KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2022. a, Tallinn Kohtuasja number 2-17-3784 Kohtuasi Q avaldus

Art. 9Rn 6 ja Mü

KoFamFG/Gottwald, 3. Aufl. 2019,

Art. 9, Rn 2).

Eeltoodu kohaselt saab vanem Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 alusel taotleda oma hariliku viibimiskoha kohtult üksnes kohtu poolt määratud ja täitmisele pööratava suhtlust korraldava kohtulahendi muutmist. Brüssel II bis määruse art 41 lg 1 järgi tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma selle tunnustamist vastustamata suhtlusõigust, mis on antud ühes liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega, ning isegi siis, kui siseriiklik õigus ei näe ette suhtlusõigust andva kohtuotsuse täitmist seaduse alusel, võib otsuse teinud kohus kuulutada, et kohtuotsus on kõigist kaebustest olenemata täitmisele pööratav. Seega, kuigi suhtlust korraldava määruse täitmiseks teises liikmesriigis ei pea ülaltoodu kohaselt lapse hariliku viibimiskoha riigis kohtulahendit tunnustama ja see on vahetult täidetav, peab muudetav kohtulahend olema Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 kohaldamiseks selle teinud kohtu asukoha riigis täidetav või peab kohus olema tunnistanud selle täidetavaks (vt MüKoBGB/Heiderhoff, 8. Aufl. 2020,

Art. 41, Rn 12).

Kuigi Brüssel II bis määruse art 40 lg 2 järgi võib vanem taotleda ka suhtlusõigust puudutava kohtulahendi tunnustamist ja täitmisele pööramist, peab ka selleks olema kohtulahend Brüssel II bis määruse art 28 lg 1 järgi lahendi teinud liikmesriigis täitmisele pööratav. Sellist suhtluskorda, mida ei saa lapse uues hariliku viibimiskoha riigis Brüssel II bis määruse art 41 lg 1 järgi vastavalt art-le 47 täitemenetluse korras täita, ei ole vaja muuta, sest sellel ei ole lapse uues hariliku viibimiskoha riigis suhtluskorra täitmise aspektist õiguslikku tähendust. Sellisel juhul tuleb täidetava suhtluskorra määramiseks pöörduda Brüssel II bis määruse art 8 lg 1 järgi lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole. Praegusel juhul ei olnud ka eelnimetatud tingimus täidetud, sest maakohtu suhtlust korraldav

