← Eesti

1-21-2156/48

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 1-21-2156 27. jaanuar 2022 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Kriminaalasi Kirill Homtšiki, Andrei Mikrjukovi jt süüdistuses Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2021. a määrus Portugali äriühing Vinomatos Lda, esindajad vandeadvokaadi abi Mihkel Kivisalu ja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri pooled ringkonnaprokurör Margus Lellep Asja läbivaatamise kuupäev ja 12. jaanuar 2022, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON 1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuli 2021. a määruse põhiosa, ringkonnakohtu põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. asendades 2. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata. 3. Määruskaebus rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus 1. Harju Maakohus tegi 15. aprillil 2021 kokkuleppemenetluses otsuse, millega tunnistas rahapesus või sellele kaasaaitamises süüdi kokku üheksa inimest, teiste hulgas Kirill Homtšiki ja Andrei Mikrjukovi. Sama kohtuotsusega konfiskeeriti kolmandalt isikult Homteam OÜ-lt (edaspidi Homteam) rahapesu vahetu objektina 94 726 eurot 85 senti viimase pangakontol aresti all olevat raha. 2. K. Homtšik ja A. Mikrjukov tunnistati karistusseadustiku (KarS) § 394 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 – § 22 lg 3 järgi süüdi muu hulgas järgmise teo toimepanemises. K. Homtšik aitas isikute grupil varjata kuritegudega saadud raha päritolu. Selleks lasi ta 14. novembril 2018 registreerida enda nimele Homteami, avas äriühingule pangakonto, nõustudes, et sellele pangakontole kantakse kuriteoga välja petetud raha. K. Homtšik andis enda ID-kaardi koos paroolidega, samuti Homteami pangakonto dokumendid ja pangakaardi tuvastamata isikule, võimaldamaks kolmandatel isikutel pangakontol tehinguid teha. Kõnesolevad dokumendid anti mitme inimese kaudu edasi 1-21-2156 A. Mikrjukovile, kes kandis 8. jaanuaril 2019 Homteami pangakontole laekunud kuritegelikku päritolu rahast 3900 eurot edasi mitme välismaise äriühingu pangakontole, mis olid avatud rahapesu eesmärgil. 34 800 euro ülekande pank katkestas. 3. Homteami pangakontole laekus eelkuriteo tulemusel 38 777 eurot 87 senti Horvaatia äriühingult INVENTO PRO d.o.o. (edaspidi Invento) ja 59 849 eurot 50 senti Portugali äriühingult Vinomatos Lda (edaspidi Vinomatos). Ülekanne Vinomatose pangakontolt laekus Homteami kontole 9. jaanuaril 2019. Eelkuritegu seisnes Invento ja Vinomatose ning nende äripartnerite omavahelise e-kirjavahetuse ebaseaduslikus ülevõtmises (nn BEC-kelmus). Nimelt esitas(

  1. id)tuvastamata isik(
  2. ud)Inventole ja Vinomatosele e-kirjaga makserekvisiidid, milles oli muudetud makse saaja arvelduskonto number. Seetõttu laekus makserekvisiitidel märgitud Invento ja Vinomatose äripartneritele mõeldud raha Homteami pangakontole. 4. Maakohtu otsus jõustus 1. mail 2021. Vinomatose taotlus 5. 14. juunil 2021 esitas Vinomatos Tallinna Ringkonnakohtule taotluse tagastada talle kui õiguspärasele omanikule 59 846 eurot 50 senti Homteamilt konfiskeeritud raha. 6. Vinomatos märkis, et kriminaalmenetluses tuvastatu kohaselt kuulus Homteami pangakontolt konfiskeeritud rahast 59 846 eurot 50 senti Vinomatosele, kes kandis selle sinna pettuse tõttu. Seega on riik konfiskeerinud raha, mis kuulub Vinomatosele, kellel on KarS § 85 lg 2 kohaselt õigus see riigilt tagasi saada. 7. Asjas nr 3-1-1-97-10 tehtud Riigikohtu lahendi kohaselt tagab KarS § 85 lg 2 alusel tekkiv kolmanda isiku pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele sellist kolmanda isiku nõuet, mis on seotud konfiskeerimise objektiks oleva varaga. Arvestades, et Vinomatos kandis 59 846 eurot 50 senti kahju ja riik on selle summa konfiskeerinud, on Vinomatosel kui kolmandast isikust pandipidajal õigus nõuda riigilt pandi realiseerimist. 8. Kahju hüvitamine KarS § 85 lg 2 alusel toimub süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud korras (Riigikohtu määrus nr 3-18-400/15). Kuna Vinomatost pole kriminaalmenetlusse kaasatud ja ta sai konfiskeerimisest teada alles pärast maakohtu otsuse jõustumist, tuleb taotlus lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 21 lg 2 kohaselt ringkonnakohtul. Ringkonnakohtu määrus 9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. juuni 2021. a määrusega Vinomatose taotluse SKHS § 13 lg 3 alusel läbi vaatamata. 