← Eesti

1-15-9051/62

Obsah (9)§ 107§ 63§ 185§ 175§ 191§ 181§ 173§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 268 lg 2 alusel muudetud süüdistuse, millega jättis süüdistusest välja viited U OÜ ja Y OÜ vahelise tehingu näilikkusele ning TsÜS §-le 89 ja MKS § 83 lg-le

  1. Maakohtu otsus
  2. Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a otsusega tunnistati H. K. süüdi KarS § 3891 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 3892 lg 1 järgi ja talle mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti H. K-le liitkaristusena 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata kaheaastase katseajaga. Maakohtu seisukohad on lühidalt järgmised.
  5. Kohtule esitatud tõenditega kogumis on tõendatud, et Y OÜ soetas
  6. aprilli
  7. a müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel Xxxxxxxx X-XXX korteriomandi. Korter soetati H. K. ja tema xxxxxxxxxxx elukohaks ja isiklikuks kasutamiseks. Seega puudus alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks KMS § 29 lg 1 alusel.
  8. Korteriomandi ostmisel tasutud ostuhinna 485 689,58 euro puhul on tegemist Y OÜ äriühingu juhatuse liikme H. K. huvides tehtud väljamaksega, mis on käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 tähenduses. TuMS § 48 lg 1 ja sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 9 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel tuli sellelt tasuda tulu- ja sotsiaalmaksu.
  9. Kaitsjate esitatud S. M-i arvamus ei ole lubatav tõend. Seda ei saa käsitada ekspertiisiaktina

§ 107tähenduses.

Samuti ei ole S. M-i asjatundjana üle kuulatud. Apellatsioon 9. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni H. K. kaitsjad, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja H. K. õigeksmõistmist. 2

(10)1-15-9051 Ringkonnakohtu otsus
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus H. K. süüditunnistamises KarS § 3891 lg 2 järgi ja talle mõistetud liitkaristuse osas. KarS § 3891 lg 2 järgi mõisteti H. K. õigeks. Muus osas, sh H. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 3892 lg 1 järgi, jäeti maakohtu otsus muutmata. H. K-le mõistetud 1 aasta 6 kuu pikkune vangistus jäeti KarS § 73 alusel kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised.
  4. Maakohus luges põhjendatult lubamatuks tõendiks kaitsjate esitatud S. M-i kirjaliku arvamuse. Tegemist ei ole vabatõendiga

§ 63lg 2 tähenduses, kuna S.

M-i arvamus ei sisalda teavet konkreetse menetlustoimingu käigu kohta.

  1. On tõendatud, et Xxxxxxxx X-XXX korteriomand ei olnud soetatud maksustatava käibe ega ettevõtluse tarbeks, vaid H. K. ja tema xxxxxxxxxxx isiklikuks elukohaks. Seega ei olnud KMS § 29 lg 1 alusel lubatud sisendkäibemaksu mahaarvamine.
  2. H. K-le esitatud süüdistusele ja kogutud tõenditele tuginedes ei ole võimalik tuvastada, et Y OÜ oleks H. K-le teinud erisoodustuse, millelt oleks jäetud maksmata tulu- ja sotsiaalmaks sellises ulatuses, mis täidaks KarS § 3891 koosseisu. TuMS § 48 lg 4 p 7, millele süüdistuses viidatakse, sätestab vara tasuta üleandmise, müügi või vahetuse turuhinnast madalama hinnaga. Tasuta üleandmine tähendab viidatud sätte tähenduses vara tasuta võõrandamist.
  3. Korteri ostuhinnale vastavast väljamaksest või korteri tasuta üleandmisest H. K-le saaks rääkida juhul, kui äriühing oleks ostnud korteriomandi H. K. nimele või kui korteriomandi müüki äriühingule pidada teise tehingu (korteriomandi võõrandamine H. K-le) varjamiseks tehtud tehinguks. Kuigi H. K-le esitatud esialgne süüdistus lähtus ostu-müügilepingu näilikkusest, esitas prokurör
  4. aprillil 2016 H. K-le muudetud süüdistuse, millega loobus viidetest tehingu näilikkusele. Seega deklareeris prokurör, et ei sea kahtluse alla asjaolu, et
  5. aprillil 2011 sõlmitud notariaalse korteriomandi müügija asjaõiguslepingu alusel ostis korteriomandi Y OÜ. Vastavalt tuvastas ka maakohus, et korteriomand läks üle Y OÜ-le, kes kanti omanikuna kinnistusraamatusse. Süüdistusest ei nähtu, et Y OÜ oleks korteriomandi omakorda tasuta H. K-le üle andnud. Ainuüksi asjaolu, et korter soetati H. K. ja tema xxxxxxxxxxx isiklikuks otstarbeks, ei muuda korteri kuulumist äriühingule. Ei saa tuvastada, et Y OÜ oleks soetanud korteriomandi H. K-le ning teinud sellega aprillis 2011 H. K-le TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud erisoodustuse.
  6. Erisoodustus on ka vara tasuta kasutada andmine TuMS § 48 lg 4 p 2 kohaselt. H. K-le esitatud süüdistus aga ei võimalda teha järeldusi ajavahemiku kohta, mille vältel H. K. korterit tasuta kasutas. H. K-le heidetakse ette valeandmete esitamist üksnes
  7. a aprilli tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis, s.o aprillis 2011 tehtud erisoodustuse kohta. Samas märgitakse süüdistuses, et H. K. ja A kolisid korterisse elama
  8. a augustis-septembris. Samuti puuduvad süüdistuses andmed korteri rendile andmise turuhinna kohta, mis on asja tasuta kasutada andmise korral erisoodustuse hinnaks. 16.

