2-20-5466/96

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 15.12.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-5466 Kohtuasi Pärnu linna (Pärnu Linnavalitsuse kaudu) avaldus Y ja X vastu lapse hooldusõiguse piiramiseks ja lapsele eestkostja seadmiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 15.04.2021 määrus ja 21.04.2021 täiendav määrus Kaebuse esitaja ja liik Y määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu), esindaja Irma Vaher Puudutatud isikud: Q (alaealine laps, isikukood XXXXXXXXXX), viibimiskoht XXX Lapse esindaja RÕA korras advokaat Deivi Vaht Y (alaealise lapse ema, isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Jelena Smorodina X (alaealise lapse isa, isikukood XXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 15.04.2021 määrus ja 21.04.2021 täiendav määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
2. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid.
3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste enda kanda, välja arvatud lapsele määratud esindaja kulud, mis jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluse käik
4. Pärnu linn (Pärnu Linnavalitsuse kaudu, avaldaja) esitas 13.04.2020 Pärnu Maakohtule avalduse Y (ema/puudutatud isik II) hooldusõiguse piiramiseks või peatamiseks ning X (isa/puudutatud isik III) hooldusõiguse piiramiseks Q (laps/puudutatud isik I) suhtes ning lapsele eestkostja määramiseks. Kohus eraldas 15.04.2020 esialgse õiguskaitse korras lapse perekonnast, piiras vanemate isikuja varahooldusõigust lapse suhtes ja määras ajutiseks eestkostjaks avaldaja kuni 15.10.
5. Kohus määras 26.06.2020 esialgse õiguskaitse korras ema ja lapse vahel suhtluskorra. Kohus eraldas 15.10.2020 esialgse õiguskaitse korras lapse perekonnast, piiras vanemate isikuja varahooldusõigust lapse suhtes ja määras ajutiseks eestkostjaks avaldaja kuni 15.04.2021 ning muutis kehtivat suhtluskorda. Kohus muutis 12.02.2021 määrusega 15.10.2020 määratud suhtluskorda. Kohus lahendas avalduse 15.04.
6. Kohus tegi 21.04.2021 täiendava määruse eestkostja ülesannete kohta. Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
7. Avalduse kohaselt tegeles linn perega alates novembrist
8. Ema ja poeg elasid kaheliikmelise perena 2-toalises korteris. Ema kasvatas last üksinda. Ema käis tööl ja tema sissetulek võimaldas majanduslikus mõttes rahuldavalt hakkama saada. Elupind oli puhas ja korralik, kõik mugavused olemas. Lapsel oli oma tuba koos laua, voodi ja kapiga. Pere kaks vanemat last olid aastaid tagasi perest eraldatud ema füüsilise väärkohtlemise tõttu. Isal oli hooldusõigus, kuid ta lapse kasvatamises ei osalenud ja lapsele ülalpidamist ei andnud. Lapse suhe isaga oli katkenud. Puudutatud isik I õppis XXX X. klassis. Probleeme käitumise ja õppimisega esines poisil alates esimesest klassist. Need olid ajas süvenenud, vaatamata sellele, et spetsialistid kasutasid probleemide lahendamiseks toetavaid meetmeid. Poisil esines probleemset ja agressiivset käitumist nii eakaaslaste kui täiskasvanutega. Ta ei allunud korraldustele, tunnis kaasa ei teinud, endale raskematest tundidest läks ära, valetas emale, et ta oli koolis. Käitumine muutus kohati vägivaldseks ja viitas ajas kasvavale ohtlikkuse tõusule. Puudutatud isik I võttis kooli kaasa noa ja mängupüssi, lubades kaasavõetud esemetega kõike elavat hävitada, samuti kahju teha (nt loitsudega hävitada ja kirvega inimesi raiuda tükkideks). Ema oli veendunud, et kool valetab lapse omavolilise tundidest lahkumise kohta ehk teisisõnu eitas probleemi. Eriolukorra ajal ei täitnud laps õpiülesandeid. Täiendavad käitumise probleemid olid seotud klassikaaslaste ja kooli personali