Obsah (9)

§ 67§ 68§ 132§ 115§ 116§ 117§ 118§ 75§ 125

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3359 Koht

§ 67lg 1 tähenduses ja tegi tehingu tegemiseks vajalikke tahteavaldusi.

Kohtu hinnangul saab sõiduki hooldusesse toomist ja võtmete üleandmist käsitada otsese tahteavaldusena

§ 68lg 2 mõttes.

3.3. Kostja selgituste kohaselt oli kostjal ja kolmandal isikul kokkulepe, et kolmas isik kasutab sõidukit oma töökohustuste täitmiseks ja kostja tasub selle hoolduskulud. Järelikult oli kostjal ja kolmandal isikul tööõiguslikust suhtest tulenev kokkulepe. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja tasus varem sõiduki hoolduse eest, millest võib järeldada, et kostja oli varem sõlmitud sõiduki hoolduslepingu pooleks. Kolmandat isikut saab käsitada

§ 132

lg 1 mõttes isikuna, keda kostja kasutas oma majandus- ja kutsetegevuses, ning tema poolt sõlmitud lepingud on kostjale siduvad. Seda seisukohta toetab ka kostja antud volikiri, mille järgi palub kostja saata arve tehtud tööde eest kostjale. Hagejal ei olnud alust arvata, et ta sõlmis lepingu kolmanda isikuga, kui varem oli lepingu täitnud kostja ja kostja on volikirjas sõnaselgelt tunnistanud kohustust tööde eest tasuda. Asjaolu, et leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel, kinnitab ka see, et kostja on

