Tsiviilasi nr 2-20-16466 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht teatavaks- 23. veebruar 2021, Tartu kohtumaja Tsiviilasja nu

) on sätestatud põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus.

§ 96

esimese lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hagejate isa, seega ülenejaks sugulaseks

§ 80lg 1 järgi, olles ülalpidamiskohustuslaseks.

3.

§ 97punktist 1 tulenevalt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Hagejad on käesoleval ajal alla 18-aastased isikud, seega alaealised. 4.

§ 100

lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (vaid mõjuval põhjusel võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil) ning et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejad elavad alates

1. juulist 2020 koos emaga Tartus ja kostja elab Põlvas hagejatest eraldi. Käesoleval juhul on hagejad märkinud hagis ka seda, et soovivad saada ülalpidamist just raha perioodilise maksmisega hagejate seadusliku esindaja T. M. pangakontole.
2. Hagejad on esitanud kohtule nõude elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates
3. juulist
4. Lapse ülalpidamise nõude suurus on sätestatud

§-s 99. Viidatud paragrahvi lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kohus märgib, et kehtiva regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid. 3

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2019 määrusega nr 115 on alates
2. jaanuarist 2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Seega ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla käesoleval ajal väiksem kui 292 eurot. Kostja vastuväite osas, et hagejad ei ole miinimummääras elatist nõudes esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hagejate kulutused on 2341,52 eurot (810,84 + 717,84 + 812,84) kuus või miinimummääraga samas suurusjärgus (3 × 584 eurot = 1752 eurot kuus, kuna tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras), märgib kohus, et seaduses ettenähtud elatise alammäära osas ei tule hagejatel elatise suurust eraldi põhjendada ja tõenditega tõendada. See põhimõte kehtib jätkuvalt, vaatamata Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta. Nimelt on Riigikohus korduvalt märkinud, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu enam sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta, sest isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud maksma mitmele lapsele elatiseks kogu oma sissetuleku (Riigikohtu
3. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Ka antud juhul peaks kostja oma sissetuleku suures osas (3 × 292 eurot = 876 eurot) maksma elatiseks, mistõttu ongi kostja taotlenud elatise väljamõistmist alla miinimummäära.
4. Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes

§ 102

lõikes 2 sätestatud alustel.

§ 102

lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lõikes 1 sätestatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda kõike juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). 6.1. Kuna lapse tavalise elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid, tuleb kohtul vanemate varalisi võimalusi hinnates eelkõige tuvastada vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Kohus märgib, et kui kohustatud vanem taotleb

§ 102

lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta tooma esile seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi ka tõendama. Kuigi tõendeid esitavad menetlusosalised (TsMS § 230 lg 2), võib kohus TsMS § 230 lg 3 kohaselt lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid ka omal algatusel ning kohustada TsMS § 230 lg 4 järgi ülalpidamisasjas poolt esitama andmed ning dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta. Kostja on ise esitanud kohtule tõendeid ning lisaks tegi ka kohus kostja varalise seisundi hindamiseks järelepäringuid vastavatesse registritesse, kust nähtub, et kostjal ei ole registrisse kantud kinnisvara, mille arvel täita hagejate ülalpidamise kohustust. Kostjale kuulub sõiduauto Ford Galaxy (reg nr XXX ehitusaasta 2005), mida kostja vajab tööl käimiseks ja hagejate transportimiseks. Äriregistri andmetel on kostja seotud üksnes mittetulundusühinguga XXX, olles selle asutajaks. Kostja netosissetulekuks on osaühingust XXX saadav töötasu keskmiselt XXX eurot kuus (tl 22-30). Kostja elab üüritud majas (tl 31-33), tasudes üüri XXX eurot kuus ja kõrvalkulusid (vesi, elekter, prügi) vastavalt esitatud arvetele. Kostja on vastuses hagile (tl 17-21) välja toonud, et kulutused 4

§ 101lõikes 1 sätestatud elatise määrast.

Kostja väitel on varasemalt kulunud hagejate ülalpidamiseks kuus 1000 – 1400 eurot, seejuures on kulutused suures osas kaetud peretoetustega. Kohus märgib, et asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste kohta ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel (Riigikohtu

