KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kohtuasja number 1-20-3535 Kohtukoosseis Sten Lind, Pavel G

§ 25lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14.

septembril 2020 lühimenetluses tehtud otsus Apellant kaitsja Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee Süüdistatav Kristjan Koppel isikukood 39008130284; elukoht XXX; viibib Tallinna Vanglas; ei tööta; varem karistamata Kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Kannatanu Kannatanu esindaja X vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu
2. septembri 2020 otsus Kristjan Koppelilt X kasuks 50 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmise osas. Mõista Kristjan Koppelilt X kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 28 000 eurot. Mittevaralise kahju hüvitisele lisandub viivis alates tsiviilhagi esitamisest
3. mail 2020 kuni nõude kohase täitmiseni.
4. Kannatanu esindaja taotlus kannatanule apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata. 1 OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Kristjan Koppelile on esitatud süüdistus KarS §

§ 25lg 2 järgi selles, et ta püüdis 11.

aprillil 2020 enne kella 23:48 XXX maja ees tappa X. Süüdistuse kohaselt lasi K. Koppel talle kuuluva ammuga 1–2 meetri kauguselt X-le noole näkku. K. Koppel tegutses tahtlikult ja sihilikult, olles teadlik talle kuuluva ammu võimsusest ja sellest, et ammust lastud noolte purustusjõud võimaldab läbistada tugevaid materjale, seega ka inimkeha. Sellest tulenevalt oli K. Koppel teadlik, et elutähtsa organi tabamisel võib ammust lastud nool põhjustada inimese surma. K. Koppeli lastud ammunool sisenes läbi vasaku silmakoopa X koljuõõnde, läbistas kolju, põrkus seesmiselt külgmiselt vastu koljuluud, millest nool paindus ja jätkas haavakanalit suunaga keskele vastu kuklaluud, põhjustades kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi: lahtise koljuluu murru ja raske peaajukahjustuse. Vigastusega kaasnes silmakoopa killuline murd, peaaju vasaku oimu- ja kuklasagara kahjustus, vasakpoolne kõvakelmealune verevalum, traumaatiline ämblikuvõrkkestaalune verevalum, samuti vasaku silmamuna läbistus, mis põhjustas vasaku silma ja selle nägemisvõime kaotuse. See vigastus on ühtlasi käsitatav nägu oluliselt moonutava ravimatu vigastusena. 2. Koos süüdistusega edastati kohtule tsiviilhagi, milles taotleti K. Koppelilt X kasuks talle tekitatud mittevaralise kahju katteks 75 000 euro välja mõistmist. Samuti taotles kannatanu esindaja viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg 1 alusel. 3. Harju Maakohus tunnistas 14. septembril 2020 lühimenetluses tehtud otsusega K. Koppeli KarS §

§ 25lg 2 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 8 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, st 5 aasta 4 kuuni. Kannatanu X tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise nõudes rahuldas kohus osaliselt ja mõistis K. Koppelilt X kasuks välja 50 000 eurot, millele lisanduvad VÕS § 113 lg 1 alusel viivised kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus tuvastas, et

1. aprilli 2020 õhtul toimus pidu, mille käigus läks X kahel korral K. Koppelile kallale. Pärast seda, kui X oli teist korda K. Koppelile kallale läinud, paluti mõlemal lahkuda, mida nad ka tegid. Nii K. Koppel kui ka X elasid peopaiga lähedal. X läks koju, kuid nähes peolt lahkunud Q, läks temaga koos lähedalasuvasse bussipeatusesse suitsu tegema. K. Koppel läks koju, vahetas riided, vinnastas kaks ambu ning suundus nendega 2 bussipeatuse juurde. Seal arenes süüdistatava ja kannatanu vahel uuesti sõnaline konflikt. Ühel hetkel hakkas X minema kodu poole, pööras aga mõne aja pärast ootamatult ringi ning tuli tagasi bussipeatuse juurde jäänud K. Koppeli juurde. Viimane taganes, hoides ambu kannatanule sihitult, ning kui nendevaheline vahemaa oli kahanenud hinnanguliselt 1-1,5 meetrile, laskis ammust kannatanu pihta. Kohtu hinnangul