pidi mõistma, et on oht sõiduki kaotsiminekuks. 3.6. Tekkinud kahju on hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga, st rentnik pidi hoiduma hageja vara kasutades selle kaotsiminekust. Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena rentnikule ettenähtav, st rentnik pidi ette nägema, et kui sõiduk jääb Venemaale valveta sedavõrd pikaks ajaks, siis võib juhtuda, et sõiduk võib seal kaotsi minna ja siis tekib hagejale kahju, mis tuleb rentnikul hüvitada (lepingu p 4.3.10). Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, kuna kui sõiduk ei oleks kaotsi läinud, siis ei oleks hagejal varalist kahju tekkinud. Ka ei ole kohus tuvastanud hageja osa kahju tekkimisel

§ 139

kohaselt, sest hagejale ei tulene rendilepingust kohustust osutada kostjale puksiirteenust või remondiabi. 3.7. Hageja nõuab kostjalt veoki kaotsiminekuga tekkinud kahju 14 400 eurot. Kostja väitel oli sõiduki soetamise kulu 12 000 eurot, ülejäänu oli käibemaks. Rendilepingu p 2.1 kohaselt oli auto turuväärtus lepingu allkirjastamise hetkel 14 400 eurot. Hageja ei vaidlusta ja tunnistaja C ütlustega luges kohus tõendatuks, et sõiduki soetamiskulu oli 12 000 eurot, millele lisandus käibemaks. Vaidlust ei ole selles, et hageja on käibemaksukohustuslane ja sai seega käibemaksu 5

(17)2-20-13262 maha arvata. Kohus leidis, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata käibemaks 2400 eurot. Samuti tuleb maha arvata kindlustuse poolt antud juhtumiga seoses hüvitatud 3300 eurot (tl 52) ja rentniku poolt rendilepingu p 4.3.2 alusel tagatud tagatisraha 2800 eurot (tl 66). Kahju suurust ei mõjuta see, kas veoautol esinesid rikked ka varem, sest rendilepingu p 4.3.5 järgi tuli rentnikul kanda lepingu kehtivuse ajal kõik auto ekspluateerimiskulud, sh jooksva remondi kulud, mis on vajalikud auto tehnilise seisukorra säilitamiseks. Seega on hüvitamisele kuuluv kahju 5900 eurot (12 000 – 3300 – 2800). 3.
  1. Pooled sõlmisid
  2. septembril 2017 käenduslepingu, millega kostja käendas rendilepingust nr 08-2017USB tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist. Maakohus leidis, et siinsel juhul ei ole kostja kui käendaja tegutsenud käenduslepingut sõlmides tarbijana. Kostja oli rentniku ainus seaduslik esindaja ja leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks on sõlmitud huvist ühingu majandustegevuse vastu. Kostja on sõlminud käenduslepingu, saades aru, et ta vastutab äriühingu kohustuste täitmise eest, mis tulenevad
  3. septembril 2017 sõlmitud rendilepingust. Kostja vastuväide, et ta ei mõistnud lepingut, kuna ta ei valda eesti keelt, ei ole kohtule usutavaks tehtud. Käenduslepingu sõlmimisel ei ole seatud tingimuseks, et leping kehtib alates selle venekeelsena allkirjastamisest. Ei ole eluliselt usutav, et kostja allkirjastas lepingu, saamata aru, mis kohustuse ta endale sellega võtab. Samuti oli kostjal osaühingu juhatuse liikmena keskmisest inimesest suurem vastutus allkirjastada vaid lepinguid, sh võtta kohustusi, millest ta aru sai. Käenduslepingus on selge viide
  4. septembril 2017 sõlmitud rendilepingule 08-2017USB. Asjaolu, et käenduslepingu p-s 2.1 on märgitud mh laenusumma, ei muuda käenduslepingut vastuoluliseks. Käenduslepingus p-s 2.1 on kokku lepitud kostja vastutuse rahaline maksimumsumma 15 000 eurot. Kuna kohus tuvastas, et hagejale on tekkinud kahju 5900 eurot, tuleb kostjal käenduslepingu alusel see summa hagejale hüvitada. 3.
  5. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, vaidluse asjaolusid ja hageja andmete (nt kindlustusandmete) esitamata jätmist ning kostja õigusabi kvaliteeti (dokumendid on esitatud mitu korda, asjaolud on esitatud segaselt ja keeleliselt ebakorrektselt) pidas kohus põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
  6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi 3500 eurot ületavas osas, ning jätta hagi selles osas rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. 4.
  7. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebapiisavalt tuvastanud
  8. septembri
  9. a rendilepingu eesmärgi. Poolte tegelik tahe oli suunatud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu sõlmimisele. Seda kinnitavad rendilepingu p 4.1.2, mille kohaselt sõiduki omandamisel tagatisraha tagastamisele ei kuulu, ja p 4.3.2, mille kohaselt rendimaksete korrektsel tasumisel on rentnikul õigus omandada auto täiendavaid makseid tegemata. Kohus kohaldas ebaõigesti

§-i 339, kuna tegelikult sõlmisid pooled kapitalirendi tüüpi liisingulepingu

§ 361ja § 363 lg 3 mõttes.

Kapitalirendi tüüpi liisingulepingu sõlmimise tõendamiseks esitas kostja kohtule uusi tõendeid. Kohtuotsusega tutvumisel tuvastasid põhivõlgnik ja kostja, et hageja ei lisanud rendilepingu

  1. ja
  2. lehte. Kostja on seisukohal, et hageja jättis need olulised dokumendid, samuti kindlustuse poolt tasutud summa andmed, esitamata pahauskselt. Rendilepingu
  3. lehel oleva maksegraafiku kohaselt kohustus põhivõlgnik tasuma liisinguandjale põhiosast ja intressidest koosnevaid makseid. Kokku tuli teha 40 makset, millest 12 000 eurot (300 eurot/kuus × 40 6

