Obsah (4)

§ 109§ 181§ 175§ 82

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-745 Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg 21. aprill 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi DF kaebus Viru Vangla

) § 44 lg 1 ja § 45 lg 2 sätestatud kaebeõiguse eeldused on täidetud: tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ning kaebuse eesmärgist lähtudes ei ole kaebajal tõhusamaid võimalusi oma õiguste kaitseks. Kohus jätab kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata.

1. Pooled ei vaidle faktiliste asjaolude üle, sh ei heida kaebaja vastustajale ette seda, et 01.03.2019.a käskkirja nr 6-3/166-1 sisu ja selle andmise alusena viidatud vanglaametnike 4 ettekannete sisu omavahel täielikult ei ühildu. Poolte seisukohtade põhjal paiknesid kleepsud kaebaja kambris nii terminalil kui ka WC-s oleval peeglil, need ei vahetanud asukohta ja nende hulk ei muutunud. Kohus siiski juhib vastustaja tähelepanu vajadusele olla haldusaktide koostamisel hoolsam. Kohus nõustub sellega, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, kui ettekande põhjal anti kaebajale korraldus eemaldada kleepsud terminalilt ja peeglilt, kuid distsiplinaarkaristus määrati üksnes esimese korralduse täitmata jätmise eest. Kaebaja õiguste rikkumisega võib siiski tegemist olla juhul, kui kaebajale heidetakse ette tegu, mida ettekandes üldse nimetatud ei ole. Kuna kaebaja seda asjaolu oma õigusi rikkuvaks ei pea ning pooled ei vaidle selle üle, et vanglaametnik andis kõigil juhtudel kaebajale korralduse eemaldada kleepsud terminalilt ja/või peeglilt, mida kaebaja ei teinud, siis kohus seda küsimust pikemalt ei käsitle.
2. Kaebaja tugineb distsiplinaarkaristuste vaidlustamisel esmalt sellele, et ta ei ole distsipliinirikkumisi toime pannud, kuna kleebised ei kuulunud talle, tema neid terminalile ja peeglile ei kleepinud ja tal ei olnud õigust puutuda võõraid asju. VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et korralduse täitmata jätmine kinnipeetava poolt saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (Riigikohtu lahendid 3-3-2-1-15, 3-3-1-103-06).
3. HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise, sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kaebaja väide, et tal ei olnud õigust võõraid kleebiseid puutuda, on HMS § 63 lg 2 sätestatud haldusakti tühisuse alustest ühildatav tingimusega, et haldusakt kohustab toime panema õigusrikkumise. Muud haldusakti tühisuse alused kõne alla ei tule.
4. Kohus ei nõustu sellega, et kaebajale antud korraldus kohustas teda toime panema õigusrikkumise ja see oli ilmselge. Kaebaja viitab Tartu Vangla kodukorra punktile 8.2.2, mille järgi kinnipeetaval on keelatud teistelt omandada, laenata või võtta ajutiseks kasutamiseks teistele isiklikuks tarbimiseks lubatud või peremehetuid asju. See säte reguleerib aga kinnipeetava otsustusõiguse alusel toimuvat tegevust, mitte kinnipeetava tegutsemist vanglaametniku korraldusel. Kui vanglaametnik andis kaebajale korralduse kleebised eemaldada, siis oleks kaebajal tulnud seda teha. Vastutav kaebajale võõraste kleebiste käsitsemise eest oli korralduse andja ehk vanglaametnik, mitte kaebaja. Kaebaja muud väited ei ole ühildatavad ühegi haldusakti tühisuse alusega. Kui kaebaja pidas korraldust õigusvastaseks, siis oleks ta saanud vaidlustada korralduse pärast selle täitmist. Vastustaja on õigesti leidnud, et kui kaebaja jättis täitmata korralduse kleebised eemaldada, siis pani ta toime distsipliinirikkumise.
5. Kohus ei nõustu sellega, et kaebaja on toime pannud 24 distsipliinirikkumist ehk jätnud täitmata 24 korraldust. 5 VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab määrata kinnipeetavale vangistusseaduse rikkumise eest distsiplinaarkaristuse, sh kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks. VangS § 63 lg 3 kohaselt võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust.
6. Kaebajale anti korraldus eemaldada kleepsud terminalilt esimest korda 05.02.2019 ja peeglilt 06.02.
