← Eesti

2-20-12967/26

Obsah (17)§ 423§ 439§ 232§ 436§ 657§ 456§ 652§ 442§ 122§ 137§ 125§ 123§ 134§ 136§ 171§ 165§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 8. oktoober 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20

) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 5.1. Hageja nõuded lahendas maakohus järgmiselt: - - rahuldas nõude

(1)osas tunnistada kehtetuks kostjate vahel 25. septembril 2019 sõlmitud asjaõigusleping osas, millega kostja I omandist läks välja korteriomand; rahuldas nõude
(2)tuvastada kostjate II ja III kohustus anda nõusolek nende kohta tehtud omanikukannete kustutamiseks korteriomandi registriosast ja uue kande tegemiseks, millega kantakse ainuomanikuna sisse kostja I, asendades nõusolekud kohtuotsusega; rahuldas nõude
(3)tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek tema kandmiseks ainuomanikuna korteriomandi registriossa, asendades nõusoleku kohtuotsusega; jättis hagi rahuldamata järgmised nõuded ja taotlused: o nõude
(1)osas tunnistada kehtetuks kostjate II ja III 1. augusti 2019 tühistamisavaldus; o nõude
(4)kustutada korteriomandi registriosa II jaost kanne kostjate II ja III kohta ning teha uus kanne, millega korteriomandi omanikuna sisse kanda kostja I; o nõude
(5)lugeda kostjate tahteavaldused kinnistusraamatus kande muutmiseks antuks käesolevas asjas tehtava kohtuotsusega; o taotluse
(6)edastada kohtuotsus kinnistusosakonnale. 3
(8)5.
  1. Maakohus tuvastas mh järgmised vaidlustamata asjaolud: - -
  2. mail 2018 sõlmisid kostjad varasema kinkelepingu, millega kostja II kinkis kostja III nõusolekul kostjale I korteriomandi;
  3. juunil 2019 algatas maksuhaldur kostja I suhtes vastutusmenetluse;
  4. juulil 2019 seati korteriomandile kohtulik hüpoteek maksuhalduri kasuks summas 41 103 eurot;
  5. augustil 2019 tegid kostjad II ja III vaidlustatud tühistamisavalduse, millega soovisid tühistada varasema kinkelepingu; kostja I on avalduse kätte saanud ega soovi sellele vastuväiteid esitada;
  6. septembril 2019 sõlmisid kostjad vaidlustatud käsutustehingu koos võlaõigusliku kokkuleppega, et kostja I tagastab ning kostjad II ja III võtavad vastu korteriomandi;
  7. oktoobril 2019 kanti kostjad II ja III ühisomanikena kinnistusraamatusse;
  8. novembril 2019 väljastas maksuhaldur kostjale I vastutusotsuse maksuvõla 38 218,67 eurot kohta;
  9. jaanuaril 2020 alustas maksuhaldur vastutusotsuse sundtäitmist, mille käigus õnnestus maksuvõlga vähendada 1228,60 euro võrra;
  10. märtsil 2020 esitas hageja kostjate II ja III nõusolekul ning Riigikohtu määruse alusel avalduse kohtuliku hüpoteegi kustutamiseks, mis kustutati
  11. aprillil 2020;
  12. septembri 2020 seisuga oli kostja I maksuvõlg 36 990,07 eurot; kostjal I ei ole muud registreerimisele kuuluvat vara peale ühe osaühingu osa; kostjad II ja III on kostja I vanemad. 5.
  13. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise nõude esitamise üldised eeldused on täidetud. Hagejal on kostja I suhtes kehtiv täitedokument, millest tulenev nõue on sissenõutav. Sissenõude pööramisega kostja I varale ei kaasnenud nõude rahuldamist. On alust eeldada, et see ka ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus, kuna kostjal I puudub vara, mille arvelt nõuet rahuldada. Vaidlustatud tehingud tehti
  14. augustil ja
  15. septembril 2019 ning hageja on tehingute tagasivõitmise hagi kohtule esitanud
  16. septembril
  17. Seega on tehingud tehtud vähem kui kolm aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist (TMS § 188 lg 1). 5.
  18. Hageja taotleb sisuliselt kahe tehingu kehtetuks tunnistamist: esiteks kinkelepingu tühistamise avaldus ja teiseks asjaõigusleping, millega täideti tühistatud kinkeleping tagasi. 5.
  19. Tehingu tühistamise tahteavaldus on ühepoolne tehing, mis ei vaja kostja I nõusolekut. Ühepoolse tehingu tagasivõitmine on põhimõtteliselt võimalik, aga kohtupraktika ja seadus näevad ette võlgniku ühepoolse tehingu tagasivõitmise. Vaidlustatud tühistamisavaldust ei teinud kostja I. Järelikult ei ole see kostja I suhtes toimuva täitemenetluse raames tagasivõidetav ja vaidlustatud tühistamisavalduse osas jääb nõue
(1)rahuldamata. 5.