§ 185lg 1 alusel tuleb hüvitada H.

K-le apellatsioonimenetluse õigusabikulud summas 5473 eurot ja lennupileti kulu 663,01 eurot. Kuna H. K. mõistetakse osaliselt õigeks, tuleb talle hüvitada ka osa kohtueelse menetluse ja maakohtu menetluskuludest. Kaitsjate taotluse kohaselt oli kohtueelses menetluses ja maakohtus tekkinud õigusabikulude summa 37 257,46 eurot. Toimikus olevatest arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest oli seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles H. K. õigeks mõistetakse. Seetõttu tuleb hüvitada 50% osutatud kulust, s.o 18 628,73 eurot. 3

(10)1-15-9051 KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Martin Tuulik ja H. K. kaitsjad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Jaak Siim.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a määrusega võeti prokuröri kassatsioon menetlusse. H. K. kaitsjate kassatsioon jäeti menetlusse võtmata. Prokuröri kassatsioon
  5. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega H. K. mõisteti õigeks KarS § 3891 lg 2 järgi. Prokurör palub alternatiivselt kas jõustada maakohtu otsus, saata kriminaalasi selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks või teha uus otsus, millega mõista H. K. KarS § 3891 lg 2 järgi süüdi. Samuti taotleb prokurör riigilt H. K-le menetluskulude katteks väljamõistetud hüvitise vähendamist. Prokuröri seisukohad on järgmised.
  6. Ringkonnakohus on vääralt sisustanud TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud vara tasuta üleandmist ja alusetult sidunud selle
  7. aprillil 2011 sõlmitud kehtiva korteriomandi ostu-müügitehinguga. H. K. soetas korteri Y OÜ nimele, kuid tegelikult isiklikuks kasutamiseks. Soetustehingu eesmärk oli H. Kle hüve andmine, mistõttu on korteriomandi soetamiseks tehtud kulutus aprillis 2011 käsitatav H. Kle hüve andmisena ehk erisoodustusena. Pärast Y OÜ kande tegemist notari deposiitkontole
  8. aprillil 2011 ei olnud enam oluline, millise isiku nimele korteriomand kinnistusraamatu järgi soetati, sest de facto oli selle korteri valdaja ja omanik H. K.. Erisoodustusena tuleb vaadelda igasugust faktiliselt saadud hüve ning TuMS § 48 lg 4 p 7 sidumine tsiviilõiguslikult kehtivate või kehtetute tehingutega ei ole vajalik. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-26-02 märkinud, et erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära. Kui tehingu eesmärk on varjata korteri tegelikku soetajat ja kasutamise eesmärki, ei välista selle erisoodustusena käsitamist asjaolu, et kinnistusraamatusse on omanikuna kantud juriidiline isik.
  9. Ringkonnakohus on mõistnud H. K-le menetluskulude hüvitamiseks põhjendamatult suure hüvitise. Alusetult on menetluskulude hulka arvatud S. M-ikirjaliku arvamuse ja selle tõlkimisega seotud kulud summas 10 152,47 eurot. Kohus tunnistas selle lubamatuks tõendiks, mistõttu ei ole tegemist menetlusosalise mõistliku ja vajaliku kuluga

§ 175lg 1 p 1 järgi.

