KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Geete Lahi Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 17. november 2021.a. Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-14258

§ 236

lg 3 kohaselt tõendi esitamisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. Seega on kostjal kohustus tõendite esitamisel kohtule selgitada, milliseid konkreetseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid iga esitatud dokument tema hinnangul tõendab. Kuna kostja ei ole esitanud selgitust, millist asjaolu ta soovib enda kontoväljavõttega tõendada, siis tuleks kostja kontoväljavõte jätta tähelepanuta. Juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja poolt esitatud kontoväljavõtet saab arvestada, on hageja seisukohal, et kostja poolt esitatud kontoväljavõte tõendab samuti, et kostjal olid kõik võimalused enda kohustuste täitmiseks. Sest kostja kontoväljavõte tõendab asjaolu, et kostja on talle kuuluva kinnisvaraobjekti 24.05.2019 maha müünud ja saanud selle eest 23 460,87 eurot. Samuti nähtub kostja kontoväljavõttelt, et kostjale on teinud igakuiselt ülekandeid Xxxx, mis näitab, 4 et kostja on teeninud igakuiselt suurt tulu antud ettevõttelt, ehk kostja on omanud igakuist sissetulekut, mille arvelt oma kohustused tasuda. Lisaks on kostja ostnud endale 07.05.2019 Türgi reisipaketi, hinnaga 944 eurot, mis samuti tõendab, et kostjal on olnud piisavad rahalised vahendid kõigi enda kohustuste täitmiseks ja kostja majanduslik seisund on olnud selline, et talle on tohtinud laenu anda. Kostja vastuväited

1. 08.04.2021 esitas kostja vastuse hagiavaldusele. Kostja hagiga ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et hageja on jätnud lisamata 2 dokumenti, mis on menetluses olulise tähtsusega: 6 kuu pangakonto väljavõte ja Maksehäireregistri väljavõte. Nendest dokumentidest selgub, et krediidiasutus on rängalt rikkunud Finantsinspektsiooni juhendit ja üritab alusetult rikastuda. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kõik õiguskulud hageja kanda.
2. Kostja leiab, et hageja poolt esitatud dokumenti, millega hageja soovib tõendada kostja maksehäirete puudumist Maksehäireregistris tuleks mitte arvestada, kuna see ei ole tõendav dokument. Kostja märgib, et tal oli sellel ajal maksehäire, millele järgneval kuuel kuul ei tohi Eestis tegutsev laenuandja väljastada laene. Ka tänasel päeval on märge üleval Maksehäireregistris. Tulenevalt seadusest hoitakse seda seal kuni 10 aastat. Kostja palub mitte arvestada ka hageja poolt esitatud kontoväljavõttega, sest kontoväljavõte ei kajasta laenule eelnenud kuue kuu tehinguid. Kui kohus siiski soovib arvestada antud dokumenti, siis näitena, kus laenuandja ei ole teinud taustatööd ja on andnud laenu tegemata taustauuringut ja vastutustundliku laenamise põhimõtteid mitte järgides.
3. 30.05.2021 esitab kostja selgitused oma 21.05.2021 kohtule esitatud tõendite osas. Kostja osundab, et Maksehäireregistri väljavõttest selgub, et lõpetatud maksehäirete all on olnud 17.12.2018 28.05.2019 C AS poolt esitatud maksehäire. Kostja rõhutab, et tegu on täpselt sama ettevõtte poolt esitatud maksehäirega, kelle poolt jagatud laenu praeguses menetluses arutatakse. Selle kohaselt väita, et polnud teadlikud maksehäiretest on finantsasutuse kohta vastutustundetu. Taust.ee väljavõttest selgub, et alates 2015 aastast on üleval maksehäire. Kohtuotsuse põhjendused
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 ja lg 2 teise lause kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Samas ei ole poolte valitud õiguslik kvalifikatsioon kohtule siduv (

§ 436lg 7).

Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne.