1. novembril 2020 kohustuse osaliselt täitnud, tasudes 200 eurot maksekorraldusega, mille selgitusse on märgitud vaidlusaluse arve number ja selgitus „osamakse“ (tl-d 17–18). Kohus järeldas, et kolmas isik tegi tahteavalduse lepingu sõlmimiseks kostja nimel ning kostja on seega lepingu pooleks ja tal on kohustus tehtud tööde eest VÕS § 637 lg 3 järgi tasuda. 3.
2. Tähtsust ei ole sellel, kellele sõiduk kuulus, sest töövõtulepingu sõlmimise eelduseks ei ole asja omandiõigus. Sõiduki hoolduslepingu saab sõlmida ka isik, kes ei ole sõiduki omanik. 3.
3. Kostja volikirja ei saa käsitada võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes, sest sellega ei võeta uut kohustust ega kinnitata olemasoleva kohustuse suurust. 3.
4. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kohtule esitatud arvest nr 134851 nähtub arve tasumise tähtaeg
5. juuli
6. Kostja ei ole oma kohustust tähtaegselt täitnud, mistõttu hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi. Kostja on arve osaliselt tasunud ning hageja on selle arvestanud VÕS § 88 lg 8 järgi osaliselt viivise ja osaliselt põhivõla katteks. Kostjalt tuleb välja mõista tasumata põhivõlg 1021,31 eurot. 3.
7. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi on hagejal kohustuse täitmata jätmisega viivitamisel õigus nõuda viivist. Arvel on märgitud viivise suuruseks 0,1% päevas viivitatud summalt. Kostja on vaidlustanud viivise suuruse, mida kohus käsitab viivise vähendamise taotlusena VÕS § 113 lg 8 tähenduses. Kohtu hinnangul on hageja arvel märgitud viivis ülemäärane. Tavapärane viivise määr majandustegevuses on kuni 0,02–0,05% päevas. Kohus vähendas viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrani. Hageja nõuab viivise tasumist alates
8. novembrist 2020, seega tuleb kostjalt välja mõista viivis põhinõudelt 1021,31 eurot alates
9. novembrist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 83,46 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 3.
10. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 225 eurot ja õigusabikulud 340 eurot 5 t ja 40 min töö eest hinnaga 60 eurot/t. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja viivis menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi. Kostja leidis, et hageja 4 2-21-3359 kulud on liialdatud. Maakohus viitas TsMS § 162 lg-le 1 ja § 163 lg-le
11. Kohtu hinnangul tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv 200 eurot hagi rahuldatud osalt, sest kohtumenetlus oli edukas. Hageja õigusabikulud on kohtu hinnangul mõistlikud ja põhjendatud, kuid kohus vähendas õigusabikulusid proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Kohtu hinnangul on mõistlik välja mõista õigusabikulud 4 t eest hinnaga 60 eurot/t, kokku 240 eurot. Apellatsioonkaebus ja menetluse edasine käik
12. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. 4.
13. Maakohus rikkus vaidlustatud otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme, sh TsMS § 436 lg-d 1–4 ja § 442 lg-t
14. Kohus tugines otsuse tegemisel alusetult kostja omaksvõtule, ei tuginenud osade järelduste tegemisel ühelegi asjas kogutud tõendile, jättis vastamata kostja vastuväidetele ning tugines asjaoludele, millele kumbki pool ei tuginenud ja mida sisuliselt ei arutatud. Otsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes kohus hagi rahuldas. Kohus kohaldas ebaõigesti lahendis viidatud materiaalõiguse norme. 4.
15. Kohus rajas otsuse asjaoludele, mille osas ta omistas kostjale alusetult omaksvõtu. Kostja ei ole menetluses kordagi omaks võtnud, et vaidlusalused tööd olid tehtud või et ta oleks need tööd vastu võtnud. Vastupidi, kostja on korduvalt rõhutanud, et kuna ta lepingut ei sõlminud ja töid vastu ei võitnud, ei saa ta nõustuda, et tööd on tehtud. 4.
16. Kostja väitis vaidluses läbivalt, et ta oli varem ühel korral tasunud hageja esitatud arve Qle kuulunud sõiduki remontimiseks ning tegi seda VÕS § 78 lg 1 alusel ehk täitis kolmanda isikuna teise isiku lepingulise kohustuse. Kuna kostjal puudus hagejaga lepinguline suhe, ei saanud hageja nõuda kostjalt järgnevate arvete tasumist. Maakohus ei ole nendele väidetele otsuses vastanud. 4.
17. Hageja muutis pärast kostja vastuväidete esitamist hagi alust. Kui varem väitis hageja, et ta sõlmis lepingu kostjaga, hakkas ta menetluse käigus väitma hoopis seda, et kostja ühines Q kohustusega VÕS § 178 mõttes. Kostja vaidles sellele vastu ja teatas kohtule, et ta ei anna luba hagi aluse muutmiseks. Kohus ei ole kummagi poole pöördumisele reageerinud. Kohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud VÕS §-le
18. Kohus on hagi rahuldamisel tuginenud asjaoludele, millele kumbki pool ei tuginenud. 4.
19. Kohus ei andnud menetluses kummalegi poolele ühtegi selgitust. Muu hulgas ei selgitanud kohus kostjale, milliseid asjaolusid ta peaks tõendama. 4.
20. Kohtu seisukohad tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta jäid kostjale arusaamatuks.
21. novembri
22. a istungil esitas hageja uusi tõendeid, mille vastuvõtmisele kostja vastu vaidles. Kohus teatas istungil, et teatab oma seisukoha tõendi asjakohasuse osas täiendavalt, kuid ei teinud seda üheski hilisemas kohtumääruses ega kohtulahendis. Kostjale ei ole teada, milliseid tõendeid pidas kohus asjakohasteks ja miks ning millistele tõenditele on kohus vaidluse lahendamisel tuginenud. Tõendite kirjeldus lahendis puudub. 4.
23. Maakohus luges otsuses kostja selgitustele viidates tõendatuks, et kolmas isik Q kasutas sõidukit oma töökohustuste täitmiseks ja kostja pidi tasuma selle hoolduskulud, mille põhjal kohus järeldas, et kostja ja kolmanda isiku vahel oli tööõiguslikust suhtest tulenev kokkulepe. Maakohus on teinud kostja selgitustest lubamatuid järeldusi ega ole lepingulise suhte tuvastamisel tuginenud ühelegi tõendile. Kohus ei selgitanud kostjale kordagi, et vaidluses 5 2-21-3359 omab tähtsust tema ja Q vaheline töölepinguline suhe, ega teinud ettepanekut esitada selle kohta tõendeid. Kostja avaldas korduvalt, sh
24. novembri
25. a istungil, et
26. a suveks, mil Q viis sõiduki hageja juurde remonti, oli kostja ja Q tööleping lõppenud. Seega puudus kostjal Qga lepinguline suhe. Samuti ei ole kostja kordagi väitnud, et tal oli töölepingust tulenev kohustus tasuda Q sõiduki hoolduskulusid. 4.
27. Maakohtu lahendi kohaselt nähtus kohtule esitatud tõenditest, et kostja tasus varem sõiduki hoolduse eest, millest võib järeldada, et kostja oli varem sõlmitud sõiduki hoolduslepingu pooleks. Otsusest ei nähtu, millistele konkreetsetele tõenditele kohus tugines. Kostja vaidles istungil vastu ühele arvele, mida hageja soovis esitada, ja selle tõendi asjakohasuse kohta ei võtnud kohus seisukohta. Kohus ei andnud kostjale võimalust tõendile vastata. Kohtu põhjendustest ei ole võimalik järeldada, kas lisaks sellele ühele arvele esines veel mingeid tõendeid, millest võiks järeldada korduvat arvete tasumist. 4.
28. Kostja esitas kohtule taotluse nõuda hagejalt välja tõendid selle kohta, et hageja on paljude aastate jooksul osutanud Q-le viimase sõiduki remontimise teenust, sh ajal, mil ta ei olnud veel kostja töötaja. Kohus kostja taotlusele sisuliselt ei reageerinud ega vastanud. 4.
29. Kohus tugines hagi rahuldamisel alusetult

§ 132

lg-le 1.