  1. Eelnev ei välista vaidlustatud käsutustehingu kui asjaõiguslepingu osas hagi rahuldamist. Asjaõigusleping on mitmepoolne tehing, millega kostja I andis korteriomandi vastusoorituseta üle kostjatele II ja III. Seega kohalduvad TMS § 189 lg-d 1 ja
  2. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on automaatselt tagasivõidetavad, st selline tehing kahjustab eeldatavasti sissenõudja huve. Hageja esitas hagi
  3. septembril 2020, st nimetatud ajaline tingimus on täidetud. Pooled märkisid korteriomandi väärtuse 90 000 eurot, aga kostjad II ja III ei teinud kostjale I vastusooritust. Seetõttu on ilmne, et vaidlustatud käsutustehingul on kinke iseloom. Neil kaalutlustel tunnistas kohus asjaõiguslepingu kehtetuks, st rahuldas nõude
(1)vaidlustatud käsutustehingu osas. 5.7. Kohus hindas, milline olnuks kostja I majanduslik olukord ilma vaidlustatud käsutustehinguta. Kui kostja I poleks korteriomandit kostjatele II ja III tasuta üle andnud, oleks ta jätkuvalt omanik. Sel juhul saanuks korteriomandi realiseerimise tulemi arvelt maksuvõlanõude 4
(8)vähemalt osaliselt täita. Kui lähtuda asjaõiguslepingus nimetatud väärtusest 90 000 eurot, siis saanuks rahuldada kogu maksunõude. Kostjal I ei ole muud vara, millele sissenõuet pöörata. Seega ei ole kahtlust, et kostja I muutis end vaidlustatud käsutustehinguga sisuliselt varatuks ja sellega omakorda hageja nõude rahuldamise kostja I vara arvel võimatuks. Nii on ilmne, et vara üleandmine kostjatele II ja III kahjustas hageja kui sissenõudja huve. 5.
  1. Asjakohane ei ole kostja I väide, et maksunõuet on võimalik rahuldada muul viisil. Nõude suurusest ja senisest täitmisest ei saa järeldada, et rahuldamine oleks muul viisil mõistlikult võimalik. Ka seni laekunud summade võrra on nõuet rahuldatud üksnes sunni rakendamise tulemusel ja kostja I ei ole näidanud üles valmisolekut nõue vabatahtlikult täita. 5.
  2. Kostjad on lähikondsed, mistõttu tuleb eeldada, et kostjad II ja III teadsid, et vaidlustatud käsutustehinguga kahjustatakse hageja huve. Varasema kinke tühistamine ja järgnenud tagasitäitmine asjaõiguslepinguga on ilmses ajalises seoses kostja I vastu algatatud vastutusmenetlusega. Kostja I sai maksunõudest teada enne varasema kinke tühistamise toiminguid, sest maksuhaldur algatas juba
  3. juunil 2019 vastutusmenetluse ning
  4. juulil 2019 seati korteriomandile hüpoteek maksuhalduri kasuks summas 41 103 eurot. Sellest saab järeldada, et kostja I tegi vaidlustatud käsutustehingu teadlikult hageja huve kahjustades. 5.
  5. Asjaõiguslepingust nähtub selgelt, et korteriomandit koormas selle käsutamise ajal hageja kasuks seatud hüpoteek, st hiljemalt siis oli see teada ka kostjatele II ja III. Nad ei saa end vabandada vähese keeleoskusega. Notar pakkus neile võimalust arusaadavas keeles selgituste saamiseks, kuid kostjad II ja III keeldusid. Järelikult tegi kostja I asjaõigustehingu teadlikult hageja huve kahjustades ning kostjad II ja III teadsid või vähemalt pidid kahjustamisest teadma. 5.
  6. Asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise korral muutuvad kinnistusraamatu kanded kostjate II ja III kui ühisomanike kohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 esimese lause, § 90 lg 1 kolmanda lause ning TMS § 195 lg 1 järgi ebaõigeks. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 alusel tuleb kinnistusraamatu kanded parandada. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34¹ lg-te 1 ja 8 ning TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 kohaselt saab kohtuotsusega tuvastada kostjate vastavad tahteavaldused, st nõuded
(2)ja
(3)rahuldatakse. 5.12. Puudub vajadus ja õiguslik alus rahuldada nõuet
(4)kostjate II ja III omandikande kustutamiseks ja uue kande tegemise kohta ning nõuet
(5)lugeda kostjate vastavad tahteavaldused antuks kohtuotsusega. Kohus tunnistas kehtetuks asjaõiguslepingu ja asendas kostjate nõusolekud kinnistusraamatu kannete tegemiseks. Kande kustutamise nõue on sisuliselt kinnistamisavaldus, mis tuleb otsuse jõustumisel esitada kinnistusosakonnale. POOLTE SEISUKOHAD 6. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad jätta poolte endi kanda, aga mõista hagejalt välja kaebuselt tasutud riigilõivu. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - esiteks lahendas maakohus nõuded
(4)–
(6), mille menetlemiseks puudus õiguslik alus. Need nõuded tulnuks jätta