Kohus ei ole asja lahendamisel seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, vaid kohaldab seadust ise. Kvalifitseerimisel on kohus seotud nende faktiliste asjaoludega, millele pool on viidanud (RKTKo 3-2-1-62-08, p 11). 8.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab otsuse rajada üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ning otsust tehes otsustab kohus, mis asjaolud on tuvastatud tõendite alusel (

§ 436lg 2 esimene lause ja § 438 lg 1).

Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks (

§ 231lg 2 esimene lause).

Omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (

§ 231lg 4).

9. Kohus on

§ 231

lg 2 ja 4 alusel tuvastanud järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled ei vaidle: • C AS ja kostja E. T. sõlmisid 04.07.2019 lepingu, mille alusel avati kostjale krediidilimiit 2000 eurot ja anti talle krediidilimiidi ulatuses laenu; • kostja on talle avatud krediidilimiidi ulatuses võtnud laenu kuus

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega kui laenusaaja väidab, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Kolleegium märgib, et kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. 11.
3. Hageja leiab, et C AS vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ei ole. Hageja selgitab, et C AS on kontrollinud kostja maksehäirete olemasolu, enne lepingu sõlmimist ja sõlmitud lepingu ajal avatud krediidilimiidi ulatuses laenuosade ülekandmisel ning kostjal on puudunud aktiivsed maksehäired. Samuti on C AS-i teinud päringuid kostja kohta portaalis Ametlikud Teadaanded, ja küsinud teavet kostja sissetulekute ja väljaminekute kohta ning hinnanud seda teavet ka kontoväljavõtte põhjal. Kostja puhul on olnud tegemist korduvkliendiga, kes on eelnevad lepingud täitnud korrektselt, mistõttu on C AS-i poolt käitutud vajaliku hoolega. C AS on kliendilepingu sõlmimisel ja krediidilimiidi avamisel veendunud, et kostja on olnud krediidivõimeline. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud 19.04.2021 kohtule kostja isikukoodiga tehtud päringu väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded, millest nähtuvalt ühtegi teadaannet kostja kohta ei leitud. 19.04.2021 on hageja kohtule esitanud ka kostja poolt täidetud küsimustiku, kus kostja on oma igakuiseks netosissetulekuks märkinud 1800 eurot ja igakuisteks väljaminekuteks 300 eurot. Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Selle nõude täitmiseks oli kostjal võimalik nõuda mõistlike andmeid, tõendeid ja põhjendusi viidatud asjaolude väljaselgitamiseks. Hageja on 19.04.2021 esitanud ka kostja arvelduskonto väljavõtte. Kostja vaidleb nimetatud tõendile vastu ning osundab, et kontoväljavõte ei kajasta laenule eelnenud kuue kuu tehinguid. Kohus nõustub kostjaga, et hageja eitatud tõend ei kajasta tehinguid 04.07.2019 lepingu sõlmimisele vahetult eelnenud kuue kuu kohta vaid perioodil 21.12.2017 - 21.05.
4. Seega ei ole hageja tõendanud, et C AS on laenulepingu sõlmimisel kontrollinud, kas kostja esitatud andmed tema sissetulekute ja väljaminekute kohta on tõesed. 7 Kohus nõustub kostjaga ka selles, et kostja poolt kohtule Maksehäireregistri väljavõttena esitatud tõend, ei tõenda kostja kohta päringute tegemist. Esitatud tõendist nähtub küll kostja nimi ja isikukood ent ei nähtu, millises andmebaasis ja mille kohta on päringuid teostatud (maksehäirete puudumine; kehtivate maksehäirete puudumine). Kostja väidete kohaselt oli tal 04.07.2019 laenu andmise ajal Maksehäireregistri andmebaasist nähtav lõpetatud maksehäire perioodil 17.12.2018 - 28.05.2019 ning osundab, et antud maksehäire puhul on laenuandjaks olnud samuti C AS, kes on laenuandjaks ka käesolevas menetluses, seega pidi laenuandja kostja varasemast maksehäirest teadlik olema. Kostja on oma väidete kinnituseks esitanud kohtule ka Maksehäireregistri väljavõtte. Lisaks on kostja kohtule esitanud ka Taust.ee väljavõtte, millelt nähtub 01.12.2015 avalikustatud võlgnevus summas 638,31 eurot, esitatut ei ole aga kohtu hinnangul võimalik kuidagi seostada kostja isikuga, sest esitatul ei ole ei kostja nime ega isikukoodi, eelnevale on viidanud ka hageja. Hageja selgitab, et kostjal oli võlgnevus C AS-i ees, kuid võlgnevuse osas oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kostja väitis, et müüb endale kuuluva kinnisvara enne juuni kuud 2019 ja tasub enda eelnevad kohustused C AS-i ees. Hageja märgib, et kostja teatas 24.05.2019 C AS-ile, et on talle kuulnud kinnisvara maha müünud ja tasunud ka kohustused C AS-i ees 24.05.
5. Hageja lisab, et arvestades kostja väiteid kinnisvara müügi kohta, puudusid C AS-il igasugused kahtlused, et kostja ei suudaks täita endale võetud kohustusi. Hageja leiab, et kostja poolt esitatud C AS-i väljavõte tõendab, et kostja on tasunud kõik enda eelnevad kohustused ja on saanud enda kohustuste täitmiseks rahalisi vahendeid ning ka seda, et perioodil 04.07.2019 – 29.07.2019 kostjal aktiivne maksehäire puudus. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja poolt esitatu ei tõenda maksehäire olemasolu perioodil 04.07.2019 – 29.07.2019, kuid tõendab veenvalt, et lepingu sõlmimisel 04.07.2019 oli laenuandja teadlik kostja varasemast võlgnevusest perioodil 17.12.2018 - 28.05.
6. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid selle kohta, et C AS ja kostja olid sõlminud varasema võlgnevuse tasumise osas kokkuleppe, mille kohaselt lubas kostja võlgnevuse tasuda kostjale kuuluva kinnisvara müügist saadavate rahaliste vahendite arvelt – seega loeb kohus eelneva tõendatuks

