← Eesti

2-20-3043/37

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Ulvi Loonurm ja Neve Uudelt Otsuse kuupäev

  1. oktoober 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-3043 Tsiviilasi Y hagi X vastu ühisomandi lõpetamiseks ja jagamiseks Vaidlustatud otsus Harju Maakohtu
  2. aprilli 2021 otsus Kaebuse esitaja ja liik X apellatsioonkaebus Asja hind ringkonnakohtus 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Birje Kalmus Kostja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli Asja läbivaatamine Kohtuistungil (menetluskonverents)
  3. oktoobril 2021, millel osalesid poolte lepingulised esindajad I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON I.
  4. Täiendada Harju Maakohtu
  5. aprilli 2021 otsust otsustusega, et kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Tühistada sama otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hagi tagamise taotluselt makstud riigilõivu 50 eurot ja sellelt viivise. Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, aga täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 8 ja 9 (koos alapunktidega). I.
  6. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. I.
  7. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda. I.
  8. Rahuldada hageja taotlus hagi tagamiselt tasutud riigilõivu 50 eurot tagastamiseks ja kanda see summa hageja pangakontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. I.
  9. Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule. II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS II.
  10. Hagi rahuldada. II.
  11. Lõpetada Y ja X ühisomand korteriomandile XXX Tallinn (registriosa nr XXXXXXX). II.
  12. Müüa korteriomand XXX Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) avalikul enampakkumisel. II.
  13. Korteriomandi XXX Tallinn (registriosa nr XXXXXXX) müügi tulem jagada Y ja X vahel võrdsetes osades. II.
  14. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine. II.5.1 Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. II.5.2 Mõista kostjalt X-lt hageja Y kasuks maakohtu menetluskuludena välja 2440,80 eurot. II.5.3 Rahuldada hageja Y taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 951 eurot ja mõista see summa kostjalt X-lt hageja Y kasuks välja. II.5.4 Kostjal tuleb väljamõistetud menetluskulu summadelt tasuda hagejale alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni punkt I.4) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
  15. Y (hageja) esitas
  16. veebruaril 2020 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu Tallinnas aadressil XXX asuva korteriomandi (registriosa nr XXXXXXX, edaspidi: korteriomand) ühisomandi lõpetamise nõudes. Hageja taotles ühisomandi lõpetamist müümisega avalikul enampakkumisel (või vahetult müümisega arendajale, kellel on ilmselt huvi osta korteriomand hinnaga 195 000 eurot) ning jagada tulem poolte vahel võrdselt. Teise võimalusena hageja on nõus korteriomandi jätmisega kostjale, kui kostja hüvitab hagejale tema omandiosa kaotuse eest 97 500 eurot. Hageja peamised väited on järgmised: - korteriomand on hageja ja kostja ühisomandis; korteriomandi eriosaks olev korter soetati
  17. märtsil 1996 hageja ja Q (edaspidi: pärandaja) ühisvarasse. Hageja ja pärandaja olid abielus
  18. veebruarist 1988 kuni 8.septembrini
  19. Abielu lahutamisel ühisvara ei jagatud, kuid lepiti kokku, et pärandaja võib jääda korterit kasutama ja hageja otsib endale uue elukoha. Tasu korteri kasutamise eest pärandaja hagejale ei maksnud; 2

(7)- korterist hiljem kinnistamise teel korteriomandi moodustamine ei muutnud varasuhet, st korteriomand jäi kuuluma hageja ja pärandaja ühisvarasse; pärandaja suri
  1. juulil
  2. Pärimistunnistuse kohaselt läks tema vara üle kostjale kui testamendijärgsele pärijale. Sellest alates on pooled korteriomandi ühisomanikud; korteri väärtus on 195 000 eurot ning on olemas potentsiaalne ostja kinnisvaraarendaja näol, kes on samas majas ostnud kolm korterit sama hinnaga.
  3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: - - korteriomand ei kuulu hageja ja kostja ühisomandisse; hageja ja pärandaja jagasid ühisvara
  4. aasta aprillis kokkuleppel, mille kohaselt jäi korter vallasasjana pärandaja lahusvaraks ja pärandaja maksis hagejale 25 000 krooni – isegi kui see kokkulepe pole vormipuuduse tõttu kehtiv, siis on hageja nõue ikkagi vastuolus hea usu põhimõttega; korteriomandi väärtus ei ole 195 000 eurot; korteriomandit ei omandatud abielu ajal. Hageja ja pärandaja abielu lahutati
  5. septembril 1997, aga korteriomand kanti kinnistusraamatusse
  6. juulil 2000; hageja kaotas omandi igamise tõttu. Pärandaja valdas korteriomandit ainuomanikuna alates kinnistamisest kuni surmani. Ta remontis pärast kinnistamist omal kulul korteri ja tasus majandamiskulud, pidades ennast korteriomandi ainuomanikuks. MAAKOHTU OTSUS
  7. Maakohus rahuldas hagi
  8. aprilli 2021 otsusega (vaidlustatud otsus). Hageja menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. 3.
