) § 152 lg 1 p 4 alusel ning jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda, määrata kindlaks ning mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud summas 1 970,64 eurot. Ühtlasi taotlesid kaebajad kohustada vastustajat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 4. Vastustaja märkis 15.11.2021 vastuses kohtunõudele, et nõustub kohtumenetluse lõpetamisega haldusasjas 3-21-827, kuid ei nõustu menetluse lõpetamisega
Vastustaja ei ole vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistanud, samuti ei ole taotlenud vastustaja täitemenetluse lõpetamist. Ettekirjutus on ammendunud, kuna see on täidetud ja viimati tasutud sunniraha on seetõttu valla poolt kaebajatele tagastatud. Seega
Kaebajad saavad kaebuse tagasi võtta ja kohus saab menetluse lõpetada
Vastustaja leidis, et juhul, kui kohus otsustab menetluskulud jätta vastustaja kanda, siis ei nähtu vastustajale, et kohtule oleks esitatud korrektsed kuludokumendid (maksekorraldusi arvete tasumise kohta esitatud ei ole). Lisaks on vastustaja seisukohal, et kulude suurus ei ole osaliselt seotud kohtumenetlusega ja on ebamõistlikult suur. Vaide esitamiseks ettekirjutusega tutvumine ja vaide koostamine ei ole kohtumenetluses tehtud menetlustoimingud, mistõttu ei kuulu see kulu välja mõistmisele vastustajalt. Tegemist ei ole ka keskmisest keerukama kohtuvaidlusega ja advokaadi tunnitasu 150 eurot sellest tulenevalt on ka ilmselgelt ebamõistlik. Mõistlikuks saaks pidada näiteks 120 eurot tunni eest. Rahuldamata tuleb jätta kaebajate viivisenõue. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud 03.11.2016 kohtuotsuse nr 3-3-1-37-16 p-s 26 (täiendavalt 25.11.2019 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-17-1930), et
MS §-des 173 ja 175 sätestatut, kuid TsMS § 177 halduskohtumenetluses kohaldamiseks puudub alus. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Menetlus tuleb lõpetada
6. Kohus võttis 19.04.2021 esitatud kaebuse 27.04.2021 määrusega menetlusse järgmistes nõuetes: 1) kohustada Viimsi valda esitama kohtutäiturile täitemenetluste nr 027/2021/455 ja 035/2021/827 lõpetamise avaldus; 2) keelata Viimsi vallal 10.04.2019 tehtud ettekirjutuse nr 1912899/00043 täitmiseks 19.01.2021 otsuse alusel edasiste sunnivahendite rakendamine ja sissenõudmine; 3) mõista Viimsi vallalt kaebajate kasuks välja 1388 eurot. Tegemist oli kaebuse esitamise hetkel asjakohaste ja eesmärgipäraste nõuetega, kuivõrd kaebajate suhtes toimusid täitemenetlused nr 027/2021/455 ja 035/2021/827 ning kaebajatel puudus kindlus edasiste sunnivahendite mitterakendamise osas ettekirjutuse täitmisele mõjutamiseks. Määruskaebemenetluse ajal (Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2021 määrus, p 8) ilmnes, et kaebajad esitasid 16.04.2021 nõuetekohase kasutusloa taotluse koos audititega. Täiteasjad nr 027/2021/455 ja 035/2021/827 lõpetati 05.05.2021 seisuga ning sunniraha laekus Viimsi Vallavalitsuse arveldusarvele (vastustaja 06.05.2021 määruskaebuse lisad – kohtutäiturite Hille Kudu ja Risto Sepa menetluse lõpetamise teated). Vastustaja tagastas seejärel kaebajatele tasutud sunniraha ja kohtutäituri kulud. Kuivõrd vastustaja luges 16.04.2021 seisuga ettekirjutuse täidetuks, kohtumenetluse kestel toimus sunnirahade laekumine täitemenetlustes ning täitemenetlused lõpetati, ei olnud kaebajate esialgne nõue kohustada vastustajat esitama täitemenetluste lõpetamise avaldus, enam asjakohane. Samuti, kuna vastustaja oli ettekirjutuse lugenud 16.04.2021 seisuga täidetuks, puudus keelamisnõudel edasine eesmärk. 2 Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-31-15 (p 12) on selgitatud, et kui sunniraha on juba sisse nõutud, kuid haldusorgan rakendas seda õigusvastaselt, on adressaadil võimalik nõuda haldusorganilt sunniraha tagastamist (