(17)2-20-13262 kuud) on põhivõlg, mis on samaaegselt liisingueseme turuväärtus, ja 12 000 eurot (300 eurot/kuus × 40 kuud) on intress. Pärast liisingumaksete tasumist pidi liisingueseme omand põhivõlgnikule üle minema (rendilepingu p 4.3.2).
  1. leht oli sissemakse arve nr 2017/
  2. Liisinguandja väljastas liisinguvõtjale iga kuu arveid, mis olid osaliselt tasutud. Kokku väljastas liisinguandja arveid selgitusega mh „liisingumakse“ 8007,10 euro ulatuses. Väljastatud arvete alusel tehti 8 liisingumakset ning maksti liisinguandjale tagatisraha. Seega tasuti hagejale põhivõlga 2400 eurot (300 eurot/kuus × 8 kuud), millele lisandub tagatisraha 2800 eurot. Arvestades, et sõiduki soetamiskulu oli 12 000 eurot, võlgnes liisinguvõtja hagejale 6800 eurot (12 000 – 2400 – 2800), millest tuleb maha arvata kindlustuse poolt juhtumiga seoses hüvitatud 3300 eurot. Seega kuulub hüvitamisele kahju 3500 eurot. 4.
  3. Esimese astme kohus rikkus selgitamiskohustust. Kohus kirjutas kohtuotsuses, et asjaolu, et käenduslepingus on p-s 2.1 märgitud mh laenusumma, ei muuda käenduslepingut vastuoluliseks. Kohus oli kohustatud selgitama välja poolte seisukohad, miks käendusleping oli selliselt koostatud. 4.
  4. Maakohus jättis tähelepanuta ja hindamata kostja väite, et käenduslepingu kirjutas võlausaldaja nimel alla Q (lepingus märgitud N), kes lubas esitada lepingu tõlke eesti keelde ja palus selle eest 150 eurot. Kostja tasus nõutud summa, kuid lepingu tõlget ei ole saanud ja keegi talle selle sisu ei selgitanud. Kostja leiab, et hagejat tuleb kohustada tagastama see 150 eurot tegemata töö eest. 4.
  5. Maakohus ei täitnud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Asjas on jäänud esitamata kindlustuse otsus koos põhjendustega. Kindlustuse
  6. novembri
  7. a kiri ei ole otsus. Arusaamatuks on jäänud, miks kindlustus muutis oma seisukohta ja tegi teise otsuse. Kostja eeldab, et kindlustusele said teatavaks asjaolud, mida võib-olla ei ole esitatud siinses tsiviilasjas. Hageja
  8. novembri
  9. a väide, et kindlustus kahtlustas kindlustuspettust rentniku poolt, on tõendamata ja paljasõnaline. Kostja on endiselt seisukohal, et kindlustus vähendas kadunud sõiduki eest hüvitist 3300 euroni, kuna leidis, et sõiduki omanik on oma tegevusetuse tõttu sõiduki kadumises ja sellega kahju tekkimises osaliselt süüdi. Kostja on seisukohal, et kuna ta tasus kindlustusmakseid, siis on tal õigus tutvuda kindlustusotsusega. 4.
  10. Esimese astme kohus pidi kontrollima, kas liisingulepingu esemeks olev veoauto kuulus Mauri Veod OÜ-le või mitte. Registriandmete kohaselt kuulus veoauto
  11. septembril 2017 teisele omanikule. Mauri Veod OÜ on auto omanik alates
  12. septembrist
  13. Kostja eeldab, et Mauri Veod OÜ ostis auto
  14. septembril
  15. Seega ei ole hageja õigustatud kahju nõudma. 4.
  16. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuna hagejale ei tulene rendilepingust kohustust puksiirteenust või remondiabi osutada, siis ta ei vastuta kahju tekkimise eest. Kostja leiab, et hageja oli hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (

§ 6

lg-d 1 ja 2, § 7 lg-d 1 ja 2) lähtuvalt kohustatud pöörduma oma kindlustusandja poole ja tagama sel viisil puksiir- või remonditeenuse. Hageja käitumine on hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega vastuolus ka põhjusel, et kostja oli lepingu kehtivuse ajal kohustatud tasuma kõik autoga seotud kindlustuse maksed (lepingu p 4.3.6), mida hageja nõudis väljastatud arvete alusel, kuid kindlustusjuhtumi korral ei olnud kostjal mingit võimalust kasutada puksiirabi, kuna hageja vastas tema abipalvele eitavalt. Vastustaja seisukoht 7

(17)2-20-13262
  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
  3. Kõigepealt lahendab kolleegium kostja taotluse tõendite kogumiseks, mis esitati pärast ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a määrust, millega ringkonnakohus lahendas kostja apellatsioonkaebuses ja hageja vastusega esitatud taotlused uute tõendite vastuvõtmiseks ning andis pooltele TsMS § 647 lg-s 1 nimetatud tähtaja avalduste või seisukohtade esitamiseks. 7.
  6. Kostja esitas ringkonnakohtule
  7. detsembril 2021 taotluse tõendite kogumiseks TsMS § 236 lg 2 alusel, paludes kohtul nõuda AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt välja PZU kindlustuse otsus koos põhjendustega. Kostja põhjendas tõendi kogumise taotlust sellega, et nimetatud tõend on jäänud asjas esitamata. Sellega soovib kostja tõendada oma seisukohta, et PZU kindlustus vähendas kadunud sõiduki eest hüvitist 3300 euroni, kuna leidis, et sõiduki omanik on oma tegevusetuse tõttu osaliselt süüdi sõiduki kadumises ja sellega kahju tekkimises. 7.
  8. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja leidis, et kostja oleks saanud esitada taotluse maakohtus. Hageja arvates ei ole kostja soovitud dokumendil ka tõenduslikku väärtust, kuna kohus on kindlustushüvitisega juba arvestanud ja selle summa võrra hageja nõuet vähendanud. Hageja lisas, et kohtutoimikus on kirjavahetus kindlustusandjaga, millest nähtub, et hüvitise maksmisest keeldumise põhjuseks oli see, et Venemaal algatati kriminaalasi kelmuse tunnustel ja kinnitust ei ole leidnud, et sõiduk oleks varastatud, mis oleks kindlustuskaitsega hõlmatud. 7.
  9. Kolleegium leiab, et kostja taotlus tõendi kogumiseks tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium põhjendab seda järgnevaga. 7.3.
  10. Esiteks ei ole kostja põhistanud mõjuva põhjuse esinemist tõendi kogumiseks ringkonnakohtus. TsMS § 652 lg 3 võimaldab ringkonnakohtul erandlikel juhtudel hinnata ka esimese astme kohtu otsuses hindamata tõendeid. Uute tõendite kogumist ringkonnakohtus saab taotleda mh juhul, kui seda ei saanud teha maakohtus kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh kuna tõend tekkis või sai poolele teatavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks taotlenud maakohtus kindlustusotsuse väljanõudmist AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaalilt. Kostja taotles maakohtus kindlustusotsuse väljanõudmist hagejalt (vt kostja
  11. jaanuari
  12. a menetlusdokumendi p II;
  13. veebruari
  14. a menetlusdokument), ehkki hageja väitis, et tal kindlustusotsust ei ole (vt hageja
  15. jaanuari
  16. a menetlusdokumendi p 2.10) ja esitas selle asemel
  17. aprillil 2021 väljavõtte kirjavahetusest kindlustusandjaga (tl 104). Kostja ei ole taotluse esitamisel viidanud mõjuvale põhjusele, mis takistas tal esitada maakohtus taotlus kindlustusotsuse väljanõudmiseks kindlustusandjalt. 7.3.
  18. Teiseks on taotlus esitatud apellatsioonimenetluses hilinenult. TsMS § 633 lg 4 kohaselt tuleb dokumentaalsed tõendid, mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb, lisada apellatsioonkaebusele, ning lõike 6 kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida ka seda, milliseid menetlustoiminguid apellant tõendite kogumiseks taotleb. Seega oleks kostja juhul, 8
(17)2-20-13262 kui ta soovis, et ringkonnakohus nõuaks kindlustusandjalt välja maakohtus hageja poolt esitamata jäänud tõendi, pidanud esitama sellekohase taotluse apellatsioonkaebuses. Ka TsMS § 329 lg-st 1 tuleneb menetlusosalise üldine kohustus esitada menetluses oma taotlused ja tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Praeguses asjas küll märkis kostja apellatsioonkaebuses, et asjas on jäänud esitamata kindlustuse otsus koos põhjendusega (vt kaebuse p 4), kuid kostja ei taotlenud ringkonnakohtult tõendi kogumist. Sellekohase taotluse esitas kostja alles pärast seda, kui ringkonnakohus oli lahendanud poolte muud tõenditega seonduvad taotlused ning andnud pooltele viimase tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks, määrates ühtlasi kindlaks otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kuna tõendi väljanõudmine praeguses menetlusetapis põhjustaks asja lahendamise viibimist ja kostja ei ole põhistanud mõjuvat põhjust hilinemiseks, ei ole taotluse menetlemine põhjendatud ka TsMS § 331 lg 1 alusel. Tõendi kogumise taotluse hilinenult esitamine on juba iseenesest piisav põhjus taotluse rahuldamata jätmiseks (vt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 17.2). 7.3.
  3. Kolmandaks ei ole kostja taotletud tõendi kogumine kolleegiumi hinnangul ka sisuliselt põhjendatud TsMS § 238 lg 1 järgi, kuna tõend ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kostja väitel soovib ta tõendiga tõendada seda, mis põhjusel PZU kindlustus vähendas kadunud sõiduki eest hüvitist 3300 euroni. Kolleegium leiab, et see, millised olid kindlustusandja motiivid kindlustushüvitise väljamaksmisel, ei oma tähtsust hageja ja kostja vahelise vaidluse lahendamisel. Hagejale tekkinud kahju suuruse hindamisel võib omada tähtsust välja makstud kindlustushüvitise suurus, kuid selle asjaolu üle pooled ei vaidle, kuna kostja ei ole seadnud menetluses kahtluse alla seda, et kindlustusandja maksis hüvitisena välja 3300 eurot. Kostja ei ole väitnud ega põhjendanud, et kindlustusotsus võiks tõendada mingeid selliseid konkreetseid faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldusi selle kohta, kas hageja täitis oma rendilepingust või

