KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 20. september 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-3522 Tsiviilasi X hagi

) § 168 lg 5 alusel, kuivõrd kostja rahuldas hageja nõude pärast hagi esitamist. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga hagi läbi vaatamata jätmise osas. Asjas ei esine absoluutseid menetlusse võtmisest keeldumise aluseid ning kohtule ei ole siduv kostja hinnang hagi perspektiivituse osas ega hageja õiguskäsitlus. Ainuüksi pooltevaheline abielu ei muuda valduse vabastamise nõuet hagiliseks perekonnaasjaks. Asjaolude, kas poolte vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping ning kas tegemist oli perekonna eluasemega, tuvastamine toimunuks menetluse käigus. Pelgalt asjaolu, et pooled olid abielus, ei anna alust käsitada hageja lahusvara perekonna ühise eluasemena. Hageja lepingulise esindaja ajavahemikus

1. kuni
2. märtsini 2021 teostatud toimingud ei olnud põhjendatud, kuid ülejäänud toimingud olid põhjendatud ja vajalikud ning nende kulu kuulub kostjalt väljamõistmisele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise ning teha uue määruse, millega jätta menetluskulud hageja kanda või alternatiivselt poolte endi kanda. Määruskaebuse väidete kohaselt oli hagi perspektiivitu. Hagi menetlusse võtmine ei välista selle läbi vaatamata jätmist. Juhul, kui kohus ei nõustunud kostja seisukohtadega, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata, oleks kohus pidanud seda põhjendama. Samuti on tegemist hagilise perekonnaasjaga. Kohaldatavad on perekonnaseaduse (PKS) sätted, eelkõige PKS §
4. Vindikatsiooninõue oleks tulnud igal juhul jätta rahuldamata. Lisaks kolis kostja elamust välja, sest poolte abielu lahutati ning pooled olid selleks ajaks saavutanud teatava üksmeele lastega suhtluskorra osas, mitte seetõttu, et ta oleks hageja nõuet tunnustanud.
5. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
6. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja

§ 654lg 6 (koosmõjus §ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. 2

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Kostja ei vaidlustanud maakohtu määrust tsiviilasja menetluse lõpetamise osas. Selles osas, sh riigilõivu pooles ulatuses tagastamise osas, on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause ja

§ 463lg 2 alusel jõustunud.

Kuivõrd kostja ei ole maakohtule ette heitnud

§ 175

lg 1 rikkumist menetluskulude kindlaksmääramisel, siis kontrollib ringkonnakohus vaidlustatud määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes menetluskulude jaotuse osas. 11. Pooled vaidlevad jätkuvalt menetluskulude jaotuse üle. Hageja loobus hagist, sest kostja vabastas elamu valduse.

§ 168

lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, v.a juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

§ 168

lg 5 järgi, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegu tuli menetluskulud

§ 168lg-te 4 ja 5 alusel jätta kostja kanda.

Maakohus on menetluskulude jaotuse üle otsustades õigesti kohaldanud kaalutlusõigust ega ole selle piire ületanud. Maakohus on põhjendanud, miks ta jättis menetluskulud kostja kanda. Kohus ei ole seda tehes menetlusõiguse norme rikkunud. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 12. Kolleegiumi hinnangul ei anna maakohtu määruse muutmiseks alust kostja käsitlus, mille kohaselt oli hagi õiguslikult perspektiivitu ja sisuliselt ainetu, mistõttu oleks hagi edasise menetlemise korral tulnud jätta menetluskulud

§ 168lg 2 ja § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

12.1. Kostja arvates ei olnud kohane maakohtu tuginemine sellele, et puudusid menetlusse võtmisest keeldumise alused. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Hagi läbi vaatamata jätmise alused (

§ 423

) kattuvad suures osas hagi menetlusse võtmisest keeldumise alustega (

§ 371). Perspektiivituse kriteeriumid on sätestatud nimetatud paragrahvide lg-tes 2.