10. Ringkonnakohus märkis, et praeguses asjas pole kohaldatav ükski süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud kahju hüvitamise alus. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras ei saa nõuda kahju hüvitamist KarS § 85 lg 2 alusel. 11. Kriminaalasjas on küll mööndud Vinomatose suhtes pettusliku teo toimepanemist ja tema vara sattumist rahapesuskeemi, kuid süüdistatavad tunnistati süüdi rahapesus, mitte eelkuriteos ehk kelmuses. Vinomatosel pettusliku teo tõttu tekkinud kahju ei ole vahetult seotud süüdistatavate süüditunnistamisega rahapesus ja nendelt selle menetluse raames vara konfiskeerimisega. Vara on konfiskeeritud toimepanijate varana ja seega pole alust väita, et taotluse esitaja vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega alusetult konfiskeeritud. Samuti ei ole teada, kas näiteks 2

(7)1-21-2156 eelkuriteo menetlemise käigus ei ole Vinomatos enda nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu maksma pannud ja pettusliku teoga saadut tagasi nõudnud.
  1. Isik, kes ei ole konfiskeerimisotsustuse adressaat ja keda ei ole kaasatud konfiskeeritava asja võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse, võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse.
  2. Kuna kriminaalasjas tunnistati taotluses märgitud isik süüdi rahapesukuriteos ja vara konfiskeeriti toimepanija varana ning pettuslikku tegu küll tunnistati, kuid seda ei menetletud, siis puudub alus asuda seisukohale, et riik konfiskeeris alusetult taotluse esitajale kuuluva vara, mis tuleb talle tagastada. See ei võta Vinomatoselt võimalust pöörduda oma õiguste tunnustamiseks ja kahju hüvitamiseks tsiviilkohtu poole. Käesolevas kriminaalmenetluses ei tuvastatud, millisel põhjusel Vinomatose vara tema valdusest, kasutusest ja käsutusest välja läks ja kas see toimus ebaseaduslikult. Isik peab tõendama nõude olemasolu ja eelkõige seda, et ta pole eelkuritegude menetlemise raames enda vara tagasi saanud või et seda pole talle hüvitatud. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  3. Vinomatos taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Homteamilt konfiskeeritud rahast 59 846 euro 50 sendi tagastamist Vinomatosele või alternatiivselt enda taotluse saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule.
  4. Määruskaebuse esitaja märgib, et ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa kahju hüvitamist KarS § 85 lg 2 alusel nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras, on vastuolus määruses nr 3-18-400/15 väljendatud Riigikohtu seisukohaga.
  5. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et konfiskeeritud vara kuulus toimepanijatele ja Vinomatosel ei ole õigust seda tagasi nõuda. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses on tuvastatud, et rahapesukuriteo eelkuritegu (kelmus) pandi toime mh Vinomatose vastu. Samuti nähtub kohtuotsusest, et riik konfiskeeris 59 846 eurot 50 senti Vinomatose raha. Seega on riik konfiskeerinud vara, mis kuulub Vinomatosele, kellel on õigus talle kuuluv vara KarS § 85 lg 2 alusel tagasi nõuda. Konfiskeerimisel tekib KarS § 85 lg 2 alusel õigussuhe, kus riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. Vinomatosel on tekkinud pandiõigus riigi konfiskeerimisnõudele. Kuna Vinomatos on kandnud kahju summas 59 846 eurot 50 senti ja riik on selle summa konfiskeerinud, siis on Vinomatosel õigus nõuda riigilt pandi realiseerimist. Vastus määruskaebusele
  6. Prokuratuur leiab, et Vinomatosel tuleks esmalt tõendada enda nõude olemasolu. Alles seejärel on tal alus esitada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras taotlus ringkonnakohtule. Riigikohtul tuleks vastata küsimusele, kas ringkonnakohus pidanuks läbi viima sisulise menetluse, mille esemeks olnuks ka Vinomatose nõude tõendamine, või peaks nõue olema tuvastatud muul viisil ja alles seejärel saaks esitada taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud korras. 3
(7)1-21-2156 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Vinomatose
  2. juuni
  3. a taotlus tuleb küll jätta läbi vaatamata, aga mitte ringkonnakohtu määruses märgitud põhjustel, vaid seetõttu, et tegemist on nn konfiskeerimispandiõiguse realiseerimise nõudega, mis esitatakse Rahandusministeeriumile. Kolleegium põhjendab eeltoodud seisukohta järgmiselt.
