3-21-2977/4

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-2977 Määruse kuupäev

1. jaanuar 2022 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Siim Grossbergi (Grossberg) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt jalutusboksis valjusti mängiva raadioga RESOLUTSIOON
2. Tagastada Siim Grossbergi kaebus.
3. Jätta Siim Grossbergi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Muud selgitused Määrus toimetatakse kätte kaebajale. ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT
4. Tartu Vangla vahistatu Siim Grossberg esitas
5. detsembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja selgitas, et valju heli kuulama sundimist ei saa pidada vangistusega paratamatult kaasnevaks ning märkis, et vaidlusalustest valjuhäälditest lastakse Retro FM-i, kuigi valjuhääldid on mõeldud erinevate teadete edastamiseks. Kinnipeetav on sunnitud jalutama värskes õhus nii, et ta ei kuule elukeskkonna loomulikke helisid. Kaebaja ei saa käia jalutamas, sest selline müra tekitab paanikat ja ajab närvi. Jääb arusaamatuks, miks on vaja ajal, mil kinnipeetav saab tunniks ajaks värsket õhku hingama, panna raadio valjult mängima. Koos kaebusega esitas S. Grossberg taotluse riigi õigusabi saamiseks ja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
6. Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla
7. detsembril 2021 kaebuses viidatud dokumendid.
8. Kohus võtab kõigepealt seisukoha S. Grossbergi kaebuse osas (I) ning seejärel lahendab tema riigi õigusabi taotluse (II). I
9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
10. Vaatamata sellele, et kaebaja on kohtule esitatud kaebuse pealkirjastanud õigusvastasuse tuvastamise hagina, mõistab kohus kaebuse sisust lähtuvalt, et S. Grossberg on halduskohtule esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
11. Kohtu hinnangul tuleb S. Grossbergi kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
12. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalikõiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Eeltoodust tulenevalt on oluline muuhulgas välja selgitada, kas Tartu Vangla on kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ja kas kaebajale on tekitatud kahju.
13. Kohtule esitatud kaebusest ning kohtueelse menetluse materjalidest nähtuvalt peab kaebaja täpsemalt õigusvastaseks, inimväärikust alandavaks ja kaebaja vaimset tervist kahjustavaks asjaolu, et alates
14. jaanuarist 2021 on kaebaja pidanud jalutusboksis olles kuulama liiga valjult mängivat raadiot.
15. Tartu Vangla jalutusboksides raadio mängimise tugevuse õiguspärasust on hinnanud Tartu Ringkonnakohus
16. aprillil 2008 haldusasjas nr 3-07-1727 tehtud kohtuotsuses. Mainitud kohtuotsuses märkis ringkonnakohus, et helivõimendussüsteemide helirõhu piirtasemed kehtestab sotsiaalministri
17. märtsi
18. a määruse nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ (määrus) § 9, lugedes helirõhu ekvivalenttasemeks sellisel juhul 100 dB ja maksimaaltasemeks 115 dB. Määruse § 9 räägib küll helirõhu piirtasemetest meelelahutusasutustes, milleks vanglat kindlasti pidada ei saa, kuid kuna nimetatud sättes kehtestatakse just helivõimendussüsteemidest, s.o oma olemuselt ka muusika ja raadiosaadete avalikust edastamisest põhjustatud helirõhu piirtasemed väljaspool hooneid (näiteks vabaõhuüritused), siis võib see säte ringkonnakohtu hinnangul olla kohaldatav ka mürataseme mõõtmiseks jalutusboksides, kus edastatakse valjuhääldite kaudu muusikat ja raadiosaateid.
19. Kuivõrd ka praegu kehtiva määruse § 9 sätestab, et helivõimendussüsteemidest põhjustatud helirõhu piirtasemed meelelahutusasutustes ei tohi ületada helirõhu ekvivalenttaset 100 dB ning helirõhu maksimaaltaset 115 dB ning Tartu Vangla
20. novembri
21. a otsusest nr 1-13/285-2 nähtuvalt on jalutusboksides raadio mängimisest tekkivat mürataset viimati mõõdistatud
22. a aasta juunis ning mõõtmise tulemusel selgus, et keskmine müratase erinevates jalutusboksides jäi 50,3 dB ja 72 dB vahele, kusjuures maksimaalne müratase ei ületanud kuskil 75,8 dB, on kohtule usutav, et Tartu Vangla jalutusboksis olev müratase jääb alla määruse §-s 9 ette nähtud ekvivalenttaset.
23. Seega on kohtu hinnangul vähe tõenäoline, et jalutusboksi müratase ületas kehtestatud norme ning et Tartu Vangla oleks kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ja tekitanud kaebajale kahju. Lisaks kinnitab kohtu hinnangul kahju mittetekkimist asjaolu, et S. Grossberg ei ole Tartu Vangla otsusest nähtuvalt pöördunud meditsiiniosakonna poole kaebustega, et jalutuskäigul mängiv muusika mõjuks halvasti tema tervisele. Ka ei saa piirtasemesse jääva müra talumist pidada antud juhul inimväärikust alandavaks. Vangistusseaduse § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate 2 kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu.
24. Kohtu hinnangul on võimalik, et jalutusboksis jalutades raadiost kostuv heli võib kaebajale tekitada mõningast ebamugavust, kui kaebaja soovib viibida vaikuses, kuid tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.
25. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus S. Grossbergi hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
26. Seonduvalt kohtule esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega märgib kohus, et kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus taotluse sel põhjusel menetlemata. II
27. Kuigi kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse talle esindaja määramiseks haldusmenetluses, mõistab kohus, et kaebaja eesmärk ja tegelik tahe oli esitada taotlus kaebajale esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas.
28. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
29. Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse, millest on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule kaebusi vangla vastu, ei ole kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid selgitada. Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb alus kaebuse tagastamiseks (vt käesoleva määruse I osa). Seega on tagastamise aluse esinemisest tulenevalt ka kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.
30. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus S. Grossbergi taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 3