KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma Määruse tegemise aeg ja koht 29.11.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-1095 Ha

) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktor kohaldas 19.03.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/11 täiendavaid julgeolekuabinõusid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, piirates kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadust. Ühe leevendusmeetmena oli käskkirja kehtivuse ajal lubatud jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt. Piiranguid ja leevendusmeetmeid jätkati hilisemate käskkirjadega. Vangla ei võtnud kinnipeetavatelt ajavahemikul 16.03.−31.05.2020 elektriseadmete kasutamise eest tasu, vaid kandis selle kulu ise.
3. a sügisel tõusis koroonaviirusesse nakatumiste arv. Tallinna Vangla direktor kohaldas 10.11.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/52 tagasiulatuvalt meetmeid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning piiras kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadust. Muu hulgas lukustati kinnise vangla eluosakonnad. Piirangute leevendamiseks jäeti kambrite raadio, elekter ja 3-21-1095 kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt, kuid elektritasust kinnipeetavaid enam ei vabastatud. Piiranguid jätkati 10.12.2020 käskkirjaga ja osaliselt 04.05.2021 käskkirjaga.
4. X (kaebaja) esitas Tallinna Vanglale 11.02.2021 taotluse jätta sarnaselt Tartu Vanglaga televiisori kasutamise eest elektritasu võtmata.
5. Tallinna Vangla jättis kaebaja taotluse 31.03.2021 vastusega nr 5-8/21/4334-2 rahuldamata. Tartu Vangla ja Tallinna Vangla on erinevad asutused, mille töökorraldus võib erineda, sõltudes kinnipeetavate arvust, arhitektuurist jne. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks võetud meetmetest tulenevalt on muudetud vangla igapäevast töökorraldust, kuid elektritasu võtmise osas ei ole erisusi ette nähtud.
6. Kaebaja esitas 31.03.2021 vastuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis 05.05.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/181-2 rahuldamata. Tallinna ja Tartu Vangla kinnipeetavad ei ole omavahel võrreldavad.
7. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 31.03.2021 vastuse ja 05.05.2021 vaideotsuse tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks teha elektritasu maksmise kohta uus otsus. Piiranguid ei leevendata sobivate meetmetega. Tartu ja Viru vanglates on kinnipeetavad vabastatud elektritasu maksmisest. Kinnipeetavaid tuleks kohelda ühetaoliselt. Erinev kohtlemine peaks olema objektiivselt põhjendatud, mitte lähtuma otsustajate suvast (Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2021 määrus nr 3-21-251). Kaebusele oli lisatud menetlusabi taotlus kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks.
8. Tallinna Vangla märkis kirjalikus vastuses, et vanglal ei ole kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele ühesuguseid kinnipidamistingimusi. Õigused peavad olema tagatud õigusaktidega ette nähtud miinimumtasemel. Vanglatel on iseseisev eelarve ja Tallinna Vangla ei pidanud isiklike elektriseadmete elektrikulu tasumist enam majanduslikult otstarbekaks.
9. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 30.06.2021 määrusega

§ 121lg 2 p 1 alusel ning jättis menetlusabi taotluse läbi vaatamata.

Isikliku televiisori kasutamise kulu katab vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-te 2 ja 3 järgi kinnipeetav. Sellest, mida kaebaja võis teha eluosakonna lahtioleku ajal, ei tulene talle subjektiivset õigust nõuda kehtivate ja õiguspäraste piirangute ajal isikliku televiisori tasuta kasutamist. Vanglal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetavatele televiisori kasutamist tasuta. Televiisor on täiendav hüve, mis ei ole igapäevaeluks vältimatult vajalik. Kehtivast õigusest ei tulene kinnipeetavatele ka õigust nõuda, et VangS-s sätestatud õigused oleksid tagatud kinnipidamisasutustes ühetaoliselt. Kaebaja ei väida, et mõni kinnipeetav kasutab Tallinna Vanglas telerit tasuta. Kaebaja õigused on tagatud VangS § 31 lg-s 1 ette nähtud miinimumtasemel. Vanglal puudub kohustus rakendada kõikides vanglates ühesuguseid leevendusmeetmeid. Kaebajal puudub seega ilmselgelt kaebeõigus. Isegi kui kaebeõigust jaatada, võiks kaebuse tagastada

§ 121

lg 2 p 21 alusel, sest kaebaja õiguste riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 30.06.2021 määrus. Eluosakondade sulgemisega kadus kaebajal võimalus vaadata tasuta telerit, sh uudiseid. Vangla peab tagama kinnipeetavatele võimaluse kuulata raadiot ja vaadata telerit, sõltumata sellest, kas kinnipeetaval on isiklik raadio või teler. See on üks vanglavälise suhtlemise vorme. Kaebaja rahalised võimalused on piiratud. Teda on korduvalt riigilõivu tasumisest vabastatud. Erinevates vanglates viibivaid kinnipeetavaid tuleks kohelda ühetaoliselt. Määruskaebusele oli lisatud sama menetlusabi taotlus, mille kaebaja esitas koos kaebusega. 2

§ 207lg 1 alusel menetlusse võtta.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 203

lg 1, § 121 lg 4) ning määruskaebus on tähtaegne (

§ 204lg 1).