löömisega, verbaalse agressiivsuse, tunni segamisega, õppetööst keeldumisega, õpetaja korralduste eiramisega, pideva kaaslaste ja õpetajate ähvardamisega. Poiss varastas koolikaaslaste asju, hulkus tänavatel ja rikkus avaliku korra reegleid. Puudutatud isikul I olid sagenenud kokkupuuted politseiga, nii seoses konfliktidega koolis, varguste kui naabrite vara kahjustamisega. Kokku oli ema ja poja tegevusega politsei juures 26 erinevat juhtumit. Sotsiaalsed suhted emal ja lapsel väljaspool kodu sisuliselt puudusid. Lapsel eakaaslastest sõpru polnud ning seda vanem ei soovinud. Ema lõi lapse jaoks kõik tingimused emotsionaalse isolatsiooni kujunemiseks. Ema ei arvestanud lapse arenguvajadusi ja isoleeris lapse sotsiaalsetest suhetest. Seeläbi oli pärsitud ka sotsiaalsete suhete kaudu õpitavad probleemide lahendamise oskused ja moraali areng. Vanem ei teinud koostööd ei kooli ega lastekaitsega, ignoreeris spetsialiste ja nende nõuandeid. Poisi käitumine muutus igapäevaga järjest enam ühiskonnavaenulikuks, mis viitas sellele, et ema vanemlikud oskused polnud piisavad. Ema ei 2 mõistnud lapse arenguvajadusi ning valida selleks toetavaid kasvatusmeetodeid. Vanem ei teinud koostööd lapse abivajaduse lahendamiseks ning sekkumata jätmisel võib abivajavast lapsest saada hädaohus olev laps. Eestkosteasutus kohustas ettekirjutusega vanemat tegema lapse huvidest lähtuvalt koostööd, millele ema ei reageerinud, ta keeldus koostööst, ignoreeris probleeme ja eiras tehtud ettekirjutusi. Ema seisukoht
9. Ema vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lapse huvid ja turvalisus turvakodus viibides polnud tagatud. Ema oli suuteline hooldusõigust teostama. Ema pöördus korduvalt poja huvide kaitseks politsei poole. Lapsel oli kodus tagatud privaatsus, hoolitsus ja õppimistingimused. Lapsel olid analoogsed probleemid nagu kodus elades ja hinded olid sarnased. Isaga suhtlemine polnud lapse huvides ning vendadele tuli anda aega lapsega suhtlemisel. Isa seisukoht
10. Isa oli nõus, et tema vanema hooldusõigust piiratakse, poeg paigutataks laste-ja noorte turvakeskusse ja lapse eestkostjaks määratakse linn. Lapsel oli Lastekülas elamisel palju parem keskkond. Seal puudus moraalne surve ema poolt. Ema juures oli lapse heaolu ja arengut kahjustav keskkond, kus laps oli nagu vanglas. Isa selgitas, et ta alles taastab suhteid lapsega, suhtlemine sai võimalikuks alles peale lapse perest eraldamist. Isa oli perest lahus elanud seitse aastat. Isa soovis väga lapsega suhtlemist jätkata ning suhted lapsega taastada. Töö tõttu (kaugsõidu autojuht) viibis ta sageli Venemaal. Sellel ajal võis poiss suhelda isa õega (lapse tädi), kellega poiss oli kohtunud ja kellele meeldis lapsega suhelda. Lapse huvides oli edasine viibimine emast eemal perekodus, kus laps saab elada ja õppida normaalses keskkonnas. Ema blokeeris lapse ja isa, isapoolsete sugulaste ning ka lapse ja vanemate vendade suhtlemise täielikult ning kellelgi ei õnnestunud väga pikka aega poisiga suhelda. Puudutatud isik I ei saanud kuhugi vabalt minna ega kellegagi suhelda. Lapsele määratud esindaja seisukoht
11. Lapsele määratud esindaja toetas avaldust. Puudutatud isikul I puudus täielikult sotsiaalne suhtlusvõrgustik ja turvaline kiindumussuhe emaga. Vanem ei suutnud mõista lapse vajadusi ega neid vajalikul määral rahuldada. Ema lõi lapsel ümbritsevast maailmast negatiivse pildi: ühiskonnas oli kõik valesti, tahetakse korterit ära võtta, jälitatakse, koolis esinevaid probleeme eiratakse, ühiskondliku elu reeglite rikkumist ei tunnistata jne. Puudutatud isiku I suhtumine sotsiaalsesse ellu polnud eakohane, vaid oli pideva vaimse töötlemise tagajärg. Usaldus kooli vastu oli