Obsah (6)

§ 657§ 436§ 174§ 163§ 171§ 190

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2019, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normide rikkumise tõttu osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks 350 eurot menetluskulude katteks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab 25 eurot hageja menetluskuludest maakohtus hageja enda kanda ning mõistab kostjalt välja hageja kasuks menetluskulude katteks maakohtus 325 eurot. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda. 7. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1, § 442 lg 8), kui ei analüüsinud kostja esitatud viivise vähendamise taotlust. Ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada ja hindab selleks kostja viivise vähendamise taotluse põhjendatust.

1. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 sätestab, et juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Järelikult on viivise vähendamise esmane eeldus VÕS § 113 lõike 8 ja VÕS § 162 lõike 1 järgi 3 viivise ebamõistlik suurus. Maakohtu otsuse kohaselt on maakohtu otsuse tegemise aja seisuga muutunud sissenõutavaks viivis 124,99 eurot (4% põhinõudest). Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 280,68 eurot (6% põhivõlast). Tegu ei ole ebamõistlikult suure viivisega. Samuti ei ole edasine viivis ebamõistlikult suur, kuna see on välja mõistetud VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Võlgniku vangistus ei ole iseenesest alus viivise vähendamiseks. Viivise vähendamiseks pidanuks viivis olema ebamõistlikult suur. Kuna nõue muutus sissenõutavaks enne kostja vangistusega karistamist, oleks saanud viivist vältida nõude täitmisega. Järelikult tuleb jätta viivise vähendamise taotlus rahuldamata.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hüvitavad menetluskulud määranud osaliselt valesti kindlaks.

§ 174

lg 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Hageja vähendatud nõude korral on hagi hind 3564,93 eurot (3258,54+45,71+260,68). Seega kuulub RLS § 59 lg 1 ja RLS-i lisa nr 1 alusel tasumisele riigilõiv 325 eurot, mitte riigilõiv 350 eurot.

§ 174

lõike 1 järgi ei pea kostja hüvitama hagejale riigilõivu seda osa, mis kuulus tasumisele algselt nõudelt. Tegu ei ole vajaliku menetluskuluga. Kuna algselt hagilt kuulus tasumisele riigilõiv 350 eurot ja vähendatud nõudega hagilt kuulus tasumisele riigilõiv 325 eurot, tuleb kindlaksmääratud menetluskulusid vähendada 25 euro võrra. Lähtudes menetluskulude jaotusest mõistab ringkonnakohus kostjalt välja 325 eurot hageja kasuks menetluskulude katteks maakohtus. 11. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb

§ 163

lg 1 ja

§ 171

lg 1 alusel jätta poolte endi kanda, kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

1. Ringkonnakohus märgib täpsustavalt, et maakohus on resolutsiooni p-s 2 ekslikult märkinud, et: „mõista välja viisis alates 01.11.2018 põhinõudelt (3 258,54 eurolt) VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni.“ Viivise arvestamise alguseid ei saa olla kaks. Siiski leiab ringkonnakohus, et tegu on ilmse ja keelelise ebatäpsusega ning maakohus on soovinud mõista viivise välja alates 01.11.2018, mitte alates otsuse jõustumisest. Ringkonnakohus arvestab otsuse tervikresolutsioonis kokku ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise. Tegu ei ole maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 sisulise muutmisega.
2. Ringkonnakohus vabastas menetlusabi korras
3. septembri 2019 määrusega apellandi riigilõivu 75 euro tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel.

§ 190

lõike 3 kohaselt peab apellant tasuma riigilõivu 75 eurot riigituludesse, kuna ringkonnakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ning tegu oli apellandi menetluskuluga. Siiski peab ringkonnakohus põhjendatuks kohaldada

§ 190

lõiget 7 ja vabastada apellant menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest, kuna apellant viibib vangistuses, tal ei ole regulaarset sissetulekut ning riigilõivu tasumine riigituludesse võib apellandi jaoks olla raske. /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja 4 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi