Obsah (6)

§ 230§ 162§ 459§ 657§ 654§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 21. detsember 2021 Tsiviilasja number

) § 459 lg 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (Riigikohtu 20. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-17, p 9).

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus leidis, et asjaolud ei ole võrreldes varasema kohtulahendi tegemise ajaga sedavõrd muutunud, mis õigustaks elatise suuruse muutmist. Tartu Maakohtu

1. märtsi
2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-15990 mõistis kohus iga hageja kasuks välja elatise alates
3. märtsist 2020 100 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Maakohus leidis, et hageja I vajalik ülalpidamiskulu on 412 eurot kuus, hageja II ülalpidamiskulu 319 eurot kuus ja hageja III ülalpidamiskulu 319 eurot kuus. Hagejad taotlevad elatise suurendamist, põhjusel et kulutused lastele on suurenenud. Hagiavalduse kohaselt on hageja I vajadused 471 eurot 56 senti, hageja II vajadused 510 eurot 46 senti ja hageja III vajadused 445 eurot 72 senti kuus (tl 30–69). Maakohus leidis, et esitatud kuludokumentidest ei ole võimalik järeldada, et hagejate vajadused oleksid oluliselt suurenenud võrreldes tsiviilasjas nr 2-19-15990 tuvastatud asjaoludega. Hagejate seadusliku esindaja koostatud kokkuvõttest ei ole aru saada, millised on iga hageja kulutused kuluartiklite kaupa. Esitatud kuludokumentidest ei ole võimalik aru saada, kelle ülalpidamiseks on millised kulud tehtud. Esile ei ole toodud asjaolusid selle kohta, et kostja ja hagejate ema varaline seisund oleks võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga oluliselt muutunud. Kostja on loobunud X korteri üürimisest, kuid selle arvelt on suuremad kulud transpordile seoses hagejatel järel käimisega, kuna kostja elab linnast väljas. Elatise väljamõistmisel on arvestatud hagejate emale makstavate riiklike peretoetustega, esile ei ole toodud asjaolusid selle kohta, et peretoetuste suurused oleksid muutunud. Ka elatise miinimummäär ei ole võrreldes varasema kohtulahendi tegemise ajaga muutunud. Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-19-15990 nähtub, et hagejate esindaja kinnitas kohtuistungil, et nädalavahetustel olid hagejad kostja juures. Kahel nädalavahetusel kuus peab hagejate ema olema tööl, siis on hagejad II ja III kostja juures. Hageja I kostja juures ei ööbi. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-19-15990, et hageja I võib mitte viibida kostja elukohas igal 3 nädalavahetusel ning suhtlemine hagejatega II ja III võib olla kaootiline. Kuid arvesse tuleb võtta asjaolu, et hagejate ema on huvitatud, et hagejad II ja III oleksid vähemalt kahel nädalavahetusel kuus kostja juures hagejate ema töögraafiku tõttu. Tegelikult on hagejad kostjaga ka teistel nädalavahetustel. Lisaks teeb kostja veel kulutusi hagejatele vahetult telefonide eest makstes ja sooritades ühekordseid oste. Maakohtu hinnangul ei ole hagejad tõendanud, et need asjaolud oleksid muutunud. Hagejate ema andis vande all ütlusi selle kohta, millal on hagejad viibinud kostja juures (tl 126). Tsiviilasjast nr 2-19-15990 nähtub, et juba selle menetluse kestel oli hageja I kostja juures vähem kui hagejad II ja III. Asjaoludest ei nähtu, et hagejad II ja III oleksid kostja juures vähem kui on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-19-
4. Hagejate ema poolt koostatud tabeli kohaselt (tl 132–135) on perioodil detsembrist 2020 kuni maini 2021 hageja III olnud kostjaga keskmiselt 36% ja hageja II 24% ajast. Kostja teeb hagejatele kulutusi vahetult ajal mil hagejad on tema juures, samuti on kostja esitanud tõendid selle kohta, et on ostnud hagejatele riideid ja muud vajaminevat ning hagejale I arvuti (tl 76–91). Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud hagejate kanda. Maakohus pidas kostja menetluskulu põhjendatuks osaliselt, s.o esindaja ajakulu 6,5 tunni ulatuses, rahaliselt 936 eurot (käibemaksuga), mõistis igalt hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja 312 eurot ning menetluskuludelt viivise. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega muuta Tartu Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega tsiviilasjas nr 2-19-15990 kostjalt väljamõistetud elatise suurust, mõista kostjalt iga hageja kasuks välja igakuine elatis 292 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates
8. detsembrist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejate vajadused kasvanud tulenevalt üldisest hinnatõusust. Maakohus tugines tsiviilasjas nr 2-19-15990 otsust tehes Justiitsministeeriumi tellimusel valminud uuringu „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ tulemustele, mis tuginevad valdavalt
9. a andmetele.
10. aasta II kvartali ja
11. aasta II kvartali tarbijahinnaindeks kasvas 4,9% võrra. Märkimisväärne hinnatõus on olnud ka kütuse hinnas, mis on üldteada asjaolu. Hagejad on tõendanud, et nende kulutused on võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga oluliselt muutunud. Hageja I kulutused on 690 eurot 67 senti (varasema lahendi järgi 412 eurot), hageja II kulutused 730 eurot 58 senti (varasema lahendi järgi 319 eurot) ja hageja III kulutused 798 eurot 35 senti (varasema lahendi järgi 319 eurot). Hagejate kulud on igakuiselt kokku seega mitte vähem kui 2219 eurot 59 senti. Hagejate kulud on oluliselt kõrgemad, kui seadusjärgne miinimummäär ning seda olenemata sellest, et hagejad viibivad ka kostja juures. Ka vanemate varaline seisund on muutunud. Kostja ei üüri enam X korterit, mistõttu on tal vabanenud 330 eurot kuus, kuid kostja pole seda hagejate huvides kasutanud. Maakohus on märkinud, et üürikorterist loobumise arvelt on suurenenud kulud transpordile seoses lastel järel käimisega. Tuvastatud ei ole aga, mis summas ja kas üldse on kostja transpordikulud suurenenud. Võrreldes varasema kohtulahendiga on muutunud ka hagejate ema majanduslik olukord. Hagejate vajadusi aitab miinimummäärast oluliselt suuremas ulatuses katta hagejate ema abikaasa. Seega on võrreldes eelmise kohtulahendi tegemise ajaga muutunud asjaolu, et hagejate ema suudab hagejate vajadusi katta miinimumist suuremas ulatuses. Kostja ei ole aga tõendanud, et tema ei suuda hagejate vajadusi miinimummääras rahuldada. 4 Elatise vähendamiseks ei anna alust riiklikud peretoetused, sest peretoetuse võrra võiks elatise vähendamine kõne alla tulla üksnes juhul, kui kostjal esineks muid elatise vähendamist võimaldavaid asjaolusid (Riigikohtu
12. juuni
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja ei ole tõendanud aluseid elatise vähendamiseks riiklike peretoetuste võrra. Maakohus rikkus