Õige ei ole ka ringkonnakohtu seisukoht, et H. K-le tuleb hüvitada 50% kohtueelses menetluses ja maakohtus tekkinud õigusabikuludest. Kohus on valesti hinnanud mahuliselt süüdistuse osa, milles H. K. õigeks mõisteti. Tegemist on sisuliselt ühe maksukuriteoga ja H. K. mõisteti süüdi. Samuti ei ole arvestatud, et H. K-l on kaks kaitsjat ning arvetest ei nähtu selget tööjaotust erinevate ülesannete eest. Maha tuleb arvata A. Pilvele õigusabi eest tasutud kulu osas, milles ülesanded kattuvad J. Siimu tööjaotuse ja tasuga. Lisaks pole ringkonnakohus hinnanud tehtud toimingute vajalikkust. Põhjendatud ei ole aeg, mis kulus teist korda kaitseakti esitamiseks, kaitsja vestluseks Äripäeva ajakirjanikuga ja maksuvõla sundtäitmise kohta selgituse koostamiseks. Kaitsjate kassatsioonivastus

  1. Kaitsjad paluvad kassatsioonivastuses jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata järgmiste põhjendustega.
  2. Prokurör on asunud ebaõigele seisukohale TuMS § 48 lg 4 p 7 kohaldamise osas, mille kontekstis tähendab „üleandmine“ vara omandiõiguse üleminekut (võõrandamist), mitte vara kasutada andmist. Vara kasutada andmist maksustatakse TuMS § 48 lg 4 p 2 alusel ja erisoodustuse hinnaks on vara rendileandmise turuhind. Süüdistusest nähtuvalt asus H. K. korterit elukohana kasutama alles
  3. a 4