kadunud, ema lõi pojale väära maailmapildi, kus tema seisukoht ümbritsevatele väärtustele oli vastuvaidlematult ainuõige. Kolmandate isikute negatiivsetele hinnangutele ja kaebustele ei otsitud kodus põhjusi. Ema andis lapsele väära enesekindluse, et teiste autoriteetsete isikute ettepanekuid ja märkusi ei pea tähele panema. Laps käitus ema heakskiidul ja aktsepteeritud viisil. Ema polnud võimeline tagama lapsele arenemisvõimelist elukeskkonda. Laps ei suutnud iseendas midagi positiivset nimetada ja andis negatiivseid hinnanguid nii enda, mineviku kui tuleviku kohta. Isa polnud aastaid lapse kasvatamises osalenud. Laps oli isast võõrdunud, neil puudub igasugune hingeline side ja polnud eeldusi arvata, et isa hakkaks tulevikus lapse kasvatamise vastu huvi üles näitama. Oluline oli reguleerida vanemate ja lapse vahelist suhtlemisõigust, kuna vähemalt lapse ema puhul esines oht, et ta kuritarvitab suhtlemisõigust ja suhtlemise intensiivsus kurnab last. Lapse seisukoht
12. Kohus kuulas puudutatud isikut I ära kaks korda (19.08.2020 ja 24.03.2021). 3 Esimesel kohtumisel oli laps kinnine ja pinges. Puudutatud isik I ei soovinud elada lastekodus, ema arvates polnud tal lastekodus hea olla. Kohtu küsimusele, mis talle lastekodus meeldib, muutus laps palju rõõmsamaks, rääkides väljas ja rannas käimisest, laagrist, ekskursioonidest. Emaga koos nad väljas ei käinud. Vahel käisid poes ja turul. Emaga koos kodus puhkasid ja vaatasid televiisorit. Ema rääkis, et poeg ei tohi jääda üksi, vaid peab olema temaga koos. Laps polnud bussiga sõitnud, kinos, teatris, näitustel, laatadel, suveüritustel, pargis, rannas, mere ääres ega suvel ujumas käinud ega väljaspool kodu aega veetnud. Emaga kodus olid suhted väga head. Ema usub teda, mitte naabrit ega õpetajaid ega politseid. Eelmise aastal ta õpetajatega ja teiste lastega koolis läbi ei saanud. Mõnikord laps ei rääkinud emale asjadest või ei rääkinud tõtt, vaid valetas, kuna ta ei tahtnud ema kurvastada. Laps tundis ennast sageli süüdi, et ema oli kurb ja et varjab ema eest asju. Laps eitas probleemide olemasolu naabritega, politseiga ja koolikorra rikkumisi. Kui kohus selgitas, et kohtul olid politsei väljavõtted probleemidest ja küsis miks puudutatud isik I kohtule ausalt ei vasta, siis sai puudutatud isik I pahaseks ja ütles, et naaber ei salli teda ja valetab kogu aeg. Tunnistas sageli koolist puudumist, tundides lärmamist, kaklemist, prügi loopimist, ähvardamist võtta nuga kooli kaasa. Isaga kontakti polnud. Isa reetis pere ja häälestas palju inimesi pere vastu ja sõitis ise minema. Isaga suhelda ei tahtnud. Vendadega ei suhelnud. Teisel ärakuulamisel oli lapse suhtlusviis muutunud oluliselt avatumaks. Puudutatud isik I arvas, et elu Lastekülas oli hea, ta on sealse eluga rahul. Väljas käia ei soovinud. Suhted isa ja vendadega olid head. Ema ei tahtnud, et ta suhtleks isa ja vendadega. Puudutatud isik I tahtis nendega suhelda ka kodus olles. Poeg ei tahtnud ema tundeid riivata, muidu ema solvub. Lapse suhtles isa õega, kelle juures meeldis tal külas käia. Kui ta peaks koju ema juurde tagasi minema, siis oleks kahju, sest siis ta enam ei saaks tädi juures käia. Edasise elu osas leidis poiss, et ta tahtis olla nii kodus kui ka Lastekülas. Reedel ja laupäeval tahtis olla ema juures kodus koos ööbimisega ja siis ülejäänud päevad olla Lastekülas. Praegu politseiga pahandusi polnud. Koolis läks paremini kui varem, hinded olid head. Koolis tekkis hea sõber. Maakohtu määrus
13. Maakohus rahuldas avalduse. Kohus piiras ema ja isa isiku- ja varahooldusõigust lapse suhtes täies ulatuses ning määras lapse eestkostjaks avaldaja kuni lapse täisealiseks saamiseni so. 17.03.