§ 230lg-t 3 jättes tõendid kogumata omal algatusel.

Kui kohtu hinnangul ei olnud hagejad tõendanud oma kulutusi iga kuluartikli osas, tulnuks maakohtul tõendeid koguda või selgitada hagejatele vajadust esitada kokkuvõte iga hageja osas kuluartikli kaupa. Kui kostjal puudub sissetulek kohtulahendi alusel väljamõistetud elatise tasumiseks, ei ole kostjal ilmselgelt vahendeid ka hagejate ülalpidamiseks vahetult ajal, mil hagejad viibivad kostja juures. Maakohus ei ole tuvastanud ning kostja esitatud tõenditest ei nähtu, mis summas igakuiselt annab kostja hagejatele ülalpidamist vahetult. Kostja esitas maakohtu menetluses vaid mõned tõendid hagiavalduses mitte käsitletud perioodi kohta. Seejuures esitas kostja tõendid maakohtu poolt antud menetlustähtaega rikkudes, mistõttu tulnuks maakohtul jätta kostja tõendid tähelepanuta. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Maakohus ei ole tuvastanud, mitu päeva kuus olid hagejad kostja juures eelmise kohtulahendi alusel ning kui paju viibivad hagejad kostja juures käesoleval ajal. Kostja menetluskulude hagejate kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. Menetluskulud tulnuks jätta

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Hagejate poolt esitatud tõendid ei võimalda asuda seisukohale, et hagejate elatise vajadus oleks oluliselt suurenenud ja/või on tekkinud peale elatise väljamõistmist asjaolud, mis tingivad elatise vajaduse suurenemise. Seega on maakohtu otsus õige ning tugineb asjas kogutud tõenditele. Hagejatele on vajaduspõhine elatis juba kohtuotsusega välja mõistetud ning elatise suurendamine saab toimuda üksnes

§ 459lg 1 alusel ja eelduste täitmisel.