(10)1-15-9051 augustist. Seega saab alles seda hetke lugeda hüve saamise ajaks. Maksu- ja Tolliameti veebilehel avaldatud selgituste kohaselt näidatakse erisoodustuse summa selle kuu deklaratsioonis, kui töötaja soodustuse sai.
  2. a aprillis korteri soetamiseks tehtud kulutust summas 485 689,58 eurot ei saa käsitada H. Kle tehtud erisoodustusena. Tehingu tulemusena sai korteri omanikuks Y OÜ, mitte H. K. füüsilise isikuna. Seega on ebaõige prokuröri väide, et de facto oli korteri omanik H. K.. Teda on võimalik käsitada korteri valdajana, kuid mitte omanikuna.
  3. Kaitsjate hinnangul on riigi kanda jäetud menetluskulud 18 628,73 eurot põhjendatud ja vajalikud. Määravat tähendust ei ole asjaolul, et alates
  4. jaanuarist 2015 on mõlemad süüdistuses kirjeldatud teod kvalifitseeritavad KarS § 3891 lg 2 järgi. Kaitsjad on pidanud eraldiseisvalt tegelema nii sisendkäibemaksu alusetu mahaarvamise kui ka erisoodustuselt tulu- ja sotsiaalmaksu deklareerimata jätmise etteheidetega. Lisaks jättis ringkonnakohus riigi kanda vaid 50% menetluskuludest, millega on sisuliselt mõlema kaitsja tasu juba vähendatud.
  5. Seoses S. M-iarvamusele kulunud 10 152,47 euroga tuleb arvestada, et valdava osa sellest moodustasid arvamuses viidatud ja sellele lisatud rahvusvaheliste standardite, juhendite ja suuniste tõlkimise kulud. Kohus neid lubamatuteks tõenditeks ei pidanud. Need on allikad, milles sätestatud põhimõtted on väljendatud ringkonnakohtu poolt asjakohasteks õigusallikateks peetud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori
  6. juuni
  7. a käskkirjaga nr 225 kinnitatud asitõendite, teiste äravõetud esemete, konfiskeeritud vara, arestitud vara ning leidude käitlemise korras ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis koostatud ja direktori
  8. jaanuari
  9. a käskkirjaga juhendmaterjalina kinnitatud dokumentides IO-MR-IT00 (infotehnoloogia ekspertiiside ja uuringute tegemise üldjuhend) ja IO-MR-IT01 (andmekaitse kopeerimine). Ühele kaitsjate esitatud dokumendile on ringkonnakohus ka otsesõnu viidanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  10. Esmalt võtab kolleegium seisukoha prokuröri väite kohta, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mõistes H. K. õigeks TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud erisoodustuselt tulu- ja sotsiaalmaksu deklareerimata jätmises (I). Teiseks analüüsib kolleegium kassaatori argumente seoses kohtueelses menetluses ja maakohtus tekkinud menetluskuludega (II). Seejärel võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kassatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse (III). I
  11. Süüdistuses heidetakse H. K-le ette KarS § 3891 lg-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemist sellega, et ta esitas
  12. a aprilli tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis valeandmeid, mistõttu jäi deklareerimata erisoodustuselt tulumaks summas 129 107 eurot ja sotsiaalmaks summas 202 883 eurot. Süüdistuse kohaselt on Y OÜ kulutus korteriomandile käsitatav äriühingu juhatuse liikmele H. K-le tehtud väljamaksena ehk erisoodustusena TuMS § 48 lg 4 p 7 tähenduses. Ringkonnakohus sellega ei nõustunud ja mõistis H. K. selles osas õigeks. Ringkonnakohtuga nõustumata leiab prokurör jätkuvalt, et Y OÜ on andnud korteri soetamisega H. K-le TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud erisoodustuse hinnaga 485 689,58 eurot. Kolleegium kassaatori seisukohta ei jaga.
  13. TuMS § 48 lg 4 kohaselt on erisoodustus igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud isikule (töötajale) seoses töövõi teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast. Järgnevas mitteammendavas loetelus on 5
(10)1-15-9051 sätestatud erisoodustuse liigid (punktid 1–11). Riigikohus on selgitanud, et erisoodustus on tööandja poolt töötajale antav rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitada ka loonuspalgana. Erisoodustus on seega määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. novembri
  2. otsus haldusasjas nr 3-3-1-73-09, p 9;
  3. oktoobri
  4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-15, p 14).
  5. TuMS § 48 lg 4 p 7, millele kassaator viitab, sätestab erisoodustusena asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmise, müügi või vahetuse turuhinnast madalama hinnaga. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et käesolevas asjas ei ole alust rääkida H. K-le korteri tasuta üleandmisest. Tasuta üleandmist osutatud sätte tähenduses tuleb mõista kui vara omandiõiguse üleandmist, mitte vara tasuta kasutada andmist. Vara tasuta kasutada andmine on erisoodustusena sätestatud TuMS § 48 lg 4 p-s
  6. Omandiõiguse üleminekule (võõrandamisele) viitavad ka teised TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud alternatiivid, s.o vara müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga.
  7. Kriminaalasjas on tuvastatud, et Y OÜ sai korteriomandi omanikuks
  8. aprillil
  9. a sõlmitud müügilepingu ja asjaõiguslepinguga ning kinnistusraamatusse vastava kande tegemisega. Seega on väär kassaatori seisukoht, et de facto oli korteri omanik H. K.. Õiguslikult ei ole võimalik võrdsustada asja valdust ja omandit. Riigikohus on selgitanud, et korteri soetamise eesmärk ei muuda korteri kuulumist äriühingule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. oktoobri
  11. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-16, p 12). Ekslik on ka seisukoht, et erisoodustuse tekkimise puhul ei ole tähtis, kes on korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kohtupraktikast tuleneb, et kuigi tehinguid on võimalik maksustada nende majandusliku sisu järgi, sõltumata nende tsiviilõiguslikust vormist, ei saa varal olla erinevates menetlustes või õigussuhetes erinevad omanikud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  12. juuni
  13. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-78-16, p 23).
  14. Kassatsioonis märgib prokurör, et Y OÜ aprillis 2011 tehtud kulutus korteriomandile summas 485 689,58 eurot oli äriühingu juhatuse liikme H. K. huvides tehtud väljamakse, mis on käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 lg 4 p 7 tähenduses. Kassatsioonist ei nähtu, millist TuMS § 48 lg 4 p-s 7 sätestatud alternatiividest – asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine, müük või vahetus turuhinnast madalama hinnaga – silmas peetakse. Viidatud summa tasuti U OÜ-le korteriomandi soetamisel. Kolleegiumi hinnangul on olukorras, kus korteri omanikuks sai Y OÜ, põhjendamatu väita, et H. K-le antud erisoodustuse suuruseks on kogu korteri ostu-müügihind. Tuvastatud asjaoludel ei saa väita, et H. K. vara oleks Y OÜ korteri soetamise järel suurenenud. Samuti ei vähenenud Y OÜ vara. Vaatamata korteri kasutamisele isikliku elukohana ei saanud H. K. hüve süüdistuses osutatud väärtuses. Põhjendatud on seega ringkonnakohtu seisukoht, et saadud hüve (erisoodustus) seisnes korteri tasuta kasutamises, mis on sätestatud TuMS § 48 lg 4 p-s
  16. TuMS § 48 lg 7 sätestab, et erisoodustuse hinna määramisel lähtutakse üldjuhul erisoodustusena antud kauba või teenuse turuhinnast. Rahandusministri
  17. jaanuari
  18. a määruse nr 2 „Erisoodustuse hinna määramise kord“ § 2 lg 1 kohaselt loetakse juhul, kui erisoodustuseks on tööandja omandis oleva vara tasuta kasutada andmine, erisoodustuse hinnaks selle vara rendile andmise turuhind. Käesolevas kriminaalasjas puudub võimalus TuMS § 48 lg 4 p-s 2 sätestatud erisoodustuse ja selle hinna käsitlemiseks. Nimelt kolis H. K. süüdistuse kohaselt korterisse alles augustis 2012, s.o kõne alla tuleks erisoodustuse deklareerimata jätmine sellele järgneval ajavahemikul. Süüdistuses heidetakse H. K-le aga ette valeandmete esitamist
  19. a aprilli tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis. Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  20. märtsi
  21. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16, p 7). Kui süüdistuses nimetatud maksudeklaratsioonis pole valeandmeid esitatud, 6
(10)1-15-9051 tuleb isik selles deklaratsioonis valeandmete esitamises õigeks mõista (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. jaanuari
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-133-13, p 18). Muid deklaratsioone peale
  3. a aprilli käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsiooni süüdistus ei hõlma. Samuti ei ole süüdistuses kajastatud TuMS § 48 lg 4 p-s 2 sätestatud erisoodustuse hinda. Seetõttu ei ole võimalik süüdistuse põhjal teha järeldusi TuMS § 48 lg 4 p-s 2 sätestatud erisoodustuselt deklareeritavate maksude kohta. Seega on ringkonnakohtu osaliselt õigeksmõistev otsus põhjendatud. II
  4. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus on eksinud kohtueelses menetluses ja maakohtus tekkinud menetluskulude hüvitamise küsimuse lahendamisel. Kolleegium nõustub kassaatoriga ja märgib järgmist. 35.