14. Kohus määras, et eestkostjal on eestkostetava suhtes täielik vara- ja isikuhooldusõigus, sh. on eestkostja kohustatud paigutama lapse turvalisse kasvukeskkonda, hoolitsema lapse tervise – ja haridusküsimustel lahendamise eest ning hoolitsema lapse varaliste õiguste eest, lähtudes oma tegevuses lapse parimatest huvidest. Lapsevanematele jäi alles lapsega suhtlemise õigus. Kohus määras kindlaks lapsevanemate ja eestkostjaga kooskõlastatud lapse ja vanemate suhtlemise korra alljärgnevas sõnastuses: − puudutatud isik I kohtub emaga paarisnädalavahetustel, ning isaga (või lapse isapoolse tädiga) paaritutel nädalavahetustel. Laps veedab vanema juures vähemalt ühe päeva nädalavahetusel (kas laupäeval või pühapäeval) ajavahemikus kella 11.00 kuni 17.00-ni. Eestkostja igakordsel eelnevalt antud kirjalikul nõusolekul võib laps jääda vanema juurde ka ööbima; − lapsevanem tuleb lapsele järgi ja toob lapse külastusaja lõpus perekoju, XXX asuvasse peremajja tagasi. Lapsevanemad kohustuvad hoiduma mistahes konfliktidest peremaja töötajatega lapse üleandmisel; − laps ei lähe kohtumistele üksinda ning juhul kui lapsevanem on külastusajal tööl, kohtumisi ei toimu. Ajal, mil laps viibib perekodu poolt korraldatavatel üritustel või väljasõitudel, kohtumisi vanema ja lapse vahel ei toimu ning ärajäänud kodukülastusi ei asendata; 4 − piirata vanemate telefonisuhtlust lapsega selliselt, et üksnes lapsel on oma valiku ja soovi korral õigus helistada kummalegi vanemale vähemalt 1 korra nädalas perekodu telefonilt kella 15.00-st kuni 19:00-ni. Kõne eelduslik kestvus on 10 minutit, sealjuures on lapsel õigus kõne endale sobival ajal lõpetada. Kõik telefonikõned toimuvad lapse jaoks turvalises ja kontrollitavas keskkonnas, perekodu personali juuresolekul ning lapse poolel tuleb kasutada kõigi kõnede algusest lõpuni valjuhääldi režiimi. Perekodu personalil on õigus lapse poolel kõnesse laste turvalisuse huvides viivitamatult sekkuda ja vajadusel kõne katkestada nt. juhul kui kõnes kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid, mõjutatakse lapsi viisil, mis kahjustab nende arengut, psüühikat või on halvustava sisuga lapsi ümbritseva turvakodu personali ja keskkonna suhtes; − juhul kui vanema käitumine kohtumiste ajal kahjustab lapse huve, on eestkostjal on õigus piirata lapse ja vanema kohtumiste sagedust või kohtumised ära jätta. Kohus jättis lapsele määratud riigi õigusabi kulud ja kohtuekspertiisikulu 1 140 eurot Eesti Vabariigi kanda ning muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 21.04.2021 täiendas maakohus 15.04.021 määrust eestkostja kindlaksmääramise osas ja lisas määruse resolutsioonile järgmised p-d: aruandekohustuse eestkostjal tuleb esitada kohtule ühe kuu jooksul alates kohtumääruse jõustumisest kirjalik aruanne eestkostetava Q vara kohta seisuga 15.05.2021; eestkostja peab esitama kohtule iga-aastase kirjaliku aruande eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta hiljemalt
15. aprilliks alates 15.04.2022.“