Õige on maakohtu käsitlus, et erinevalt

§ 371

ja § 423 lg-test 1 ei kujuta viidatud paragrahvide lg-tes 2 sätestatud alused endast absoluutseid hagi lubatavuse eelduseid, vaid kohtul on kaalutlusõigus, kas sellist hagi menetleda või mitte. Hagi menetlusse võtmise määrusest nähtuvalt leidis maakohus, et ei esine

§ 371

lg-tes 1 ja 2 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluseid (tl 32 pöördel). Seega ei ole alust seada kahtluse alla, et maakohus on hagi edulootust hinnanud. 12.2. Kolleegium ei nõustu ka kostja käsitlusega, mille kohaselt oli hagi õiguslikult perspektiivitu, sest hageja nõude aluseks ei saanud olla hagiavalduses märgitud asjaõigusseaduse § 80 lg 1 ja tasuta kasutamise lepingut reguleerivad võlaõigusseaduse § 389 jj. Kolleegium selgitab, et hageja nõue oleks olnud perspektiivitu üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Maakohus märkis õigesti, et tähtsust ei ole sellel, kas ja millistele õigusnormidele on hageja ise viidanud, sest kohus ei ole

§ 436

lg 7 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ning vaidlusaluste asjaolude tuvastamine toimunuks asja sisulise arutamise käigus. Kolleegium leiab, et praegusel juhul ei saanud pidada hagi perspektiivituks materiaalõigusliku nõudealuse puudumise tõttu. Isegi kui hageja nõuet ei oleks võimalik hinnata hagis viidatud õigusnormide alusel, võinuks hageja nõude rahuldamine olla võimalik PKS § 23 alusel, millele tugineb ka kostja, või pärast abielu lahutamist PKS § 68 alusel. Seega ei olnud praegusel juhul tegemist olukorraga, kus hageja nõude rahuldamine ei oleks võimalik mitte ühegi normi alusel ning maakohus võttis õigesti hagi menetlusse, et anda hagis esitatud asjaoludele õiguslik kvalifikatsioon ning selgitada välja hageja nõue (vt ka Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). 3

§ 162

lg 4 või

§ 164lg 1 alusel.

Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. 13.1. Iseenesest on õige kostja arusaam, et poolte vahel menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks

§ 168

lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka menetluskulude jaotamise üldisi põhimõtteid. Samas ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, et praeguses asjas tuleb kohaldada

§ 162

lg-t 4, mille järgi on võimalik jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Praegu ei ole maakohus tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mida oleks õiglane ja mõistlik lugeda sedavõrd erandlikuks, et õigustada

§ 162lg 4 kohaldamist.

13.2. Kostja leidis, et alternatiivselt on tegemist hagilise perekonnaasjaga, sest asjas on kohaldatavad PKS sätted. Kolleegium märgib, et ainuüksi asjas PKS sätete võimalik kohaldamine ei muuda asja hagiliseks perekonnaasjaks

§ 164

mõttes.

§ 164lg 1 järgi kannab hagilises abieluasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

Seega sõltub

§ 164lg 1 kohaldamine sellest, kas tegemist on abieluasjaga.

Hagilise abieluasja mõiste avab

§ 102

lg 1, mille järgi on abieluasi ka tsiviilasi, kus lahendatakse abikaasa abielusuhtest tulenev muu nõue teise abikaasa vastu. Selle alla kuuluvad abikaasade vahelised nõuded, mille kohtuliku kaitse võimaluse näeb PKS ette. Kuivõrd PKS võimaldab esitada nõudeid seonduvalt perekonna ühise eluasemega lahuselu korral PKS § 23 alusel ja abielu lahutamise korral PKS § 68 alusel, siis sõltub praegusel juhul asja liigitamine abieluasjaks sellest, kas elamu näol oli tegemist perekonna ühise eluasemega PKS tähenduses. Maakohus märkis õigesti, et ainuüksi asjaolu, et pooled olid abielus, ei anna alust käsitada elamut perekonna ühise eluasemena. Hageja on asja materjalidest nähtuvalt kostja käsitluse elamu kui perekonna seni ühiselt kasutatud eluruumi kohta kahtluse alla seadnud. Hageja tõi esile, et poolte vahel ei ole abielulisi suhteid ega ka perekonnana ühist elukohta alates

1. aastast, mil kostja kolis elamust välja ja asus elama Ameerika Ühendriikidesse ning on käinud Eestis üksnes lastega kohtumise eesmärgil (koolivaheaegadel), kusjuures sel ajal veetnud suurema osa ajast mujal kui vaidlusaluses elamus. Sellele vaatamata on hageja sõnul kostja pärast Eestisse tulekut
2. a märtsis hageja tahte vastaselt elamus viibinud ja keeldunud lahkumast. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti märkinud, et asjaolu, kas elamu oli seni kasutusel perekonna ühise eluasemena, tuvastamine toimunuks menetluse käigus. Seega nõuab praegusel juhul selle kindlaks tegemine, kas tegemist on hagilise abieluasjaga

§ 164lg 1 tähenduses, kohtuasja sisulist lahendust.