Apellatsioonkaebuses on ebaõigesti väljatoodud, nagu oleksid Tartu Maakohtu

1. märtsi
2. a otsuse aluseks Justiitsministeeriumi tellimusel
3. a valminud uuringu “Lapse vajaduspõhine miinimumelatis” tulemused ning seetõttu tuleb uutele uuringuandmetele tuginedes elatist suurendada. Hagejad on eksimuses selles osas, et elatise väljamõistmise aluseks Tartu Maakohtu
4. märtsi
5. a otsusega oli uuringu tulemused ning ka selles, et uuemad uuringud on aluseks elatise muutmisele. Hagejad ei ole oma nõude osas tõendamiskoormist täitnud. Hagejad on esitanud hulgaliselt kuludokumete, kuid esitatu alusel ei ole võimalik tuvastada hagejate ülalpidamiskulude suurust ühes kuus. Seega ei ole võimalik tuvastada ka seda, kas hagejate ülalpidamiskulud aastataguse ajaga on muutunud. Ainuüksi ajalisest faktorist lähtuvalt on ilmne, et hagejate toitmine, riietamine ja majapidamistarbed ei ole Tartu Maakohtu
6. märtsi
7. a otsuse tegemisest kuni uue hagi esitamiseni
8. detsembril 2020 – s.o 9 kuu jooksul, oluliselt kallinenud. Hagejate elukoht ei ole vahepealsel ajal muutunud. Maakohus on tsiviilasjas nr 2-19-15990 otsuse tegemisel arvestanud asjaoluga, et hageja I sai vahetult peale otsuse tegemist 13-aastaseks. Samuti tuvastas maakohus
9. märtsil 2020 otsuse tegemisel hagejate ülalpidamisvajaduse ning 5 tegemist ei ole olukorraga, kus elatise asjas on saavutatud kompromissi tõttu jäänud hagejate tegelik ülalpidamisvajadus tuvastamata. Hagejad ega hagejate ema ei ole vahepeal parandamatult haigestunud, hagejad ei vaja erilisi abivahendeid, teenuseid ega kulutusi, mida Tartu Maakohtu
10. märtsi
11. a otsuse tegemisel veel ei esinenud. Hagejate ema on vahetanud vahepealsel ajal töökohta ning sellest tulenevalt veedavad hagejad veelgi rohkem aega kostja juures ja on seega kostja vahetul ülalpidamisel. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks elatise suurendamise aluseks kostja majandusliku seisundi muutumine. Olukorras, kus maakohtu
12. märtsi
13. a otsuse tegemisel on hagejate ülalpidamisvajadus tuvastatud ning otsuse tegemisel ei ole vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsusest kõrvale kaldutud kostja töövõimetuse või muust kostjast tuleneva asjaolu tõttu, ei ole asjakohane hagejate väide, nagu tuleks kostja muude kohustuste vähenemise tõttu elatist automaatselt suurendada. Kostja kohustused ei mõjuta laste ülalpidamisvajadust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14. Ringkonnakohus leiab, et hagejate apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud maakohtus poolte endi kanda (

§ 657lg 1 p 2).

Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud menetluskulud poolte endi kanda. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad on kostja alaealised lapsed, kes elavad kostjast eraldi ema juures, ja et kostja peab neile elatist maksma. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 13). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu
6. jaanuari
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Poolte vaheline kohtuvaidlus elatise saamiseks lahendati
8. märtsi
9. a otsusega (tl 13–15). Selle järgi mõisteti kostjalt iga hageja kasuks välja elatis 100 eurot kuus.
10. Hagejate nõude puhul on tegemist