Määruskaebus vastab

§-des 52–54 ja 205 sätestatud minimaalsetele nõuetele. Kaebaja eesmärk on vabaneda elektritasu maksmisest. Vangla jättis asjaomase taotluse rahuldamata. Kuna halduskohus tagastas kaebuse 30.06.2021 määrusega, tuleb taotleda halduskohtu määruse tühistamist ja asja tagasisaatmist halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks (

§ 205lg 1 p 3).

Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

11.

§ 121

lg 2 p 1 võimaldab kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebuse võib sel alusel tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11). Kaebeõiguse tuvastamisel tuleb lähtuda

§-des 44–45 sätestatud kaebeõiguse tingimustest ja piirangutest. Kaebeõiguse aluseks on kaebaja õiguse võimalik riive, mitte rikkumine.

§ 121

lg 2 p 1 ei võimalda tagastada kaebust põhjusel, et selle edulootusi ei saa pidada suureks (Riigikohtu 26.03.2015 määrus nr 3-3-1-86-14, p 25). 12. Halduskohus põhjendas kaebeõiguse ilmselget puudumist sellega, et kehtivas õiguses ei ole normi, mis annaks kaebajale õiguse isiklikku telerit tasuta kasutada. Ringkonnakohtu hinnangul andis halduskohus sellega sisuliselt hinnangu kaebuse rahuldamise tõenäosusele, mitte ei veendunud kaebeõiguse olemasolus. Kaebeõigus eeldab subjektiivse avaliku õiguse riivet. Praeguses asjas seondub kaebaja subjektiivne õigus ennekõike VangS § 31 lg-st 1 tuleneva võimalusega jälgida vanglas televisioonisaateid ja saada informatsiooni. See, kuidas kõnealune õigus tuleb täpsemalt tagada, s.o kas vanglal tuleb paigutada eluosakonda teler, kas teler tuleb paigutada igasse kambrisse, kas kinnipeetavad peavad isikliku teleri kasutamise eest midagi maksma jms küsimused seonduvad kaebuse rahuldamise, mitte subjektiivse õiguse olemasoluga. Praegu on kaebaja õigusi riivatud, sest osakondade sulgemisega kadus võimalus vaadata üldkasutatavat telerit. Kaebajal oli küll kambris isiklik teler, aga kui tema rahalised võimalused elektritasu eest maksta olid piiratud ja ta pidi tegema valikuid, siis ei pruukinud olla tagatud tema õigus vaadata televisioonisaateid. Seetõttu ei olnud õige tagastada kaebust

§ 121lg 2 p 1 alusel.

13. Halduskohus oli seisukohal, et isegi kui jaatada kaebeõigust, võib kaebuse tagastada

§ 121lg 2 p 21 alusel.

Halduskohus ei andnud hinnangut riive intensiivsusele, kuid pidas kaebuse rahuldamist vähetõenäoliseks.

§ 121

lg 2 p 21 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui isiku õigusi on küll riivatud, kuid riive sai kahjustada isiku huve vaid väga vähesel määral või kui kaebuse rahuldamisest saadav kasu või leevendus on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk 22). Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive vähese intensiivsusega tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (

§ 133lg 1 ls 2). 14. Reeglina ei ole Vang

S § 31 lg-st 1 tulenev hüve varaliselt hinnatav. Vabadus saada üldiseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni on üks väljendusvabaduse tahke, mis võimaldab isikutel demokraatlikus ühiskonnas võrdväärselt osaleda ja mille olulisust ei saa seetõttu alahinnata. Praegusel juhul on kaebusel siiski selge varaline eesmärk: kaebaja soovib, et vangla kannaks tema isikliku teleri kasutamise kulu 2,87 eurot kuus. Kaebaja ei ole väitnud, et tal on tulnud valida vältimatult vajalike ostude ja teleri kasutamise vahel või tal jäi midagi vältimatult vajalikku soetamata, sest ta pidi tasuma teleri kasutamise eest. Kaebajal on olnud isiklik teler kambris alates 2019. a detsembrist ning ta on kasutanud seda sõltumata sellest, kas tal on olnud 3

§ 121lg 2 p 21 kohaldamise teine eeldus: kaebuse rahuldamine on vähetõenäoline.

Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega ega korda neid kõiki (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4). Kinnipeetavatel tuleb tasuda isikliku elektriseadme kasutamise eest (Vang

S § 31 lg-d 2 ja 3, VSkE § 591). Eri vanglates viibivatele kinnipeetavatele ei pea tagama ühesuguseid tingimusi. Tingimused võivad erineda nt sõltuvalt eelarvelistest vahenditest. Kaebajale oli tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi, sh VangS § 31 lg-s 1 sätestatud õigust. Piirangud ei riivanud ülemääraselt kaebaja õigust saada informatsiooni. Seega võis kaebuse

§ 121lg 2 p 21 alusel tagastada.

1. Ringkonnakohus jätab määruskaebusele lisatud menetlusabi taotluse tähelepanuta, sest tegemist on sama taotlusega, mille kaebaja esitas koos kaebusega. Kaebaja ei ole taotlenud enda riigilõivust vabastamist määruskaebuse esitamisel, pealegi on määruskaebuse esitamine riigilõivuvaba.
2. Eelnevat arvestades jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.06.2021 määruse resolutsioon muutmata. Halduskohtu põhjendused tuleb osaliselt asendada käesoleva määruse põhjendustega. (allkirjastatud digitaalselt) 4