16. Kohus leidis, et avaldus vanemate hooldusõiguse piiramiseks oli põhjendatud. Kohus lahendas avaldust tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 1 ja 2 alusel hagita menetluses ning lähtus avalduse lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg-st 2, § 124 lg-st 1, § 135 lg-st 1 ja 2, 123 lg-st 1, § 134 lg-st 1 ja 3, § 136, § 143 lg-st 1, § 140 lg-st 1 ning lastekaitseseaduse (LKS) § 31 lg 1p-st 1, § 6, § 28 lg-st 1, 2, 3, § 30, § 26, § 24 lg-st 1 ja §
17. Puudutatud isik I eraldati emast 15.04.2020 esialgse õiguskaitse määrusega. Lapse ajutiseks eestkostjaks oli avaldaja. Lapse isa polnud lapse eest kuni avalduse esitamiseni hoolt kandnud, elatist ei tasunud, samuti ei teostanud ta vanema hooldusõigust. Puudutatud isik I oli abivajav laps. Kohus leidis seda juba 15.04.2020 esialgse õiguskaitse määruses. Puudutatud isikul I olid käitumuslikud häired alates koolitee algusest ning koostöö vanemaga oli järjest vähenenud, lapse käitumishäired suurenesid ning laps asus toime panema õigusrikkumisi, lisaks ähvardas ümbritsevaid vägivallaga ja võttis ähvarduste kinnitamiseks kooli kaasa noa. Ema eitas lapse käitumisprobleeme ning õigusrikkumisi, süüdistas lapse õigusrikkumistes kõiki teisi ümbritsevaid isikuid alates naabritest ja lõpetades politsei, lastekaitsetöötajate ning Eesti Vabariigiga. Linnal polnud alates 15.04.2020 emaga võimalik olnud koostööd teha, ning perest eraldamise ja ajutise eestkoste ajal ema korduvalt ründas verbaalselt eestkosteasutuse töötajaid, rikkus perekodu rahu ja korda ning kahjustas telefonisuhtluste ja kodukülastuste teel lapse suhet eestkosteasutusega. Ema ei mõistnud lapse vajadusi ega hoolitsenud lapse heaolu eest. Ema mõjutas lapse vaimset ja emotsionaalset tervist. Ema ei võimaldanud lapsel suhelda teise vanemaga. Kuni käesoleva ajani ei julge laps emale isaga toimuvaid kohtumisi ega oma soovi isaga ja teiste sugulastega suhelda isegi mainida. Puudutatud isiku I korduvatest ärakuulamistest nähtuvalt oli lapses seni säilinud ema poolt sisendatud tõekspidamisi suletud ehk ema sõnul „koduse eluviisi“ ainumõeldavusest, millega oli otseses vastuolus lapse rahulolu turvakodus viibides uute elamuste, külaskäikude, vahelduvate sündmuste ja uute kogemuste ning iseseisva tegutsemise osas. Lapsele tekkis aasta jooksul minapilt ning laps ei juhindunud oma tegemistes soovist „ema mitte kurvastada“, vaid 5 teadvustas omaenda isiksust, vajadusi ja eelistusi. Kaasnevaks positiivseks efektiks oli õigusrikkumiste puudumine ja õppetöö ning koolielus osalemise paranemine. Samuti oli ema korduvalt üle tähtsustanud perekodus toimunud kasvandike vahelisi konflikte, pöördunud politseisse ja süüdistanud lastekaitsetöötajaid lapse kahjustamises. Kohus vestles lapsega ja ta ei olnud kummaski vestluses välja toonud probleeme, konflikte ega füüsilist vägivalda turvakodus viibimise ajal. Vastupidi, laps ise hindas oma viibimist turvakodus positiivselt, ning soovis ka edaspidi elada turvakodus ja ema nädalavahetustel külastada. Ema ei suutnud mõista