pani K. Koppel tapmiskatse toime kaudse tahtlusega. Lask ammust ei saanud juhtuda kogemata ning süüdistatav, teades oma ambude purustusjõudu ja lasketäpsust, pidi arvestama, et kui ta sihib teist inimest ülakehasse, võib nool tabada elutähtsaid organeid ning põhjustada inimese surma. Kuna surm ei saabunud, jäi tegu katsestaadiumisse. Maakohus leidis, et süüdistatav ei olnud hädakaitseseisundis, sest provotseeris ise sihilikult kannatanu ründe. Ta läks kahe laetud ammuga relvastamata kannatanu juurde vana tüli tõttu selgitusi nõudma. Kannatanu jäi rahulikuks ega reageerinud mingilgi moel agressiivselt. Kohus leidis, et K. Koppeli kirjeldatud tegevus ei ole õiguspärane ega ühiskonnas aktsepteeritud probleemide lahendamise viis. Kuna süüdistatav tekitas selle olukorra ise, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudus tal hädakaitseõigus. Karistuse mõistmisel märkis kohus otsuses muu hulgas, et ei arvesta K. Koppeli nii kohtueelses menetluses kui kohtus avaldatud kahetsust karistust kergendava asjaoluna. Kohus ei pidanud kahetsust puhtsüdamlikuks, sest süüdistatav ei võtnud tegu omaks, nägi süüd kannatanul ja taotles enda õigeksmõistmist. Kannatanu X esindaja Olavi-Jüri Luige esitatud 75 000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitise nõuet pidas kohus osaliselt põhjendatuks. Kohus tõdes, et K. Koppel põhjustas X-le raske tagajärje – elundi (silma) kaotuse ja elu lõpuni kestva nägu moonutava välimuse. Kohus arvestas sedagi, et kannatanule silma lastud nool läbis aju ja põhjustas raske peaajukahjustuse ja lahtise koljuluumurru. Kannatanu ütluste kohaselt paigaldatakse kaotatud silma asemele kunstsilm, mis võib, kuid ei pruugi liikuda. K. Koppeli põhjustatud elulõpuni kestev tervisekahjustus põhjustab X-le nii suurt valu kui ka suuri hingelisi kannatusi. Seega on kahjustatud kannatanu psüühilist heaolu. Isegi kui kannatanu saab kunstsilma, tuleb seda kogu aeg puhastada, selle äravõtmine ja tagasipanemine on valulik ja ebameeldiv füüsiline protseduur, mis jääb kannatanut elu lõpuni saatma. Ühe silma kaotusest tulenevalt on langenud noore inimese elukvaliteet, võimalike töökohtade valik. Lisaks eeltoodule on tegemist ka nägu parandamatult inetuks tegeva vigastusega, mis omakorda takistab isikul vaba eneseväljendust ja tuleb taluda kaasinimeste kõrgendatud tähelepanu. Veel tõi kohus välja, et X lapsed kardavad nüüd teda tema moondunud näo pärast. Maakohus leidis, et mittevaralise kahju hüvitis ei või olla väike. Raskete tervisekahjustuste tekitamise puhul, eelkõige juhul, kui kannatanu on kaotanud mõne elundi, olema mittevaralise kahju hüvitis kohtupraktikas väljakujunenud keskmisest hüvitise määrast suurem. Kannatanu esindaja taotletud 75 000 eurot pidas kohus siiski liiga suureks. Kohus märkis, et esitatud pole tõendeid, millest nähtuks, kas ja millises osas on kannatanule määratud töövõimetus. Samuti seaks kannatanu nõutud 75 000 eurot süüdistatava raskesse majanduslikku olukorda. Maakohus leidis, et kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskusele, üleelatud valule ja kannatustele, 3 tema väljanägemise muutusele ning elukvaliteedi tunduvale langusele vastav hüvitis on 50 000 eurot.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat V. Sadekov, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Seoses õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega taotles ta kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldamata jätmist. Alternatiivselt taotles kaitsja K. Koppelile mõistetud karistuse kergendamist, KarS § 60 sätete kohaldamist ning reaalse vangistuse kohaldamata jätmist. Kaitsja ei nõustunud maakohtuga, et hädakaitseseisund on välistatud K. Koppeli enda provotseeriva tegevuse tõttu. Kuigi apellatsioonis on taotletud tsiviilhagi rahuldamata jätmist, selle taotluse põhjendusi esitatud ei ole. Apellatsioonis on üksnes deklareeritud, et apellant vaidleb tsiviilhagi rahuldamisele vastu.