§ 139lg-st 2 tulenevaid kohustusi. 8. Ts

MS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt võlgnevuse 3500 eurot osas ning jätta hageja ülejäänud nõuded rahuldamata (apellatsioonkaebuse taotluste p-d 1.1 ja 1.2). Seega vaidlustas kostja maakohtu otsuse hageja nõude kohta üksnes osas, millega maakohus rahuldas hagi 3500 eurot ületavas osas. Osas, millega maakohus mõistis kosjalt hageja kasuks välja 3500 eurot, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Samuti on maakohtu otsus jõustunud osas, millega hagi jäeti 8500 euro (=14 400-5900) ulatuses rahuldamata, kuna hageja apellatsioonkaebust ei esitanud.

  1. Olles tutvunud vaidlustatud maakohtu otsusega, apellatsioonkaebuse ja poolte muude seisukohtadega apellatsioonimenetluses ning asja materjalidega, on kolleegium seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada vastavalt praeguse otsuse p-dele 12.2–12.2.2 ja 16.3–16.3.4, kuid muus osas on vaidlustatud otsus seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  2. Kostja leiab, et maakohus hindas ebaõigesti hageja ja PL Group OÜ
  3. septembri
  4. a lepingut ja eksis

§ 29

lg 1, lg 2 ja lg 5 p-de 3 ja 4 kohaldamisel, kvalifitseerides selle rendilepinguna

§ 339

tähenduses, ehkki poolte tegelik tahe oli suunatud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu sõlmimisele

§ 361mõttes (apellatsioonkaebuse p 1). Kolleegium kostjaga ei nõustu. 9

(17)2-20-13262 10.1. Liisingulepingu legaaldefinitsioon on sätestatud

§-s 361, mille kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Seega iseloomustab liisingulepingut kolmnurksuhe, mille osapoolteks on liisinguandja, liisinguvõtja ja liisingueseme müüja. Kostja ei väitnud maakohtus ja ei väida ka ringkonnakohtus, et hageja oleks

  1. septembri
  2. a lepingu alusel kohustunud omandama PL Group OÜ juhiste kohaselt PL Group OÜ määratud müüjalt sõiduki, et anda see PL Group OÜ kasutusse või finantseerida PL Group OÜ jaoks sõiduki omandamist. Sellist järeldust ei saa teha ka
  3. septembri
  4. a lepingu tingimuste põhjal (tl-d 5–6). Vastupidi, kostja menetluses esitatud väidetest nähtub, et PL Group OÜ arvas lepingu sõlmimisel, et sõiduk kuulub hagejale, saades
  5. septembril 2017 sõiduki registreerimistunnistuse üleandmisel teada, et see võib kuuluda hoopis Mauri Veod OÜ-le (vt
  6. oktoobri
  7. a hagi vastuse p 8).
  8. märtsi
  9. a kohtuistungil väitis kostja esindaja, et PL Group OÜ ei ole hagejalt laenu võtnud (kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:20:54 (tl 88 pöördel)), mis viitab sellele, et tehingu eesmärk ei olnud finantseerida PL Group OÜ jaoks sõiduki omandamist. Seega ei vasta
  10. septembri
  11. a leping kostja esile toodud asjaoludel liisingulepingu juriidilistele tunnustele. 10.
  12. Kolleegium leiab, et maakohus kvalifitseeris
  13. septembri
  14. a lepingu õigesti rendilepinguks

§ 339

mõttes (maakohtu otsuse p 29).

§ 339

kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Praegusel juhul nägi

  1. septembri
  2. a lepingu p 1 ette, et rendileandja (hageja) annab veoauto rentnikule (PL Group OÜ) ajutiseks kasutamiseks lepingus toodud tingimustel ja korras. Punkti 2.1 kohaselt annab rendileandja rentnikule tasu eest kasutamiseks rendileandja käsutuses oleva auto ning p 3.1 järgi kohustub rentnik maksma rendileandjale auto kasutamise eest renti 600 eurot, millele lisandub käibemaks. Lepingu p 4.3.1 kohaselt on rentnikul õigus omandada tulu, mida ta saab lepingu kestel auto kasutamisest. Seega vastavad lepingupoolte
  3. septembri
  4. a lepingust tulenevad põhikohustused ja rentniku õigus hoida endale lepingu esemest saadav vili, rendilepingu tunnustele. Lepingu p 4.3.7 kohaselt tuli rentnikul lepingu lõppemise päeval tagastada rendileandjale auto lepingu sõlmimise ajaga võrreldes tehniliselt samas seisukorras, mis on samuti omane rendilepingule, ehkki kõnealuses lepingus oli lepitud kokku rentniku seaduses sätestatust kõrgemas lepingueseme korrashoiukohustuses (

§ 358lg 1).

10.

  1. Maakohtu seisukohta lepingu kvalifitseerimisel ei sea kahtluse alla apellatsioonkaebuses viidatud asjaolu, et lepingu p 4.3.2 kohaselt oli rentnikul rendimaksete korrektsel tasumisel õigus omandada auto täiendavaid makseid tegemata ning p 4.1.2 kohaselt ei tulnud sõiduki omandamisel tagatisraha tagastada. Lepingupooled võivad ka rendilepingus kokku leppida, et teatud tingimustel on rentnikul õigus rendilepingu ese omandada või välja osta ning et sel juhul võetakse väljaostuhinna määramisel arvesse makstud renditasusid. See ei muuda lepingut liisingulepinguks olukorras, kus puudub liisingulepingut iseloomustav kolmnurksuhe (vt ka Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn
  2. § 361, p 3.7.2). Praegusel juhul ei olnud sõiduki omandamine rentniku lepingust tulenev kohustus, vaid tegemist oli õigusega, mida rentnik sai kasutada vaid juhul, kui ta kõik rendimaksed korrektselt tasus. Kostja ei ole väitnud, et PL Group OÜ oleks rendimaksed korrektselt tasunud ja kasutanud lepingu pst 4.3.2 tulenevat õigust sõiduk omandada. Vastupidi, apellatsioonkaebuses märgib kostja, et hageja esitatud arveid tasuti kuni
  3. maini 2018 (vt kaebuse p 1, lk-d 3 ja 4), samas kui lepingu p 1.2 kohaselt sõlmiti see kehtivusega kuni
  4. jaanuar
  5. Olukorras, kus sõiduki omandamise tingimused lepingu p 4.3.2 järgi ei olnud täidetud, oleks rentnikul tulnud lepingu 10