  4. Vinomatos taotleb riigilt 59 849 eurot 50 senti, tuginedes asjaolule, et Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsusega Homteamilt rahapesu objektina konfiskeeritud rahast 59 849 eurot 50 senti pärines Vinomatoselt. Nimelt kandis Vinomatos sama kohtuotsuse kohaselt selle rahasumma ülekandega Homteami pangakontole tema vastu toime pandud kelmuse tagajärjel. See kelmus oli käesoleva kriminaalmenetluse esemeks olnud rahapesukuriteo üks eelkuritegu.
  7. Kolleegium märgib, et Vinomatose taotluses ja Harju Maakohtu
  8. aprilli
  9. a otsuses toodud asjaoludel ei ole see äriühing Homteamilt konfiskeeritud vara omanik ega olnud seda ka konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal. Riigikohus on selgitanud, et pangakontol olev raha kui kontoomaniku nõue panga vastu kuulub kontoomanikule, sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. detsembri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1 ja halduskolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus asjas nr 3-3-1-34-12, p 9). Seega kuulus Homteami pangakontol olnud raha konfiskeerimiseni Homteamile. Harju Maakohtu
  14. aprilli
  15. a otsuse jõustumisel läks see aga KarS § 85 lg 1 alusel üle riigi omandisse (Riigikohtu üldkogu
  16. aprilli
  17. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 53).
  18. Nii eelmises punktis märgitud põhjusel kui ka seetõttu, et pangakontol olev raha ei ole asi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. aprilli
  20. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 14), on eksitav ringkonnakohtu määruses väljendatud seisukoht, et Vinomatos võib esitada riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud vara väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusesse.
  21. Ehkki Vinomatos pole konfiskeeritud vara omanik, tuleb silmas pidada, et kui võtta aluseks tema taotluses ja maakohtu otsuses toodud faktilised asjaolud, siis tekkis Vinomatosel 59 849 euro 50 sendi suurusele osale Homteamilt konfiskeeritud rahast pandiõigus, mis tagab tema nõuet Homteami vastu.
  22. Vinomatos kandis Homteami kontole 59 849 eurot 50 senti, täitmaks kohustust, mida tal Homteami ees tegelikult ei olnud (ta täitis kohustuse valele isikule). Sellistel asjaoludel tekkis Vinomatosel Homteami vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 kohaselt alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis VÕS § 1032 lg 1 järgi ulatub vähemalt 59 849 euro 50 sendini ehk kogu alusetult üle kantud summani. Osutatud nõude olemasolu ega ulatust ei mõjuta asjaolu, et Vinomatosel võis tekkida ka kahju hüvitamise nõue nende isikute vastu, kelle pettusliku teo tõttu Vinomatos raha Homteami pangakontole kandis. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on just alusetust rikastumisest tuleneval nõudel üldjuhul prioriteet kahju hüvitamise nõude suhtes, mitte vastupidi (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  23. juuni
  24. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p-d 16–17.4 ja
  25. mai
  26. a otsus asjas nr 3-1-1-22-17, p 45). Seega on väär ka ringkonnakohtu seisukoht, nagu peaks Vinomatos esitama nõude esmalt pettusliku teo toimepanija(te) vastu või tõendama sellise nõude esitamata jätmist (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  27. novembri
  28. a määrus nr 1-20-1975/28, p-d 42–44). 4
(7)1-21-2156
  1. Kui lähtuda asjaolust, et Homteamilt rahapesu vahetu objektina konfiskeeritud rahast oli 59 849 eurot 50 senti omandatud Vinomatose arvel, tekkis viimasel sellesama summa ulatuses konfiskeeritud varale pandiõigus, mis tagab tema VÕS § 1028 lg 1 järgset nõuet Homteami vastu.
