Obsah (5)

§ 171§ 134§ 135§ 123§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm Määruse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-12542 Kohtuasi T

) § 134 lg-le 1 ja §-le 135 ning asus laste huve esikohale seades seisukohale, et mõlema lapse osas esinevad alused nende elusolevatelt vanematelt (vastavalt Q-lt ja C-lt) hooldusõiguse äravõtmiseks. Hooldusõiguse peatamisel peab esinema eeldus, et hooldusõiguse teostamist takistavad asjaolud mööduvad ning vanema võimekus hooldusõigust teostada taastub. Selliseid asjaolusid maakohtu hinnangul käesoleval juhul ei esine. 10.

1. Q kannab vanglakaristust, kuid ei ole alust eeldada, et ta vanglakaristuse lõppedes hakkab X hooldusõigust teostama. Q isik ja kuriteguderohke minevik annab aluse kahelda, kas ta on üldse võimeline lapse suhtes hooldusõigust teostama. Juba Harju Maakohtu XX.XX.XXXX ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise määruses nr X-XX-XXXXX märkis kohus, et Q on oma elust vangistuses veetnud 16 aastat. Riskihindamisest nähtuvalt oli Q ühiskonnale äärmiselt ohtlik, sotsiaalsed oskused puuduvad. Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise määruses nr X-XX-XXXX on kohus märkinud, et isik on 9 korda kriminaalkorras karistatud, kehtivaid karistusi on 5, tegemist on neljanda reaalse vangistusega. Kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Seega ei ole põhjendatud loota, et vangistus suudaks kinnipeetavat hoida õiguskuulekal teel. Kohtu hinnangul on Q puhul retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge. Q on karistatud Tartu Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr XXX-XXXX ka vanglas toime pandud vägivallakuriteo eest. Eeltoodust nähtuvalt viibib Q pidevalt vanglas, millest tulenevalt ei ole tal olnud võimalik lapse hooldusõigust teostada ning hooldusõiguse peatamine ei ole põhjendatud. Q väljakujunenud kuritegelikku käitumismustrit arvestades ei ole võimalik eeldada, et käesolev vanglakaristus jääb tema jaoks viimaseks. Ka väidetav lapsesse kiindumus ei ole olnud Q jaoks piisavaks motivaatoriks õiguskuulekalt käituda ja isiklikult lapse eest hoolitseda. Kuna Q lapse eest ei hoolitse ja kohtu arvates pole ka peale vangistuse lõppu võimeline hoolitsema, siis esinevad alused temalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Isalt tuleb hooldusõigus ära võtta ka põhjusel, et oleks võimalik määrata eestkostja, kes lapse eest reaalselt hoolitseb ja teab tema vajadusi. Q ei ole võimeline oma tütre elu korraldama, kuna on ise sotsiaalselt toimetulematu, lisaks ei saa Q praegu ka faktiliselt hooldusõigust teostada, kuna kannab vanglakaristust. 10.
2. Ka W isa C puhul ei esine aluseid vanema hooldusõiguse peatamiseks. Isal ja lapsel puudub suhe alates asjast, kui laps oli 1-aastane. Isa ei ole lapse eest 14 aastat hoolitsenud ega teda üleval pidanud. Ka peale lapse ema surma ei huvitunud isa lapsest. Kuna C ei ole reaalselt hooldusõigust teostanud ja ei asu seda väga tõenäoliselt ka kunagi teostama, siis ei saa tema hooldusõigust peatada. Lapse huvides ei ole, et tema suhtes võib otsustusi teha isik, kes lapsest mitte midagi ei tea. Isalt tuleb hooldusõigus ära võtta ka põhjusel, et oleks võimalik määrata isik (eestkostja), kes teab keerulise käitumise ja psüühikaga lapse vajadusi ja oskab neid vajadusi tagada. 10.
3. Kuna laste ema T suri 27.08.2020, tuleb neile

§ 171lg 1 alusel määrata eestkostja.