§ 191

lg 3 kohaselt võib Riigikohus kohtuotsuse peale esitatud kassatsiooni läbi vaadates teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab ka Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-11, p 33;
  3. novembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-16, p 15). Kuna prokurör on ringkonnakohtu otsust kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas vaidlustanud, on kaitsjatel olnud võimalus esitada kassatsioonimenetluses ka vastuväiteid. Seetõttu lahendab kolleegium kohtueelses menetluses ja maakohtus tekkinud kriminaalmenetluse kulude küsimused asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata.
  5. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitasid kaitsjad maakohtule
  6. mail 2016 taotluse kohtueelses menetluses ja maakohtus H. K-l tekkinud menetluskulude hüvitamiseks summas 37 257,46 eurot. Taotluse kohaselt on valitud kaitsjatele makstud tasu suuruseks 27 104,99 eurot. Samuti peavad kaitsjad menetluskuluks S. M-iarvamuse tellimise, samuti arvamuse ja selle lisade tõlkimisega kaasnenud kulu kokku summas 10 152,47 eurot. Kuna maakohus tegi H. K-d süüdimõistva otsuse, jäid tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus seevastu mõistis H. K. KarS § 3891 lg 2 järgi õigeks, jättes samas jõusse tema süüditunnistamise KarS § 3892 lg 1 järgi. Seetõttu viitas ringkonnakohus iseenesest õigustatult

§ 181

lg-le 1, mille kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid), ja jättis osa kriminaalmenetluse kuludest riigi kanda. 37. Ringkonnakohus on aga eiranud Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohta, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimuse lahendamisel esmalt kindlaks määrata, millised kriminaalmenetluse kulud (