3. Kaitsja apellatsiooni suhtes esitas oma seisukoha kannatanu valitud esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, kes palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. detsembril
6. a maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kaitsja taotleb tõenditele uue hinnangu andmist, kuid leidis, et selleks ei ole alust. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida ta esitas maakohtu istungil kohtuvaidluste käigus ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium ei nõustunud ka apellandi seisukohaga, et K. Koppel tegutses hädakaitses. Ringkonnakohus leidis, et X ei teinud midagi sellist, mis oleks käsitatav õigusvastase ründena K. Koppeli suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud tõenditest teha ka järeldust, nagu arvanuks K. Koppel ekslikult, et ta on hädakaitseseisundis. Seetõttu ei näinud ringkonnakohus alust ka K. Koppelile mõistetud karistuse kergendamiseks KarS § 60 alusel.
7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kaitsja kassatsiooni, milles taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning K. Koppeli õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus kassaator kvalifitseerida K. Koppeli käitumine ümber KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 6 või KarS § 119 lg 1 järgi või kergendada talle mõistetud karistust. Samuti taotles kaitsja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist.
8. Riigikohus rahuldas
9. aprilli 2021 otsusega kassatsiooni osaliselt, tühistas Tallinna Ringkonnakohtu
10. detsembri 2020 otsuse ja saatis kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 4 Riigikohus nõustus kassaatoriga, et ringkonnakohus on jätnud apellatsioonis esitatud väidetele suuresti vastamata. Seejuures ei olnud tegemist selliste kaitseväidetega, mis oleksid saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses või mis oleks olnud asjakohatud. Riigikohus leidis, et kohtud ei ole õigesti lahendanud võimaliku hädakaitse küsimust. Samuti pidas Riigikohus puudulikuks ka süüdistatavale mõistetud karistust puudutavat argumentatsiooni.
11. Tallinna Ringkonnakohus tegi
12. juunil 2021 otsuse, millega rahuldas apellatsiooni osaliselt. Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
13. septembri 2020 otsuse Kristjan Koppelile KarS §

§ 25lg 2 järgi mõistetud karistuse osas ning mõistis Kristjan Koppelile Kar

S §-i 60 kohaldades KarS §

§ 25lg 2 järgi karistuseks viis aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg-le 2 tuginedes vähendas ringkonnakohus mõistetud karistust 3 aasta 4 kuuni. Ringkonnakohus leidis, et K. Koppel ületas X ammunoolega näkku lastes hädakaitse piire. Sellega, et K. Koppel sihtis X bussipeatuses ammuga, pani ta toime õigusvastase teo – tervisekahjustuse või tapmisega ähvardamise. Oma tegevusega provotseeris K. Koppel X ründe enda vastu – X otsustas K. Koppelit rünnata, et talt ammud ära võtta. Kuna K. Koppel provotseeris ise õigusvastase teoga süüliselt X ründe, oli tema õigus end X ründe vastu kaitsta piiratud. Ringkonnakohus leidis samas, et konflikti kujunemisel oli oluline roll X-l, mistõttu tuleb mõista K. Koppelile kergem karistus. Apellatsioonis esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmise taotluse kohta märkis ringkonnakohus, et apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi argumenti, millele see taotlus tugineb – apellatsiooni põhjenduste osas ei ole tsiviilhagiga seonduvat üldse käsitletud. Kohtukolleegium nentis, et tsiviilhagi rahuldamata jätmise põhjendusi ei saa tuletada ka teistest taotlusest, sest K. Koppeli õigeksmõistmine, mis on kaitsja esmane taotlus, tooks KrMS § 310 lg 2 kohaselt kaasa mitte tsiviilhagi rahuldamata, vaid läbi vaatamata jätmise. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonist ei ilmne ühtki alust tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks.