§ 459

lg-test 1 ja 2 tuleneva nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmise nõudega korduvate kohustuste osas. Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). 6
2. Hagejad nõuavad nende kasuks kohtuotsusega välja mõistetud elatise suurendamist seadusjärgse miinimumini. Käesolevas asjas esitasid hagejad hagi
3. detsembril 2020, s.o kõigest üheksa kuud pärast maakohtu otsuse tegemist elatise väljamõistmise kohta. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda hagejate väitega, et hagejate vajadused on oluliselt kasvanud tulenevalt üldisest hinnatõusust.
4. märtsi
5. a otsuse tegemise seisuga ning hagi avalduse esitamise seisuga ei ole elatise miinimummäär muutunud. Seega tuleb hagejatel elatise suurendamiseks tõendada muude asjaolude esinemist (mh hagejate elukorralduses toimunud olulist muutust), mis õigustaks varasema kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamist. Hagejad peavad esmajoones esile tooma muutunud asjaolud, mille esinemisel maakohtu
6. märtsil 2020 otsuse tegemise ajal ei oleks kohus sellist otsust tõenäoliselt langetanud. Ainuüksi kohustatud vanema varalise seisundi paranemine ei saa varasema otsuse muutmise aluseks olla, kui laste vajadused olid piisavalt kaetud (Riigikohtu
7. juuni
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.4). Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hagejad ei ole tõendanud, et asjaolud võrreldes eelmise kohtuotsuse tegemise seisuga sedavõrd oluliselt muutunud, et see õigustaks elatise suurendamist.
9. Hagejate ema ja kostja sissetulek ei ole võrreldes varasema kohtuotsuse tegemise seisuga muutunud. Hagejate ema sissetulek
10. märtsi
11. a otsuse järgi oli miinimumpalk (tl 14) ning käesolevas menetluses 500 eurot kuus (tl 18 pöördel, tl 124 pöördel). Tuvastatud ei ole asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, nagu oleks kostja sissetulek suurenenud. Kostja tööandja ei ole muutunud, kostja tööandja on majanduslikes raskustes (OÜ XXXXX, tl 14 pöördel, tl 93). Asjaolu, et kostja ei üüri enam korterit X, ei tähenda automaatselt, et kostjal ei ole enam kulusid eluasemele. Asjaolu, et kostja elab vanemate majas ei tähenda, et kostja ei peaks kandma elamiskulusid üldse. Samuti on kostja toonud esile, et seoses elukoha muutusega on suurenenud kostja transpordikulud hagejatele järele sõitmise tõttu. Hagejad ei vaielnud vastu asjaolule, et kostja tuleb hagejatele ise järele ja et hagejad veedavad aega kostja juures. Üürikorterist loobumine ei tähenda automaatselt kostja varalise seisundi paranemist. Kui hagejate väitel on kostja sissetulek suurenenud sellisel määral, mis õigustab elatise suurendamist, tuleb hagejatel oma väiteid tõendada (

§ 230). Hagejad ei ole seda teinud.