§ 173

lg 1), sh millised menetluskulud (

§ 175

), menetlusosalistel või riigil on tekkinud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. mai
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-12, p 29). Maa- ja ringkonnakohtu otsuses puudub analüüs, kas kogu H. K-l kohtueelses menetluses ja maakohtus tekkinud kulu summas 37 257,46 eurot, millest poole on ringkonnakohus jätnud riigi kanda, on võimalik arvata kriminaalmenetluse kulude hulka. 38.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-16, p 48). Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-16, p 16). Kaitsjate taotluse ja sellele lisatud spetsifikatsioonide kohaselt kulutasid vandeadvokaadid A. Pilv ja J. Siim 7

(10)1-15-9051 kohtueelses menetluses ja maakohtus H. K-le õigusabi osutamisele 173 tundi 45 minutit, mille eest tasutav summa on 27 104,99 eurot.
  1. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et kõik taotlusele lisatud spetsifikatsioonides loetletud kaitsjate toimingud ei ole selles kriminaalasjas vajalikud. Käesoleva kriminaalasjaga ei ole seotud selgituse koostamine kliendile seoses rahvusvahelise ametiabi korras maksuvõla sundtäitmisega. Samuti ei ole kriminaalasjas kaitsetoiminguna vajalik suhtlemine telefoni ja e-posti teel Äripäeva ajakirjanikuga seoses avaldatava artikliga. Täies ulatuses ei saa põhjendatuks pidada ka kaitseakti koostamiseks kulunud aega. Nimelt esitasid kaitsjad kaitseakti esimest korda
  2. novembril 2015 ja spetsifikatsiooni kohaselt kulus selle koostamiseks 5 tundi 24 minutit. Kuna kohtunik taandati, esitasid kaitsjad kaitseakti uuesti
  3. detsembril 2015 ning spetsifikatsiooni kohaselt kulus selle koostamiseks 4 tundi 6 minutit. Arvestades asjaolu, et eelosutatud kaitseaktide sisu valdavas osas kattub, peab kolleegium kaitseakti koostamiseks kulunud ajast põhjendatuks 6 tundi.
  4. Kassaator on asjakohaselt pööranud tähelepanu sellele, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse

§ 175

lg-s 2 sätestatu kohaselt menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23). Sellest tulenevalt ei ole võimalik arvata menetluskulude hulka täies ulatuses mõlema kaitsja tasu toimingutest samaaegse osavõtu eest. Menetluskulude hüvitamise taotluse lisadest nähtuvalt kulus vandeadvokaatidel A. Pilvel ja J. Siimul samal ajal nõupidamistel osalemisele ja maakohtu istungitele 43 tundi 20 minutit. Seejuures ei nähtu menetluskulude nimekirjast, et kummalegi kaitsjale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest. Seega tuleb ühele kaitsjale viidatud toimingute eest makstud tasu jätta menetluskulude hulka arvamata.
  3. Eeltoodust tulenevalt loeb kolleegium

§ 175

lg 1 p 1 alusel mõistlikuks ja vajalikuks kohtueelses menetluses ja maakohtus valitud kaitsjate osutatud õigusabi 126 tunni ulatuses. Aktsepteeritav on õigusteenuse eest makstud tasu tunnihind 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on menetluskulude hulka arvatav valitud kaitsjatele makstud tasu summas 19 656 eurot.

  1. Kohtupraktikas on selgitatud, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-93-15, p 138).
  4. Praegusel juhul on oluline hinnata, milline osa kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusteenusest oli vajalik, vaidlustamaks põhjendamatuks osutunud süüdistust erisoodustuselt maksude deklareerimata jätmises. Kinnisasja ostmisel toimub sisendkäibemaksu mahaarvamine teistel õiguslikel alustel kui kinnisasja tasuta kasutada andmisel erisoodustuse maksustamine. Seega on mõistetav, et arvestatav osa kaitsjate töömahust kulus ka süüdistuse selle osa ümberlükkamiseks, milles ringkonnakohus H. K. õigeks mõistis. Nii kaitseaktist, kohtuvaidlustest kui ka kaitsjate apellatsioonist nähtub süüdistuse eri osade põhjal tekkinud õiguslike probleemide eraldiseisev käsitlus. Arvestades kõnealuse süüdistuse mahtu, nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et riigi kanda tuleb jätta pool menetluskulude hulka arvatavast valitud kaitsjate tasust. Seega tuleb 8

(10)1-15-9051

§ 181lg 1 alusel hüvitada H.