S § 11 lg 2). Kui lisaks haldusorgani poolt alusetult rakendatud sunnirahale kandis kaebaja kahju (nt täitemenetluse alustamise ja kohtutäituri tasu), tuleb kaebajal esitada hüvitamiskaebus. Seega oli menetluse jätkamine eesmärgipärane vaid hüvitamisnõudes. Vastustaja tagastas tasutud sunniraha ning täitekulud 18.05.2021 pärast täitemenetluste lõpetamist ning kaebajad lugesid sellega oma nõuded rahuldatuks. Seega puudus kaebajatel vajadus kaebuse muutmiseks ning hüvitamiskaebuse edasiseks menetlemiseks. Kohtu hinnangul saavutasid kaebajad raha tagastamise tagajärjel eesmärgi, mille saavutamiseks nad kaebusega kohtusse pöördusid. 7. Menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (
Menetluskulud 8. Menetluse lõpetamisel
lg 1 p 4 alusel tuleb asjas tasutud riigilõiv tagastada (
Kohus tagastab 19.04.2021 tasutud riigilõivu 56,64 eurot Y arveldusarvele. 9. Vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse
lg 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (
Sätte eesmärgiks on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-50-13, p 12). 10. Kohtu hinnangul kannab vastustaja praegusel juhul menetluskulud.
lg-st 6 järeldub, et eelduslikult on haldusakti kehtetuks tunnistamine ja nõutava toimingu tegemine põhjuslikus seoses kaebuse esitamisega ning üldjuhul kannab menetluskulud vastustaja. Lähtudes asjaolust, et vastustaja luges ettekirjutuse kaebajate poolt täidetuks 16.04.2021, puudus alus edasiste sunnivahendite rakendamiseks. Vastustaja ei nõustunud 06.05.2021 määruskaebuses kohtu seisukohaga, et on ära langenud vajadus sunniraha 1280 euro sissenõudmiseks. Seetõttu nähtub kohtule, et kui kaebajad ei oleks kaebusega kohtusse pöördunud, ei oleks vastustaja täitemenetlustes nr 027/2021/455 ja 035/2021/827 sisse nõutud sunniraha 1280 eurot ning täitekulusid tagastanud. Seega saabus õigusrahu vastustaja toimingu tagajärjel kohtumenetluse ajal. 11. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga kaebajate esitatud kuludokumentide ebakorrektsuse kohta.
lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid; kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul; kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Riigikohus oma praktikas on leidnud, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb esitada kohtule kuludokumendid, sh menetluskulude reaalset kandmist tõendavad dokumendid (nt maksekorraldus arve tasumise kohta, arveldusarve väljavõte, kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta vms) ning tuleb kontrollida kulude reaalset kandmist (vt nt 04.06.2021 nr 3-3-1-12-12, p-d 11-15).
lg 11 (säte jõustunud 01.01.2018) sätestab seevastu erandi –
lõike 1 punktis 1 nimetatud kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus.
lg 1 punktis 1 nimetatud kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Seega on arvete esitamisega kaebajatel tekkinud esindajakulude tasumise kohustus. Seetõttu 3 on kohtul võimalik menetluskulude väljamõistmisel lähtuda ka üksnes esindajakulude kohta esitatud arvetest. 12. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (
Kaebajad taotlevad lepinguliselt esindajalt saadud õigusabiteenuse kulude välja mõistmist summas 1 914 eurot koos käibemaksuga (150,00 eurot tund + käibemaks 20%). Kaebajatele on õigusabi osutatud 10 tunni ja 38 minuti ulatuses. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidemenetlusega seotud kulud ei ole kantud kohtumenetluse raames ning ei kuulu seega vastustajalt väljamõistmisele. Arvestades asja mahtu ning keerukust, peab kohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud 1014 eurot (sh käibemaks 20%). 13. Vastustaja viitab õigesti Riigikohtu halduskolleegiumi 03.11.2016 otsuse nr 3-3-1-37-16, p-le 26, mille kohaselt ei arvestata halduskohtumenetluses menetluskuludelt viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.