1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 24). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi (PwC) koostatud
2. aasta lõppraporti „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ kohaselt on 7–12 aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus 359 eurot (kättesaadav veebis https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf, lk 39). Uuringus leiti (lk 45), et uus miinimumelatis
3. aasta lõpu seisuga oleks kas 343/2 = 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388/2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Seega on praegusel ajal ülalpidamiskulu ühe vanema kohta ligikaudu 180 eurot kuus, mis on oluliselt väiksem kui kehtiv miinimumelatise määr. Samas ühe lapse kohta arvestatuna vähenevad lapse ülalpidamiskulud nii kahe- kui kolmelapselistes leibkondades. See on seletatav mastaabisäästu kaudu. Mitmelapselistes peredes vähenevad oluliselt elamispinnaga seotud kulutused ühe lapse kohta. Samuti on leidnud kinnitust mastaabisääst toidule kuluva summa osas – suuremates leibkondades ühele leibkonnaliikmele kuluv summa kahaneb. Lapsele kuluva ülalpidamiskulu vähenemise mitmelapselistes peredes saab omistada sissetulekute piiratusele. Kui peres teenib tulu üks inimene, siis on kulude vähenemine ühe pereliikme kohta pere suurenedes paratamatu ja ei saa eeldada tulude proportsionaalset kasvamist. Kuna kulutusi lastele ei tehta mitte ainult lähtudes vajadustest, vaid need on tugevasti mõjutatud leibkonna võimalusest (vanema sissetuleku suurusest), on kohus kostja sissetuleku suurust ja varalist seisundit arvestades seisukohal, et kostja on eelduslikult võimeline maksma hagejatele nende tegelikest vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtuvat elatist igale hagejale 110 eurot kuus ning seejuures säilib kostjal endal tavapärane toimetulek ja vajalik elustandard ka siis, kui hagejad (peamiselt K. ja N M.) viibivad suhtluskorra alusel osa ajast kostja juures (kostjal kaasnevad sellega eeskätt lisakulud toidule, mida kostja kannab vahetult). Kuigi igakuine elatis hagejatele jääb allapoole seaduses ettenähtud miinimummäära, katab elatis nimetatud määras hagejate peamised vajadused ning vastab kohtu arvates ka kostja varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda ega ole elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav. Kohtu hinnangul on hagejatele täisväärtuslikku elu võimalik võimaldada ka siis, kui kostja maksab seaduses sätestatud miinimumist väiksemat elatist. Lisaks kostja poolt makstavale 330 euro (3 × 110) suurusele elatisele peaks lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hagejate ülalpidamisse panustama ka hagejate seaduslik esindaja (ema). Lisades vanemate panusele (330 + 330) riigi poolt makstavad toetused 700,27 eurot (520 + 161,09 + 19,18) kuus, on hagejate ülalpidamiskuluks kokku 1360,27 eurot kuus, mis teeb hageja kohta 453,42 eurot kuus, olles oluliselt suurem uuringujärgsest vajaduspõhisest miinimumelatisest 359 eurot kuus. Kohus märgib, et 5

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagejad esitasid elatishagi kohtule

1. novembril 2020, nõudes selles ülalpidamist tagasiulatuvalt alates
2. juulist 2020, mil hagejad asusid kostjast eraldi elama. Ekslik on siinjuures kostja seisukoht, et ta ei pea maksma elatist augustikuu eest, kuna laste emal ei olnud sellel ajal ainuhooldusõigust hariduse ja viibimiskoha küsimustes. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses (

§ 96teine lause).

Asjaolu, et vanem ei saa täielikult või osaliselt last puudutavate otsuste vastuvõtmisel osaleda, st vanema hooldusõigus on piiratud, ei muuda lapse vajaduste sisu ega vajaduste katmiseks vajalike kulutuste suurust. Lapse esmased vajadused peavad olema kaetud igal juhul, ka ühe vanema hooldusõiguse piiramise või äravõtmise korral. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kohtumenetluse ajal tasunud hagejate ülalpidamiseks elatist 750 eurot, so novembris ja detsembris 2020 kokku 500 eurot (2 × 250) ning jaanuaris 2021 summas 250 eurot. Selles osas tuleb kostja ülalpidamiskohustus hagejate ees lugeda täidetuks. Kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb otsuse selguse ja täidetavuse huvides hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis välja arvutada ja kostjalt tagasiulatuva perioodi eest ühekordse summana välja mõista, kusjuures elatise tagasiulatuvalt väljamõistmisel tuleb arvestada ka sel perioodil vabatahtlikult tasutud elatisega ning mõista elatis tagasiulatuvalt välja ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem, peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hagejate kasuks ajavahemiku 27. juuli 2020 kuni 23. veebruar 2021 eest välja vähem makstud elatis summas 1554,30 eurot ((330 : 31 × 5 + 6 × 330 + 330 : 28 × 23) – 750). 8. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus B. M. , K. M. ja N. N. hagi J. M. vastu elatise nõudes osaliselt ja mõistab kostjalt hagejate kasuks välja elatise 1554,30 eurot ühekordse summana tagasiulatuvalt perioodi eest 27. juuli 2020 kuni 23. veebruar 2021 ning elatise 110 eurot kuus iga hageja kasuks alates 24. veebruarist 2021 kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

§ 100

lg 4 järgi tuleb elatis tasuda iga kalendrikuu eest ette hagejate seadusliku esindaja pangakontole nr XXX selgitusega „elatis“. Kohus selgitab, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel uus hagi elatise suuruse muutmiseks. 9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagejate nõude osaliselt, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. 6