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas K. Koppeli kaitsja kassatsiooni, milles taotles nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja K. Koppeli õigeksmõistmist või tema karistuse kergendamist. Kaitsja palus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata või rahuldamata või rahuldada osaliselt. Kassatsiooni kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tuginedes otsuses oletustele ning rikkudes tõendite hindamise ja põhjendamise kohustust. K. Koppeli hädakaitseõigus ei olnud piiratud ning süüdistatav ei ületanud hädakaitse piire, mistõttu tuleb kaitsealune õigeks mõista ja tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Samuti pidas kassaator K. Koppelile mõistetud karistust liialt karmiks. Veel leidis kaitsja, et ringkonnakohus oleks pidanud vähendama kahjuhüvitist, kuna tuvastas kannatanu enda osa kahju tekkimises. VÕS § 139 lg 1 kohaselt on see, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel, hüvitise vähendamise alus. 5
2. Riigikohus tegi
3. novembril 2021 otsuse, millega rahuldas kassatsiooni osaliselt ja tühistas ringkonnakohtu
4. juuni 2021 otsuse osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata tsiviilhagi osas. Tühistatud osas saatis Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus lahendas K. Koppeli süüküsimuse õigesti ning ka mõistetud karistus vastab seaduse nõuetele. Riigikohus leidis aga, et ringkonnakohus pole järginud kahjuhüvitise kindlaks määramise regulatsiooni. Tervise kahjustamisest tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaselt maksta kahjustatud isikule hüvitiseks mõistlik rahasumma. Hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Mõistliku rahasumma väljamõistmisel peab kohus sõltumata poolte taotlustest arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Ringkonnakohus tuvastas asjaolud võrreldes maakohtuga mõnevõrra erinevalt, jõudes järeldusele, et kannatanu enda tegevus oli õigusvastane ning tervisekahjustustega lõppenud sündmuste ahelas oli oluline roll ka temal endal. Seetõttu pidanuks kohus kaaluma kahjuhüvitise vähendamist, sõltumata poolte taotlustest. Arvestada tuleb, et mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati ka seda, millisel määral on rikkuja õigusvastane tegu konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid silmas pidades hukkamõistetav. Jättes maakohtu otsuse tsiviilhagi osas muutmata, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Riigikohus andis ringkonnakohtule juhise, mille kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel arutamisel hindama, kas tuvastatud faktiliste asjaolude taustal on maakohtu välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis mõistliku suurusega. Kui vastus on eitav, peab kohus summat korrigeerima, jaatava vastuse korral aga argumenteerima, miks on kõnealune summa vaatamata kannatanu enda kaalukale rollile toimunus jätkuvalt mõistlik ning maakohtust erinevalt tuvastatud asjaolud selle vähendamist siiski ei tingi (vaatamata samadel argumentidel toimunud karistuse kergendamisele).
5. Tallinna Ringkonnakohus, kellele Riigikohus saatis kriminaalasja uueks arutamiseks, tegi
6. novembril 2021 kriminaalasja menetlusse võtmise määruse. Ringkonnakohus määras, et apellatsioonimenetluse pooltel on võimalik esitada tsiviilhagi puudutavas osas kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni
7. detsembrini
9. Ringkonnakohtu antud tähtajaks esitasid oma seisukoha kannatanu X esindaja O.-J. Luik ja süüdimõistetu K. Koppeli kaitsja V. Sadekov. 13.1 Kannatanu esindaja palub jätta maakohtu otsus tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas muutmata. 6 Kannatanu esindaja leiab, et kannatanul puudus roll tema „elutähtsa organi sihtimises ja kahjustamises“ ning kahju tekkimise ainus ja määrav põhjus oli K. Koppeli käitumine. Oma seisukohta põhjendab kannatanu esindaja sellega, et jõustunud kohtulahendi kohaselt valis K. Koppel teadlikult kannatanut enim kahjustava viisi. K. Koppeli teo tulemusel kaotas kannatanu silma. Kui K. Koppel oleks lasknud kannatanut näiteks jalgadesse, oleks kannatanu saanud küll vigastada, aga tegemist poleks olnud eluohtlike vigastustega. Kannatanu esindaja leiab, et kui ringkonnakohus siiski peaks asuma seisukohale, et kannatanu osaga tuleks arvestada, siis on kannatanu osa minimaalne ja mittevaralise kahju hüvitist ei ole põhjust vähendada rohkem kui 5000 euro võrra. Ühtlasi esitas kannatanu esindaja taotluse mõista kannatanu kasuks välja apellatsioonivastuse koostamisega tekkinud õigusabikulu 528 eurot. Tegemist on tasuga 2 tunni töö eest tunnihinnaga 220 eur + km. 13.2 K. Koppeli kaitsja V. Sadekovi esitatud seisukoht koosnes üksnes järgmistest taotlustest: „