§ 231lg 2 ja 4 alusel.

Kohus leiab aga, et C AS teadmine sellest, et kostja on oma kinnisvara müünud ja saanud seeläbi täiendavaid rahalisi vahendeid, ei vabasta laenuandjat laenusaaja tausta kontrollist vastutustundliku laenamise põhimõttest lähtudes. Kohtu hinnangul pidanuks vastutustundliku laenamise põhimõttest lähtuvalt C AS, olles teadlik asjaolust, et kostjal on olnud makseraskusi ja ta on pidanud võlgnevuse tasumiseks müüma temale kuuluvat kinnisvara, veelgi põhjalikumalt veenduma kostja krediidivõimelisuses ja kostja poolt esitatud andmeid tema sissetulekute ja väljaminekute osas täiendavalt kontrollima ning laskma kostjal esitada kontoväljavõte. Ka asjaolu, et kostja vajas uut laenu juba mõne kuu möödudes, peale kinnisvaratehingust saadud raha laekumist, pidanuks C AS-is kui professionaalses krediidiandjas tähelepanu äratama ja suunama krediidiandjat põhjalikumat kontrolli teostama. Hageja viited kostja kontoväljavõttelt nähtuvate igakuiste laekumiste kohta Xxxxlt ei õigusta kohtu hinnangul lepingu sõlmimisel krediidivõimelisuse hindamata jätmist. Lisaks ei ole selge, mille näol antud laekumiste puhul tegu on ning kas neid laekumisi on võimalik igakuisteks sissetulekuteks arvestada. 11.

1. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et C AS kui professionaalne krediidiandja ei ole nõuetekohaselt täitnud oma kohustusi hinnata laenutaotleja krediidivõimet. Sellega on C AS rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 4024 ) võimalik rikkumine ei too kaasa laenusaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2) ning lepingu rikkumisega kaasneb vastutus (VÕS § 101). Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust. Samas ei ole 8 regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. Tsiviilõigus ei saa piirata teovõimelise inimese majanduslikku iseseisvust ja panna kahtluse alla kehtivate tehingute täitmise kohustuslikkust (Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas 2-16-7326, p 7).