7. Kaebaja neid korraldusi ei täitnud ning kohtuasja materjalide põhjal talle ajavahemikul 07.-12.02.2019 ka mingeid uusi korraldusi ei antud. Alates 13.02.2019 kuni 27.02.209 anti kaebajale kuuel päeval ühel korral ja kaheksal päeval kahel korral (hommikul ja õhtul) korraldus eemaldada kleepsud terminalilt ja/või peeglilt. Kaebaja ei teinud seda kuni vastuseisu lõpuni, kleepsud eemaldas viimaks kaebaja kambrikaaslane. Kohtu hinnangul ei saa öelda, et kaebajale anti 24 erinevat korraldust, mille ta jättis täitmata. Kaebajale anti kaks korraldust - esmalt kohustas vastustaja kaebajat eemaldama kleepsud terminalilt ja seejärel ka peeglilt. Kaebajale pandi kohustus teha konkreetne tegu. Selliseid korraldusi tuleb pidada kehtivaks kuni nende täitmiseni või selleni, kui vastustaja korralduse tagasi võtab. Hilisemaid meeldetuletusi, et korraldus on endiselt täitmata, ei saa käsitleda uute korraldustena.
8. Kui kaebajale algselt antud korralduste ülekordamist ei saa käsitleda uute iseseisvate korraldustena, siis ei ole õiguspärased ka 01.03.2019.a käskkiri nr 6-3/166-1 ja 13.03.2019.a käskkiri nr 6-3/185-
9. Nendes käskkirjades on kaebajale sel juhul määratud korduvad distsiplinaarkaristused sama distsipliinirikkumise ehk kleepsude kõrvaldamiseks algselt antud korralduse täitmata jätmise eest. Esimese käskkirja ehk 26.02.2019.a käskkirja nr 6-3/156-1 puhul seda puudust ei esine. Ka kaebaja ise möönab, et ühe karistuse määramine talle oli õigustatud.
10. Eeltoodu ei oleks takistanud vastustajal arvestamast seda, et kaebaja jättis talle antud korraldused täitmata pikema aja jooksul. Distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ette nähtud aeg on üks kuu (VangS § 64 lg 41). Vastustaja oleks saanud juba esimese ehk 26.02.2019.a käskkirja andmisel arvesse võtta seda, et kaebaja ei olnud korraldusi täitnud ligikaudu kuu aja jooksul ning vaatamata korduvatele meeldetuletustele. Sellega oleks saanud põhjendada kaebajale raskema karistuse määramist.
11. Isegi kui kaebajale antud korraldusi oleks saanud käsitleda 24 eraldi korraldusena, ei saa proportsionaalseks pidada olukorda, kus kümnekonna kleebise eemaldamiseks antud korralduse rahumeelse täitmata jätmise tõttu määrati kaebajale kokku kartserikaristusi 116 päeva ulatuses. Karistusõiguses ei mõisteta mitme süüteo toimepanemisena seda, kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad samale süüteokoosseisule (KarS § 63). Sellises olukorras mõistetakse isik süüdi vastavas süüteokoosseisus ette nähtud teo toimepanemises ning karistuse määramisel arvestatakse seda, et isik pani teo toime mitmel korral (esines mitu epsioodi). Näiteks kui isik on kümnel korral toime pannud võõra asja rikkumise või hävitamise, millest igaühe eest eraldi võetuna võiks teda karistada ühe aasta pikkuse vangistusega, siis ei tunnistata isikut süüdi kümne süüteo toimepanemises ja ei mõisteta teda vangi kümneks aastaks, vaid isik tunnistatakse süüdi ühel korral ja vangistus määratakse KarS § 203 lg 1 sätestatud sanktsiooni piires ehk kuni viieks aastaks. Vangistusõiguses on seni valitsenud seisukoht, et lubatud on mitme distsiplinaarkaristuse määramine mitme samasisulise rikkumise eest (vt näiteks Riigikohtu 10.10.2017.a otsus asjas 3-15-3133 ja sellele lisatud kahe riigikohtuniku eriarvamus). Käesolevas kohtuasjas käsitletud 6 asjaolud näitavad, et selline lähenemine võib viia ilmselgelt ebaproportsionaalse tulemuseni. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetava kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses (lahend 3-3-1-93-09 p 12). Kui distsiplinaarkaristuste hulka kuulub ka kartserisse paigutamine, siis ei ole sedavõrd erinev lähenemine süüteo- ja distsiplinaarasjades põhjendatud. Kohtu hinnangul tuleks kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramisel sarnaselt karistusõigusega määrata sama õigusnormi või haldusaktist tuleneva kohustuse järjestikkuste rikkumiste korral kõiki rikkumisi hõlmav ühtne karistus, mille suurus saab sõltuda sellest, kas tegemist oli ühe või mitme episoodiga. Kuna vangistusseaduse sätted ei näe selge sõnaga ette, kuidas tuleb määrata distsiplinaarkaristus sama õigusnormi või kohustuse mitmekordse rikkumise korral, siis puudub eeltoodud järelduse tegemiseks vajadus jätta mõni õigusnorm kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohus ei käsitle küsimust, kas ja kuidas on eeltoodud seisukohad üle kantavad olukorrale, kus faktilised asjaolud, sh korralduse sisu või selle andmise asjaolud on teistsugused. Kohtu ülesanne on lahendada praegune kohtuasi selle vaidluse asjaoludest lähtudes.