  9. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle alljärgneva üle: hageja ja pärandaja olid abielus
  10. veebruarist 1988 kuni
  11. septembrini 1997; pärandaja suri
  12. juulil 2019; pärandaja testamendijärgne pärija on kostja; kinnistusraamatusse on korteriomandi omanikuna kantud pärandaja. 3.
  13. Maakohus tuvastas, et pärandaja erastas korteri tema ja hageja abielu ajal, aga see kinnistati alles
  14. juulil
  15. Poole vaidlevad, kas korteriomand oli pärandaja ja hageja ühisvara või pärandaja lahusvara. Kuni
  16. juunini 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara, sama põhimõte on sätestatud ka kehtivas perekonnaseaduses (PKS). Korter oli ostmise ajal vallasvara ning läks pärandaja ja hageja ühiseks vallasomandiks. 3.
  17. Pärandaja ja hageja ei sõlminud notariaalseid kokkuleppeid ühisvara jagamiseks. Kuni
  18. juunini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 93 lg 1 nägi ette, et seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 kohaselt tuli ehitise või selle osa võõrandamise tehing kuni ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni teha notariaalselt tõestatud vormis. Seetõttu ei oma tähtsust, kas hageja sai pärandajalt raha omandikaotuse hüvitamiseks. Kuna korteri kui vallasvara jagamiseks oli kehtestatud kohustuslik notariaalne vorm, siis oli ühisvara jagamise kokkulepe igal juhul tühine. Igamise eeldused pole täidetud, sest pärandaja ei saanud olla heauskne ainuomanik (asjaõigusseaduse (AÕS) § 123 lg 1). Ta teadis või pidi teadma, et ühisvara on jagamata. Korteriomand oli pärandaja surmani tema ja hageja ühisvara ning pärandaja osa selles läks pärimisseaduse § 3 lg 1 ja § 4 lg 1 järgi üle kostjale. - 3
(7)3.
  1. Hageja nõue ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja ja pärandaja ühisvara jagamine pole tõendatud. Seega ei ole hageja ja pärandaja ühisomandit lõpetanud ja hageja soovib varaühisuse lõpetamist. Varaühisuse lõpetamine on kohane ja vajalik tehing tsiviilkäibes. 3.
  2. Kohus kohaldas AÕS § 70 lg 4; § 70 lg 6; § 76 lg 1 ja lg 2; § 77 lg 1; § 77 lg 2 ja leidis, et ühisomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab omanikke kõige vähem. Kohus peab ühisomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Ühisomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel omanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega ühisomand lõpetatakse, omanike kokkulepet ühisomandi lõpetamise kohta. Kohus määrab kinnistu müügi avalikul enampakkumisel. Avalikul enampakkumisel saadakse eeldatavasti kinnistu müümisel kõige õiglasem hind. 3.
  3. Maakohtu menetluskulud määras kohus kindlaks hageja kulunimekirja alusel, mille järgi hageja õigusabikulu oli 2436 eurot (= 2030 + 20% käibemaks) ja ta tasus riigilõivu 350 eurot. Hageja esindaja tunnitasumäär 150 eurot (lisandub käibemaks) on kohane. Hageja esindaja toiminguid pidas maakohus põhjendatuks, aga vähendas esindaja ajakulu sõiduks kulunud 2 t võrra ja luges põhjendatud sõidukuluks selle asemel 54 eurot (lähtudes riigi õigusabi korras määratavale esindajale makstavast hüvitisest). Nii kujunes hüvitatavaks õigusabikuluks 2140,80 eurot (= (2030 – 2 × 150 + 54) + 20%). Samuti tuleb kostjal hüvitada riigilõiv 350 eurot – kokku seega 2490,80 eurot. POOLTE SEISUKOHAD
  4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  5. Esiteks ei saanud hageja vaidlusaluse korteriomandi (ühis)omanikuks. Maakohus jättis kohaldamata korteriomandi omandamise ajal kehtinud AÕS § 118 lg 1 ja PKS1995 § 15 lg
  6. Kinnistamise ajal ei kehtinud veel eluruumide erastamise seaduse (EES) § 21¹, st selles ette nähtud järelmeid ei saa käesoleval juhul rakendada. Hageja ja pärandaja abielu lõppes enne korteriomandi kinnistamist, mistõttu sai korteriomandi kinnistamisel omanikuks pärandaja. 4.