§ 132

lg 1 kohaldamise esmaseks eelduseks on teise isiku pidev kasutamine kellegi majandus- või kutsetegevuses. Kohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, mille alusel ta tuvastas, et kostja kasutas Q pidevalt oma majandus- ja kutsetegevuses. Vaidlusaluse remonditöö tegemise ajaks oli töösuhe kostja ja Q vahel mitu kuud varem lõppenud, mida kostja esindaja kinnitas kahel istungil. Kohus ei juhtinud kordagi kostja tähelepanu vajadusele tõendada, millal lepinguline suhe lõppes. Kostja ei ole omaks võtnud, et Q pöördus hageja poole tööde tegemiseks kostja esindajana või töötajana. Kostja ei kasutanud Q sõidukit oma majandus- ja kutsetegevuses. Hagejal ei olnud alust pidada Q kostja esindajaks

§ 132lg 1 mõttes.

Hageja ei tuginenud hagi esitamisel

§-le 132, vaid asus menetluse käigus väitma, et kostja ühines Q kohustusega. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja esindaja avaldas

1. novembri
2. a istungil, et hageja esitas nõude kostja vastu üksnes põhjusel, et Q ei ole nõuet tasunud ega hageja pöördumistele vastanud. Kui kohus oleks kostjale varem selgitanud, et peab kohaseks õigusnormiks

§ 132

lg-t 1, oleks kostja saanud esitada tõendeid, mis sellise järelduse ümber lükkavad. 4.

1. Hageja nõude rahuldamiseks oleks kohus pidanud tuvastama, millise lepingu hageja ja kostja omavahel sõlmisid ehk millise töö tegemises ja millistel tingimustel kokku leppisid. Vaidlustatud otsuses puuduvad sellekohased põhjendused ja viited tõenditele. Kostja ei ole nõustunud tööde tegemisega ega neid vastu võtnud. Seega oleks kohus lisaks poolte vahel lepingu olemasolu tuvastamisele pidanud hindama VÕS § 637 lg 3 alusel, kas ja kuidas on tasunõue sissenõutavaks muutunud. Maakohus seda teinud ei ole. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, millise töö tegemises pooled kokku leppisid ja millise töö hageja tegelikult tegi. Kohus on nende asjaolude tuvastamise vajadusest ebaõigesti kõrvale hoidnud, omistades kostjale alusetult omaksvõtu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. 6 2-21-3359 Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
3. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (alates
4. jaanuarist 2022 kehtivas redaktsioonis vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole), menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1021,31 eurot ja alates
5. novembrist 2020 sissenõutavaks muutuva viivise 0,1% põhinõudest (1,021 eurot) päevas. Seega ei ületa hageja põhinõue ega kõrvalnõuded ülal nimetatud piirmääru hagi esitamise ajal, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
6. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 10 otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel tuleb kontrollida, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hinnata, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebust menetlusse võtma ainuüksi seetõttu, et õigusnorme on ebaõigesti kohaldatud, kui see ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 13).
9. Praeguses asjas on kostja esitanud apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati põhinõude ja viivise osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõude rahuldamata. Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et ehkki maakohus on asja lahendamisel eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel ja esineb ka menetlusõiguse normi rikkumisi, ei ole need mõjutanud asja lahendust osas, milles hagi rahuldati. Seega ei esine alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks TsMS § 637 lg 21 järgi. Maakohus on lõppastmes põhjendatult leidnud, et kostjal on kohustus arve nr 134851 tasuda ning hagejal on õigus nõuda arve tasumisega viivitamise korral viivist.
10. Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et leping sõiduki hooldamiseks

§ 67ja VÕS § 9 lg 1 tähenduses on 10.

juulil 2020 sõlmitud, s.o mitmepoolse tehingu sõlmimiseks vajalikud tahteavaldused on hageja ja Q poolt tehtud. Vaidluse all on olnud see, kelle vahel see leping 7 2-21-3359 sõlmiti, s.o kas tööde tellija oli Q või kostja, ning kas juhul, kui lepingu pooleks oli Q, on kostja tema kohustuse üle võtnud. Samuti on kostja seadnud kahtluse alla hageja väited selle kohta, millise sisuga leping sõlmiti, kas leping on täidetud ja kas tööd on vastu võetud.