10. Kaitsja leiab, et kohus peab jätma tsiviilhagi rahuldamata.
11. Alternatiivselt leiame, et juhul, kui kohus leiab, et tsiviilhagi tuleb rahuldada, siis palume rahuldada seda osaliselt ja määrata kahju hüvitamise summaks mitte rohkem kui 15 000 (viisteist tuhat) eurot.“ RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Praeguse menetluse piirid määravad Harju Maakohtu
13. septembri 2020 otsuse peale esitatud apellatsioon ning Riigikohtu
14. novembri 2021 otsus. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud maakohtu järeldusi selle kohta, milliseid kahjustusi kannatanu sai ja kuidas need tema elu mõjutavad. Riigikohtu otsuses ringkonnakohtule tehtud etteheide seisneb selles, et ringkonnakohus ei võtnud seisukohta, kas kahjuhüvitis on mõistliku suurusega ka siis, kui arvestada neid asjaolusid, mille osas ringkonnakohtu
15. juuni 2021 otsuse järeldused maakohtu otsuse omadest erinevad. Seega lahendab ringkonnakohus küsimust, milline on mõistlik kahjuhüvitis, lähtudes maakohtu otsusega tuvastatud kahju iseloomust. Lahendatav küsimus on, kuivõrd mõjutab kahjuhüvitist asjaolu, et X enda tegevusel oli osa selles, et hädakaitseseisundis olev K. Koppel laskis ammust tema pihta.
16. Ei X esindaja ega K. Koppeli kaitsja pole esitanud sisulisi argumente X enda rolli olulisuse kohta kahju tekkimisel. 7 X esindaja asus esitatud arvamuses seisukohale, et kahju tekkimise ainus ja määrav põhjus on K. Koppeli tegevus, sest K. Koppel oli see, kes valis, millisesse kehapiirkonda ta X ammust laseb. See seisukoht eirab argumente, millega Riigikohus kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatis. Riigikohus nõustus ringkonnakohtu
17. juuni 2021 otsuses K. Koppeli tegevusele antud karistusõigusliku hinnanguga, ning märkis, et ringkonnakohtu otsuse järelduste kohaselt oli kannatanu enda tegevus õigusvastane ja „tervisekahjustustega lõppenud sündmuste ahelas oli oluline roll ka temal endal“. Vastavalt Riigikohtu seisukohale oleks ringkonnakohus pidanud „juba nende tuvastatud asjaolude taustal kaaluma kahjuhüvitise vähendamist“. Puhuks, kui ringkonnakohus näeb kannatanul rolli kahju tekkimisel, on kannatanu esindaja märkinud üksnes, et sellisel juhul tuleks kannatanu rolli lugeda minimaalseks ja mittevaralise kahju hüvitist ei ole põhjust vähendada rohkem kui 5000 euro võrra. Selle kohta, miks tuleks kannatanu rolli lugeda minimaalseks, ei ole aga kannatanu esindaja ühtki argumenti esitanud. Sama moodi on toiminud ka kaitsja, kes on väljendanud esmalt seisukohta, et kohus peaks üldse jätma hüvitise välja mõistmata, ning avaldanud seejärel arvamust, et kui kohus otsustab siiski tsiviilhagi rahuldada, ei tohiks hüvitis olla suurem kui 15 000 eurot. Kumbagi seisukohta ei ole kaitsja põhjendanud.