  2. Nimelt asus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis
  3. aprillil 2011 asjas nr 3-1-1-97-10 tehtud määruses seisukohale, et kui konfiskeeritud vara on omandatud kolmanda isiku õigusi rikkudes tema arvelt, on kolmanda isiku heastamisnõudel eelisõigus konfiskeerimise ees. Konfiskeerimisotsustuse jõustumisel tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 alusel riigi konfiskeerimisnõudele pandiõigus, mis tagab kolmanda isiku nõuet konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu. Riik (pantija) vastutab talle kuuluva konfiskeerimisnõudega (pandi ese) selle eest, et kolmanda isiku (pandipidaja) nõue konfiskeerimisotsustuse adressaadist võlgniku vastu saaks täidetud. Pärast pandi realiseeritavaks muutumist võib kolmandast isikust pandipidaja nõuda riigilt oma tagatud nõude rahuldamist konfiskeerimisnõude täitmisest laekunud vara arvel. Juhul, kui see vara pole säilinud, tekib kolmandal isikul KarS § 85 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt hüvitist. Lõppastmes vastutab riik kolmanda isiku nõude täitmise eest maksimaalselt konfiskeerimise tulemi ulatuses. KarS § 85 lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks tuleb kolmandal isikul esitada avaldus Rahandusministeeriumile analoogiliselt Vabariigi Valitsuse
  4. juuli
  5. a määruse nr 263 peatükis 5 sätestatuga. (Vt lähemalt viidatud määruse p-d 29–43.)
  6. Riigikohtu hilisem praktika on toonud asjas nr 3-1-1-97-10 väljendatud seisukohtadesse küll mõningaid korrektiive, kuid mitte kesksete põhimõtete osas. Nimelt, kui asjas nr 3-1-1-97-10 leidis kolleegium, et riik omandab konfiskeeritava vara (alles) konfiskeerimisotsustuse täitmisel (p 39), siis Riigikohtu üldkogu asus
  7. aprilli
  8. a määruses asjas nr 3-1-2-3-12 seisukohale, et üldjuhul läheb konfiskeeritud vara omandiõigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile automaatselt üle juba konfiskeerimisotsustuse jõustumisel (p 53). Samuti lähtub käsitlus asjas nr 3-1-1-97-10 sellest, et riigil tekib mõne KarS §-des 83–832 ette nähtud aluse olemasolul nõudeõigus konfiskeeritavale varale või KarS §-s 84 nimetatud juhul selle vara väärtusele vastavale rahasummale (konfiskeerimisnõue) (p 33). Seevastu
  9. detsembri
  10. a määruses asjas nr 3-1-1-68-16 asus kriminaalkolleegiumi kogu koosseis seisukohale, et konfiskeerimisest tulenev riigi nõue ei teki konfiskeerimise aluseks olevate asjaolude esinemisel, vaid konfiskeerimisotsustuse jõustumisel. Enne konfiskeerimisotsustuse jõustumist riigil konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu mingit nõuet ei ole, kusjuures erinevalt konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil ka eseme konfiskeerimisel konfiskeerimisotsustuse adressaadi vastu rahalist nõuet. (Vt viidatud määruse punktid 48, 52 ja 53.) Sellest kohtupraktikast järeldub, et konfiskeerimisel tekkiva kolmanda isiku pandiõiguse esemeks on konfiskeeritud vara ise, mitte riigi konfiskeerimisnõue, nagu märgiti asjas nr 3-1-1-97-10 (ka asjas nr 3-1-1-97-10 (p 39) viitas kolleegium tegelikult võimalusele, et pandi esemeks on konfiskeeritud vara, kuid seda alles pärast konfiskeerimisotsustuse täitmist).