1. Maakohus leidis, et leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel, tuginedes järgnevale: tõendid, millest nähtub, et kostja tasus varem sõiduki hoolduse eest; kostja antud „volitus“, milles ta palub saata arve tehtud tööde eest kostjale; asjaolu, et kostja on
2. novembril 2020 lepingust tuleneva kohustuse osaliselt täitnud, tasudes 200 eurot maksekorraldusega, mille selgitusse on märgitud vaidlusaluse arve number ja selgitus „osamakse“ (tl-d 17–18). Maakohus viitas ka kostja selgitustele, mille kohaselt tal oli Q-ga kokkulepe, et Q kasutab sõidukit töökohustuste täitmiseks ja kostja tasub selle hoolduskulud. Maakohus leidis, et Q saab käsitada

§ 132

lg 1 mõttes isikuna, keda hageja kasutas oma majandus- ja kutsetegevuses, ning tema sõlmitud lepingud on kostjale siduvad. 11. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et asjakohane norm on praegusel juhul

§ 132

lg 1.

§ 132

reguleerib ühe isiku vastutust teise isiku eest kohustuse täitja ja kohustuse täitmise nõude võlausaldaja vahelises suhtes, eelkõige juhul, kui lepingupool kasutab teist isikut enda asemel lepingu täitmiseks ja see isik tekitab kahju teisele lepingupoolele (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05, p 15). Praeguses asjas ei ole küsimus selles, kas kostja vastutab hageja ees mingi Q teo ja sellega tekitatud kahju eest, vaid selles, kas Q on sõlminud kostja nimel lepingu, mis on kostjale siduv. See on küsimus tehingu tegemisest esindaja kaudu ja selle siduvusest esindatavale, mistõttu asjassepuutuvad õigusnormid on

1. peatüki sätted, täpsemalt §-d 115–
2. 12.

§ 115lg 1 järgi võib tehingu teha ka esindaja kaudu.

Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Seega tuleb välja selgitamiseks, kas leping sõlmiti hageja ja kostja vahel, hinnata, kas Q sõlmis hagejaga lepingu kostja nimel ja kas tal oli selleks esindusõigus. 12.1.

§ 116

lg 1 kohaselt võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Lõige 2 sätestab, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. 12.1.

1. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et Q oli kostja töötaja, kuid kostja väitel ta seda lepingu sõlmimise ajal
2. juulil 2020 enam ei olnud. Pooled ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et lepingu sõlmimise ajal oli Q kostja töötaja. Samuti ei saa poolte väidetest ja esitatud tõenditest järeldada seda, et leping oleks seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Selle järelduse tegemiseks ei piisa kolleegiumi arvates üksnes kostja
3. novembri
4. a kohtuistungil avaldatust, et ajal, mil Q töötas Soomes kostja juures, töötas ta autoga ettevõtte heaks (tl 57). Seega ei kohaldu

§ 116lg-s 2 sätestatud eeldus.

12.1.2. Siiski tuleb kolleegiumi hinnangul

§ 116

lg 1 järgi lugeda, et Q sõlmis lepingu kostja nimel kas otseselt, väljendades seda lepingu sõlmimisel hagejale (§ 116 lg 1 esimene alternatiiv), või vähemalt tulenes see tehingu tegemisega seotud asjaoludest (§ 116 lg 1 teine alternatiiv). Kolleegium järeldab seda esiteks asjaolust, et vaidlusalune arve nr 134851 on väljastatud kostja nimele (arvel on kliendina märgitud kostja (tl 8)), mis viitab sellele, et Q sõlmis lepingu kostja nimel. Maakohus tuvastas, et ka varem oli sama sõiduki hoolduse ja remondi eest tasunud kostja (vt tl 7, millest nähtuvalt tasus kostja ajavahemikus