18. Riigikohus juhtis otsuses tähelepanu, et hüvitise mõistliku suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid. Ringkonnakohtu järeldused erinevad maakohtu omadest nii K. Koppeli süü astet (suurust) puudutavas osas kui ka osas, mis puudutab X enda rolli kahju tekkimises. Maakohus leidis, et bussipeatuses toimunu oli tingitud sellest, et samal õhtul oli X Z sünnipäevapeol kahel korral K. Koppelile kallale läinud, kuid kohus leidis, et see konflikt oli lõppenud ja K. Koppel läks vinnastatud ambudega relvastatult X juurde n-ö vana tüli üles kiskuma. Kohus leidis, et X ammust lastes ei tegutsenud K. Koppel hädakaitses, sest ta ise provotseeris kannatanut end ründama. K. Koppel läks kannatanult teda relvast sihtides selgitusi nõudma, kannatanu seevastu jäi rahulikuks ega reageerinud mingilgi moel K. Koppeli suhtes agressiivselt. Samuti polnud kannatanul ühtegi enesekaitsevahendit ega relva. X pihta laskmisele vahetult eelnenud sündmuste käiku kirjeldas maakohus nii: „Mõlemad astuvad rahulikult – K. Koppel kõnnib selg ees ja X kõnnib näoga K. Koppeli suunas. /---/ Videosalvestiselt on ka tuvastatav, et X mitte ei kiirenda oma sammu, vaid pigem aeglustab K. Koppel enda kõndimise tempot, mistõttu ka nende vahel olev vahemaa jääb lõpuks visuaalselt 1-1,5 meetrit. Saavutades vahemaa, mis annab kindla võimaluse X-le pihta saada sooritab K. Koppel lasu. Parema käega vasaku käe toetamine, milles asus suurem amb viitab kohtu hinnangul K. Koppeli soovile olla oma lasu sooritamise täpsuses veelgi kindlam ja tabada X.“ Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et K. Koppeli tegevus ei olnud õiguspärane ega ka ühiskonnas aktsepteeritud probleemide lahendamise viis. 8 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et eelnevalt sünnipäeval aset leidnud konflikt oli lõppenud ja ambudega bussipeatusse minnes ei olnud K. Koppel hädakaitseseisundis. Ringkonnakohus leidis aga, et sünnipäevapeol K. Koppelile kallale tungimisega provotseeris X selle, et K. Koppel läks bussipeatusesse X ambudega ähvardama. Ringkonnakohus leidis, et kuigi K. Koppel nõudis X-lt teda ammuga sihtides selgitust, miks too oli talle enne kallale tulnud, ei olnud K. Koppeli eesmärk lihtsalt konflikt turvaliselt selgeks rääkida, vaid tema käitumine oli ajendatud ka X rünnetest tingitud alandusest ja ärritusest. Ringkonnakohtu hinnangul näitas viis, kuidas K. Koppel X ammuga sihtis, tema soovi panna X tema ees hirmu tundma. Ringkonnakohus leidis, et X ammuga sihtides pani K. Koppel toime õigusvastase teo – ähvardamise KarS § 120 tähenduses. Tema ammuga sihtimine ärritas X. See, et K. Koppel üha jätkas sihtimist, viis selleni, et X otsustas K. Koppelit rünnata: kui ta oli hakanud juba kodu poole minema, pööras ta ootamatult ringi ja hakkas minema K. Koppeli suunas, et tollelt ammud ära võtta ja K. Koppelile – X enda sõnastuse kohaselt – „vastu hambaid“ anda. Sarnaselt maakohtuga tuvastas ringkonnakohus, et K. Koppel lasi ammust X pihta siis, kui viimane oli talle lähedale jõudnud. Täpsema sündmuste käigu osas maa- ja ringkonnakohtu järeldused siiski lahknevad. Maakohus leidis, et mõlemad liikusid rahulikult ja K. Koppel aeglustas sammu, et X talle lähemale jõuaks, nii et teda oleks lihtsam tabada. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu hinnanguga, et K. Koppel laskis X alles siis, kui viimane talle päris lähedale jõudis, just soovist X-le kindlasti pihta saada. Enne seda, kui K. Koppel X pihta ammust lasi, ei liikunud nad lihtsalt rahulikult ühes suunas, vaid K. Koppel taganes talle järgneva X ees. X suundus K. Koppeli poole plaaniga ammud talt vägivallaga ära võtta. Ta liikus K. Koppeli suunas üsna kiire sammuga, K. Koppeli aga taganes, selg ees (mis näitas, et ta arvestas, et X tuleb talle kallale, ega tahtnud seetõttu lasta X silmist). X K. Koppelile järele jõudmise põhjuseks ei