← Eesti

3-21-236/30

Obsah (6)§ 184§ 182§ 116§ 108§ 118§ 15

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-21-236 Otsuse kuupäev 16. november 2021 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X kaebus tema 25. jaanuari 2021. a ümberpaigutamise ning Tall

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-21-236 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. X tunnistati
  2. detsembril 2020 jõustunud kohtuotsusega asjas nr 1-20-6472 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1 – § 25 lg 2, § 263 lg 1 p 1, § 121 lg 2 p 2, 3, § 4231, § 349 ja § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi. Kohtuotsuse alusel määrati X mh 2 aastat 2 kuud ja 27 päeva vangistust (dtl-d 120-127). Kohtuotsuse jõustumisel paigutati X Tallinna Vanglas vastuvõtuosakonda.
  3. X esitas
  4. jaanuaril 2021 Tallinna Vanglale taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks oma elukaaslasega (dtl-d 15-16). Tallinna Vangla broneeris X lühiajaliseks kokkusaamiseks aja
  5. jaanuariks 2021, millest X teavitati
  6. jaanuaril 2021 (dtl 17).
  7. Tartu Vangla andis
  8. jaanuaril 2021 Tallinna Vanglale teada, et neil on tekkinud vabad kohad ja nad saavad X vastu võtta. Sellest tulenevalt saatis Tallinna Vangla justiitsministri
  9. märtsi
  10. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan) § 5 lg 1 p 3 alusel X
  11. jaanuaril 2021 Tartu Vanglasse (dtl 90).
  12. X esitas
  13. jaanuaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse
  14. jaanuari
  15. a ümberpaigutamise ning Tallinna Vanglas
  16. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest ilmajätmise õigusvastasuse tuvastamiseks. Koos kaebusega esitas X taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl-d 1-6).
  17. X esitas
  18. veebruaril 2021 Tallinna Vanglale vaide nr 5-15/21/68-1 seonduvalt tema
  19. jaanuaril 2021 Tartu Vanglasse paigutamisega ning
  20. jaanuaril 2021 kokkusaamisest ilmajätmisega (dtl-d 18-19). X soovis saada käskkirja põhjendustega, miks teda etapeeriti
  21. jaanuaril 2021 Tartu Vanglasse ja piirati tema õigust saada
  22. jaanuaril 2021 Tallinna Vanglas kokkusaamisele.
  23. Tallinna Vangla jättis
  24. märtsi
  25. a vaideotsusega nr 5-15/21/68-2 Xi vaide rahuldamata (dtl-d 92-93). Vangla põhjendas, et kuna X kannab karistust mh seksuaalse enesemääramise vastase teo eest, on tema Tartu Vanglasse paigutamine Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 alusel õiguspärane. Kuna vaide esitaja ümberpaigutamine toimus
  26. jaanuaril 2021 Täitmisplaani alusel, ei pidanud selleks ei enne ega nüüd välja andma haldusakti. Lühiajalist kokkusaamist ei saanud
  27. jaanuaril 2021 Tallinna Vanglas toimuda, sest vaide esitaja oli vahepeal Tartu Vanglasse ümber paigutatud.
  28. Tartu Halduskohus võttis
  29. juuli
  30. a määrusega X kaebuse menetlusse, vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl-d 66-68).
  31. Tallinna Vangla esitas
  32. septembril 2021 vastuse kaebusele (dtl-d 94-96).
  33. X esitas
  34. septembril 2021 täiendavad selgitused (dtl-d 100-107).