12. Kaebaja leidis, et õigusvastane oli ka talle määratud kokku 116 päeva pikkuse kartserikaristuse täitmisele pööramine. Kohtuasja andmetel viibis kaebaja kartseris 28.02.06.03.2019 ja 14.03.-07.07.
13. Ajavahemikul 05.02.-20.03.2019 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Kohtu hinnangul ei saa pidada õigusvastaseks 26.02.2019.a käskkirja nr 6-3/156-1 täitmisele pööramist 28.02.-06.03.2019, kui kaebaja viibis kartseris kuus ööpäeva. Tegemist on lühikese perioodiga.
14. Õigusvastaseks tuleb tunnistada see, et 01.03.2019.a käskkirjaga nr 6-3/166-1 ja 13.03.2019.a käskkirjaga nr 6-3/185-1 kaebajale määratud kokku 110 päeva pikkune kartserikaristus pöörati täitmisele vaheaegadeta. Eesti kohtupraktika on kujunemas selles suunas, et ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva (Riigikohtu 04.06.2018.a otsus nr 3-15-2943 p 19). Praegusel juhul ületas katkematu kartseris viibimine 110 päeva seda määra oluliselt, ligikaudu 2,4 korda. Kaebaja tõi pikaajalise kartserikaristuse mõjudena endale välja selle, et halvenes tema tervis, võimalus suhelda abikaasaga oli väga vähene ja abielu purunes, kaebaja tajus üksindust ja hingepiinu, kaebaja ei saanud osaleda õppetööl ja jäi klassikursust kordama. Neist esimene väide (mõju tervisele) on jäänud üldsõnaliseks. Vastustaja on omalt poolt välja toonud selle, et ta pakkus kaebajale võimalust osaleda sekkumisprogrammis, mis on ette nähtud pikaajaliselt üksikvangistuses viibijale ning kuivõrd kaebaja 08.04.2019 sellest keeldus ja hiljem ei taotlenud omal algatusel võimalust programmis osaleda, siis järelikult ei tajunud kaebaja üksikvangistuse negatiivseid mõjusid. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja eeltoodud väide piisav olukorras, kus pikaajalise kartseris viibimise ebaproportsionaalsust tuleb eeldada. Kohtu hinnangul on sel juhul vastustaja ülesanne välja tuua, kas ta hindas kartseris viibimisest tingitud individuaalset mõju kaebaja tervislikule või sotsiaalsele olukorrale, milliste ajavahemike järel seda tehti ja milliste asjaolude põhjal leidis vastustaja, et kahjulikku mõju ei ole. Negatiivsete mõjude puudumist ei saa eeldada üksnes asjaolust, et kaebaja keeldus võimalusest osaleda sotsiaal programmis ajal, mil kaebaja oli kartseris viibinud 25 päeva. Esiteks ei olnud kaebaja veel kuigi kaua kartseris viibinud. 7 Teiseks oli programmi kirjelduse (tl 75) järgi tegemist kinnipeetava väärtushinnanguid ja õiguskuulekat käitumist kujundava suunitlusega programmiga. Kohus kahtleb, kas sellise vanglaametniku poolt läbi viidava programmi tagasilükkamisest saab järeldada üksikvangistuse negatiivsete mõjude puudumist, arvestades et kaebajal olid vastustajaga õigusnormide järgimise ja õiguspärase käitumise osas olulised erimeelsused. Muid asjaolusid, mille põhjal hinnata pikaajalisest kartseris viibimisest tingitud negatiivsete mõjude puudumist, ei ole vastustaja välja toonud.
15. Kohtu hinnangul ei saa iseseisvalt hinnata seda, et kartseris viibimise ajal ei olnud kaebajal võimalik osaleda õppetöös. Õiguspärase kartseris viibimise korral on tegemist kartserikaristusega paratamatult kaasneva piiranguga. Kui karistuse määramine või täitmine ei olnud õiguspärane, siis hõlmab see õigusvastasus ka tagajärje, et kartseris viibimise tõttu oli takistatud hariduse omandamine.
16. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt: - õiguspärane oli Viru Vangla 26.02.2019.a käskkiri nr 6-3/156-1, millega kaebajale määrati
17. ja 06.02.2019 talle antud korralduste täitmata jätmise eest karistuseks kartserisse paigutamine kokku kuueks ööpäevaks, ning selle karistuse täitmisele pööramine; - Viru Vangla 01.03.2019.a käskkiri nr 6-3/166-1 ja 13.03.2019.a käskkiri nr 6-3/185-1 olid õigusvastased otsuse punktis 13-16 toodud põhjendustel, alternatiivselt otsuse punktis 17 toodud põhjendustel; - õigusvastane oli kokku 110 päeva pikkuse kartserikaristuse katkematu täitmisele pööramine ajavahemikul 14.03.2019 - 07.07.2019; - asjaolu, et kartseris viibimise ajal ei olnud kaebajal võimalik osaleda õppetöös põhihariduse omandamiseks, ei ole iseseisvalt õigusvastane, vaid on hõlmatud pikaajalise kartseris viibimise õigusvastasusega. Menetluskulud, taotlused 22.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Vastustaja teatas, et tal ei ole kulusid, mille väljanõudmist kaebajalt ta taotleks (tl 74). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.