olnud ringkonnakohtu hinnangul see, et K. Koppel oleks sammu aeglustanud. Ringkonnakohus leidis, et turvakaamera salvestise kohaselt taganeval K. Koppelil jalg justkui takerdus. Ühtlasi märkis kohtukolleegium, et selg ees taganedes ongi raske hoida ühtlast suhteliselt kiiret tempot. Ringkonnakohtu hinnangul sattus K. Koppel sellega, kui X talle järele jõudis, n-ö võitle-või-põgene-olukorda, kus ta pidi väga kiiresti otsustama, kuidas tekkinud ohuolukorrast väljuda, ja reageeris X pihta laskmisega. Maakohtu hinnangul ei saanud X pihta laskmisel puhul üldse rääkida hädakaitsest, sest K. Koppel ise provotseeris X ründe. Ka ringkonnakohus leidis, et K. Koppel provotseeris õigusvastase teoga (ähvardamisega) X ründe tema vastu, kuid erinevalt maakohtust pidas ringkonnakohus seda mitte hädakaitset välistavaks, vaid üksnes piiravaks asjaoluks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et K. Koppel ületas hädakaitse piire. Taganedes ja lastes X pihta alles siis, kui viimane talle tõesti lähedale jõudis, püüdis K. Koppel küll tema vastu suunatud rünnet ja enda kaitsmist viimase võimaluseni vältida. Ta ei täitnud aga liigse kahju vältimise nõuet – ta hoidis ambu ka kogu taganemise ajal kõrgel, sihtides nii X ammuga just ülakehasse ja pähe, st kehapiirkonda, kuhu tabav nool tekitaks suurimat kahju. Valides noolega tabamiseks elutähtsate organite piirkonna, tekitas ta X-le otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et tuvastatud asjaolude tõttu tuleb pidada K. Koppeli süüd maakohtu tuvastatust väiksemaks. Maakohtu hinnangul asus K. Koppel lahendama konflikti 9 õigusvastasel ja ühiskonnas mitteaktsepteeritud moel ning tal ei olnud üldse õigust hädakaitsele; K. Koppel lasi X ammust siis, kui viimane oli tabamiseks piisavalt lähedal. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu raskete tervisekahjustustega lõppenud sündmuste ahelas olulist rolli ka kannatanul endal, K. Koppelil oli õigus end kaitsta, seejuures püüdis ta X pihta laskmist viimase hetkeni vältida. Karistuse mõistmisel pidas ringkonnakohus K. Koppeli süüd maakohtu otsusega tuvastatust sedavõrd väiksemaks, et karistas K. Koppelit maakohtu mõistetud 8-aastase vangistuse asemel 5-aastase vangistusega. Ringkonnakohtu
19. juuni 2021 otsuses väljendatud seisukoht, et K. Koppeli süüd tuleb pidada maakohtu otsusega tuvastatust väiksemaks, käib küll karistusõigusliku süü kohta, kuid samad asjaolud mõjutavad ka võlaõiguslikku vastutust tekitatud kahju eest. On ilmne, et X-le kahju tekitamise taunitavus on erinev sõltuvalt sellest, kas K. Koppel tegutses hädakaitses või mitte ning kas ta ootas laskmiseks meelega, et X jõuaks talle lähedale või hoidus viimase hetkeni X pihta laskmisest ja tegi seda alles siis, kui ei näinud muud väljapääsu. Seega tuleb K. Koppeli süüd lugeda maakohtu otsusega tuvastatuga võrreldes tunduvalt väiksemaks. K. Koppeli süü küsimusega on tihedalt seotud ka küsimus X enda rollist kahju tekkimisel. X enda tegevus on tal tekkinud kahjuga seotud kahest aspektist: 1) tema käitumine Z sünnipäeval tingis K. Koppeli soovi võtta konflikti lahendamisel appi relvad; 2) tema käitumine vahetult enne ammulasku (lähenemine K. Koppelile, et viimase suhtes vägivalda kasutada ja talt ammud ära võtta) viis selleni, et K. Koppel lasi ammust tema pihta. X läks K. Koppelile nende ühiste tuttavate ees kahel korral õhtu jooksul kallale. K. Koppel peol talle vastu ei hakanud, kuid otsis X pärast peolt lahkumist üles, olles end ambudega relvastanud. Ringkonnakohus leidis, et K. Koppel, tundes end ambudega relvastatult tugevamal positsioonil olevana, soovis ühest küljest konflikti lahendada, aga lisaks sellele oli tema soov panna teda tuttavate ees alandanud X hirmu tundma. Niisiis tingis X käitumine selle, et K. Koppelil tekkis soov teda ambudega ähvardada. Nõustuda ei saa ka kannatanu esindaja seisukohaga, et