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Maakohus rikkus seeläbi ka

§ 439

, sest lubamatu nõude lahendamine on hagi piiride ületamine; - teiseks rahuldas maakohus hagi alusetult ja kohaldas valesti AÕS § 65. Kinnistusraamatu kanded kostjate II ja III kohta on kehtiva tühistamisavalduse alusel õiged ja kostjad ei ole neilt nõutud tahteavalduste andmiseks kohustatud. Pärast varasema kinkelepingu tühistamist kujunes õiguslik olukord, mis sarnaneb sellega nagu olnuks varasem leping tühine, st õiguslike tagajärgedeta; 5

(8)- kolmandaks andis maakohus vale hinnangu asjaoludele ja osa tõendeid jäi hindamata – see on

§ 232rikkumine.

Eelkõige jäi tähelepanuta, et vaidlustatud tühistamisavaldusega muutus varasema kinke käigus tehtud omanikukanne kostja I kohta ebaõigeks ning kostjatel II ja III tekkis omandi tagasikandmise nõudeõigus. See õigus realiseeruski vaidlustatud käsutustehinguga. Neile väidetele maakohus piisavalt ei vastanud, rikkudes nii

§ 436

lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud põhjendamiskohustust; - neljandaks ei ole õige maakohtu arusaam, et vaidlustatud käsutustehingul on kinke iseloom. Maakohus juhindus ebakohaselt Riigikohtu praktikast. Ühtlasi ei kahjustanud tehing võlausaldajate huve, sest enne varasemat kinget kuulus korteriomand kostjatele II ja III. Nii kohaldas maakohus valesti TMS § 187–189. 7. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni sisuliselt muutmata, aga täiendab selle põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Ühtlasi lisab ringkonnakohus otsustuse hagi tagamise abinõu kehtima jäämise kohta ja muudab tsiviilasja hinda. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostjad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus. 9. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitasid ainult kostjad, kes ei soovinud vaidlustada menetluskulude jaotust. Järelikult on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel jõustunud nõude