13.3. Kolleegium on seisukohal, et menetlusökonoomia põhimõtet (

§ 2

) arvesse võttes ei ole mõistlik praegusel juhul menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel tuvastada, kas tegemist oli perekonna ühise eluasemega PKS tähenduses, ning pooltevahelist õigussuhet kvalifitseerida, sest isegi kui tegemist oleks hagilise perekonnaasjaga, ei muudaks see praeguse juhtumi asjaolusid arvestades menetluskulude jaotust olukorras, kus kostja on hageja nõude rahuldanud.

§ 164

lg 2 võimaldab jaotada kulud erinevalt lõikes 1 sätestatust, kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane. Maakohus tuvastas, et hageja on elamu omanik. Hageja on kohtu ette toonud ja tõendanud, et ta nõudis korduvalt alates 22. märtsist 2020, s.o ligikaudu aasta enne kohtusse pöördumist kohtuväliselt kostjalt elamu valduse vabastamist (tl 12, 13 ja 17 pöördel), 4

§ 164lg 2 alusel kostja kanda.

1. Kolleegium leiab, et maakohtu järelduse, mille kohaselt tuleb menetluskulud praeguses asjas jätta kostja kanda, muutmiseks ei anna alust ka kostja viide sellele, et ta kolis elamust välja abielu lahutuse ja lastega suhtluskorra osas teatava üksmeele saavutamise tõttu, mitte seetõttu, et ta oleks hageja nõuet tunnustanud. 14.
2. Menetluskulude jaotus hagist loobumisel sõltub peamiselt sellest, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud. Kui hageja pöördus kohtusse põhjendatult, eelkõige juhul, kui kostja rahuldas hageja nõude pärast hagi esitamist, peab menetluskulud kandma kostja. Üldjuhul võib öelda, et kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena saavutab eesmärgi, mida järgides ta kohtusse pöördus, siis saab lugeda, et kostja on

§ 168lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt Riigikohtu 15.

mai

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-55-13, p 13). Praeguses asjas esitas hageja nõude valduse vabastamiseks, milline eesmärk menetluse kestel saavutati, sest kostja kolis elamust pärast hagi esitamist välja (vt ka Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-10, p 27). Seega saab lugeda kostja

§ 168

lg 5 mõttes hageja nõude täitnuks ning menetluskulud tuli selle sätte järgi jätta kostja kanda. 14.2. Kostjal on iseenesest võimalik tuua esile asjaolud, mis lubavad hinnata, et

§ 168

lg 5 kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane, mh võib selle asjaoluna tulla kõne alla võimalus nõude rahuldamiseks kohtuvaidluseta (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Praeguses asjas kolleegiumi hinnangul selliseid asjaolusid ei esine. Kostja on menetluse kestel hageja nõudele vastu vaielnud (tl 39–41). Samuti kinnitavad asja materjalid, et kostja jätkas vaatamata hageja korduvatele pöördumistele elamu kasutamist (vt käesoleva määruse p 13.3). Toimiku materjalidest ei nähtu seegi, kas ilma kohtuvaidluseta oleks kostja rahuldanud hageja nõude. Seetõttu ei saa väita, et hageja pöördus kohtusse alusetult. Kostja ei ole ka esile toonud teisi asjaolusid, mis lubaksid arvata, et

§ 168lg 5 kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane.

15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

16. Vastavalt

§ 174

lg-le 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud määruskaebemenetluses.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 16.1. Hageja menetluskulude nimekirja järgi seisnevad hageja menetluskulud ringkonnakohtus lepingulise esindaja kuludes 579,19 eurot (koos käibemaksuga). Hageja kinnitas, et ta ei saa käibemaksu tekkinud kuludelt tagasi arvestada (

§ 174lg 10).

Menetluskulude nimekirja järgi tegi lepinguline esindaja tunnihinnaga 160 eurot (käibemaksuta) hagejat esindades kokku toiminguid 3 tunni ja 1 minuti ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Arvestades asja keerukust ja mahtu ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on hageja taotletavad lepingulise esindaja kulud määruskaebemenetluses

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud.

Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 16.2. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks määruskaebemenetluse menetluskuludena välja mõista 579,19 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni. 5

§ 696lg 1 teise lause alusel.

Ringkonnakohtu menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 kohaselt edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 6