  7. Teiseks leppisid hageja ja pärandaja kokku korteriomandi jäämises pärandajale. Vaatamata kokkuleppe vormipuudusele tuleb igamise või hea usu põhimõtte järgi lugeda korteriomand pärandaja lahusvaraks. Kohus eksis tõendite hindamisel ühisvara jagamise kohta. Hageja on korteri omandiosa kaotamise eest juba hüvitise saanud. Hageja ja pärandaja vahel
  8. aasta aprillis sõlmitud kokkuleppe tõttu ning sellest lähtuva osapoolte käitumise tõttu, ei teadnud pärandaja ega pidanudki teadma, et ta ei ole kõnealuse korteriomandi ainuomanik. Kui pärandaja ei saanud korteriomandi ainuomanikuks kinnistamisel
  9. juulil 2000, siis tekkis ainuomand AÕS § 123 alusel igamisega
  10. juulil
  11. 4.
  12. Kolmandaks lähtus maakohus hageja menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel põhjendamatult suurest tunnitasu määrast. Hageja on lähenenud kohtuasjale väga lihtsustatult, st eristamata eluruumi kui vallasasja korteriomandist kui kinnisasjast ning käsitlemata AÕS § 123 ja EES § 21¹ kohaldamisega seonduvat, ei ole vandeadvokaadi abi tunnitasu 180 eurot käesoleva asja lahendamisel põhjendatud. 4.
  13. Ringkonnakohtu istungil tugines hageja täiendavalt väitele, et EES § 4 järgi oli korteri erastamise õigus ainult pärandajal. Lisaks leidis hageja, et korteriomandi kinnistamise ajal kehtinud AÕS § 123 sõnastuse järgi tuli heausksust hinnata ainult valduse aspektist.
  14. Hageja vaidleb kaebusele vastu. 4
(7)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni sisuliselt muutmata, aga täiendab seda menetluskulude jaotuse osas, vähendab kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulu summat ja esitab täiendavad põhjendused (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
  2. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest hageja ja pärandaja abielu, korteri erastamise ja hilisema kinnistamise, pärandaja surma ja kostja kui pärija kohta. Ühtlasi pole pooltel vaidlust, et hageja ja pärandaja ühisvara suhtele tuleb PKS § 210 lg 1 järgi kohaldada kehtivat perekonnaõigust, võttes arvesse sama paragrahvi teises ja kolmandas lõikes ette nähtud erisusi.
  3. Kaebuse esimese väite kohaselt ei saanud hageja korteriomandi (ühis)omanikuks. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, aga maakohtu otsuse põhjendusi tuleb korteriomandi omandisuhte tekkimise osas täiendada. 8.
  4. Õige on hageja arusaam, et korteriomandit ei saa lugeda hageja ja pärandaja kui abikaasade ühisvaraks EES § 21¹ alusel, sest kinnistamise ajal see veel ei kehtinud. Maakohus viidatud sätet ei kohaldanud, aga samas ei nähtu vaidlustatud otsusest ka muud põhjendust korteriomandi kinnistamise õigusliku tähenduse kohta. Nii rikkus maakohus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg 8 esimesest lausest tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. 8.
  5. Vaidlustamata asjaoludel kinnistati korteriomand
  6. juulil
  7. Korteriomandiga seonduvaid õigusküsimusi käsitles sel ajal alates
  8. aastast kehtinud korteriomandiseadus (KOS1994). Viidatud seaduse § 15 lg 3 esimene lause sätestas, et korteriomandi, mille esemeks olev reaalosa on erastatud, omanikuna kantakse kinnistusraamatusse eluruumi erastanud isik. KOS1994 § 15 tunnistati kehtetuks elamureformiga seonduvate seaduste muutmise seadusega (edaspidi: muutmise seadus), mis jõustus selle § 33 järgi
  9. novembril
  10. Muutmise seadusega lisati EES-i § 21¹, mille esimene lause järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. 8.