(1)vaidlustatud tühistamisavalduse osas ning nõuete ja taotluste
(4)–
(6)tervikuna rahuldamata jätmise ja maakohtu menetluskulude jaotuse osas. 10.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kostja I maksuvõla, korteriomandi kostjale I kinkimise, kostjate II ja III kinkelepingu tühistamise avalduse ning

  1. septembri 2019 asjaõiguskokkuleppe kohta.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selle kohta, et vaidlustatud käsutustehing on tagasivõidetav ja selle kehtetuks tunnistamise tulemusel peavad kostjad andma tahteavaldused, mis võimaldavad kanda korteriomandi registriosa II jakku uuesti omanikuna kostja I. Vastuseks kaebuses esitatud kostjate väidetele ja täienduseks maakohtu põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
  3. Esimene väide on kahel põhjusel ainetu. Esiteks on

§ 423

lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata jätmine kohtu õigus, mitte aga kohustus (Riigikohtu 19. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p 13 esimene lõik). Seetõttu ei saa kostjad põhimõtteliselt tugineda väitele, et hagi tulnuks jätta viidatud alusel läbi vaatamata. Teiseks ei mõjuta kostjate õigusi, kas maakohus jättis nõuded ja taotlused

(4)–
(6)rahuldamata või läbi vaatamata. 11.
  1. Kolmas väide menetlusnormide rikkumise ja neljas väide TMS ebaõige kohaldamise kohta pole sisuliselt põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldas materiaalõigust samuti põhimõtteliselt õigesti. Vaidlustatud käsutustehing on asjaõigusleping, millega kostja I kaotas korteriomandi omandiõiguse. Õigusmuudatusele suunatud käsutustehing on tagasivõidetav (vt nt Riigikohtu
  2. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 15). Tehingu tagasivõitmise hindamisel pole tähtust, millise tehinguga ja milliste asjaoludel võlgnik sai tagasivõidetava tehingu eseme omanikuks. Maakohus viitas ja rakendas õigesti põhimõtet, et oluline on hoopis, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses (vaidlustatud otsuse p 38 ja seal viidatud Riigikohtu
  3. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20 teine lõik). Ilma vaidlustatud käsutustehinguta kuulunuks kostjale I korteriomand, mille arvelt maksunõue oleks võimalik eeldatavasti rahuldada. Seega pole vaja käsitleda kostjate väiteid selle kohta, millised on vaidlustatud tühistamisavalduse õiguslikud tagajärjed. 6
(8)11.
  1. Maakohus ei otsustanud selgelt, kas vaidlustatud käsutustehing on tagasivõidetav TMS § 189 lg 1 alusel või koostoimes lg-ga
  2. Viidatud normidest esimene käsitleb kinkelepingu ja teine kinke iseloomuga muu lepingu tagasivõitmist. Võlaõigusseaduse § 259 lg 1 järgi on kinkeleping võlaõiguslik kohustustehing, aga hageja soovis tagasi võita asjaõiguslikku käsutust. Maakohtu tuvastatud asjaoludel vähenes vaidlustatud käsutustehingu tulemusel kostja varakogum – selline tehing on kinke iseloomuga (vrd Riigikohtu
  3. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207, p-d 15 ja 16). Järelikult on tagasivõitmise alus TMS § 189 lg 2 kaudu kohalduv sama paragrahvi esimene lõige. Selle põhjendusega tuleb maakohtu otsust täiendada. 11.
  4. Eelneva põhjal pole põhjendatud ka kaebuse teine väide. Maakohus kohaldas õigesti TMS § 195 lg
  5. Võlgniku sõlmitud kinkelepingu korral tuleks üldjuhul anda täitemenetlust läbi viiva kohtutäituri käsutusse kinke ese. Kui tagasivõidetava käsutuse ese oli korteriomand, siis on tagasivõitmise tagajärg, et kinnistusraamatusse tuleb käsutuse saaja (kostjad II ja III) asemel kanda võlgnik (kostja I). Põhimõtteliselt nii on hageja oma nõude sõnastanud ning sarnase ülesehitusega resolutsiooni on kohtud varem kasutanud (vt nt Riigikohtu
  6. novembri 2020 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-17207 resolutsiooni p-d 2.2 ja 2.3). Järelikult on kinnistusraamatu kanne kostjate II ja III kui ühisomanike kohta ebaõige ja seda tuleb parandada, st ka AÕS § 65 lg 1 kohaldas maakohus õigesti. Õiguslikult korrektsem olnuks TsÜS § 68 lg-l 5 rajanevad nõuded
(2)ja
(3)esitada ning lahendada sooritusnõuetena (vt nt Riigikohtu
  1. aprilli 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-18-15391, p 15 kolmas lõik). Pidades silmas KRS § 34¹ lg 8 sõnastust, ei muuda see praegust lahendust ebaõigeks ja hageja ei ole otsust vaidlustanud (vt kõnealuse rikkumise ebaolulisuse kohta nt Riigikohtu
  2. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p 18 teine lõik). 11.
  3. Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust maakohtu otsust vaidlustatud osas sisuliselt muuta. Seetõttu jättis maakohus õigesti kehtima hagi tagamise abinõu, aga