1. september 8 2-21-3359 2019 kuni
2. detsember 2019 kolm eri arvet), kusjuures hageja
3. augustil 2019 esitatud arvest nr 132389 (tl 58) ja selle tasumisest kostja poolt
4. septembril 2019 (tl 7) nähtub, et kostja mitte ei tasunud Q-le esitatud arvet, vaid arve oligi esitatud kostjale (kostja on ka sellel arvel märgitud kliendina). Nende tõenditega ei ole kooskõlas kostja selgitus, et ta tasus Q-le esitatud arveid kolmanda isikuna VÕS § 78 lg 1 tähenduses. Seda, et leping sõlmiti kostja nimel, kinnitab kaudselt ka kostja
5. augusti
6. a „volitus“, milles ta palub esitada arve kostja nimele ja „volitab“ selle tasuma (tl 10). Ehkki kostja tahteavalduse sõnastus ei ole õiguslikult korrektne, saab kirjast siiski välja lugeda kostja soovi, et arve vormistataks kostja nimele, ja lubaduse arve ära maksta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et seda, et leping sõlmiti kostja nimel, kinnitab ka asjaolu, et kostja täitis kohustuse osaliselt (200 euro ulatuses)
7. novembril 2020 (tl 17). Seejuures ei viidanud kostja makse selgituses ka sellele, et ta oleks täitnud kellegi teise kohustuse. 12.
8. Esindaja (Q) tehtud tehingu kehtivuseks esindatava (kostja) suhtes peab esindajal olema tehingu tegemiseks ka esindusõigus. Esindusõigus võib tuleneda seadusest või selle võib anda tehinguga (volitus) (

§ 117lg 2).

12.2.1.

§ 118

lg 1 kohaselt toimub volituse andmine esindatava poolt tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele (

§ 118lg 1).

Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ega esitatud tõendeid, millest nähtuks vastava tahteavalduse tegemine kostja poolt Q-le, hagejale või avalikkusele. 12.2.2.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist käitumist, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaoludel on need eeldused praegusel juhul täidetud. Arvestades, et Q oli varem sõlminud hagejaga sõiduki hooldamiseks või remontimiseks lepinguid, mille alusel käsitati kliendina kostjat ja väljastati arve kostjale, kes selle ka tasus, oli hagejal mõistlik alus uskuda, et Q-le on antud volitus kostja nimel sõiduki hoolduse ja remondi lepingute sõlmimiseks. Kostja teadis, et Q tegutseb hagejaga sõiduki remondi ja hoolduse lepingute sõlmimisel kostja nimel esindajana, ja talus sellist käitumist, mida kinnitab nii hageja väljastatud arvete maksmine kui ka

1. augusti
2. a „volitus“. 12.
3. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et Q sõlmis vaidlusaluse lepingu kostja esindajana ning leping kehtis kostja suhtes. Seega leidis maakohus lõppastmes õigesti, et lepingu pooled olid hageja ja kostja.
4. Kolleegium lisab, et isegi kui leida, et algne leping oli sõlmitud Q enda nimel, saab asjas esitatud tõenditest igal juhul järeldada seda, et kostja on arve nr 134851 tasumise kohustuse üle võtnud. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kostja tahteavaldus kohustuse ülevõtmiseks sisaldub kolleegiumi hinnangul kostja
5. augustil 2021 hagejale saadetud „volituses“. Seda tahteavaldust tuleb

§ 75

lg 1 teise lause kohaselt tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

1. augusti
2. a volituses kostja volitas tasuma arve nr 134851 ning palus see esitada kostja nimele kostja seadusliku esindaja e-posti aadressile. Kolleegiumi hinnangul pidi hagejaga sarnane mõistlik isik mõistma kostja tahteavaldust nii, et kostja soovis olla kohustusega seotud, s.o kui ta juba varem ei olnud kohustatud isik, siis selleks saada, ja lubas arve nr 134851 tasuda. Arvestades, et kostja soov oli, et arve vormistataks tema nimele, ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist kohustuse ülevõtmisega kohustusega ühinemise teel VÕS § 178 lg 1 tähenduses, vaid 9 2-21-3359 kohustuse ülevõtmisega VÕS § 175 lg 1 tähenduses nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Juhul, kui hageja ei vastanud kostja e-kirjale otsese tahteavaldusega (sellekohast tõendit ei ole menetluses esitatud), väljendus tema kaudne tahteavaldus võlgniku vahetumiseks kostjale tema nimele väljastatud arve edastamises ja selle tasumise nõudmises (

§ 68lg 3).

Kostja ei ole vaielnud menetluses vastu hageja väitele, et hageja on arve nr 134851 kostjale esitanud ja nõudnud selle tasumist.