  11. Muutmise seaduse seletuskirja (402 SE, IX koosseis) järgi sooviti koos uue korteriomandiseaduse kehtestamisega viia erastamist reguleerivad KOS1994 rakendussätted üle EES-i. Täpsemalt järgisid EES §-d 21¹–21³ eesmärki määratleda korteriomandi seadmise soodustused laiemalt, st kõikidel juhtudel, kui korter on omandatud seaduslikul teel vallasasjana, on õigus seada korteriomand rakendussätetes sätestatud tingimustel (eelnõu lk 7–8). Ringkonnakohtu hinnangul ei viita miski sellele, et seadusandja soovis reguleerida vallasasjana erastatud korteri kinnistamisel kujunevat omandisuhet enne ja pärast muutmise seadust erinevalt. 8.
  12. Eeltoodud kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et senises kohtupraktikas (nt Riigikohtu
  13. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13) EES §-ga 21¹ põhjendatud abikaasade ühisomand korteriomandile tekkis samal viisil ka KOS1994 § 15 lg 3 esimese lause alusel (koostoimes enne
  14. juulit 2010 kehtinud PKS1995 § 14 lg-ga 1). Siinjuures pole oluline, kas ainult üks abikaasadest või mõlemad olid eluruumi erastamise õigustatud subjektid EES § 4 tähenduses, sest ka ainult ühe abikaasa erastamisõiguse tulemusel oleks erastatud vallasasi ikkagi saanud abikaasade ühisvaraks. 8.
  15. Kaebuses viidatud (kuni
  16. juunini 2003 kehtinud) AÕS § 118 lg 1 ei võimalda teha teistsugust järeldust, samuti ei kohaldu käesoleval juhul PKS1995 § 15 lg 1, sest korteriomand moodustati korteri põhjal, mis erastati hageja ja pärandaja abielu ajal nende ühisvarana. Nii oli ainult pärandaja kohta kinnistusraamatusse tehtud kanne ebaõige (vrd Riigikohtu
  17. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-12, p 12 neljas lõik ja selles mh viidatud
  18. märtsi 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, p 19 esimene lõik). Tegelikult kuulus korteriomand selle tekkimisel hageja ja pärandaja ühisvarasse. 5
(7)
  1. Kaebuse teise väite järgi leppisid hageja ja pärandaja kokku korteri jäämises pärandajale või omandas pärandaja korteriomandi igamise teel. Kumbki alternatiiv pole põhjendatud. 9.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega vaidlustatud otsuse p-s 8, et korteriomandi jagamise kokkulepe pidanuks selle kehtivuseks olema notariaalselt tõestatud. Vastava vorminõude järgimata jätmine tõi kaasa tehingu tühisuse siiski TsÜS1994 § 91 lg 3 järgi. Tühine tehing oli algusest peale kehtetu ning seda ei pidanud täitma (TsÜS1994 § 66 lg-d 3 ja 4). Niisiis polnud hageja ja pärandaja võimalikul kokkuleppel korteri kui vallasasja jagamise kohta õiguslikku tagajärge ning see kuulus jätkuvalt nende ühisvarasse. Seetõttu ei oma asja lahendamisel otsest tähtsust, kas ja mille eest maksis pärandaja hagejale teatava rahasumma. Samadel kaalutlustel ei mõjuta asja lahendamist seegi, kas hagejal oli pärast abielu lahutamist veel kokkupuuteid korteriga või kas ta asus omanikuõigust realiseerima. 9.
  3. Õige on kostja arusaam, et iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123 lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. Abikaasa (pärandaja) võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, kui ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas peeti ainuomandi tekkimise eeldusteks, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik ja olnud kantud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud (Riigikohtu
  4. detsembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-1611, p 23 teine lõik). 9.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega vaidlustatud otsuse p-s 11, et igamise eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud, sest pärandaja teadis või pidi teadma, et ühisvara on jagamata. Siinjuures on AÕS § 123 lg 1 mõte kõnealuses osas sama nii enne
  6. juulit 2003 kehtinud redaktsioonis kui ka praeguses, st omandaja pidanuks olema heauskne ka omandi suhtes. Eespool p 8 alapunktides esitatud põhjustel pidi pärandaja teadma, et kui ühisomand korterile on kohaselt lõpetamata, siis saavad kinnistamisel moodustatava korteriomandi omanikeks mõlemad endised abikaasad. Samuti pidi ta p-s 9.1 märgitu kohaselt teadma, et tema ja hageja ei ole sõlminud kehtivat ühisvara jagamise kokkulepet. Järelikult polnud pärandaja täitnud kõiki eeldusi, mida toonases õiguspraktikas peeti ainuomandi tekkimise eeldusteks. Pärandaja teadmisele sellest, et vaidlusaluse korteriomandi esemeks olnud korteri jagamise tehingut ei toimunud või polnud see kohaselt vormistatud, viitavad ka tema
  7. oktoobri 2018 e-kiri (dtl 53) ja
  8. jaanuari 2019 e-kirja viimane lause (dtl 38). 9.