K-le kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi kulu summas 9 828 eurot. 44. Puutuvalt S. M-iarvamusse ja selle lisade tõlkimise kuludesse märgib kolleegium järgmist. Sõltumata kassatsioonimenetluses tekkinud vaidlusest, kas tegemist on kriminaalmenetluses vajaliku kuluga

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses või mitte, ei tuleks seda

§ 181lg 1 alusel hüvitada kummalgi juhul.

Nimelt ei oleks kõnealusele arvamusele ja selle lisadele tehtud kaitsepoole hinnangul põhjendatud kulud olnud väiksemad ka juhul, kui erisoodustuselt maksude deklareerimata jätmise süüdistuse osa kõrvale jätta. S. M-iarvamus ja selle lisad ei ole seotud õigusliku vaidlusega, kas Y OÜ korteri soetamine on käsitatav H. K-le antud erisoodustusena. Kõnealuses arvamuses, mida maaja ringkonnakohus ei pidanud lubatavaks tõendiks, aga ka sellele lisatud rahvusvahelistes standardites ja suunistes käsitletakse digitaalsete tõendite kogumist ja säilitamist puudutavaid küsimusi. Arvamuse esitamisega on kaitsjad püüdnud kohtumenetluses seada kahtluse alla läbiotsimisel kopeeritud ja hiljem vaadeldud failide usaldusväärsust. Need tõendid on prokuratuur esitanud näitamaks, et soetatud korteriomandit kasutati isikliku elukohana, millel muu hulgas põhineb KarS § 3892 lg 1 järgi kvalifitseeritud sisendkäibemaksu alusetu mahaarvamise süüdistus. Seega tulnuks prokuratuuri esitatud tõendeid uurida samas mahus ka vaatamata erisoodustust puudutavale süüdistuse osale, mistõttu puudub alus arvata, et tõendite usaldusväärsuse kõigutamisele suunatud võimalused oleksid kaitsjatel jäänud kasutamata. Osutatud tõenditel, mida maa- ja ringkonnakohus pidasid usaldusväärseks, rajaneb ka H. K-d süüdimõistev otsus. III 45. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2 ja § 191 lg-st 3, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu

  1. jaanuari
  2. a otsuse osas, millega hüvitati H. K-le kohtueelses menetluses ja maakohtus kantud õigusabikulud summas 18 628,73 eurot. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega mõistab Eesti Vabariigilt H. K. kasuks välja 9 828 eurot kohtueelse menetluse ja maakohtu õigusabikulude hüvitamiseks. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse sisuliselt muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
  3. H. K. kaitsja J. Siim esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu 4 807,40 eurot (sh käibemaks 801,23 eurot). Taotlusele lisatud spetsifikatsioonist nähtuvalt palutakse hüvitada tasu ka kaitsetoimingute eest, mis ei ole seotud kassatsioonimenetlusega ja mida ei saa seetõttu pidada kassatsioonimenetluses vajalikuks: nimelt
  4. oktoobril 2016 kohtuistungiks valmistumine, maa- ja ringkonnakohtule taotluste koostamine seoses kohtuotsuse avalikustamisega. Ringkonnakohtu otsusega tutvumisele, kassatsiooniteate ja kassatsiooni koostamisele kulus kaitsjatel 30 tundi. Kohtupraktikas on omaksvõetud arusaam, et valitud kaitsja kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas arvesse võtta, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. märtsi
  6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36;
  7. märtsi
  8. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-17, p 12). Kaitsjate kassatsioon jäeti Riigikohtu
  9. mai
  10. a määrusega menetlusse võtmata, mistõttu ei saa seal esitatud argumente pidada põhjendatuks.
  11. Kassatsioonimenetlusega seotud kaitsetoimingutena on taotluse spetsifikatsioonis märgitud telefonivestlused kliendiga seoses Riigikohtu
  12. mai
  13. a määrustega (15 minutit), Riigikohtule kassatsioonivastuse koostamine (4 tundi 2 minutit) ning menetluskulude hüvitamise taotluse koostamine (19 minutit). Arvestades kassatsioonivastuse mahtu ja asjaolu, et seal esitatud argumendid kattuvad osaliselt kaitsjate apellatsioonis esitatud argumentatsiooniga, loeb kriminaalkolleegium kassatsioonimenetluses hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsjate neljale töötunnile vastava summa, s.o 624 eurot (sh käibemaks 104 eurot).

§ 186lg 1 kohaselt jääb see menetluskulu riigi kanda. 9

(10)1-15-9051 (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.