Obsah (20)

§ 643§ 637§ 633§ 238§ 271§ 229§ 654§ 230§ 5§ 652§ 442§ 445§ 173§ 164§ 103§ 163§ 165§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 10. september 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-1267

) § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise 869,47 eurot ületavas osas, igakuise elatise 255 eurot ületavas osas, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõistmata tagasiulatuva elatise 869,47 eurot ületavas osas ja igakuise elatise 255 eurot ületavas osas ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Samuti tuleb maakohtu otsust täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 8. Hagejad leiavad apellatsioonkaebuse vastuses, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata selle perspektiivituse tõttu. Kolleegium hagejate seisukohaga ei nõustu.

§ 643

lg 1 järgi jätab kohus apellatsioonkaebuse määrusega läbi vaatamata, kui ilmneb, et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti, samuti muul seaduses sätestatud juhul. Ringkonnakohus on kostja apellatsioonkaebuse võtnud menetlusse, sest ei esinenud

§-s 637 sätestatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise aluseid.

§ 637

lg 1 p 6 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Selle sätte järgi on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab, et see tuleks jätta rahuldamata, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonimenetluses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835/64, p 10.1). Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud õigusnorme ning jätnud põhjendamata, miks ta kostja esitatud seisukohtade ja taotlusega ei arvestanud. Samuti 4 on kostja välja toonud, missuguseid asjaolusid on esimese astme kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud. Kolleegiumi hinnangul on väidetavate rikkumiste hindamine ja kontrollimine selline tegevus, mida tuleks teha asja sisulisel hindamisel. Ringkonnakohus ei saa tõendeid hinnata enne asja menetlusse võtmist ning poolte esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmine on kohtu ülesanne sõltumata

§ 633lg 3 p-s 2 sätestatust.

Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse lahendamisel seda, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel materiaalõigust õigesti olenemata sellest, kas apellant on kaebuses materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele tuginenud (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-18193/100, p 12).
3. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis kostja taotluse hagejate vande all ülekuulamiseks rahuldamata. Kostja avaldas
4. veebruari
5. a menetlusdokumendis, et hagejate esindajad vähendavad päevade arvu, mil lapsed viibivad tema juures, ning ainuke viis nimetatud asjaolus selgust saada, on küsitleda hagejaid (dtl 398). Maakohus teavitas
6. aprilli
7. a kirjaga pooli, et hagejate ärakuulamine ei ole vajalik (dtl 415). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja taotlus hagejate vande all ülekuulamiseks ei kuulu rahuldamisele. Samuti ei rikkunud maakohus menetlusõiguse normi, kui jättis omal algatusel hagejad vande all üle kuulamata. Kuigi maakohus ei ole kostja taotluse rahuldamata jätmist põhjendanud, rikkudes sellega

§ 238

lg-t 4, mille kohaselt teeb kohus tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määruse, ei mõjutanud rikkumine asja lahendamise tulemust. Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, põhjendades, miks kostja taotlus rahuldamisele ei kuulu. 9.1. Kolleegium märgib esmalt, et poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest (

§-d 267–268¹) nähtub, et pool saab teise poole nõusolekuta taotleda vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt ka Riigikohtu 6. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19). Lisaks tuleb taotluse lahendamisel arvestada, et hagejad on alaealised. Nimetatud asjaolule on maakohus kostja tähelepanu pööranud 11. augusti 2020. a selgituskirjas (dtl 224–225).

§ 271

lg-st 2 tulenevalt kuulatakse laps vannutamata üle asjaolu kohta, mis seondub otseselt tema enda teoga või mis on olnud tema vahetu kogemuse esemeks, kui kohus peab seda asjaolusid arvestades mõistlikuks. 9.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja väite, et lapsed elavad suurema osa ajast kostja juures, tõendamiseks laste ülekuulamine põhjendatud. Reeglina on vastaspoole vande all ülekuulamise eelduseks, et tõendamiskoormist kandev menetlusosaline ei ole muid tõendeid esitanud või kui esitatud muude tõenditega ei ole tal õnnestunud oma väiteid tõendada. Kolleegium märgib, et vaidlusalust asjaolu on võimalik tõendada muude

§ 229lg-s 2 loetletud tõenditega.

Lisaks sellele peab kogutav tõend

§ 238järgi olema asjakohane ja lubatav.