§ 442

lg 5 mõtte kohaselt tulnuks teha sellekohane otsustus kohtuotsuse resolutsioonis (vt nt Riigikohtu

  1. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 21;
  2. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 32-1-74-16, p 25). Nimetatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada.
  3. Maakohus määras

§ 122

lg 1, § 132 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel tsiviilasja hinnaks 24 500 eurot (= 3500 × 7). Ringkonnakohus sel viisil hinna määramisega ei nõustu ja muudab

§ 137¹ alusel asja hinda.

12.1. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude hinda ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Maakohus leidis asjakohaselt, et see on tuvastusnõue, aga selle hind tuleb

§ 125

esimese lause järgi määrata hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Ainult sel juhul, kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue

§ 125teise lause alusel mittevaraliseks.

Eelnevast järeldub, et üksnes juhul, kui tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõude väärtuse kindlakstegemine on seotud oluliste raskustega, tuleb

§ 125

teise lause laiendava tõlgenduse kaudu leida, et tegemist on mittevaralise nõudega, mille hind on 3500 eurot (Riigikohtu

  1. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 24.2). 12.
  2. Käesoleval juhul ei ole keerukas teha kindlaks, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Hageja tõi esile, et kostja I maksuvõlg hagi esitamise seisuga oli 36 990,07 eurot ja tagasivõidetava vara arvel on eeldatavasti võimalik maksukohustus tervikuna täita. Järelikult on hageja õigustatud saama 36 990,07 eurot, mis tulebki eelmises alapunktis viidatud sätete ja

§ 123järgi määrata hagi hinnaks tagasivõitmise nõudelt.

12.3.

§ 134

lg 3 sätestab, et kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. Ringkonnakohus leiab, et hageja ülejäänud nõuded on selle sätte tähenduses hõlmatud tagasivõitmise nõudega, st tsiviilasja hind maakohtus tervikuna oli 36 990,07 eurot. 7

(8)12.4.

§ 137

lg-te 1 ja 3 järgi on samasugune asja hind apellatsioonimenetluses, sest hinda mõjutava nõude lahendus on tervikuna vaidlustatud. Ringkonnakohtu 10. juuni 2021 määruses on ekslikult lähtutud suuremast hinnast, mida tuleb

§ 136lg 4 esimese lause alusel samuti muuta.

See muudatus ei mõjuta kaebuselt nõutud ja tasutud riigilõivu summat. 13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostjate kanda.

Hageja kulude eest vastutavad kostjad võrdsetes osades (

§ 165

lg 1 esimene lause), aga iga kostja kulud jäävad tema enda kanda (

§ 165lg 2 esimene lause).

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Hageja ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja tema kulusid ei nähtu toimikust. Seega puudub vajadus kulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.