  35. Tallinna Vangla täiendavad selgitused saabusid kohtusse
  36. oktoobril 2021 (dtl-d 114-155) ja
  37. oktoobril 2021 (dtl 134). 2 3-21-236 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  38. Kaebaja taotleb
  39. jaanuari
  40. a ümberpaigutamise ning Tallinna Vanglas
  41. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest ilmajätmise õigusvastasuse tuvastamist, põhjendades järgmist. 1) Tallinna Vangla ega Justiitsministeerium ei ole teinud ühtegi otsust kaebaja ümberpaigutamise kohta. 2) Ümberpaigutamisega riivati kaebaja pereväärtusi, ümberpaigutamine toimus kaebaja õigusi ja huve arvestamata ning kaebajale ei antud võimalust oma seisukoha väljendamiseks. Kaebaja jäi ilma kokkusaamisest, millele tal oli õigus üks kord kuus. 3) Tallinna Vangla seisukohad on vastuolus Riigikohtu
  42. veebruari
  43. a otsuse nr 3-3-1-76-10 p-dega 23-
  44. Samuti lähtudes Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-76-10 p-st 28 on ilmne, et vanglal polnud õigust vastu võtta otsust üleviimise kohta, kuna selliste otsuste eest vastutab Justiitsministeerium.
  45. Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu. Tallinna Vangla taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult samadel põhjendustel, mis esitati
  46. märtsi
  47. a vaideotsuses nr 5-15/21/68-
  48. Vastuses kaebusele ja kohtule esitatud
  49. oktoobri
  50. a vastuses täpsustas vastustaja järgnevat. 1) Kaebaja karistuse kandmine Tartu Vanglas tema peresidemeid ega nende säilimist kuidagi kahjustada ei saa. Arvestades Eesti mastaapsust, ei ole pere ja lähedaste teises linnas elamine selline põhjus, mille pärast tuleks kinnipeetav jätta teise vanglasse paigutamata. 2) Olukorras, mil Täitmisplaanist tulenevalt tuli kaebaja kohtlemisvajadusest lähtuvalt paigutada Tartu Vanglasse, ei tulnud kaebajat ära kuulata. 3) Tallinna Vangla ei etapeerinud kaebajat teadlikult enne kokkusaamise toimumist Tartu Vanglasse, vaid kaebaja paigutamine sinna toimus
  51. jaanuaril 2021 seetõttu, et Tartu Vanglal oli tekkinud võimekus kaebaja vastuvõtmiseks.
  52. jaanuaril 2021 oli esimene võimalus kaebaja ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse. 4) Karistuse täieviimise eesmärkide saavutamise seisukohast on oluline, et kinnipeetav paigutataks võimalikult kiiresti vanglasse, kus tema edasine karistuse kandmine toimub, kuna seal selgitatakse välja andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava (ITK) koostamiseks. Mida varem kinnipeetav paigutatakse vanglasse, kus ta hakkab karistust kandma, seda varem koostatakse kinnipeetavale ITK ja ta saab asuda täitma ITK-s sätestatud tegevusi ning saavutama seal sätestatud eesmärke. 5) Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse paigutamise hetkel ei olnud paigutamisega tegelenud isikutele teada info kaebajal
  53. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest. Samas ei pidanud Tallinna Vangla jätma kaebajat Tartu Vanglasse paigutamata ainuüksi põhjusel, et kaebajale oli Tallinna Vanglas lubatud lühiajaline kokkusaamine. 3 3-21-236 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  54. Kohtu menetluses on kaebaja nõue tuvastada kahe toimingu õigusvastasus. Kaebaja peab õigusvastaseks tema ümberpaigutamist
  55. jaanuaril 2021 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ning ka seda, et selle ümberpaigutamise tõttu ei võimaldatud talle lühiajalist kokkusaamist elukaaslasega, kuigi vangla oli kokkusaamise taotluse rahuldanud ning kokkusaamine pidi toimuma
  56. jaanuaril
  58. Lähtudes Täitmisplaani § 3 lg 1 p-st 2 paigutatakse vahistatu Tallinna Vanglasse, kui tema suhtes on kriminaalmenetluses tõkendina vahi all pidamist kohaldanud Harju Maakohus, Pärnu Maakohus või Tallinna Ringkonnakohus.