X eestkostjaks tuleb määrata tema onu Z, kes on andnud selleks oma nõusoleku. Z on sobiv isik eestkostja ülesannete täitmiseks. Laps on ärakuulamisel onu juurde kolimisega nõustunud. W eestkostjaks sobivat füüsilist isikut ei leitud. Tulenevalt käitumis- ja psüühikaprobleemidest tuleb W-le tagada sobiv ravi ning õppeasutus. Kohus määrab W eestkostjaks kohaliku omavalitsuse. Eestkostjad määratakse laste huvide kaitseks kuni nende täisealiseks saamiseni. Maakohus märkis, et teostab eestkostjate tegevuse üle ka regulaarset järelevalvet. 4 2-20-12542 Määruskaebus

1. Puudutatud isik Q esitas määruskaebuse, paludes tema vanema õigusi mitte ära võtta. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: − Minult vanema õigusi ära võttes ei arvestanud kohus lapse huve ega soove. Lastekaitse valis menetluses vale poole ja avaldas isiklikku fantaasiat, sülitades tütre peale. − Minu minevik ja vanglas viibimine ei anna veenvat alust vanema õiguste äravõtmiseks, sest isana olin alati hooliv – ma ei ole last piinanud ega teda hüljanud. Läbisin mitmed ühiskonda rehabiliteerimis- ja adapteerimisprogramme, õpin eesti keelt ja töötan. − Vaatamata sellele, et mind ei ole praegu tütre kõrval, ma hoolitsen tema eest nii materiaalselt kui ka vaimselt: me suhtleme, tütar armastab mind ja ootab minu naasmist. − Paljud pered elavad vaesuses, aga neilt ei võeta vanema õigusi ära. Olen töövõimeline isik ja nüüd ka motiveeritud. Kui lastekaitse kahtleb minus kui isas, võib minu üle teostada järelevalvet. Alles pärast seda, kui ma ei tule vanema rolliga toime, saaks algatada menetluse minult vanema õiguste äravõtmiseks. Menetlusosaliste seisukohad
2. Lapsele määratud esindaja leidis, et määruskaebus on alusetu. Maakohus on põhjalikult kaalunud, miks tuleb lapse isalt hooldusõigus ära võtta. Esindaja nõustub täielikult kohtuga. Lapse isa lähtub vaid enda nägemusest, aga mitte lapse vajadustest.
3. Avaldaja märkis, et laps on lühikese ajaperioodi jooksul pidanud üle elama mitmeid traagilisi ning stressirohkeid sündmusi, mh isa vangistus, venna terviseprobleemid ja enesehävituslik käitumine, ema enesehävituslik elustiil, elamine sotsiaalmajutusüksuses, ema surm, kolimine sugulase juurde, kolimine välismaale, harjumine uue keele ja keskkonnaga. Lapse peamine vajadus on taastada emotsionaalne ja sotsiaalne turvatunne, mis toetab tema arengut. Laps on isaga vanglas kohtunud ja suhelnud temaga telefoni teel, kuid lapse tegelike vajaduste ja arengu eest isa hoolitsenud ei ole. Kaebaja on olnud 9 korda kriminaalkorras karistatud, kehtivaid karistusi on
4. Kuritegude ajendiks on olnud alkoholi/narkootikumide tarvitamine ja kehv probleemilahendusoskus. Lapse isa senine elumuster laseb eeldada, et ta ei ole võimeline enda eest vabaduses olles hoolitsema ega ole ka suuteline teostama vanema hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Lapse huvi saada hoolitsust ja kasvada oma vanematega on lapse isa oma käitumisega korduvalt täitma jätnud, viies end tahtlikult olukorda, kus tal ei ole võimalik hooldusõigusest tulenevaid kohustusi täita. Lapse huvides on elada turvalises ning rahulikus keskkonnas. Vabaduses viibides ei ole lapse isa olnud suuteline oma kohustusi täitma, sest kuritarvitas alkoholi ja kasutas lapse ema suhtes füüsilist vägivalda, seda ka X ja tema venna juuresolekul. Määruskaebus tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Menetluse edasine käik
5. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 5 2-20-12542 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
7. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse ainult Q. Seega on maakohtu määrus C-lt hooldusõiguse äravõtmise ja W-le eestkostja määramise osas TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
8. Kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus

§ 134

lg 1 alusel ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh

§-des 135 ja 136 loetletud meetmeid.