  9. Samuti on õige maakohtu järeldus otsuse p-s 9, et varaühisuse lõpetamine on kohane ja vajalik tehing tsiviilkäibes. Sellest järeldub, et hageja nõue pole vastuolus hea usu põhimõttega. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks kuritarvitanud oma õigusi korteri pärandaja kasutusse jätmise ja abielu lahutamise ajal (TsÜS1994 § 108). Maakohus põhjendas vastuolu puudumist heade kommetega, aga samal alusel puudub vastuolu ka hea usu põhimõttega.
  10. Maakohus ei eksinud menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel hageja esindaja tunnitasule antud hinnangus. Maakohus märkis, et ilma käibemaksuta tasumäär 150 eurot tunnis on mõistlik. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu
  11. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14 ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja esindaja tasumäära hindamisel kaalumispiire ületanud. Kohtupraktikas on peetud põhjendatuks isegi suuremat tunnitasu määra (vt nt Riigikohtu
  12. aprilli 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-19-12247, p 12 teine lõik;
  13. aprilli 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-4817, p 20 kolmas lõik). Tunnihind 150 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu
  14. oktoobri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972, p 20.2). Ekslik on kostja väide nagu oleks hageja esindaja koostatud dokumendid sedavõrd lihtsustatud, et vähemalt keskmine tasumäär pole põhjendatud. Hageja ei pidanud käsitlema kostja vastuväidete aluseks olevaid õigusnorme. 6
(7)
  1. Vaidlustatud otsust tuleb siiski täiendada otsustusega kostja menetluskulude jaotuse kohta. Nimelt jaotas maakohus menetluskulud vaidlustatud otsuse resolutsioonis nii, et jättis hageja menetluskulud kostja kanda. Resolutsioonist ei nähtu otsustust kostja menetluskulude kohta. Jättes kostja menetluskulud jaotamata, rikkus maakohus TsMS § 173 lg-d 1 ja
  2. Ringkonnakohus peab TsMS § 173 lg 1 teise lause järgi niigi märkima oma otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse, mistõttu saab ringkonnakohus kirjeldatud puuduse ise kõrvaldada. Kostja menetluskulud maakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel tema enda kanda.
  3. Lisaks eksis maakohus riigilõivu väljamõistmisel. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 350 eurot, millest 300 eurot tasuti hagi ja 50 eurot hagi tagamise eest. Hageja loobus hagi tagamise taotlusest enne selle lahendamist ja maakohus jättis tagamise taotluse
  4. märtsi 2020 määrusega läbi vaatamata. Kirjeldatud olukorras oli hagejal õigus esitada taotlus hagi tagamise riigilõivu tagastamiseks, aga tagastamisele kuuluvat lõivu ei saa kostjalt välja mõista. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles kostjalt mõisteti välja riigilõiv 50 eurot ja vähendab kokku hüvitatavat maakohtu menetluskulu summani 2440,80 eurot (= 2490,80 – 50). Ühtlasi väheneb summa, millelt kostja peab maksma viivist.
  5. Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse hagi tagamise taotluselt makstud riigilõivu 50 eurot tagastamiseks. Selle saab TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel rahuldada. Nimetatud taotluse rahuldamise osas ei saa käesoleva otsuse peale kaevata.
  6. Kokkuvõtvalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata, sest ükski selle väide ei anna alust maakohtu otsust sisulises osas muuta. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
  7. Tulenevalt apellatsioonimenetlus kulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles algselt 951 euro hüvitamist, mis on tasu 5 t 17 min õigusteenuse eest tasumääraga 150 eurot/t (lisandub käibemaks). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Lisaks esitas hageja koos vastusega kostja kuludele täiendava taotluse 90 euro hüvitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on algne taotlus põhjendatud nii ajakulu kui ka esindaja tasumäära osas. Täiendav taotlus jääb aga rahuldamata, sest menetluskulude nimekirjale vastamine on poole õigus ja mitte kohustus ning menetluse üldisest käigust tulenevalt ei ole pooltel lõputult võimalik menetluskulude nimekirju täiendada. Hageja kinnitas, et ei ole käibemaksukohustuslane. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 951 eurot (= 5 t 17 min × 150+ 20%). Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist.
  8. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, sest muutus kostjalt välja mõistetud maakohtu menetluskulu summa. Hageja nõude sisulise lahenduse osas ringkonnakohus resolutsiooni ei muuda, aga lisab sulud viitele korteriomandi kohta avatud kinnistusraamatu registriosale. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.