(17)2-20-13262 p 4.3.7 järgi sõiduk lepingu lõppemise päeval rendileandjale tagastada, mis vastab kasutuslepingu tunnustele. 10.
  1. Samuti ei sea
  2. septembri
  3. a lepingu rendilepingu tunnustele vastavust kahtluse alla kostja väited maksegraafikus põhiosa ja intresside eristamise kohta ja arvete selgituses termini „liisingumakse“ kasutamise kohta. Lepingu p 3.1 järgi kohustus rentnik maksma rendileandjale auto kasutamise eest renti 600 eurot kuus, millele lisandus käibemaks. Väited, et lepingu osaks olevas maksegraafikus eristasid pooled n-ö põhiosa (300 eurot) ja intressi (300 eurot) ning arvetel kasutati terminit „liisingumakse“, esitas kostja esimest korda apellatsioonkaebuses. Kuna kostja ei põhistanud mõjuvat põhjust TsMS § 652 lg 3 tähenduses, mis võimaldaks ringkonnakohtul tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolu, jätab kolleegium need kostja väited tähelepanuta. Mõjuvaks põhjuseks TsMS § 652 lg 3 tähenduses ei ole praegusel juhul asjaolu, et kostja ei ole põhivõlgnik, mistõttu talle ei ole kättesaadavad kõik põhivõlgniku käsutuses olevad dokumendid. Nagu kolleegium
  4. novembri
  5. a määruses märkis, oli kostja
  6. septembri
  7. a lepingu sõlmimise ajal ja kuni
  8. maini 2018 põhivõlgniku PL Group OÜ ainuosanik ja ainus juhatuse liige, mistõttu talle pidid olema teada lepingu sõlmimise ja täitmise (sh hageja esitatud arvetega seonduvad) asjaolud. Kolleegium märgib siiski, et isegi kui kostja väited maksegraafikus põhivõla ja intressi eristamise kohta ning arvetel termini „liisingumakse“ kasutamise kohta vastavad tõele, ei muudaks see, millisteks osadeks lepingu pooled igakuise rendi makseid jagasid ja kuidas neid maksegraafikus ning arvetel nimetasid, praegusel juhul rendilepingut liisingulepinguks, kuna lepingupoolte lepingust tulenevad kohustused on iseloomulikud rendilepingule. 10.
  9. Seda, et
  10. septembri
  11. a leping oleks liisinguleping, ei saa järeldada ka asjaolust, et käenduslepingu p-des 1.2 ja 2.1 on viidatud laenulepingule. Käenduslepingu, mis sõlmiti hageja ja kostja vahel, sõnakasutus ei saa mõjutada selle lepingu, mis sõlmiti hageja ja põhivõlgniku vahel, kvalifitseerimist. Lisaks on hageja põhjendanud käenduslepingus laenulepingule viitamist eksitusega. 10.
  12. Oma
  13. detsembri
  14. a seisukohas märgib kostja, et talle jääb arusaamatuks, kas hageja leiab oma vastuses apellatsioonkaebusele, et poolte tahe oli suunatud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu sõlmimisele või mitte (menetlusdokumendi p 1). Kolleegiumi arvates on hageja apellatsioonkaebuse vastusest (eelkõige p-d 4.1 ja 4.2) selge, et hageja ei nõustu kostja väitega liisingulepingu sõlmimise kohta, vaid leiab, et poolte vahel oli sõlmitud rendileping. 10.
  15. Põhjendatud ei ole ka kostja seisukoht, et rendilepinguga püüti varjata kapitalirendi tüüpi liisingulepingut. Tuvastatud asjaoludel ei ole alust arvata, et hageja ja PL Group OÜ olid
  16. septembri
  17. a lepingu sõlmimisel kokku leppinud, et tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad varjata rendilepinguga liisingulepingut, mida nad tegelikult sõlmida tahavad. Poolte väidetest nähtub, et lepingupooled täitsid sõlmitud rendilepingut kuni veoauto kadumiseni Venemaal (ehkki pärast maid 2018 võis rentnik olla rendimaksetega viivituses). Nagu kolleegium eespool märkis, ei ole kostja toonud menetluses esile asjaolusid, millest nähtuvalt võinuks poolte tegelik kokkulepe vastata liisingulepingu tunnustele. Seega ei ole rendileping näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 tähenduses.
  18. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus rikkus selgitamiskohustust (apellatsioonkaebuse p 2). Kostja käsitab maakohtu selgitamiskohustuse rikkumisena seda, et maakohus väidetavalt ei selgitanud välja poolte seisukohti selle kohta, miks on käenduslepingu p-s 2.1 viidatud mh laenusummale. Nagu kolleegium märkis juba
  19. novembri
  20. a määruse p-s 7.2, nähtub asja materjalidest, et pooled on saanud oma seisukohad selles küsimuses esitada (nt kostja
  21. oktoobri
  22. a hagi vastuse p 7 ja
  23. mai
  24. a seisukoha p 2.1; hageja
  25. 11
(17)2-20-13262 novembri
  1. a menetlusdokumendi p 2.5) ning maakohus on asjas esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal järeldanud, et viide laenusummale ei muuda käenduslepingut vastuoluliseks (maakohtu otsuse p 47). Kostja ei ole põhjendanud, mida maakohus oleks pidanud pooltele täiendavalt selgitama ja miks selle tegemata jätmine takistas kostjal asjaolude esile toomist ja tõendite esitamist maakohtus. Kohus saab selgitada ainult selliste asjaolude täpsustamise või tõendamise vajadust, mille pooled on kohtu ette toonud. Praegusel juhul ei olnud kumbki pool toonud maakohtu ette selliseid asjaolusid, mille põhjal maakohtul oleks pidanud tekkima kahtlus, et tegemist võib olla rendilepingu asemel laenulepingu või liisingulepinguga. Poolte seisukohad maakohtus selle kohta, missuguse sisuga lepingu hageja ja PL Group OÜ olid sõlminud, ei olnud ka ebaselged.
  2. Kostja arvates jättis maakohus põhjendamatult tähelepanuta ja hindamata tema väite, et käenduslepingule kirjutas võlausaldaja nimel alla Q (lepingus märgitud N), kes lubas esitada 150 euro eest kostjale lepingu tõlke, kuid ei teinud seda, mistõttu hagejat tuleks kohustada 150 eurot tagastama (apellatsioonkaebuse p 3). Ka need väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 12.
  3. Kolleegium märgib, et kostja ei ole esitanud menetluses hageja vastu vastuhagi 150 euro väljamõistmiseks, samuti pole kostja teinud menetluslikku tasaarvestust, et tasaarvestada oma väidetav nõue hageja vastu hageja nõudega. Seega ei oleks maakohus saanud ega saa ka ringkonnakohus kostja väidetava nõude põhjendatust hinnata. 12.
  4. Väite, et käenduslepingu kirjutas hageja nimel alla Q, ehkki lepingus oli hageja esindajaks märgitud N, esitas kostja juba maakohtus (nt
  5. oktoobri
  6. a hagi vastuse p 7;
  7. jaanuari
  8. a menetlusdokumendi p 3). Põhjendatud on kostja etteheide, et maakohus vaidlustatud otsuses seda väidet ei hinnanud ega põhjendanud, miks see ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Sellega rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 järgi. Kolleegium saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades otsuse põhjendusi järgnevaga. 12.2.
  9. Hageja on kostja kõnealusele väitele menetluses vastu vaielnud, väites, et Q pidas küll läbirääkimisi ja oli lepingu sõlmimise juures, kuid lepingule oli eelnevalt alla kirjutanud juhatuse liige (vt hageja
  10. novembri
  11. a seisukoha p 2.3). C tunnistajana antud ütluste kohaselt allkirjastas rendilepingu ja selle lisa kõigepealt hageja esindaja ja seejärel kostja (
  12. märtsi
  13. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:06:59 ja 00:07.31 (tl 86 pöördel)), samas käenduslepingu kohta ei osanud tunnistaja ütlusi anda (samas, ajamärk 00:09:22). Seega ei võimalda asjas esitatud tõendid teha järeldust, et käenduslepingu allkirjastas hageja tolleaegse seadusliku esindaja N asemel Q. 12.2.
  14. Kolleegium märgib, et isegi kui käenduslepingu oleks hageja nimel allkirjastanud Q, ei tooks see tingimata kaasa tehingu tühisust. Esiteks ei ole kostja seadnud kahtluse alla seda, et tema on käenduslepingu allkirjastanud, võttes sellega kohustuse tagada põhivõlgniku kohustuste täitmist. Teiseks, isegi kui asuda seisukohale, et käenduskohustuse tekkimiseks pidi ka hageja käenduslepingu allkirjastama, on tehing võimalik sõlmida ka esindaja kaudu, millisel juhul tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja tal oli tehingu tegemiseks esindusõigus (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg 1). Lisaks seadusjärgsele esindusõigusele võib esindatav anda esindajale esindusõiguse ka tehinguga (volitus) (TsÜS § 117 lg 2). Ehkki kostja on väitnud, et käenduslepingu sõlmis hageja nimel Q, ei ole kostja väitnud ega tuginenud sellele, et Q-l puudus hageja nimel käenduslepingu sõlmimiseks volitus, mistõttu lepingut ei ole kehtivalt sõlmitud. Rendilepingul ja käenduslepingul olevaid allkirju võrreldes on selge, et need on hageja nimel allkirjastanud sama 12
(17)2-20-13262 isik. Ka rendilepingu osas ei ole kostja väitnud, et selle allkirjastanud isik ei oleks olnud õigustatud hageja nimel lepingut sõlmima. Kolleegium märgib, et isegi kui Q-le ei olnud antud enne lepingute sõlmimist
  1. septembril 2017 volitust hageja nimel tehingute tegemiseks TsÜS § 118 tähenduses (hagiavaldusele lisatud volikirja kohaselt anti Q-le üldine volitus hageja nimel tähtajatuna tegutsemiseks
  2. oktoobril 2017 (tl 14)), kehtib teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing TsÜS § 129 lg 1 järgi ka juhul, kui esindatav selle hiljem heaks kiidab. Praegusel juhul nähtub hageja heakskiit rendilepingu ja käenduslepingu sõlmimisele mh praeguse kohtumenetluse algatamisest, milles hageja nõuab nendest lepingutest tulenevate kohustuste täitmist.
