Obsah (11)

§ 188§ 116§ 14§ 217§ 223§ 100§ 101§ 189§ 218§ 221§ 220

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-8624 Koht

) § 189 lg 1 alusel tema poolt üleantu, s.o söögilaua eest tasutud 598 euro tagastamist. Hageja tegi

1. oktoobri
2. a e-kirjas kostjale müügilepingust taganemise avalduse

§ 188lg 1 tähenduses.

Hagejal oli õigus müügilepingust

§ 116lg 1 järgi taganeda, sest kostja rikkus oluliselt müügilepingut.

Kostja rikkus

§ 14

¹ lg 1 p-st 2 tulenevat kohustust viia hageja kui tarbija kurssi kõigi lepingu eset puudutavate oluliste asjaoludega, s.o eelkõige sellega, millisel viisil ja vahenditega on söögilaua puhastamine lubatud. Kostja avaldatud hooldusjuhend ei võimaldanud hagejal kui tarbijal teha järeldust, et hageja ei tohi puhastada söögilauda alkoholi sisaldavate puhastuslappidega. Mõistlik tarbija võis eeldada, et toidulaua puhastamiseks tohib kasutada alkoholi sisaldavaid puhastusvahendeid olukorras, kus kostja ei teavitanud hagejat laua ostmisel, et alkoholi sattumine laua pinnale on keelatud. Selline keeld ei ilmne ka kostja kodulehelt. 3 2-21-8624 Müüdud söögilaud ei vastanud ka

§ 217

lg 2 p 6 järgi lepingutingimustele, sest tavapäraselt on mõistlikul isikul õigus eeldada, et söögilaua peale (sh puhastusvahendi koostises) võib sattuda alkohol, ilma et see söögilauda jäädavalt kahjustaks. Kuna puudus ilmnes vähem kui kuue kuu jooksul alates söögilaua müümisest, kehtib

§ 217

lg 2 järgi eeldus, et puudus oli olemas juba laua üleandmise ajal ja kostja vastutab selle puuduse eest. Kostja rikkus lepingut oluliselt

§ 116

lg 2 p 1 tähenduses, sest hagejal oli söögilauda ostes õigustatud ootus, et söögilauda on võimalik sihtotstarbeliselt kasutada ja puhastada, ilma et laua välisilme saab rikutud. Kostja rikkumist saab

§ 223

lg 1 järgi pidada oluliseks ka seetõttu, et hageja palus kostjal laua asendada, kuid kostja keeldus sellest. 3.

1. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi, hindas tõendeid vääralt ja jõudis seetõttu ebaõigetele järeldustele. Maakohus jättis vaidlust lahendades kostja vastuväited ja viited Riigikohtu lahenditele tähelepanuta ning seetõttu otsuse olulises osas põhjendamata. Kostja esitas maakohtus vastuväited, et praegusel juhul ei ole müüja vastutuse tingimused täidetud ning puudus tulenes hagejast, sh ei tutvunud hageja enne söögilaua puhastamist hooldusjuhendiga ning kasutas puhastuslappe, mis olid mõeldud professionaalseks kasutamiseks, s.o värvide, õlide ja muude raskelt eemaldatavate ainete eemaldamiseks. Kostja tõendas hageja allkirjastatud tellimuse ja mööblisalongi fotoga, et hooldusjuhend oli hagejale teatavaks tehtud. Maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja vastuväidete ja tõendite kohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
4. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (alates
5. jaanuarist 2022 kehtivas redaktsioonis vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole), menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 598 eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue ülal nimetatud piirmäära, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. 4 2-21-8624
6. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
7. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus.
8. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja rikkus oluliselt müügilepingut, mistõttu oli hagejal õigus müügilepingust taganeda ja nõuda kostjalt söögilaua eest tasutud raha tagastamist. Samas ei ole maakohus võtnud seisukohta kõigi kostja esitatud vastuväidete kohta, mistõttu parandab kolleegium selle vea alljärgnevaga. 9.
9. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 100

järgi on võlasuhtest tuleneva kohustuse mittekohane täitmine kohustuse rikkumine ning kui võlgnik on kohustust oluliselt rikkunud, võib võlausaldaja

§ 101

lg 1 p 4 ja § 116 alusel lepingust taganeda ja nõuda

§ 189alusel lepingu alusel üleantu tagastamist või hüvitamist.