  59. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Täitmisplaani § 11 lg 1 kohaselt on kinnipeetava ja vahistatu vanglasse paigutamine nende saatmine või jätmine vastuvõtmiseks pädevasse vanglasse täitmisplaani kohaselt ning kinnipeetava ja vahistatu erandjuhul vanglasse paigutamine. Täitmisplaani § 11 lg 2 p 1 kohaselt loetakse kinnipeetava ümberpaigutamiseks tema saatmist VangS § 19 lg-s 1, § 20 lg-s 1 ja § 21 lg-s 1 nimetatud eesmärkidel ühest kinnisest vanglast teise. Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 järgi paigutatakse meessoost kinnipeetav, kes on narkootilise või psühhotroopse aine tarvitaja ning on suunatud vangla poolt sõltuvusrehabilitatsioonile või kes kannab karistust seksuaalse enesemääramise vastase või KarS §-s 178, 1781 või 179 sätestatud kuriteo eest, Tartu Vanglasse.
  60. Kuna kaebaja paigutati
  61. jaanuaril 2021 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 alusel ning enne seda viibis kaebaja Tallinna Vanglas põhjusel, et tema suhtes oli tõkendina vahi all pidamise kohaldamise otsustanud Täitmisplaani § 3 lg 1 p-s 2 mainitud kohus, pole kohtu hinnangul kaebaja ühest vanglast teise saatmise puhul tegemist ümberpaigutamisega Täitmisplaani § 11 lg 2 p 1 tähenduses, vaid kinnipeetava paigutamisega sama paragrahvi lõike 1 alusel. Kohtuotsuse jõustumisel kuulus kohaldatud tõkend tühistamisele ja kuna kaebaja hakkas otsuse jõustumisest tulenevalt karistust kandma mh seksuaalse enesemääramise vastase teo eest, tuli ta Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 alusel paigutada Tartu Vanglasse. Kohtuasja materjalidest ei ole äratuntav, et oleksid esinenud erandlikud asjaolud, mis oleksid olnud aluseks Täitmisplaani § 5 lg 1 p-st 3 kõrvale kaldumiseks vastavalt Täitmisplaani § 6 lg-le
  62. Kohus nõustub Tallinna Vanglaga, et arvestades Eesti mastaapsust, ei saa pere ja lähedaste teises linnas elamine olla selliseks erandlikuks põhjuseks.
  63. Kaebaja sõnul puudus Tallinna Vanglal pädevus otsustada kaebaja ümberpaigutamine ning samuti tuli ümberpaigutamise kohta anda haldusakt. Kohus kaebaja eelmainitud väidetega ei nõustu. X Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ümberpaigutamisel, s.o
  64. august 2020 –
  65. märts 2021 kehtinud Täitmisplaani redaktsiooni §-st 2 tulenevalt otsustab §-s 5 sätestatud paigutamise vangla, kuhu kinnipeetav või vahistatu saabub või kus ta viibib. Kuna kaebaja viibis Tallinna Vanglas ning kaebaja tuli vanglasse paigutada Täitmisplaani § 5 lg 1 p 3 alusel, oli Tallinna Vanglal pädevus vastav otsustus vastu võtta. Võttes arvesse, et kohtu hinnangul ei olnud kaebaja Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ümberpaigutamise näol tegu ümberpaigutamisega Täitmisplaani mõttes, ei kohaldu ka Täitmisplaani
  66. peatükis sätestatud menetlusreeglid, sh otsuse tegemise kohustus. Kaebaja saatmisel teise vanglasse oli tegemist toiminguga ning selle kohta ei tulnud välja anda haldusakti. Kohus lisab, et kaebaja viidatud Riigikohtu otsuse nr 33-1-76-10 p-s 28 märgitu, mille kohaselt oli haldusmenetluse läbi viimise pädevus Justiitsministeeriumil, pole antud juhul asjakohane, kuivõrd viidatud asjas nr 3-3-1-76-10 4 3-21-236 toimus kaebaja ümberpaigutamine VangS § 19 alusel, mitte aga praeguses asjas toimunud VangS § 11 alusel.
  67. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg-le 1 peab toiming olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus.
  68. Kaebaja sõnutsi ei võimaldatud tal väljendada oma seisukohta ning Tartu Vanglasse paigutamisel ei arvestatud kaebaja õigusi ja huve. Kohus leiab, et sarnaselt kaebaja viidatud otsuse nr 3-3-1-76-10 p-s 24 selgitatuga kohaldub antud juhul HMS § 40 lg-s 2 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab haldusorgan enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, andma menetlusosalisele võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, millest teevad erandi HMS § 40 lg 3 p-d 1-
  69. Samuti on kohtu hinnangul praeguses asjas tegemist otsuses nr 3-3-1-76-10 käsitletud sarnase olukorraga, kus kinnipeetava paigutamine VangS § 11 lg 1 kohaselt ei eelda kinnipeetava nõusolekut ning selline toiming ei ole üldjuhul kinnipeetava suhtes koormava iseloomuga ja ei toimu kinnipeetava kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes. Samas aga olukorras, kus teise vanglasse paigutamisega kaasneb kinnipeetava perekonnaelu riive, on see kinnipeetavale koormav ning ärakuulamine on kohustuslik.
  70. Arvestades, et kaebaja jäi Tartu Vanglasse paigutamise tõttu ilma lühiajalisest kokkusaamisest, muutus kaebaja paigutamine koormavaks, kuna sellega kaasnes perekonnaelu riive. VangS § 24 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale on lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. Seejuures on VangS § 23 lg 1 kohaselt kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Vanglateenistus soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist (VangS § 23 lg 2). Samuti ei ole Tallinna Vangla vaatamata kohtu nõudmisele viidanud HMS § 40 lg-s 3 sätestatud eranditele, mis oleksid võimaldanud kaebaja ärakuulamata jätta. Tallinna Vanglal oli võimalik Tartu Vanglast vastuse saamise järgselt teavitada kaebajat tema paigutamise kavatsusest Tartu Vanglasse ning anda talle võimalus oma arvamuse esitamiseks. Selliselt tegutsedes ei oleks olnud kahjustatud ka avalikud huvid ning paigutamisega tegelenud isikutele oleks saanud ka teada info kaebajal
  71. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest. Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse mh Riigikohtu
  72. veebruari
  73. a otsust asjas nr 3-3-1-1 04, kus p-s 20 tõi kohus välja, et vaatamata sellele, et normi kohaldamine on mittediskretsiooniline, peab puudutatud isikule olema tagatud võimalus esitada argumente ja väiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust, on kaebaja ära kuulamata jätmisega eiratud menetlusnõudeid.
  74. Lähtudes HMS § 107 lg-st 2 määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid.
  75. Üheski õigusaktis ei ole sätestatud, millise aja jooksul tuleb kinnipeetav, kes eelnevalt viibis vanglas vahistatuna, saata Täitmisplaani § 5 lg-s 1 ja 2 nimetatud vanglasse. Seega on tegemist haldusorgani kaalutlusotsusega.
  76. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning 5 3-21-236 kaaludes põhjendatud huve. Kohtu võimalus sekkuda haldusorgani kaalutlusõiguse teostamisse on piiratud tulenevalt keelust hinnata halduse kaalutlusotste otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (halduskohtumenetluse seadustik (

) § 158 lg 3). Kohus saab sekkuda haldusorgani kaalutlusruumi üksnes juhul, kui tehtud on kaalutlusviga, sh kui haldusorgan on jätnud olulisi asjaolusid arvesse võtmata, võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid või väärtustanud asjakohaseid huve meelevaldselt. Mida laiem on haldusorganile antud kaalutlusõigus, seda selgemad ja adekvaatsemad peavad olema haldusorgani põhjendused, ning seda raskemad ja selgemad vead peavad esinema kaalutlusvigade tuvastamiseks. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse siiski ka juhul, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Diskretsiooniveaga on tegemist iseäranis juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus nr 3-3-1-54-03, p 40).