  3. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust (apellatsioonkaebuse p 4). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud konkreetsetele tõenditele, mille maakohus oleks jätnud tähelepanuta või mida kohus oleks valesti hinnanud.
  4. Kostja heidab apellatsioonkaebuse p-s 4 maakohtule ette ka seda, et asjas jäi esitamata kindlustusandja otsus koos põhjendustega kindlustushüvitise suuruse 3300 eurot kohta. 14.
  5. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et võimaldas hagejal jätta nimetatud dokumendi esitamata ega nõudnud dokumendi esitamata jätmise põhjendamist, ehkki maakohus oli
  6. märtsi
  7. a kohtuistungil kohustanud hagejat kindlustusotsus esitama (kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:13:32 (tl 88)). Kohus oleks pidanud nõudma hagejalt kohtu korralduse täitmist või selle võimatuse põhjendamist, kusjuures dokumendi aluseta esitamata jätmise korral oleks kohtul olnud võimalik hagejat TsMS § 279 lg 3 alusel trahvida. 14.
  8. Eelnev ei ole aga oluline menetlusõiguse rikkumine, kuna see ei ole kolleegiumi hinnangul mõjutanud asja lahendamise tulemust maakohtus. Nagu kolleegium eespool märkis, ei ole kindlustusandja motiividel vähendatud kindlustushüvitise väljamaksmisel tähtsust hageja ja kostja vahelise vaidluse lahendamisel. Selle üle, et kindlustusandja maksis kindlustushüvitisena välja 3300 eurot, pooled menetluses ei vaidle. Kostja ei ole toonud esile asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid, mida ta soovis maakohtus kindlustusotsusega tõendada. Kostja üksnes eeldab, et kindlustusandjale võisid teatavaks saada mingid asjaolud, mida pole praeguses tsiviilasjas esitatud ja mille tõttu ta kindlustushüvitist vähendas (vt apellatsioonkaebuse p 4). Selle põhjal näib, et kostja ei tea täpselt ka ise, milliseid asjaolusid kindlustusotsus oleks võinud tõendada. Hageja esitatud kirjavahetuse põhjal kindlustusandjaga on tõenäoline, et kindlustushüvitise vähendamise põhjuseks oli see, et kindlustusandja hinnangul ei olnud sõiduki vargus ja seega kindlustusjuhtum leidnud kinnitust (tl 104). Kostja ei ole veenvalt põhjendanud, et kindlustushüvitise vähendamisel võis olla mingi muu põhjus. 14.
  9. Lisaks leiab kolleegium, et kostja on TsMS § 331 lg 3 ja § 652 lg 6 järgi kaotanud õiguse maakohtu menetlusõiguse normi rikkumisele tugineda, kuna ta ei esitanud õigeaegselt maakohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel TsMS § 333 lg 1 kohast vastuväidet. 14.3.
  10. Maakohus kohustas hagejat esitama kindlustusotsuse
  11. märtsi
  12. a kohtuistungil (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:13:32 (tl 88)). Samal istungil andis maakohus hagejale tõendite esitamiseks tähtaja kuni
  13. aprill 2021 ja kostjale hageja tõendite kohta seisukoha esitamiseks kuni
  14. mai
  15. Hageja esitas
  16. aprillil 2021 kindlustusandja seisukoha tõendamiseks väljavõtte kirjavahetusest kindlustusandjaga (tl 104), kuid ei esitanud kohtu nõutud kindlustusotsust ega põhjendanud selle esitamata jätmist.
  17. septembril 2021 andis 13
(17)2-20-13262 maakohus menetlusosalistele tähtaja lõplike seisukohtade esitamiseks hiljemalt
  1. septembril 2021, märkides, et uusi asjaolusid ja täiendavaid tõendeid pooled esitada ei saa. Maakohus teavitas pooli, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks
  2. septembril 2021 (tl 121). 14.3.
  3. Maakohtu
  4. septembri
  5. a kirjast pidi kostja aru saama, et kohus ei nõua hagejalt kindlustusotsuse esitamist ning läheb otsust tegema ilma selle tõendita. Kui kostja arvates rikkus maakohus sellega menetlusõiguse normi, kuna oleks pidanud nõudma hagejalt kindlustusotsuse esitamist vaatamata sellele, et hageja oli esitanud kirjavahetuse kindlustusandjaga, oleks kostja pidanud sellele rikkumisele tähelepanu juhtima, esitades kohtu tegevusele vastuväite (vrd Riigikohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491, p 17.3). Kolleegiumi hinnangul ei vabastanud kostjat TsMS § 331 lg-st 1 tulenevast vastuväite esitamise kohustusest ega võimalda kostjal maakohtu menetlusõiguse normi rikkumisele tugineda see, et kostja ei esitanud maakohtu antud tähtaja jooksul, s.o
  8. septembriks 2021 täiendavat kirjalikku seisukohta (viimased kirjalikud seisukohad esitas kostja
  9. mail 2021). Kostjal oli võimalus seda teha ja selle võimaluse kasutamata jätmine ei õigusta vastuväite esitamata jätmist olukorras, kus kostja arvates oli kohus jätnud nõuetekohaselt kogumata tõendi, millele ta soovis asjas tugineda. Oma nõuete ja vastuväidete aluseks olevate asjaolude tõendamine on hagimenetluses üldjuhul poolte kohustus (§ 230 lg 1), mistõttu sai kujunenud olukorras eeldada kostjalt kohtu tegevusele vastuväitega reageerimist. Jättes vastuväite esitamata, aktsepteeris kostja vaikides seda, et maakohus läks asjas otsust tegema ilma, et asja materjalide juures oleks kindlustusandja otsus kindlustushüvitise väljamõistmise kohta.
  10. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus ei kontrollinud, kellele sõiduk kuulus. Kostja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et hageja ei ole õigustatud kahju nõudma, kuna ta ei ole sõiduki omanik (apellatsioonkaebuse p 5). 15.
  11. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses
  12. jaanuaril 2018 hageja ja Mauri Veod OÜ vahel sõlmitud müügilepingu (tl 51) põhjal, et vaidlusaluse sõiduki omanik on hageja (maakohtu otsuse p 25). Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et müügilepingu kehtivust ei mõjuta praegusel juhul asjaolu, et selles ei olnud märgitud müügihinda.
  13. jaanuari
  14. a müügilepingust on tuvastatav selle poolte, s.o Mauri Veod OÜ ja hageja, tahe sõiduk hagejale võõrandada. Seejuures olid lepingupooled müügilepingu p-s 4 kokku leppinud, et omandiõigus sõidukile läheb müüjalt ostjale üle vahetult pärast lepingu allkirjastamist. 15.
  15. Asjaolu, et hageja kohta ei tehtud liiklusregistrisse omanikukannet, ei mõjuta müügilepingu kehtivust ja sõiduki omandiõiguse üleminekut hagejale. Maakohus on õigesti märkinud, viidates Vabariigi Valitsuse
  16. juuni
  17. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ §-le 9 ja Riigikohtu
  18. märtsi
  19. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-9409, et liiklusregistri andmetel ei ole õiguslikku tähendust. Praegusel juhul on hageja ka põhjendanud, miks liiklusregistri kanne jäeti tegemata, selgitades, et kuna sõiduki eelmisel omanikul Mauri Veod OÜ oli rahvusvaheliste vedude litsents, võimaldas sõiduki ümber vormistamata jätmine PL Group OÜ-l teha vedusid Venemaale (nt hageja
  20. jaanuari
  21. a menetlusdokumendi p 2.5). Asjaoludest nähtuvalt tegigi PL Group OÜ sõidukiga vedusid Venemaale, kuni sõiduk ühe sellise veo käigus rikki ja hiljem kaduma läks. Samuti ei mõjuta sõiduki omandiõiguse kuuluvust see, kelle nimele oli sõlmitud kaskokindlustuse poliis. Poliisi sõlmimine
  22. märtsil 2018 Mauri Veod OÜ nimele (tl-d 74–75) võis tuleneda sellest, et Mauri Veod OÜ oli sel ajal kantud sõiduki omanikuna liiklusregistrisse. Sama asjaolu võis olla ka põhjuseks, miks Venemaal algatatud kriminaalmenetluses käsitati sõiduki omanikuna ja kaasati menetlusse tsiviilhagejana Mauri Veod OÜ (tl-d 99 ja 101, tõlked tl-d 99 ja 102), mistõttu ka Venemaa kriminaalmenetluse asjaoludest ei saa järeldada, et sõiduk ei kuulunud hagejale. 14
(17)2-20-13262 15.
  1. Apellatsioonkaebuses esitas kostja uue väite, mille kohaselt sõiduki registriandmete kohaselt ei kuulunud see
  2. septembri
  3. a lepingu sõlmimise ajal ei hagejale ega ka Mauri Veod OÜ-le, vaid hoopis kolmandale isikule, ja Mauri Veod OÜ sai selle omanikuks alles
  4. septembril
  5. Kuna kostja seda väidet maakohtus ei esitanud ega ole toonud välja mõjuvat põhjust TsMS § 652 lg 3 mõttes, mis võimaldaks ringkonnakohtul seda asjaolu arvesse võtta, jätab kolleegium kostja uue väite tähelepanuta. Sellegipoolest märgib kolleegium, et isegi kui kostja väide vastaks tõele, ei tähendaks see seda, et sõiduk ei võinud
  6. septembril 2017 kuuluda Mauri Veod OÜ-le, kuna liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile (vt Riigikohtu
  7. märtsi
  8. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 12) ning Mauri Veod OÜ võidi liiklusregistrisse sõiduki omanikuna kanda ka tagantjärgi. 15.
  9. Maakohus märkis õigesti, et see, kui sõiduki rendile andnud isik ei ole rendilepingu sõlmimise ajal sõiduki omanik, ei välista rendilepingu kehtivust (vt maakohtu otsuse p 26). Kostja ei ole ka väitnud, et sõiduk oli antud rendile ilma selle tegeliku omaniku (s.o kas Mauri Veod OÜ või keegi kolmas) nõusolekuta. 15.
  10. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium erinevalt kostjast, et maakohus on vaidlustatud otsuses hinnanud seda, kas hageja oli vaidlusaluse sõiduki omanik, ja põhjendatult leidnud, et sõiduk kuulus alates
  11. jaanuarist 2018 ja seega ka selle kadumise ajal hagejale.
  12. Kostja apellatsioonkaebuse viimase väite kohaselt leidis maakohus ekslikult, et hageja ei vastuta kahju tekkimise eest. Kostja arvates oli hagejal hea usu (