Müüja on rikkunud müügilepingut mh siis, kui müüdud asi või selle juurde kuuluvad dokumendid, sh asja eesmärgipäraseks ja ohutuks kasutamiseks mõeldud juhendid ei vasta lepingutingimustele

§ 217ja § 217¹ tähenduses (vt Riigikohtu 18.

märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-14, p 12). Seejuures hinnatakse müüja vastutust mitmete erisätete alusel, millest tulenevalt vastutab müüja müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (

§ 218

lg 1), 2) puudus ei tulenenud ostjast (

§ 101

lg 3), 3) ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (

§ 218

lg 4), 4) sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (

§ 221

lg 2) ning 5) ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul (tarbijale müügi puhul kahe kuu jooksul) pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (

§ 220

lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (

§ 221

lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (

§ 221lg 1 p 2) (vt ka Riigikohtu 8.

veebruari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19 ja
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21). Praegusel juhul rikkus kostja oma müügilepingust tulenevaid kohustusi, sest hagejale müüdud söögilaud ei vastanud lepingutingimustele, kuna seda ei olnud võimalik tavapärasel viisil kasutada, s.o tavapärase alkoholi sisaldava puhastusainega puhastada, ning kostja ei teavitanud sellest eripärast hagejat. Selline puudus oli olemas juba siis, kui kostja andis söögilaua hagejale üle, sest lauaplaat oli ilmselt tehtud sellisest materjalist, mida ei võinud puhastada alkoholi sisaldava puhastusainega, ilma et sellele tekiks püsiv kahjustus. Sellist puudust ei saanud aga hageja laua ülevaatamisel avastada ning selline puudus ei tulenenud hagejast. Kuigi puudus ilmnes pärast seda, kui hageja puhastas söögilaua pinda, ei teadnud ega pidanudki hageja teadma, et söögilaua pind on sellisest materjalist, mida ei või alkoholi sisaldava puhastusainega puhastada, sest söögilaua tooteinfost ega kostja avaldatud söögilaua hooldusjuhendist ei nähtunud, et lauda ei või alkoholi sisaldava puhastusainega puhastada. Asjaolu, et hageja 5 2-21-8624 kasutas puhastamiseks professionaalseks kasutamiseks ettenähtud puhastuslappe, ei anna alust järeldada, et hageja ise põhjustas söögilaua pinnakahjustuse ja rikkus hooldusjuhendit. Seda, et puhastuslapid olid lahustava toimega ja mõeldud värvide, õlide ja muude raskelt eemaldatavate ainete eemaldamiseks, ei ole kostja tõendanud. Kostja esitatud ohutuskaart seda ei tõenda. Ohutuskaardi kohaselt oli aine kasutatav desinfektandina ning selles sisaldus ohtlike komponentidena etanool ja propan-2-ol, mis on alkoholid. Seega sisaldasid puhastuslapid alkoholi ja nendega ei oleks võinud puhastada alkoholitundlikke pindu. Sellest, et hagejale müüdud söögilaua pind oli tundlik alkoholi sisaldavatele puhastusainetele, ei ole aga kostja hagejat teavitanud. Iseenesest on õige kostja väide, et kostja teavitas hagejat söögilaua hooldusjuhendist ja hageja pidi enne söögilaua puhastamist sellega tutvuma. Samas ei sisaldanud hooldusjuhend keeldu puhastada söögilauda alkoholi sisaldava puhastusainega, mistõttu võis hageja heas usus hooldusjuhendit järgides puhastada söögilaua klaaspinda alkoholi sisaldava puhastusainega ega ole sellega rikkunud hooldusjuhendit. Lisaks teavitas hageja kostjat puudusest vähem kui kuu aja möödudes müügilepingu sõlmimisest, mistõttu ei ole hageja ka minetanud õigust kostja lepingurikkumisele tugineda. Ülaltoodut arvestades ei anna kostja maakohtule esitatud vastuväited alust teha maakohtust erinevat otsust. 9.
4. Lisaks heitis kostja maakohtule ette materiaalõiguse normi väära kohaldamist, kuid ei ole apellatsioonkaebuses oma väidet täpsustanud. Maakohtu otsuse põhjenduste alusel ei tähelda ringkonnakohus sellist rikkumist. 9.
5. Kostja heitis maakohtule ette ka tõendite väära hindamist, kuid ei ole toonud esile, millist tõendit maakohus asjas vääralt hindas ja millised järeldused olid seetõttu väärad. Kostja väited puudutavad üksnes seda, et maakohus jättis tema esitatud tõendid arvestamata. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebust selliselt, et kostja heidab maakohtule ette üksnes seda, et maakohus jättis kostja esitatud vastuväited tähelepanuta ja neid kinnitavad tõendid hindamata. Selle kohta võttis aga kolleegium juba ülal seisukoha. 9.
6. Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi viisil, mis annaks põhjust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.
7. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
8. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (125 eurot). (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 6