1. Kohus vabastas kaebaja 27.09.2019.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
2. Kohus määras otsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks 20.04.
3. Kohtuotsus on sellel kuupäeval küll alla kirjutatud, kuid see tehakse kohtukantselei kaudu pooltele kättesaadavaks 21.04.
4. Sel juhul tuleb otsuse avalikult teatavaks tegemise päevaks pidada viimati nimetatud kuupäeva. Kuivõrd pooltele ei ole kätte toimetatud teadet selle kohta, et otsuse avalikult teatavaks tegemise päev muutus, siis algab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg

§ 181lg 1 alusel otsuse kättetoimetamisest.

25.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus 8 avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. 26.

§ 82

lg 1 ja 3 sätestavad, et kui menetlusosaline ei valda eesti keelt, kaasab kohus menetlusse tõlgi. Kohus korraldab ise tõlgi leidmise, kui tõlgi leidmine on menetlusosalise jaoks võimatu või ebamõistlikult keeruline. Tõlkimise kulud kannab menetlusosaline. Tõlkimise kulude hüvitamiseks saab taotleda menetlusabi. Kaebaja esitas kaebuses taotluse tõlkida talle distsiplinaarmenetluste materjalid ning 05.04.2020 taotluse tõlkida talle vene keelde vastustaja 27.03.2020.a seisukoht. Kohtu hinnangul ei ole distsiplinaarmenetluse materjalide tõlkimine kaebajale põhjendatud. Kaebuse sisu näitab, et vaidlustatud käskkirjade sisu oli kaebajale arusaadav. Vastustaja 27.03.2020.a avalduse tõlkimine ei ole aga vajalik, kuna see ei sisalda võrreldes vastustaja vastusega uusi asjaolusid (vastustaja avaldatud asjaolud langesid kokku kaebaja avaldatuga) või uudseid seisukohti. Kohus leiab, et kaebaja võib vajada kohtumenetluses tõlki olukorras, kus tema võimalused endale abi otsida on piiratud. Kaebaja on esitanud kohtueelses menetluses avaldusi eesti keeles ja ei taotlenud tõlget pärast vastustaja vastuse saamist. Kuid kohtuasja dokumentidest nähtub, et kaebaja kasutas kohtueelses menetluses kõrvalist abi: eestikeelsed vaided (tl 21-22 ja 35-36) ning venekeelne seletuskiri distsiplinaarmenetluses (tl 34) ei ole ilmselgelt kirjutatud sama isiku poolt. Eriolukorra tingimustes ei pruugi kaebajal sellist võimalust olla. Praeguses menetlusstaadiumis on kaebaja õiguste kaitseks piisav, kui kaebajale tõlgitakse kohtuotsus. See sisaldab ülevaadet vastustaja väidetest. Otsuse tõlgib vene keelde kohtu tõlk. Õigusaktidega ei ole kehtestatud tasu, mida menetlusosaline peaks maksma kohtu tõlgi töö eest. Seega praegusel juhul tõlkimise kulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 24.11.2020. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 24.11.2020. a otsus Resolutsioon 1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2020. a otsuse resolutsiooni punkt kaks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta DF kaebus tervikuna rahuldamata. 9