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kostja ei ole käesolevas menetluses esile toonud, et tal oleks kahju tekkinud ega esitanud tasaarvestusavaldust (VÕS § 197). Eeltoodust tulenevalt ei vabane kostja käesoleval juhul hagejale põhivõla summas 2000 eurot tasumise kohustusest ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 2000 eurot.

1. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas 2-14-21710). Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid, nt lepingutasu, kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest või sissenõudmiskulude tasumise kohustusest.
3. Kuivõrd kohus asus eelnevalt seisukohale, et laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis kuulub hageja intressinõude puhul kohaldamisele seadusjärgne intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
4. jaanuari ja
5. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär lepingu sõlmimise ajal 04.07.2019 oli 0,00%. Kuna perioodil 29.07.2019 - 30.09.2019, mille eest hageja intressi tasumist nõuab kohaldus lepingulises suhtes intress 0,00% ei ole hageja intressinõue põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
6. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 367

sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt vastavalt lepingupoolte kokkuleppele viivist 0,06 % päevas tagastamata laenu summalt 2000 eurot perioodi 30.09.2019 kuni 01.02.2021 eest summas 588 eurot (2000 x 490p x 0,06% määras viivise protsent päevas). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise alates 02.02.2021 kuni põhinõude summa 2000 eurot täitmiseni määraga 0,06 % päevas tagastamata laenu summalt. Kohus on seisukohal, et kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole lepingu tühisus tervikuna, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, siis on hageja õigustatud nõudma viivist lepingus kokkulepitud määras 0,06% päevas. Tuginedes eeltoodule 9 on kohus arvamusel, et hageja viivisenõue summas 588 eurot perioodil 30.09.2019 kuni 01.02.2021 on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus leiab, et põhjendatud on ka rahuldada hageja nõue mõista kostjalt välja viivis alates 02.02.2021 kuni põhinõude summa 2000 eurot täitmiseni määraga 0,06 % päevas tagastamata laenu summalt.

1. Hageja taotleb mõista kostjalt välja võla sissenõudmiskulud. Tulenevalt VÕS § 1132 lg 1 võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja lepingu kehtivusajal nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on kohtule esitanud kliendilepingu, mille punkti 10.3 kohaselt on laenuandjal või hagejal õigus laenusaajalt nõuda iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta menetluskulu hüvitist summas 5 (viis) eurot. Viidatud lepingu punkt 10.4.
2. kohaselt võib kostjalt nõuda lepingu lõppemise järgselt menetluskulu hüvitis kogusummas kuni 50 (viiskümmend) eurot. Kostja ei ole eitanud, et talle on võlgnevuse osas meeldetuletuskirju edastatud. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Järelikult on hagejale tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulusid kokku summas 28,06 eurot. Kohtu hinnangul on hageja sissenõudmiskulud summas 28,06 eurot põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.
3. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Kostjalt E. T. tuleb hageja Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaseltsi kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 2000 eurot, võla sissenõudmiskulud summas 28,06 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 30.09.2019 kuni 01.02.2021 summas 588 eurot ja viivis alates 02.02.2021 kuni põhinõude summas 2000 eurot täitmiseni määraga 0,06 % päevas tagastamata laenu summalt.
4. Arvestades, et hageja esitas hagiavalduse 2730 euro nõudes, jääb hagi rahuldamata 113,94 euro ulatuses (2730 eurot – 2616,06 eurot). Menetluskulude jaotus 19.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas kohtule hagiavalduse, milles nõudis 2730 euro tasumist. Kohus rahuldas hagi summas 2616,06 eurot (2000 eurot + 588 eurot + 28,06 eurot) ehk 95,83 % ulatuses. Lähtudes eelnevast jätab kohus menetluskulud 95,83 % ulatuses kostja kanda ja 4,17% ulatuses hageja kanda. 20.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 10