Hagejate väitel on

1. märtsi
2. a otsusega elatise summas 100 eurot väljamõistmise aluseks on olnud asjaolu, et kostja valetas kohtus, et hagejad viibivad poole ajast temaga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus juba elatise esmakordsel väljamõistmisel tuvastanud, et hagejad viibivad kostja juures vähem (vt
3. märtsi
4. a otsus, tl 14). Asjaolu, kui palju aega veetsid hagejad kostja juures elatise nõude esmakordsel lahendamisel pidi hagejate emale olema juba selle menetluse ajal teada. Muuhulgas oli hagejatel võimalik
5. märtsi
6. a otsus vaidlustada juhul, kui selle tegemise aluseks olid ebaõiged andmed.
7. märtsi
8. a otsus jõustus edasikaebamata
9. aprillil
10. Maakohus tugines käesolevas asjas hagejate endi poolt esitatud andmetele selle kohta, kui palju iga hageja viibib kostja juures (tl 129–135). Kuigi
11. märtsi
12. a otsuses ei ole konkreetselt välja toodud, kui kaua ühes kuus iga hageja kostja juures viibib, oli juba siis tuvastatud, et hagejad II ja III viibivad kostja juures rohkem kui hageja I, hageja I otsustab ise, kas ta tahab kostja juures aega veeta ööbimisega või mitte. Hagejad ei ole tõendanud, et hagejate kostja juures veetud aeg on muutunud, võrreldes varasema kohtuotsuse tegemise seisuga. Seega on maakohus õigesti tuginenud asjaolule, et kostja täidab oma ülalpidamiskohustust ka vahetult. Olukorras, kus on tuvastatud, et hagejad veedavad aega ka kostjaga, saab eeldada, et kostja kannab sel perioodil hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult (Riigikohtu
13. juuni
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p‑d 28.3 ja 28.4). 7 Hagejate väide, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks, on iseenesest õige. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas on kostja esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et ta täidab ülalpidamiskohustust ka vahetult, ostes hagejatele toitu, riideid ja muud vajalikku (tl 76–90). kostja poolt tõendite esitamise ajaks ei olnud eelmenetlus veel lõppenud, seega oli maakohus õigustatud tõendid vastu võtma ning nendega otsuse tegemisel arvestada. Nõustuda ei saa hagejate apellatsioonkaebuse väitega, et esitatud kuludokumendid ei puuduta vaidlusalust perioodi. Kostja poolt esitatud kuludokumendid on esitatud perioodi mai 2020 – märts 2021 kohta. Hagejad pöördusid elatise suurendamise nõudega detsembris 2020 ning esimene lahend elatise väljamõistmise kohta oli tehtud
15. märtsil
16. Seega on kostja kuludokumendid asjakohased. Hagejate hinnangul ei saa hageja I kasuks elatise väljamõistmisel arvestada kostja poolt hagejale I ostetud arvutiga. Kuigi üldjuhul ei saa arvutite, telefonide, mängukonsoolide vms ostmist pidada vajalikeks kulutusteks ülalpidamiskohustuse täitmise mõttes, ei vaidle käesolevas asjas pooled selle üle, et hageja I kasutab arvutit õppimiseks (tl 104). Olukorras, kus menetluse kestel on üldteadaolevalt olnud koolides perioode, kus lapsed olid kodus distantsõppel, saab hagejale I ostetud arvutit lugeda ka vajaliku kulutusena ning arvestada kostjalt hageja I kasuks elatise väljamõistmisel.
17. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hagejad ei ole oma vajaduste suuruse muutumist tõendanud. Kuigi maakohus lähtus
18. märtsi
19. a otsuse tegemisel hagejate vajaduste suuruse kindlakstegemisel küll Justiitsministeeriumi poolt läbiviidud uuringule, ei ole hagejad maakohtu poolt tuvastatud vajaduste suurust selles menetluses vaidlustanud. Seega tulnuks hagejatel eelkõige tõendada, et nende vajadused on varasema menetlusega võrreldes suurenenud. Hagejad on esitanud oma muutunud vajaduste tõendamiseks erinevaid ostukviitungeid ja arveid ühe kuu kohta (märts 2021). Tegemist on tõenditega, mis puudutavad ühte kuud juba käesoleva menetluse kestel. Hagejate väitel suurenesid nende kulutused aga juba pärast maakohtu otsuse tegemist
20. märtsil
21. Seega oleks hagejad pidanud esitama tõendeid perioodi alates maakohtu otsuse tegemisest kuni hagi esitamiseni. Hagejad ei ole seda teinud isegi apellatsioonimenetluses. Hagejate vajaduste suurust ei tõenda hagejate ema poolt koostatud käsikirjalised tabelid, millest ei nähtu kulude tekkimise alused ning seega ei saa hinnata ka nende vajadust. Hagejate faktiliste vajaduste suurenemist ei ole tuvastatud. Kuivõrd hagejad ei ole tõendanud asjaolude muutumist, mis õigustaks elatise suurendamist, jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata. Kui kostja ei ole senini täitnud kohtuotsusega väljamõistetud elatise maksmise kohustust (tl 26 pöördel), tuleb hagejate esindajal pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse algatamiseks.
22. Maakohus jättis menetluskulud hagi rahuldamata jätmise tõttu

§ 162lg 1 alusel hagejate kanda.

Üldjuhul tuleb hagi rahuldamata jätmisel menetluskulude jaotusel lähtuda

§ 162lg-st 1.

Siiski tuleb käesoleva vaidluse puhul pidada silmas, et tegemist on elatise nõudega ehk hagilise perekonnaasjaga ning arvestada tuleb ka

§-s 164 sätestatud erisustega. Lisaks on kohtul diskretsiooniõigus kohaldada menetluskulude jaotusel erandina

§ 162

lg-t 4 ning jätta

§ 162

lg 4 järgi äärmise ebaõigluse või ebamõistliku tulemuse vältimiseks menetluskulud ka poolte enda kanda. 8 Ringkonnakohus leiab, et ülalpidamisasjas ei ole menetluskulude alaealiste laste kanda jätmine mõistlik ja õiglane (

§ 162lg 4).

Lapsel ei ole enamasti muud sissetulekut kui tema kasuks väljamõistetud elatis, mistõttu tuleks tal menetluskulud tasuda üldjuhul elatisena väljamõistetud rahast. Selline olukord ei ole kooskõlas elatise maksmise eesmärkide ega mõttega. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu hinnangul menetluskulud maakohtus jätta poolte endi kanda, kuivõrd hagejatelt kostja menetluskulude väljamõistmine on hagejate suhtes äärmiselt ebaõiglane. 13. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 163lg 1 järgi koosmõjus § 171 lg-ga 1 poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 9