  11. Pidades silmas konfiskeerimispandiõiguse eesmärki tagada kolmanda isiku nõude prioriteet riigi konfiskeerimisnõude ees, ei tohi selle nõude maksmapanek olla pandipidaja jaoks ülemäära koormav. Ehkki konfiskeerimispandi tekkimine ei võta pandiga tagatud nõude võlausaldajalt õigust nõuda tagatud kohustuse täitmist võlgnikult endalt (vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a määrus asjas nr 3-2-1-35-13, p-d 12–13), ei ole nõude eelnev edutu esitamine võlgniku vastu ega nõude maksmapaneku võimatuse tõendamine mingil muul moel vähemalt üldjuhul konfiskeerimispandiõiguse realiseerimise eeldus. Nii oleks ebaproportsionaalne kohustada õigustatud isikut läbima enne konfiskeerimispandiõiguse realiseerimist hagimenetlust ja võib-olla ka täite- või pankrotimenetlust küsitava maksevõimega võlgniku vastu. 5
(7)1-21-2156
  1. Osutatud tõlgenduse kasuks räägib seegi, et konfiskeerimispandi tekkimisel on tavaliselt tegemist olukorraga, kus riik on saanud pandieseme endale üksnes tänu sellele, et ta konfiskeeris vara enne seda, kui isik, kelle arvel konfiskeerimisotsustuse adressaat vara omandas, jõudis enda nõude maksma panna. Nii on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus nr 1-18-5732/226, p 92). Ka Vinomatose taotluses toodud asjaoludel polnuks riigil juhul, kui Vinomatosel õnnestunuks nõue Homteami vastu varem maksma panna, võimalik Vinomatoselt laekunud raha rahapesu objektina konfiskeerida.
  4. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et konfiskeerimispandiõiguse teostamine ei eelda vähemalt üldjuhul seda, et pandipidaja tõendaks lisaks pandiõiguse ja sellega tagatava nõude olemasolule ka seda, et nõude esitamine võlgniku enda vastu on perspektiivitu.
  5. Tulenevalt AÕS § 297 lg-st 7 võib riik pandipidajana esitada konfiskeerimispandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada ka võlgnik ise, ja seda ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. Seega on riigil õigus keelduda konfiskeerimispandi realiseerimisest muu hulgas näiteks siis, kui ta leiab, et tagatavat nõuet ei ole tekkinud, see ei ole muutunud sissenõutavaks või see on täitmisega lõppenud.
  6. Konfiskeerimispandist tuleneva realiseerimisnõude täitmine ega pandieseme väärtusele vastava hüvitise maksmine neil juhtudel, mil pandi ese pole säilinud, ei ole käsitatav süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisena SKHS § 1 mõttes. See, et konfiskeeritud vara on seotud kolmanda isiku nõudega ja konfiskeerimisel tekib sellele varale KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel pandiõigus, ei muuda konfiskeerimist iseenesest alusetuks (vt ka viidatud määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 37). Konfiskeerimispandiõigust teostades paneb pandipidaja maksma enda KarS § 85 lg 2 kohaselt püsima jäänud õigust konfiskeeritud varale, mitte ei nõua menetleja tekitatud kahju hüvitamist.
  7. Märgitud põhjusel on asjakohatu määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. oktoobri
  9. a määrusele nr 3-18-400/
  10. Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras tuleb lahendada KarS § 85 lg 2 alusel esitatud hüvitisnõuded sellise kahju eest, mis põhjustatakse isikule talle kuuluva vara eksliku konfiskeerimisega teiselt isikult ja selle vara edasivõõrandamisega. Konfiskeerimispandiõiguse teostamise korral ei ole aga tegemist seda laadi olukorraga, sest menetleja pole toiminud alusetult ega õigustatud isikule kahju tekitanud.
  11. Seetõttu ei näe kolleegium – hoolimata sellest, et vahepeal on jõustunud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus – põhjust kalduda kõrvale asjas nr 3-1-1-97-10 väljendatud seisukohast, et KarS § 85 lg 2 alusel tekkinud pandiõiguse realiseerimiseks tuleb esitada avaldus Rahandusministeeriumile (vt viidatud määruse p 43). Rahandusministeeriumi keeldumisel konfiskeerimispandi realiseerimisest või hüvitise maksmisest neil juhtudel, kui pandi ese pole säilinud, on isikul õigus pöörduda halduskohtusse (vt ka Tallinna Halduskohtu
  12. detsembri
  13. a määrus nr 3-13-1652/22).
  14. Järelikult tulnuks ringkonnakohtul jätta Vinomatose taotlus läbi vaatamata põhjusel, et ta ei olnud pädev sellist taotlust lahendama, selgitades seejuures Vinomatosele õigust esitada taotlus Rahandusministeeriumile. 6
(7)1-21-2156
  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuli
  3. a määruse põhiosa, asendades ringkonnakohtu põhjendused Vinomatose
  4. juuni
  5. a taotluse läbi vaatamata jätmise põhjuse kohta käesoleva määruse põhjendustega. Muus osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.