§ 174

lg 3 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Sama paragrahvi lõike 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. 21.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

1. 21.10.2021 esitas hageja kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks õigusabikulud ja tasutud riigilõiv. Kokku on hageja kandnud menetluskulusid suuruses 1100 eurot (riigilõiv 300 eurot ja esindaja kulud 800 eurot). Kostja enda menetluskulude nimekirja kohtule ei esitanud, samuti ei esitanud kostja vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale.
2. Hageja menetluskuluks on tasutud riigilõiv 300 eurot. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu 91,50 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduselt ja 208,50 eurot hagiavalduse esitamisel. Riigilõiv summas 300 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu.
3. Hageja on kandnud menetluskulusid esindajale makstava tasu näol summas 800 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejale on osutatud teenust kokku 8 tundi tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta).
4. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on pidanud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-92-13;
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13;
5. novembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13;
7. detsembri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kohus leiab, et hageja esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute puhul ei olnud teenuse hind 100 eurot/tund ülemäära kõrge.
9. Järgnevalt annab kohus hinnangu osutatud õigusabiteenuse ajakulule. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hagejale osutatud õigusabi ajakulu (kokku 8 tunni ulatuses) olnud järgnev: tutvumine hagiavalduse aluseks olevate dokumentidega, hagiavalduse lisaks olevate tõendite komplekteerimine ja hagiavalduse koostamine ja esitamine kohtule 1 h; Harju Maakohtu 03.02.2021 kohtumäärusega tutvumine, hageja 17.02.2021 hagiavalduse täienduse koostamine ja kohtule esitamine 0,5h; Harju Maakohtu 11.03.2021 kohtumäärusega tutvumine, kostja 08.04.2021 kohtumäärusega tutvumine, hageja 19.04.2021 arvamuse koostamine kostja vastuse suhtes, selleks tõendite komplekteerimine ja kohtule esitamine 2h; kostja 23.04.2021 vastuväitega tutvumine, Harju Maakohtu 17.05.2021 kohtukirjaga tutvumine, kostja 21.05.2021 esitatud dokumentidega tutvumine, Harju Maakohtu 27.05.2021 kohtunõudega tutvumine, kostja 30.05.2021 kirjaga tutvumine, Harju Maakohtu 01.06.2021 kohtunõudega tutvumine ja hageja 06.07.2021 seisukoha koostamine ja kohtule esitamine 3h; Harju Maakohtu 07.10.2021 kohtumäärusega tutvumine ja hageja 21.10.2021 lõplike seisukohtade koostamine ja kohtule esitamine 1h; menetluskulude nimekirja koostamine ja kohtule esitamine 0,5h. Kohus leiab, et põhjendatud ajakulu ei ole 17.02.2021 hagiavalduse täpsustuste koostamine 0,5h, kuna õigusteadmistega esindaja puhul peaks olema hagiavaldus eelduslikult koostatud selliselt, et seda ei 11 ole vaja täpsustada. Ülejäänud ajakulu peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks. Kokku peab kohus põhjendatud ja vajalikuks ajakulu 7,5 tunni ulatuses. 27.

§ 174

lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on kinnitanud, et saab käibemaksu tagasi arvestada ning menetluskulud on arvestatud ilma käibemaksuta.

1. Lähtudes eeltoodust on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud riigilõiv 300 eurot ja kulud esindajale 750 eurot (7,5h x 100 eurot), kokku seega 1050 eurot. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata seega summas 50 eurot (1100 eurot – 1050 eurot).
2. Arvestades, et kohus jättis menetluskulud 95,83 % ulatuses kostja kanda tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 1006,21 eurot (95,83% 1050 eurost). 30.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt

§ 177

lg 4 järgi välja mõista menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulu väljamõistmise otsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Geete Lahi Kohtunik 12