Obsah (4)
§ 442§ 639§ 168§ 638KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 3. september 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-20-5830 Tsiviilasi
§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu
- aprilli
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12;
- aprilli
- a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 10.1). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohtu resolutsioon on selge ja täidetav ning vastab nõuetele (
§ 442lg 5).
6. Hageja nõuab kostjalt tööõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist TTOS § 242 lg 1 alusel. Selle nõude esitamise eelduseks kostja vastu on asjaolu, et hageja tööandja on õigusjärglaseta likvideeritud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja töötas ajal, mil tal juhtus tööõnnetus Tallinna Liikluskorralduskeskuses. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud asjaolu, et Tallinna Liikluskorralduskeskus oli Tallinna linna hallatav asutus. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et hageja tööandjaks oli Tallinna linn, mitte selle hallatav asutus Tallinna Liikluskorralduskeskus. Ehkki tööõnnetuse toimumise ajal kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS)
(1992)§ 3 p 2 kohaselt võis tööandjaks olla ka juriidilise isiku struktuuriüksus, kui talle on antud tööandja õigused, ei saanud Tallinna Liikluskorralduskeskus omada töölepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Maakohus tugines selles osas asjakohasele Riigikohtu praktikale 3 (vt Riigikohtu
- aprilli
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-03, p 10) ning hageja apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited ei ole põhjendatud. Hageja väited selle kohta, et viidatud Riigikohtu lahend ei ole praeguses asjas kohtule siduv, on küll õige, aga ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust ka praeguses asjas Riigikohtu antud tõlgendusest kõrvale kalduda. Olukorras, kus pärast TLS
(1992)jõustumist oli jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus, mille kohaselt olid õigusvõimelised üksnes isikud, said tööandja õigusi omada samuti üksnes isikud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 35 lg 1 järgi võib linn teenuste osutamiseks asutada linna ametiasutuste hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Sarnane regulatsioon tulenes ka Tallinna põhimääruse (vastu võetud
- a) § 69 lg-st 2, mille kohaselt võib Tallinn kui kohalik omavalitsusüksus asutada teenuste osutamiseks linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud. Seega sai hageja tööandjaks olla üksnes Tallinna linn, mitte aga Tallinna Liikluskorralduskeskus. Kuna Tallinna linna ei ole õigusjärglaseta likvideeritud, on õige maakohtu järeldus, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet TTOS § 242 lg 1 alusel. Seega isegi eeldades apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste väidete õigsust, ei oleks apellatsioonkaebuse rahuldamine õiguslikult võimalik. Kuna asjaolu, et Tallinna Liikluskorralduskeskus oli hageja tööandja, ei ole õiguslikult võimalik, on asjakohatud ka hageja etteheited selle kohta, et maakohus jättis hindamata tõendid, millest väidetavalt nähtus asjaolu, et hageja tööandjaks oli Tallinna Liikluskorralduskeskus
- Eeltoodule tuginedes keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, kuivõrd apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades, ei ole võimalik apellatsioonkaebust rahuldada. Kuna maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, ei ole alust ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks. 8.
§ 639
lg 1 ja
§ 168
lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuivõrd ringkonnakohus ei ole edastanud kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjal apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkida. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta
§ 638
lg 4 II lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse
§ 638
lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.
§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
9. Käesolev määrus on edasikaevatav Riigikohtule (
§ 638lg 9).
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi /digitaalselt allkirjastatud/ Triin Uusen-Nacke 4 /digitaalselt allkirjastatud/ Vahur-Peeter Liin