abipakkumiste olemust ega vajalikku abi vastu võtta. Emal puudusid tervislikud põhjused hooldusõiguse peatamiseks. Seega oli ema teadlik ja tahtlik käitumine tekitanud olukorra, kus lapse vaimne ja sotsiaalne areng oli pärsitud ning see oli selgelt väljendunud õigusrikkumistes, koolikorra rikkumises ning konfliktides koolis ja vajaduses erining tugiõppeteenuste järele. Kuna ema käitumine ajas ei paranenud ning koostöö asemel lastekaitsega asus ema kahjustama lapse suhet eestkostja ja kõigi lapsega tegelevate eestkosteasutuse töötajatega, siis ei saanud poisile perekonnas viibides abi ega vajalikke tugiteenuseid osutada. Lisaks asus laps kohtumenetluse aja uuesti suhtlema isa, isapoolse tädi ja täiskasvanud vendadega. Laps kartis emale oma suhtlemisest isaga rääkida ning palus kõik isasse puudutava ka eestkosteasutusel ema eest varjata, et ema mitte kurvastada. Laps korduvalt varjas oma suhtlust isa, isapoolse tädi ja vendadega ema eest. Laps varjas ema eest soovi minna aega veetma veekeskusesse, laagrisse, kinno ja teatrisse, ning palus lastekaitsetöötajatel emale teatada, et laps ei saanud kohtumistele minna, sest laps ei ole julenud emale öelda, et ta eelistab endale huvitavaid tegevusi emaga kodus viibimisele. Praegusel juhul polnud võimalik kohaldada täiendavaid perekonda toetavaid abinõusid. Kõik aastate jooksul varasemalt rakendatud kohaliku omavalitsuse meetmed ei andnud tulemust ning kokkuvõttes oli olulisel määral kahjustada saanud lapse eakohane sotsiaalne areng, perekondlikud suhted ning laps asus panema toime õigusrikkumisi. Perest eemaldamisega lapse areng muutus, ta omandas sotsiaalsed oskused, muutus tasakaalukamaks, õppetöö stabiliseerus, lapsele olid kättesaadavad vajalikud tugiteenused. Seega oli lapse perest eraldamisel lapse arengule ja käitumise korrigeerimisel olnud ilmne positiivnet mõju.
18. Käesoleva juhul tuli piirata ka isa vanema hooldusõigust. Isa jättis lapse ema juurde hooletusse ning ta ei osalenud lapse ülalpidamises ega tundnud huvi lapse käekäigu vastu. Samuti ei kasutanud ta lastekaitse abi ega pöördunud kohtu poole lapsega suhtlemise õiguse realiseerimiseks. Isa oli lapsele võõras inimene, kes alles taastab suhteid lapsega. Isa kinnitas, et tal pole võimalik tööst tulenevalt lapse hooldusõigust teostada. Lapsele oli vajalik stabiilne, hooliv keskkond, tugiteenuste olemasolu ja lapse sotsiaalsete oskuste arendamine. Isa polnud suuteline lapsele seda keskkonda praegu pakkuma ning oli ise seda kinnitanud. Seega polnud ka lapse isa suhtes võimalik rakendada mingeid täiendavaid meetmeid vanema hooldusõiguse säilitamise osas. Kuna isa polnud seni täitnud lapse ülalpidamiskohustust, siis ei olnud põhjendatud isale ka lapse varahooldusõiguse alles jätmine. Antud juhul oli lapse parimates huvides ka lapse isa hooldusõiguse täielik äravõtmine.
19. Eestkostja seadmise tingimused olid täidetud. Kohus määras tulenevalt PKS § 171 lg-st 1, § 176 lg-st 2 ja § 120 lg-st 1 lapsele kuni tema täisealiseks saamiseni eestkostjaks avaldaja.