1. Eelnevast tulenevalt on maakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et kostja on arve nr 134851 tasumiseks kohustatud isik. Vastuseks apellatsioonkaebuse muudele väidetele märgib kolleegium järgmist.
2. Maakohus märkis vaidlustatud otsuses, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on (otsuses on ekslikult märgitud „ei ole“) teinud arvel märgitud tööd, ja leidis, et kostjal on VÕS § 637 lg 3 järgi kohustus tööde eest tasuda. Nimetatud sätte kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et maakohus omistas kostjale põhjendamatult omaksvõtu selle kohta, et vaidlusalused tööd on tehtud ja kostja on need vastu võtnud. 15.
3. Kolleegium möönab, et maakohus on ekslikult märkinud, et tööde tegemise osas vaidlust ei ole. Kostja on nt
4. novembri
5. a kohtuistungil avaldanud, et arve esitamine ei tõenda, kas töid üldse tehti, ning tema ei tea, kas auto üldse remondis käis (kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:08:58 (tl 57)). Eelnev ei mõjuta aga maakohtu järeldust selle kohta, et kostjal on VÕS § 637 lg 1 järgi kohustus tööde eest tasuda. Kostja ei ole menetluses toonud esile ühtegi asjaolu ega tõendit, millest nähtuks, et arvel nr 134851 märgitud töid ei ole tegelikult arvel märgitud mahus tehtud. Samuti ei ole vaidlust selles, et Q, kes eespool tuvastatu kohaselt tegutses lepingu sõlmimisel ja täitmisel kostja esindajana, võttis hooldatud või remonditud auto ja seega ka hageja tehtud tööd hagejalt vastu (VÕS § 637 lg 4). Seega oli hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Lisaks on kostja töö tegemist ja selle eest esitatud arve aktsepteerimist kinnitanud
6. augusti
7. a „volitusega“, millega ta lubas töö eest maksta, ja
8. novembril 2020 töö eest osaliselt tasumisega. 15.
9. Kuna kostja oli hageja poolt kohustuse täitmisena pakutu (s.o hooldatud või remonditud auto) vastu võtnud ja kinnitanud ka töö eest esitatud arve aktsepteerimist, tuleb VÕS § 76 lg 4 järgi eeldada, et kokku oli lepitud arvelt nr 134851 nähtuvate tööde tegemises (s.o remont ja selle käigus kasutatud varuosade ja vahendite maksumus) ning tööd tehti kohaselt. Kui kostja leiab, et kokku oli lepitud milleski muus või et arvelt nähtuvaid töid ei ole tegelikult tehtud, tuli kostjal tuua kohtu ette vastavad asjaolud ja neid tõendada, mida kostja menetluses ei teinud. Lisaks, erinevalt maakohtust leiab kolleegium, et kostja
10. augusti
11. a „volitus“ käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, millega kostja kinnitas oma kohustust arve nr 134851 tasuda, mistõttu tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et kohustust tegelikult ei ole, lasus kostjal. Ehkki maakohus kostjale tema tõendamiskoormust ei selgitanud, ei ole see kolleegiumi hinnangul oluline menetlusõiguse rikkumine ega ole mõjutanud asja lahendust. Sisuliselt ei väitnud kostja maakohtu menetluses seda, et arvelt nähtuvaid töid ei ole tehtud, vaid tema väide oli, et kuna tema ei ole lepingut sõlminud ega töid vastu võtnud, ei tea ta seda, kas auto üldse remondis käis, ega saa nõustuda, et tööd oleksid tehtud (vt
12. novembri
13. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:08:59 (tl 57)). Seega ei toonud kostja maakohtus esile asjaolusid, mille tõendamise vajadust kohus oleks saanud selgitada. Lisaks ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses toonud esile ühtegi asjaolu ega viidanud ühelegi tõendile, millest võiks tuleneda, et töid tegelikult ei tehtud. 10 2-21-3359 15.
14. Kolleegium märgib, et kirjeldatud tõendamiskoormuse jaotus kehtib ka juhul, kui leida, et algne leping oli sõlmitud hageja ja Q vahel ning kostja
15. augusti
16. a „volitus“ ei olnud mitte deklaratiivne võlatunnistus, vaid Q kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 lg 1 järgi (vt määruse p 13). VÕS § 176 lg-st 1 tulenevalt võib kostja ka kohustuse ülevõtjana esitada võlausaldaja nõudele võlausaldaja ja senise võlgniku vahelisest õigussuhtest tuleneva vastuväite, et kohustust ei ole tekkinud, kuna töid ei ole tegelikult tehtud. Ka sel juhul tuleb siiski arvestada seda, et Q (kui algne võlgnik) on tööd hagejalt vastu võtnud, mistõttu VÕS § 76 lg-st 4 tulenevalt oli kostjal kohustus tõendada, et neid tegelikult ei tehtud.
17. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja muutis hagi alust. Kostja loeb hagi aluse muutmiseks seda, et kui esialgu väitis hageja, et leping oli sõlmitud kostjaga, siis menetluse jooksul väitis hageja, et kostja ühines Q kohustusega VÕS § 178 mõttes (vt hageja
18. aprilli
19. a seisukoha p 1 (tl 41);
20. mai
21. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:07:55)). Samuti viitas hageja, et kostja võis Q kohustuse üle võtta (samas, p 4 (tl 41 pöördel)). Hageja viitas kohustuse ülevõtmisele ja sellega ühinemisele pärast seda, kui kostja oli hagi vastuses väitnud, et tal oli Q-ga kokkulepe, mille alusel kostja tasus Q sõiduki arved. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist hagi aluse muutmisega. Hageja ei muutnud oma nõude aluseks olevaid faktilisi asjaolusid TsMS § 363 lg 1 p 2 mõttes, vaid esitas uue või alternatiivse õigusliku käsitluse selle kohta, millisel õiguslikul alusel on hagejal tekkinud kostja vastu hagis esitatud nõue. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab õigust vastavalt asjas tuvastatud asjaoludele ise. Kui maakohtu hinnangul ei olnud VÕS § 178 kohaldamiseks alust, vaid ta rahuldas hagi teisel õiguslikul alusel, siis ei pidanud maakohus VÕS §-i 178 otsuses eraldi käsitlema.
22. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohtu seisukohad tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta jäid talle arusaamatuks. Konkreetselt viitab kostja hageja poolt
23. novembri
24. a kohtuistungil esitatud arvele nr 132389 (tl 58), leides, et maakohus pole võtnud seisukohta tõendi asjakohasuse osas. 17.
25. Maakohtu
26. novembri
27. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt võttis maakohus hageja esitatud arve vastu, kuid märkis, et võtab tõendi asjakohasuse osas seisukoha otsuses (kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:03:35 (tl 56 pöördel)). Seega on arve nr 132389 tõendina asja materjalide juurde võetud ja see pidi olema
28. novembri
29. a kohtuistungil arusaadav ka kostjale. Asja materjalidest ei nähtu, et kõnealune dokument oleks esitatud menetluse sellises etapis, mil tõendite esitamine ei olnud enam lubatud. 17.
30. Otsuses ei ole maakohus sellele tõendile konkreetselt viidanud. Maakohus on märkinud, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on sama sõiduki suhtes varem töid teinud ja selle eest on tasunud kostja. Kolleegium märgib, et see, et kostja tasus hagejale sõiduki hoolduse eest, nähtub mh kõnealuselt arvelt nr 132389 koosmõjus hageja esitatud pangakonto väljavõttega (tl 7). Sellega, et maakohus arvele nr 132389 otsuses selgelt ei viidanud, rikkus maakohus siiski TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust analüüsida otsuses kõiki tõendeid. Tegemist ei ole aga menetlusõiguse olulise rikkumisega ja see ei ole mõjutanud asja lahendust, kuna kõnealune tõend toetab maakohtu otsuses tehtud järeldusi. 17.
31. Kostja väide, et maakohus ei andnud talle võimalust tõendile vastata, ei ole põhjendatud. Maakohtus
32. novembril 2021 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja sai esitada arve nr 132389 kohta oma seisukoha (vt ajamärk 00:02:09 (tl 56)).
33. Põhjendamatu on kostja etteheide, et ta esitas kohtule alternatiivse taotluse nõuda hagejalt välja tõendid selle kohta, et hageja on paljudel aastatel osutanud Q-le sõiduki remontimise 11 2-21-3359 teenust, kuid kohus kostja taotlusele ei reageerinud. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud maakohtule taotluse tõendite kogumiseks TsMS § 236 lg 2 tähenduses. Kostja on
34. mai
35. a menetlusdokumendis taotlenud, et kui kohus peaks rahuldama hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, küsitaks tunnistajatelt ka seda, kas hageja ja Q on ka varem sõlminud lepinguid sama sõiduki remontimiseks (tl-d 45 pöördel – 46). Maakohus tunnistajaid üle ei kuulanud. Taotlust hagejalt mingite tõendite väljanõudmiseks ei ole kostja menetluses esitanud.
36. Kostja heidab maakohtule ette seda, et kohus tegi kostja selgitustest valed järeldused, et Q kasutas sõidukit töökohustuste täitmiseks ning kostja ja Q vahel oli töölepinguline suhe ja kokkulepe hoolduskulude tasumise kohta. 19.
37. Õige on kostja osundus, et ta oli kohtule avaldanud, et
38. a suveks, mil Q viis sõiduki hageja juurde remonti, oli kostja ja Q tööleping lõppenud (vt
39. novembri
40. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:11:53 (tl 57)). Tõendeid selle kinnitamiseks ei ole kostja esitanud. Ebatäpne on kostja apellatsioonkaebuse väide, et ta ei ole kordagi väitnud, et tal oli töölepingust tulenev kohustus tasuda Q sõiduki hoolduskulusid. Kostja on menetluses väitnud, et tal oli tööandjana Q-ga kokkulepe, et ta tasub Q eest varasemad sõiduki arved ja tasaarvestab tasutud summa töötasude arvelt (vt kostja
41. aprilli
42. a vastus hagile (I kd, tl-d 29 ja 29 pöördel)). Lisaks on kostja avaldanud, et kostja maksis arveid ajal, mil Q Soomes kostja juures töötas, kuna ta töötas autoga ettevõtte heaks (
43. novembri
44. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:11:53 (tl 57)). Seega, isegi kui tegemist ei olnud töölepingust tuleneva kohustusega ja vaatamata sellele, et kostja ja Q kokkuleppe täpne sisu ja ulatus on ebaselge, on kostja menetluses ise välja toonud, et tal oli Q-ga kokkulepe sõiduki hoolduskulude kandmise kohta. Samuti on kostja ise kinnitanud, et mingil ajal töötas Q autoga kostja ettevõtte heaks. 19.
45. See, millal täpselt lõppes Q ja kostja töösuhe ning millised olid nende omavahelised kokkulepped, ei ole aga praeguse asja lahendamisel oluline. Kolleegium leidis eelnevalt, et Q sõlmis hagejaga lepingu kostja nimel tema esindajana ning