  3. Riigikohtu halduskolleegium on
  4. mai
  5. a määruses asjas nr 3-3-1-19-13 selgitanud, et toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg erinevad oluliselt haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingut ei pea eelnevalt põhjendama, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida põhjendusi kirjalikult. Seega võib haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevas menetlusdokumendis, isiku nõudmisel või kohtumenetluses.
  6. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja on teinud kaalumisvea, jättes paigutamise hetke otsustamisel kaebaja huvid arvestamata. Tallinna Vangla on esitanud toimingu sooritamise põhjendused vaide- ja kohtumenetluses. Kohtumenetluses toodud selgitustes märkis vastustaja, et kaebaja paigutati
  7. jaanuaril 2021 Tartu Vanglasse esimesel võimalusel, mil sinna etapp toimus. Lisaks rõhutas Tallinna Vangla kaebaja teise vanglasse paigutamise kiireloomulisust seoses ITK koostamise vajadusega. Et vastustaja on kohtule esitatud põhjendustes muuhulgas välja toonud, et Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse paigutamise hetkel ei olnud paigutamisega tegelenud isikutele teada info kaebajal
  8. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest, on kohtu hinnangul vastustaja jätnud ümberpaigutamise aja otsustamisel arvestamata olulise asjaoluga ning sellega rikkunud talle antud kaalutlusõigust. Arvestades, et kaebaja oli võimalik Tartu Vanglasse ümber paigutada alates
  9. jaanuarist 2021 ning kaebaja lühiajaline kokkusaamine pidi toimuma
  10. jaanuaril 2021, oleks haldusorgan pidanud analüüsima, kuidas mõjutaks karistuse täieviimise eesmärkide saavutamist kaebaja lühiajalise kokkusaamise võimaldamine ja pärast seda kaebaja Tartu Vanglasse saatmine, st vastustaja oleks pidanud kaaluma, kas ITK koostamise vajadus kaalub üles kaebaja lühiajalise kokkusaamise ärajätmise või mitte.
  11. Lisaks peab kaebaja õigusvastaseks Tallinna Vanglas
  12. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest ilmajätmist. Vaidlust ei ole selles, et
  13. jaanuaril 2021 toimuvast saatmisest Tartu Vanglasse, mis tingis kaebaja lühiajalise kokkusaamisest ilmajätmise, kaebajat kirjalikult ei teavitatud (vastustaja ei suutnud tuvastada, millal kaebajat suuliselt teavitati, dtl 134) ning sellest tingituna ei olnud kaebajal võimalik taotleda
  14. jaanuaril 2021 toimuma pidanud kokkusaamise toimumist enne kaebaja etapeerimist.
  15. Arvestades eelpool väljatoodut, mille kohaselt kaasnes lühiajalisest kokkusaamisest ilma jätmisega kaebaja perekonnaelu riive (vt otsuse p 20), ning vastustaja oleks pidanud kaaluma, kas ITK koostamise vajadus kaalub üles kaebaja lühiajalise kokku saamise ärajätmise või mitte, mida Tallinna Vangla aga ei teinud (vt otsuse p 25), leiab kohus, et kaebaja Tartu Vanglasse paigutamise otsustamisel kaalutlusõiguse rikkumise tagajärjel on õigusvastane ka kaebaja 6 3-21-236
  16. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest ilmajätmine. Kokkusaamisest ilmajätmist ei muuda õiguspäraseks kaebaja võimalus taotleda uut kokkusaamist Tartu Vanglas.
  17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus X kaebuse ning tuvastab
  18. jaanuaril 2021 toimunud Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse paigutamise ning Tallinna Vanglas
  19. jaanuaril 2021 toimuma pidanud lühiajalisest kokkusaamisest ilmajätmise õigusvastasuse. 29.

§ 108

lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on vabastati käesolevas asjas kaebuse esitamisel 15 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Tuginedes kohtupraktikale (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-20-398 (p 14), 3-20-1029 (p 14), 3-19-1982 (p 29), Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-18-327 (p 38) ning arvestades, et vastustajaks on valitsusasutuseks olev Tallinna Vangla (

§ 15lg 2), jäävad kaebaja menetluskulud riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.