20. Käesolevas menetluses reguleeriti korduvalt lapse suhtlemist emaga, mis vajas endiselt reguleerimist, et tagada lapse tervis ja turvalisus viisil, mis võimaldaks parimal viisil realiseerida lapse õigust säilitada suhted ja suhtlemine oma vanematega ilma, et see suhtlemine ohustaks ja kahjustaks lapse sotsiaalseid suhted, eakohast arengut ning hariduse omandamist. Kohus määras lapse ja vanemate vahelise suhtluskorra PKS § 143 lg 1 ja lg 4 alusel. 6 Määruskaebus
21. Ema palus tühistada maakohtu 15.04.2021 määrus p-de 1-8 ja 10 osas ja 21.04.2021 kohtumäärus täies ulatuses, teha vaidlustatud osas uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Alternatiivselt palus ema saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitaja menetluskulud tuli jätta avaldaja kanda. Kohus ei vaadanud asja läbi ammendavalt. Kohus hindas ühekülgselt ja valesti kogutud tõendid, mistõttu tegi ebaõige kohtulahendi. Kohus jättis olulised asjaolud välja selgitamata. Avalduse rahuldamine polnud lapse huvides. Kohus ei tuvastanud, mis abinõusid oli avaldaja ette võtnud varem. Enne lapse perest eraldamist ema käis regulaarselt nii koolis kui ka lastekaitsespetsialisti juures, samuti lastekaitsespetsialisti suunamisel Rajaleidja sotsiaalpedagoogi ning ka psühhiaatri juures. Ema täitis vanemakohustusi ja tegi avaldajaga koostööd. Kohus ei tuvastanud, milline konkreetne oht ähvardas last ema juures kasvatades. Mõistlik oleks olnud teha emale ettekirjutused enne kohtusse pöördumist. Kohus jättis nimetamata varasemalt rakendatud kohaliku omavalitsuse meetmeid, samuti nendest oodatud tulemusi. Ema püüdis igati teha koostööd nii lastekaitsega kui ka kooliga. Vanem tegi seda oma arusaamise ning võimaluste piires. Kohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust eeldada, et tegemist oli hädaohus oleva lapsega. Ema polnud kunagi takistanud lapsel suhelda isaga või sugulastega. Isa polnud ise soovinud lapsega suhelda. Laps polnud ema eest midagi varjanud, kuna suhtlust isa, tädi ja vendadega praktiliselt ei toimunud. Isa õde oli lapsele võõras inimene. Puudutatud isiku I huvides polnud õige sundida võõrast inimest lapsega suhtlema. Kohus tegi lapse ärakuulamisest valesid järeldusi. Esimesel ärakuulamisel polnud laps harjunud elama peremajas. Teine kord suhtles kohus lapsega vahetult enne lahendi tegemist. Laps ootas siis, et saab koju. Puudutatud isik I oli kindel, et kui ta täidab kõiki kohtu korraldusi, siis ta saab koju. Emal oli pojaga tihe side ning seda ei saanud pidada lapsele kahjulikuks. Kohtumenetluse käigus sai ema aru, et poja vajadused olid muutunud. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
22. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja, lapsele määratud esindaja ja isa vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
23. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 koosmõjus §-ga 659 tuleb maakohtu määrus ja seda täiendav määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus ja täiendav määrus on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust neid muuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning sellest tulenevalt ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 koosmõjus § 659 põhjendusi ei korda.
24. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu lahendit ei vaidlustanud lapse isa ja tema suhtes on määrus ühes täiendava määrusega jõustunud. Määruskaebuses ei vaidlustatud maakohtu määrust (resolutsiooni p 9) osas, millega kohus jättis lapsele määratud riigi õigusabi kulud ja kohtuekspertiisikulu Eesti Vabariigi kanda. Maakohtu 15.04.2021 määrus ühes 21.04.2021 täiendava määrusega on TsMS § 466 lg 3 järgi vaidlustamata osas jõustunud. 7
25. Ringkonnakohus võtab määruskaebemenetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde TsMS § 662 lg 3 alusel.
26. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi last kasvatada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rahuldas avalduse õigesti ja piiras vanemate hooldusõigust, määras eestkostjaks avaldaja ning määras lapse ja vanemate vahel suhtluskorra. Isa õiguste piiramine ei mõjuta avalduse rahuldamist ema suhtes. Vanemate hooldusõiguse piiramine on kohtu diskretsioonotsus, millesse kõrgem kohus saab sekkuda vaid juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul maakohtule diskretsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu hinnangul ette heidetav ei ole. Kohus lähtus lapse huvidest. Maakohtu otsustuse kujunemine on järgitav ja arusaadav, kohus hindas esitatud tõendeid nende kogumis ja oli lahendit piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohtu poolt vastuvõetud tõendid ja ema määruskaebuses esitatud seisukohad ei muuda maakohtu määruse seisukohti, pigem kordavad neid ja annavad ringkonnakohtule veendumuse jätta maakohtu määrus muutmata. Maakohus viis nõuetekohaselt läbi menetluse, hindas kogutud tõendeid vastavalt seaduses kehtestatud reeglitele ning ei rikkunud menetlus- ega materiaalõigust.
27. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda ema armastuses poja suhtes ja ema soovi olla hea ema, ka maakohus ei ole vastupidist leidnud. Siiski ei ole see käesoleval juhul piisavaks aluseks määruskaebuse rahuldamiseks, kuna on selge, et ema ei ole suuteline poega kasvatama ja tema eest hoolitsema määral, mis välistaks emaga koos elades lapse heaolu ohtu sattumise. Ema ei täitnud hooldusõigusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning kahjustas oma tegevuse ja tegevusetusega suurel määral lapse huve. Maakohus leidis, et eksisteeris reaalne oht, et lapse huve kahjustav tegevus jätkub ka edaspidi ja ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Maakohus tuvastas, et ohustatud oli lapse koolikohustuse täitmine ja õiguskuulekas käitumine ning eksisteerib oht lapse sattumisele kriminaalsele teele. Ema ei näinud tekkinud situatsioonis ja poja käitumises probleeme. Ema polnud olukorra lahendamiseks ühtegi abinõud ette võtnud, sh pakutavat abi. Selline käitumine polnud lapse huvides ega ema toodud asjaoludel vabandatav. Avaldaja oli perega tegelenud alates 2016 ja alates sellest ajast polnud peres positiivseid elukorralduse muutusi toimunud. Ema avaldas, et tegutses vastavalt oma võimetele ja arusaamisele ning kinnitas, et oli valmis koostööks, kuid sellest ei piisanud lapse huvide tagamiseks. Avaldaja tõi esile ja tõendas, mida on püütud olukorra lahendamiseks ette võtta. Ema selgitused koostöö ebaõnnestumise tõttu ei olnud usutavad ega veenvad. Asjaoludest nähtub, et lapse olukord ja käitumine oli enne kohtusse pöördumist muutunud pidevalt halvemaks. Ema ei suutnud tagada pojale sellist elukorraldust nagu laps vajas. Ema ei mõistnud lapse sotsiaalseid ja eakohaseid vajadusi.
28. Pärast lapse eraldamist hakkas taastuma tema suhe isa ja teiste sugulastega. Puudutatud isik I pidas sugulastega suhtlust tähtsaks, samal ajal kui ema seda ei toetanud. Laps jätkuvalt ei soovinud emale sellest rääkida. Laps ei pea ennast selle tõttu süüdi tundma ega muretsema ema kurvastamise üle selle tõttu. Puudutatud isikul I tekkis ka uue elukorralduse ajal ka sõber, kelle juures ta külas käis. Kohtu hinnangul oli tegemist olulise asjaoluga lapse arengu seisukohalt, arvestades, et varasemalt polnud lapsel sõpru ja ta veetis kogu vaba aja emaga kodus. Lisaks paranesid puudutatud isiku I käitumine ja õpitulemused. Laps hindas ise oma muutusi positiivselt ja oli uue elukorraldusega rahul ning soovis kodus olla vaid nädalavahetusel. Kaebaja väited, et uus elukorraldus ei vastanud lapse huvidele, oli paljasõnaline. Lapse arengut ja muutust positiivses suunas märgati perekodus, seda kinnitasid ka linna ja isa seisukohad ning seda tundis ka laps ise.
29. Ringkonnakohtu hinnangul on ema arusaamisvõime lapse heaolu ja tema arenguks vajalikest elutingimustest ebapiisav ning vanem ei ole ka määruskaebusmenetluses suutnud kohut veenda, et on ise võimeline last kasvatama nii, et lapse heaolu ei oleks temaga koos elades ohustatud. Maakohus leidis õigesti, et ema ei ole oma käitumismustrit aastatega muutnud, 8 mistõttu on piisav alus eeldada, et ema ei suuda jätkuvalt tagada poja kasvamiseks ja arenguks vajalikke tingimusi ning poja huvisid esikohale seada. Asja materjalist nähtub, et pärast lapse eraldamist perest ning tema elukorralduse muutmist on lapse käitumine ja suhtumine ümbritsevasse muutunud positiivses suunas. Ema määruskaebuses toodud vastuväited ei lükka seda asjaolu ümber. Määruskaebus ei sisaldanud mingeid uusi asjaolusid, mille tõttu maakohtu lahendi peaks tühistama. Avalduse rahuldamine oli põhjendatud. Kohus tuvastas kõik asja lahendamiseks olulised ja vajalikud asjaolud. Puudub alus maakohtu lahendi tühistamiseks.
30. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 alusel, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud. Lapsele riigi õigusabi osutanud advokaadi kulud jätab kohus riigi kanda vastavalt TsMS § 172 lg-le
32. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 9