§ 135

lg 2 kohaselt võib kohus hooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Selliseid rikkumisi käesoleval juhul maakohtule ette heita ei saa. Maakohus juhindus asja lahendades õigesti lapse huvidest ning põhjendas piisavalt ja jälgitavalt kohtu siseveendumuse kujunemist. Maakohus ei ole asja lahendades ületanud diskretsiooni piire, mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Kolleegium nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 18. Kaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mis annaks aluse maakohtust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

§ 123

lg 1 järgi lähtub kohus vanema hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lapse huvides on eelkõige saavutada igapäevaelus stabiilsus ja turvatunne, mitte jääda ootama isa vanglast vabanemist ja võimalust, et isa oma käitumist muudab. Ringkonnakohtu hinnangul on Q-lt hooldusõiguse äravõtmine põhjendatud ja kooskõlas lapse huvidega. Isa väljakujunenud kuritegelikku käitumismustrit arvestades jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et isa pole soovinud pakutud võimalusi kasutada ja tema elustiil annab aluse järelduseks, et lapse heaolu on ohustatud. Maakohtu otsustust kaebajalt lapse huvides hooldusõigus ära võtta toetavad nii lapse esindaja kui ka kohalik omavalitsus.

1. Ainetu on isa arusaam, et maakohus ei arvestanud määrust tehes lapse huve ega soove. Maakohus kuulas menetlusosalised ära ja asus põhjendatult seisukohale, et lapse huvides on kasvada turvalises keskkonnas, milleks ei saa pidada kooselu suure osa oma elust vangistuses veetnud isaga, kelle (vägivalla)kuriteod on muutunud ajas üha raskemaks. Seejuures on laps menetluses avaldanud, et tahab minna elama onu juurde. Kaebaja väiteid motivatsioonist asuda lapse eest hoolitsemisel õiguskuulekale teele ei toeta tõsiasi, et kaebaja on lapse eluea jooksul toime pannud mitmeid raskeid kuritegusid, sh on teda viimati karistatud vanglas toime pandud vägivallakuriteo eest. Maakohus leidis põhjendatult, et kuritegeliku eluviisiga on lapse isa võtnud endalt võimaluse lapse eest hoolitseda ja hooldusõigust teostada. Ka enne isa käesolevat vangistust elas laps emaga turvakodus, kuna kaebaja kasutas lapse ema suhtes (lapse juuresolekul) korduvalt vägivalda. Eeltoodust tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust eeldada, et muude abinõude kohaldamine võiks olla lapse heaolu tagamiseks piisav. Niisiis leidis maakohus põhjendatult ja kooskõlas lapse huvidega, et esineb alus isalt hooldusõiguse 6 2-20-12542 äravõtmiseks. Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada (vt Riigikohtu 04.12.
2. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 17-18).
3. Vastuseks määruskaebuse väitele, et lastekaitse peaks esmalt teostama kaebaja üle järelevalvet, märgib ringkonnakohus, et

§ 134

lg 1 järgi tuleb last ähvardava ohu ärahoidmiseks kohaldada kohaseid abinõusid (sh võtta vanemalt hooldusõigus ära) mh siis, kui on tuvastatud vanema suutmatus hooldusõigusest tulenevaid kohustusi täita ja lapse heaolu tagada. Seega ei pea vanem abinõude kohaldamiseks olema hooldusõigusest tulenevaid kohustusi rikkunud või hooldusõigust kuritarvitanud (vt Riigikohtu 04.03.

1. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-161-14, p 16). Ringkonnakohus ei jaga ka kaebaja arusaama, et hooldusõiguse äravõtmise oleks tinginud asjaolu, et eestkosteasutus on menetluses valinud vale poole ja avaldanud fantaasiat. Selliseks järelduseks tsiviilasja materjalid alust ei anna.
2. Lapse suhet vanemaga aitab hoida võimalus temaga kohtuda ja suhelda. Suhtlusõigus ei sõltu hooldusõiguse kuuluvusest ega ole vanema hooldusõiguse osa.

§ 143

lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda vanemaga ning vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Seega ei tähenda isiku- ja varahooldusõiguse äravõtmine lapsega suhtlemise keeldu. Vaidlustatud määrusega ei ole isa suhtlusõigust lapsega piiratud.

1. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega.
2. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada käesoleva määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm 7