Nõustuda saab maakohtu selgitusega, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks (vt maakohtu

1. jaanuari
2. a selgituskiri; dtl 261– 264).
3. Kostja leiab jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses, et ta täidab ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt ning elatist ei tule välja mõista. Maakohus lähtus asja lahendamisel sellest, et kuna hagejad nõuavad elatist miinimummääras, siis ei pea hagejate vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendama (maakohtu otsuse p 6). Samuti leidis maakohus järgmist: lapsed viibivad kostja juures harva, mis ei anna põhjust elatise vähendamiseks alla miinimummäära; 5 kostja vahetu ülalpidamisega ei saa arvestada, sest hagejate ema ei soovi ülalpidamiskohustuse täitmist muul viisil kui raha perioodilise maksmisega; suurem osa kostja poolt välja toodud kulutusi on kantud enne hagiavalduse esitamist ja kannetest ei ole näha, kelle eest kulu on kantud (maakohtu otsuse p 7). Kolleegium nõustub osaliselt maakohtu seisukohtadega, kuid leiab, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata, et kostja tasub hagejate mobiilsideteenuste kulud. Nimetatud asjaolu arvestamata jätmine on mõjutanud asja lõpplahendust. 10.
4. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole otsuses tuvastanud ülalpidamist saama õigustatud laste vajadusi ja nende tavalist elulaadi. Kolleegium kostja etteheitega ei nõustu ja selgitab järgmist. Hagejad tõid
5. mai
6. a menetlusdokumendis välja enda igakuiste vajaduste suuruse: hageja I puhul 855 eurot ja hageja II puhul 655 eurot (dtl 197–199). Nimetatud kulutused sisaldavad kõiki kulutusi, sh kulutusi, mida väidetavalt tasub kostja. Hagejad nõuavad elatist miinimummääras, s.o perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Kuna eelduslikult kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär, siis ei ole selles ulatuses elatise nõudmisel vaja tõendada lapse vajadusi (vt nt Riigikohtu
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). 10.
9. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
10. märtsi
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kohtupraktikas on leitud, et mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund (vt Riigikohtu
12. juuni
13. a otsus tsiviilasjad nr 3-2-1-35-17, p 28.2). 10.
14. Kostja ei ole tõendanud, et laste tegelikud vajadused oleksid alla kahekordse elatise miinimummäära. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda kostja väidet RAKE uuring (s.o Sotsiaalministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuring „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“). RAKE uuring kajastab keskmisi kulutusi, kuid elatise suurust kindlaks määrates lähtub kohus konkreetse vaidluse asjaoludest. 10.
15. Kolleegium nõustub osaliselt kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei arvestanud laste kulude jooksva katmisega. Maakohus on hinnanud kostja kulutusi koos hagejate
16. veebruaril 2021 esitatud tabeliga ning teinud sellest järelduse, et suurem osa kulutusi on kantud enne hagejate esitatud nõuet ning kannetest ei ole näha, kelle eest neid on kantud (dtl 375–381). Kolleegium maakohtu järeldusega täies ulatuses nõustuda ei saa, sest leiab, et esitatud tõendite põhjal saab lugeda tõendatuks, et kostja kannab laste mobiilsideteenustega seotud kulud ning selle võrra on hagejate ema kulutused väiksemad. Muude kulutuste osas nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga ja seda täies ulatuses

§ 654lg 6 järgi ei korda.

10.5. Kostja väitis apellatsioonkaebuses, et ta tasub eluaseme eest (eluasemelaenu, kommunaalja remondifondi makseid), kus lapsed elavad. Ringkonnakohus palus pooltel täpsustada, kas 6 kostja kannab hagejate eluasemekulud (dtl 498–499). Hagejate esindaja (lapsi esindades) selgitas, et hagejad elavad ema juures aadressil XXX, Tallinn ja kostja elab aadressil YYY, Tallinn. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt tasus ta kommunaalmakseid selgitusega KÜ YYY (dtl 100) ning varakindlustuse ja laenumaksete osas on hagejate esindaja selgitanud, et need on seotud ühisomandis oleva YYY eluasemega (dtl 98, 101–102). Kuna hagejad ei nõustunud kostja väitega, et kostja kannab hagejate eluasemega seotud kulud, siis tulnuks kostjal oma väidet

§ 230lg 1 järgi tõendada.