1. septembri
2. a määrus ei olnud seaduse ega kohtumääruse järgi sundkorras täidetav. 10 2-17-3784 Isegi kui pidada suhtlust korraldavat määrust TsMS § 478 lg 4 tähenduses vanemate vahel (vabatahtlikult) täidetavaks, ei ole see sundtäidetav. Riigikohus on leidnud, et enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav (vt Riigikohtu üldkogu
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 16). Sama tuleneb ka TsMS § 563 lg-st 8, mille kohaselt saab lapsega suhtlemise tagamiseks viia täitemenetluse läbi üksnes siis, kui kohus on lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel määranud, milliseid sunnivahendeid tuleb kohaldada. Nagu ülal märgitud, oli seadusandja tahe säästa last ja hoiduda suhtluskorra täitmisest täitemenetluses ning sel eesmärgil ei ole Eesti kohtute suhtlust korraldavad määrused sundtäidetavad (alates
5. septembrist 2022 regulatsioon muutub ja suhtlust korraldav määrus on TsMS § 562¹ lg 3 järgi üldjuhul viivitamata täidetav). Eelnevat arvestades ei ole lapse teise liikmesriiki elama asumise puhul praegu vajadust pöörduda Eesti kohtu poole suhtlusõiguse muutmiseks, v.a juhul, kui suhtlust korraldav kohtulahend on tunnistatud sundkorras täidetavaks. Praegusel juhul ei nähtu Harju Maakohtu
6. septembri
7. a määrusest, et maakohus oleks tunnistanud kohtumääruse sundkorras või viivitamata täidetavaks. 20.2.
8. Viimaks märgib kolleegium, et lapse varasema hariliku viibimiskoha riigi kohtu alluvus säilib Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 järgi üksnes kolme kuu jooksul alates lapse teise liikmesriiki elama asumisest ning pärast seda tuleb igal juhul pöörduda vanema suhtlemise korraldamiseks Brüssel II bis art 8 lg 1 järgi lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole. Praegusel juhul on isa esitanud Eesti kohtule algse avalduse iseenesest tähtaegselt, kuid see ei ole esitatud Brüssel II bis määruse art 9 lg-s 1 sätestatud eesmärgil, s.o täitedokumendi muutmiseks. Maakohtu määruse muutmist, küll üksnes laste sõidukulude kandmist puudutavas osas, taotles isa alles
9. aprillil 2018, kuid selleks ajaks oli ülal nimetatud tähtaeg juba möödas.
10. Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei kohaldu praegusel juhul Brüssel II bis määruse art 9 lg 1 ning Eesti kohus ei ole selle järgi pädev isa avaldust lahendama. Seetõttu tuleb avaldus jätta TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel koosmõjus TsMS § 447 lg-ga 1 läbi vaatamata. Kuna avaldus tuleb jätta läbi vaatamata, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel menetlusosaliste muid menetluses esitatud väiteid ja taotlusi.
11. Kolleegiumi hinnangul tuleb praeguse asja menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 II lause alusel kummagi vanema enda kanda. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle menetlusosalise kanda, kelle kahjuks tehti lahend. Ka avalduse läbi vaatamata jätmise korral tuleks menetluskulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 jätta üldjuhul avaldaja kanda. Samas juhul, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus TsMS § 172 lg 1 II lause järgi otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on leidnud, et kuigi TsMS § 172 lg 7 järgi jätab kohus üksnes avalduse alusel algatatavas hagita asjas avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud avaldaja kanda, ei reguleeri TsMS § 172 otseselt seda, kelle kanda jäävad menetluskulud juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb läbi vaatamata. Hagita menetluse avalduse läbi vaatamata jätmise korral saab kohus jaotada menetluskulud mh TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt, arvestades seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (vt Riigikohtu
12. mai
13. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p-d 11–14). 11 2-17-3784 Praegusel juhul on menetluses kulud tekkinud üksnes vanematel ning kolleegiumi hinnangul on õiglane jätta kummagi vanema menetluskulud tema enda kanda. Kuigi isa esitas maakohtule avalduse, mis tuleb jätta läbi vaatamata, sest Eesti kohus ei saa pärast laste Saksamaale kolimist lahendada isa ja laste suhtlusõigust puudutavat kohtuasja, ei nähtu asja materjalidest, et isa oleks esitanud lepitusmenetluse avalduse pahatahtlikult või teadvalt valele kohtule. Samuti ei saaks isa lepitusmenetluse avaldusega kohtu poole pöördumist pidada kohtualluvuse olemasolu korral selgelt põhjendamatuks. Maakohus oli
14. septembri
15. a määrusega lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse mh laste viibimiskoha määramise osas, mis andis emale võimaluse asuda lastega Saksamaale elama, ning määranud ka isa ja laste suhtlemise korra selliselt, et lapsed pidid käima regulaarselt Eestis isaga kohtumas. Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt ei viibinud lapsed 2017/
16. a koolivaheajal Eestis ega kohtunud isaga kohtumääruses ette nähtud ulatuses. Kohtuasja materjalide kohaselt on ema küll selgitanud, et 2017/
17. a koolivaheajal jäi kohtumine ära lapse vigastuse tõttu, kuid hiljem on ema olnud läbivalt seisukohal, et suhtlemiskorda ei saa täita, kuna lapsed, eriti noorem laps ei soovi isaga kohtuda. Arvestades seda, et lapse vanemast võõrdumise aga ka lapse vastuseisu korral on lapsega koos elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks (vt Riigikohtu
18. märtsi
19. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 18), on praeguse kohtuasja menetlust alustatud ja see on jätkunud ka emast tingitud põhjustel. Kuna mõlemal vanemal oli kohtumenetluses õigusteadmistega lepinguline esindaja, st kulusid kandsid mõlemad vanemad, mitte ainult üks, siis on ka sellest aspektist tulenevalt õiglane jätta kummagi vanema menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 12