§ 118

lg 2 järgi tuleb lugeda, et ta oli volitatud kostja nimel sõiduki hooldus- ja remondilepinguid sõlmima. Asjas ei ole väidetud ega tõendatud, et kostja oleks volituse tagasi võtnud või et volitus oleks mõnel muul

§ 125lg-s 2 nimetatud alusel lõppenud.

Ainuüksi see, et lõppes Q ja kostja töösuhe, ei mõjuta praegusel juhul Q volitatuks lugemist

§ 118lg 2 järgi, kui hageja sellest ei teadnud ega pidanudki teadma.

Lisaks, isegi kui leida, et Q ei sõlminud algselt lepingut kehtivalt kostja nimel, saab tuvastatud asjaoludel igal juhul järeldada seda, et kostja on arve nr 134851 tasumise kohustuse üle võtnud (vt määruse p 13).

1. Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette ka seda, et kohus ei andnud menetluses kummalegi poolele ühtegi selgitust ega selgitanud kostjale, milliseid asjaolusid ta peaks tõendama. Kostja ei ole avaldanud, et ta ei oleks maakohtu selgituskohustuse rikkumise tõttu teadnud, milliseid asjaolusid ta pidi menetluses tõendama, ega saanud nende kohta seetõttu tõendeid esitada. Kostja ei täpsusta ka seda, mille kohta maakohus selgitused andmata jättis. Seega ei ole kolleegiumil võimalik järeldada, et maakohus oleks oma kohustusi rikkunud sedavõrd, et see võis mõjutada asjas tehtud lahendit. Kostja ainus konkreetne etteheide selgitamiskohustuse rikkumise kohta on see, et maakohus ei selgitanud talle, et vaidluses omab tähtsust kostja ja Q töölepinguline suhte, ega teinud ettepanekut esitada selle kohta tõendeid, sh töösuhte lõppemise aja kohta. Nagu kolleegium eespool leidis, ei oma kostja ja Q töösuhte täpsed asjaolud ja selle lõppemise täpne aeg asja lahendamisel tähtsust (vt määruse p 19.2).
2. Kolleegium ei nõustu ka kostja etteheitega, et otsusest ei ole võimalik mõista, milliseid tõendeid on kohus arvestanud ja milliseid mitte ning milliseid asjaolusid ta milliste konkreetsete 12 2-21-3359 tõendite alusel tuvastas. Maakohus on otsuses viidanud tõenditele ja otsusest on üldiselt aru saada, milliseid tõendeid kohus on arvestanud ja milliseid asjaolusid nende alusel tuvastanud. Kolleegium möönab, et tõendite analüüs oleks võinud olla täpsem ning maakohus on jätnud mõnele tõendile viitamata (vt määruse p 17.2), kuid ei ole alust arvata, et eelnev võis mõjutada asja lahendust.
3. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei esine praegusel juhul aluseid, mis õigustaksid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist TsMS § 637 lg 21 järgi. Ehkki maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§-i 132 ja esineb menetlusõiguse normi rikkumisi, ei ole need mõjutanud asja lahendust hagi rahuldamise osas.

1. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
2. Apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv (225 eurot).
3. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa 13