Kostja ei ole seda teinud. Eeltoodud asjaolusid ja tõendeid hinnates on maakohtu järeldus, et ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täitmiseks, põhjendatud. Kostja ei ole tõendanud, et vanemate vahel on PKS § 100 lg-st 3 tulenev kokkulepe teistsugusel viisil ülalpidamise andmise kohta. Seega peab kostja andma ülalpidamist PKS § 100 lg 1 järgi raha perioodilise maksmisega. 10.

1. Kolleegiumi hinnangul on kostja tõendanud, et ta tasub hagejate mobiilsideteenuste kulu. Hagejad möönavad, et sidekulud kannab kostja, kuid leiavad, et põhjendatud kulu on 15 eurot lapse kohta. Kostja on küll esitanud pangakonto väljavõtte maksete tegemise kohta, kuid ei ole täpsustanud, milline osa sellest on seotud lastega (dtl 95, 145–168). Maakohtu
2. mai
3. a istungil esitasid hagejad kostja telefonikulude suuruse osas vastuväite (dtl 187). Kuna kostja ei ole lastega seotud kulutuse suurust täpsustanud, lähtub ringkonnakohus hagejate välja toodud suurusest, s.o 15 eurot lapse kohta. 10.
4. Maakohus tuvastas, et hagejad viibivad kostja juures harva, mistõttu ei ole see miinimumelatise vähendamise põhjuseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et lastel on vahelduv elukoht. Samuti ei saa asjas esitatud tõendite põhjal teha järeldust, et laste eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel võrdselt. Selleks, et kohus saaks laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulude vahetut kandmist arvestada isegi siis, kui lastel ei ole vahelduvat elukohta või kui lapsed ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures, tulnuks kostjal kohtu ette tuua ja tõendada, et ta osaleb laste ülalpidamises vahetult. Maakohus on pooltele nende asjaoludega seotud tõendamiskoormist selgitanud ning vaatamata sellele, et elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, menetletakse

§ 5

lg 1 järgi hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§ 230

lg 3 kohaselt võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kuid see ei tähenda, et kohus võiks elatisnõude osalist rahuldamata jätmist põhjendada asjaoludega, millele pool ei tuginenud. 10.8. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada lapsetoetusega. Maakohus leidis, et praeguses asjas puudub mõjuv põhjus riiklike peretoetuste võrra kostja ülalpidamiskohustust vähendada. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Hagejad väidavad apellatsioonkaebuse vastuses, et kostja tugineb lapsetoetuse maksmisele esmakordselt apellatsioonkaebuses. Kolleegium hagejate väitega ei nõustu.

§ 652

järgi on uute tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud ning üldjuhul võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. Kostja on maakohtu menetluses tuginenud hagiavaldusele vastates, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada lapsetoetusega (vt kostja