§ 6

) ja mõistlikkuse (

§ 7

) põhimõtetest tulenevalt kohustus pöörduda kindlustusandja poole ja tagada sel viisil puksiir- või remonditeenus, kuid hageja seda ei teinud ning vastas kostja abipalvetele eitavalt (apellatsioonkaebuse p 6). 16.1. Aluse kahjustatud isiku rolli arvestamiseks kahju tekkimisel annab

§ 139

. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt, kui kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse lõikes 1 sätestatut ka mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. 16.2. Maakohus ei tuvastanud hageja osa kahju tekkimisel

§ 139

kohaselt, leides, et hagejale ei tulene rendilepingust kohustust puksiirteenuse või remondiabi osutamiseks (maakohtu otsuse p-d 38 ja 42). Kostja ei ole maakohtu järeldust, et rendilepingust hagejale neid kohustusi ei tulenenud, vaidlustanud. 16.

  1. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et hageja roll kahju tekkimisel seisnes selles, et ta ei pöördunud kindlustusandja poole, et tagada sel viisil sõiduki pukseerimine või remont. Ehkki kostja tugines hageja osale kahju tekkimisel seoses sõiduki suhtes sõlmitud kindlustuslepingust tulenevate võimaluste kasutamata jätmisega juba maakohtus (nt kostja
  2. mai
  3. a menetlusdokumendi p 2.4), ei ole maakohus neid väiteid vaidlustatud otsuses käsitlenud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Kolleegium saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. 16.3.
  4. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et üldjuhul on kindlustusvõtjast rendileandjal mh hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt kohustus (vt

§ 23lg 1 p 4) võimaldada rentnikul kasutada sõiduki kindlustamisega kaasnevaid hüvesid, mille eesmärk on sõiduki 15