X-l ei olnud mingit rolli selles, et K. Koppel teda ammunoolega just näkku lasi. K. Koppel sihtis X ülakehasse kogu bussipeatuses aset leidnud konflikti vältel, kuid hoidus tema pihta laskmast. X-l oli võimalik konflikt lõpetada ja lahkuda. Tuvastatud on, et enne seda, kui ta hakkas K. Koppelilt ambude ära võtmiseks K. Koppeli poole minema, oli X suundumas kodu poole. Pole ühtegi tõendit, mis näitaks, et K. Koppel oleks teda kuidagi koju minemast takistanud. Seega oli X-l võimalik vältida seda, et K. Koppel lasebki ammust tema pihta. X seda võimalust ei kasutanud. Selle asemel otsustas ta K. Koppelile uuesti kallale minna. K. Koppel oli teda kogu konflikti vältel sihtinud ülakehasse ja tegi seda ka siis, kui koju minema hakanud X ümber pööras ja tema poole liikuma hakkas. Seega pidi X arvestama sellega, et kui K. Koppel tema pihta laseb, siis võib nool tabada teda just ülakehasse või pähe. Taganevale K. Koppelile ähvardavalt järgnedes suurendas X ise ohtu, et K. Koppel, kes seni oli laskmisest hoidunud, seda siiski enda kaitsmiseks teeb. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kannatanu esindaja seisukohaga, et kannatanu rolli tuleks lugeda minimaalseks ja mittevaralise kahju hüvitist ei tuleks vähendada rohkem kui 5000 euro võrra. Samas ei nõustu ringkonnakohus ka K. Koppeli kaitsjaga, kes leiab, et hüvitis 10 mittevaralise kahju eest ei tohiks olla üle 15 000 euro. Kohtukolleegium leiab, et hüvitise suuruse kindlaks määramisel on võtmetähtsusega tekitatud kahju iseloom ja ulatus. Neid puudutavaid maakohtu järeldusi kaitsja apellatsioonis ei vaidlustanud – apellatsioonis ei ole vaieldud maakohtu otsusega välja mõistetud hüvitisele vastu väitega, nagu oleks see tekitatud kahju arvestades ebaproportsionaalselt suur. Sest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et rohkem kui poole võrra oleks põhjust vähendada X kasuks välja mõistetavat hüvitist ainult siis, kui oleks alust lugeda X süüd kahju tekkimisel K. Koppeli omast suuremaks. Kohtukolleegium leiab, et alust lugeda X enda rolli kahju tekkimisel nii suureks ei ole. Lõppkokkuvõttes oli ikkagi K. Koppel see, kes võttis konflikti lahendamisel appi ammud ning sihtis ja lasi X pihta. Ka ei olnud vägivald, millele K. Koppel reageeris sellega, et läks X ambudega ähvardama, kuigi tõsine. Ringkonnakohus peab põhjendatuks hüvitist, mis on pisut suurem kui pool maakohtu otsusega välja mõistetud hüvitisest.
20. Eelnevast tulenevalt tuleb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 ja § 338 p 2 alusel tühistada Harju Maakohtu
21. septembri 2020 otsus K. Koppelilt X kasuks 50 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas ning teha KrMS § 340 lg 1 ja lg 2 p-i 5 alusel uus otsus. Kohtukolleegium leiab, et X-le tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb K. Koppelilt mõista X kasuks välja 28 000 eurot. Hüvitisele lisandub maakohtu otsusest tulenev kohustus tasuda viivist tsiviilhagi esitamisest kuni nõude täitmiseni. Viivise kohaldamisele mingeid vastuväiteid apellatsioonis esitatud ei ole ning ka Riigikohtu otsusest, millega saadeti kriminaalasi tsiviilhagi puudutavas osas uueks arutamiseks, ei ole viivist puudutavas osas mingeid suuniseid antud.
22. X esindaja on esitanud taotluse hüvitada kannatanule apellatsioonivastuse koostamisega tekkinud õigusabikulu 528 eurot. Apellatsioonivastuses on märgitud, et tegemist on tasuga 2 tunni töö eest tunnihinnaga 220 eurot, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest kannatanu esindaja ei ole esitanud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente. Selliste dokumentide esitamise vajadusele on käimasolevas menetluses korduvalt kohtumenetluse poolte tähelepanu juhitud (Riigikohtu
23. aprilli 2021 otsus, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu
24. juuni 2021 otsus, p 22). Allkirjastatud digitaalselt 11