1. detsembri
2. a menetlusdokument; dtl 91). Samuti on lapsetoetusega arvestamise väidet hinnanud maakohus (maakohtu otsuse p 8). Seega ei ole kostja väite näol tegemist uue asjaoluga, mida ringkonnakohus ei tohiks asja lahendamisel arvestada. 7 Kolleegium selgitab, et maakohus on õigesti lähtunud kohtupraktikast, mille kohaselt ei anna ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatise automaatselt alla miinimummäära vähendada. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2;
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud mitmetele Riigikohtu lahenditele, kuid pole välja toonud ega tõendanud praeguse üksikjuhtumi asjaolusid, mis annaksid kohtupraktika kohaselt aluse elatise vähendamiseks alla miinimumi. Kostja ei ole tuginenud oma halvale varalisele seisundile ega tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. 10.
7. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kostja ei kanna laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid vahetult, küll aga tuvastas ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et kostja kannab lastega seotud püsikulu mobiilsideteenuste eest 15 eurot kuus lapse kohta. Selle kulutuse võrra on laste ema püsikulud väiksemad. Siinjuures ei saa arvestada hagejate väitega, et tegelikult on nende vajadused miinimumist suuremad, sest hagiavalduses nõuavad hagejad miinimumelatist ning ei ole soovinud miinimumist suuremate kulutuste tõendite alusel kindlaks tegemist. Samuti ei saa mobiilsideteenuste kulu osas lugeda põhjendatuks hagejate väidet, et hagejate ema ei ole andnud nõusolekut ega kiitnud heaks, et elatist makstakse muul viisil kui raha perioodilise maksmisega. Hagejad nendivad, et kulutuste sees on arvestatud mobiilsideteenuste kuludega, mida jätkuvalt tasub kostja (vt hagejate
8. augusti
9. a menetlusdokumendi p 3.3.3; dtl 508). Hagejate ema (lapsi esindades) ei ole tõendanud, et ka tema peab mobiilsideteenuste kulu kandma ning et püsikulud selle võrra ei vähene. 10.
10. Hagiavalduse esitamise ajal, s.o
11. aastal, oli miinimumelatis 270 eurot kuus. Kolleegium vähendab elatist alla miinimummäära mobiilsideteenuste kulu võrra, sest kostja kannab selle ise. Seega tuleb kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 255 eurot (= 270 – 15). Kolleegium märgib, et kuigi menetluse kestel on muutunud miinimumelatise suuruse arvestamise aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär, ei saa alla miinimummäära vähendatud elatise puhul elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist (vt Riigikohtu
12. veebruari
13. a otsus tsiviilasjas nr 2-1515909/124, p 16).
14. Maakohus rahuldas hagejate tagasiulatuva elatise nõude PKS § 108 järgi. Kolleegiumi hinnangul tuleb tagasiulatuva elatise nõude puhul samuti arvestada, et kostja on kandnud mobiilsideteenuste kulu 15 eurot lapse kohta (vt käesoleva otsuse p 10.6). Hagejate ema on vaidlusaluse kulu osas märkinud, et ta ei ole andnud nõusolekut ega kiitnud heaks, et elatist makstakse muul viisil kui raha perioodilise maksmisega, kuid kuna kostja on laste ülalpidamise kulu selles osas kandnud, siis ei saa hagejatel selle tõttu olla tekkinud kahju. Võttes aluseks hagejate esitatud tagasiulatuva elatise nõude arvutuskäigu, tuleb kummagi hageja nõutavat summat vähendada 51,15 euro võrra. See teeb tagasiulatuva elatise suuruseks 869,47 eurot (= 920,62 – 51,15).
15. Maakohtu
16. novembri
17. a määrusega on hagejate hagi tagatud ja välja mõistetud alates
18. novembrist 2019 kuni asjas tehtud lahendi jõustumiseni kummagi lapse kasuks igakuine elatis 100 eurot (dtl 85–89).

§ 442

lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti 8 rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus on kohtuotsuses hagi tagamise abinõude kehtivuse osas jätnud seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud minetus kõrvaldada. Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada hagi tagamise abinõu kehtima jäämise osas. Kuna hagi kuulub osaliselt rahuldamisele, siis jääb

§ 445lg 2 alusel hagi tagamine tagama kohtuotsuse täitmist.

Kolleegium märgib, et menetluse kestel tasutud summad arvestatakse ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning kui pooltel tekib vaidlus menetluse kestel tasutud elatise osas, siis saab kostja tõendada elatise maksmist täitemenetluses. Menetluskulude jaotus 13. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas

§ 173

lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. 13.1. Apellatsioonkaebuse väite kohaselt tuleb menetluskulude jaotusele kohaldada

§ 164

, mis on erinormiks §-i 163 suhtes.

§ 164

lg 1 sätestab, et hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega leiab kostja, et menetluse tulemusest sõltumata tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Praegusel juhul on tegemist ülalpidamisasjaga

§ 103

lg 4 järgi ning

§ 164lg 1 kohaldamisele ei kuulu.

13.2. Hagi osalise rahuldamise korral kohaldub menetluskulude jaotusele

§ 163

, mille lg 1 annab kohtule diskretsiooni otsustada, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades, jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lõige 2 annab kohtule õiguse kaaluda lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui üks pool on teinud kompromissettepaneku ja hagi rahuldatakse sellesarnases ulatuses.

§ 163

lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane. Kuna hagejate elatisenõue kuulub osaliselt rahuldamisele, siis oli kohtusse pöördumine põhjendatud. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (elatise nõue kuulub rahuldamisele 94% ulatuses) on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud hagejate menetluskuludest 94% kostja kanda ja kostja menetluskuludest

§ 165lg 1 järgi 6% võrdsetes osades hagejate kanda.

Toimiku materjalidest nähtuvalt ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse

§ 164lg 3 kohaldamiseks ja menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmiseks.

14. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda

§ 174

lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 9