(17)2-20-13262 kasutamise võimaluse tagamine (sh puksiir- ja remonditeenus), eriti kui rentnik kindlustusmaksed ise kannab või hüvitab. Seda ka sellises olukorras, nagu praegu, kus rendilepingu kohaselt pidi rentnik kandma lepingu kehtivuse ajal kõik auto ekspluateerimiskulud, sh jooksva remondi kulud, mis on vajalikud auto tehnilise seisukorra säilitamiseks (vt rendilepingu p 4.3.5). 16.3.
  1. Praeguses asjas ei ole aga kostja kolleegiumi hinnangul tõendanud, et hagejale oli sõiduki rikkest ning seega pukseerimise ja remondi vajadusest õigeaegselt teatatud. Kostja väitel teavitas C pärast rikke toimumist telefoni teel nii hagejat kui ka Mauri Veod OÜd (vt nt
  2. oktoobri
  3. a hagi vastuse p 9;
  4. jaanuari
  5. a menetlusdokumendi p 6). Samuti helistas C kostja väitel hagejale pärast Tallinnasse jõudmist
  6. juulil 2018 ning palus abi veoki remontimiseks ja Tallinnasse toomiseks (vt samas, p 10). Seevastu hageja on menetluses väitnud, et PL Group OÜ talle rikkest ei teatanud, rikkudes sellega rendilepingu pst 4.3.9 tulenevat kohustust (vt nt hagiavalduse p 1.4). Ka hagiavaldusega esitatud C
  7. augusti
  8. a kirjalikust selgitusest nähtub, et C teatas omanikule veoauto kadumisest siis, kui ta jõudis Tallinnasse pärast veoautol
  9. augustil 2018 järel käimist ja selle kadumise avastamist (tl-d 9–11, tõlge tl-d 11 pöördel–12 pöördel). Nimetatud selgitusest ei nähtu, et C oleks teavitanud hagejat koheselt sõiduki rikkest ja pukseerimise või remontimise vajadusest ning et hageja oleks kindlustusandja poole pöördumisest või abistamisest keeldunud. C kirjalikust selgitusest nähtuvalt tingis viivituse veoautole Venemaale järgi minemisel hoopis see, et tuli oodata autohooldustöökoja elektriku ja direktori puhkuselt naasmist. Seevastu maakohtus
  10. märtsil 2021 toimunud kohtuistungil andis C tunnistajana ütlusi, et ta helistas hageja esindajale ja teatas veoauto rikkest ning selle Tallinnasse transportimise vajadusest kohe pärast rikke tekkimist ja Venemaalt Tallinnasse jõudmist (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:24:32 (tl 87)). Seega on C
  11. augusti
  12. a kirjaliku selgituse ja
  13. märtsil 2021 antud ütluste vahel vastuolu. Kolleegiumi hinnangul on selles olukorras usaldusväärsem tõend C
  14. augusti
  15. a kirjalik selgitus, kuna see on koostatud lühikest aega pärast selles kirjeldatud sündmuste toimumist ning kajastab eelduslikult objektiivselt C arusaama sündmuste käigust. Maakohtu istungil antud ütlused on antud enam kui 2,5 aastat pärast sündmuste toimumist ning ütluste andmise ajaks oli C-st saanud põhivõlgniku PL Group OÜ ainuosanik ja juhatuse liige, mistõttu ta oli huvitatud sellest, et praegune vaidlus laheneks hageja kahjuks ja kostja kasuks. Kostja on menetluses väitnud ka seda, et
  16. juulil 2018 saatis PL Group OÜ teate Mauri Veod OÜ-le, mis oli mõeldud edastamiseks Pihkva tollipunktile ja milles selgitati, et veoauto ei ole rikke tõttu Venemaalt välja sõitnud ja seisab Pihkvas alates
  17. juulist 2018, ning paluti ajutise sisseveo pikendamist kuni
  18. augustini 2018 (vt kostja
  19. oktoobri
  20. a vastus hagile, p 10 ja selle lisa 2 (tl 94, tõlge tl 37)). Hageja ei ole menetluses sellise teate olemasolu ja saatmist kahtluse alla seadnud. Sellest teatest, mis on saadetud enam kui kolm nädalat pärast veoauto rikke toimumist ja mille saatmise eesmärk oli pikendada ajutist sissevedu Venemaale, ei saa kolleegiumi hinnangul siiski järeldada seda, et PL Group OÜ oleks hagejat kas koheselt või vähemalt mõistliku aja jooksul pärast veoauto rikke toimumist sellest teavitanud ja andnud hagejale alust pöörduda kindlustusandja poole. Esiteks ei nähtu sellest teatest sõiduki rikke asjaolud ega ka see, et PL Group OÜ vajaks pukseerimise või remontimisega abi. Teiseks tuleb teavitamiseks mõistliku aja sisustamisel arvestada seda, et kindlustusvõtjal oleks võimalik kindlustusandjat võimalikust kindlustusjuhtumist õigeaegselt teavitada. Hageja esitatud kaskokindlustuse poliisi kohaselt tuli kindlustusandjale kindlustusjuhtumist teatada esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul (tl 75). Kolleegium leiab, et kolm nädalat ei ole veoauto tehnilisest rikkest teavitamiseks, kui seeläbi soovitakse tugineda kindlustusjuhtumile ja kasutada kindlustuslepingust tulenevaid õigusi, mõistlik aeg. Lisaks, sedavõrd pika aja möödudes sellest, kui C veoauto Pihkvasse jättis, ei pruukinud see enam isegi 16
(17)2-20-13262 endises kohas alles olla, mistõttu kindlustusandja poole pöördumine ei oleks pruukinud kahju ära hoida. Kuna asjas esitatud tõendid kogumis ei võimalda teha järeldust, et hagejat oleks mõistliku aja jooksul veoauto rikkest ja selle pukseerimise või remontimise vajadusest teavitatud, ei ole alust heita hagejale ette seda, et ta ei pöördunud kindlustusandja poole (või kindlustusvõtja Mauri Veod OÜ poole, kes oleks saanud pöörduda kindlustusandja poole), et korraldada sõiduki pukseerimine ja remont. 16.3.
  1. Lisaks, isegi kui PL Group OÜ oleks hagejat veoauto rikkest õigeaegselt teavitanud, ei ole kostja tõendanud ega ka veenvalt põhistanud seda, et sõiduki suhtes sõlmitud kindlustusleping oleks selle pukseerimise ja remondi kulud katnud või et kindlustusandja oleks õigeaegse teatamise korral pukseerimise ja remondi korraldanud. Menetluses esitatud kaskokindlustuse poliisist (tl 74) seda järeldada ei saa. Asjaolu, et kaskokindlustus katab ka kindlustatud eseme välismaalt pukseerimise või selle remontimise kulud olukorras, kus seda on tabanud elektrisüsteemi rike, ei ole kolleegiumi hinnangul alust lugeda ka üldtuntuks TsMS § 231 lg 1 tähenduses, mis vabastaks poole kohustusest seda asjaolu tõendada. 16.3.
  2. Seega ei ole kostja seisukoht, et hageja oleks pidanud pöörduma kindlustusandja poole ja saanud sel viisil kahju ära hoida, põhjendatud ega anna alust kahjuhüvitise vähendamiseks. 16.
  3. Eelnevast tulenevalt ei ole praegusel juhul alust kahjuhüvitise vähendamiseks

§ 139

alusel, mistõttu kostja apellatsioonkaebuse sellekohased väited ei ole põhjendatud ega anna alust maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

  1. Kuna maakohtu otsus jääb sisu osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohus on põhjendatult ja kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 jätnud menetluskulud hagi osalise rahuldamise korral poolte endi kanda. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu menetluskulude jaotuse kohta ka vastuväiteid esitanud.
  2. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust vaidlustatud otsuses kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulud määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.