KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13.jaanuar 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-8597 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Koik Kriminaalasi Rai

§ 238lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti Raivo Sirela karistuseks 4 (neli) kuud vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 11.12.2021.a karistusaja hulka ning karistusaja algusteks loeti Raivo Sirela kinnipidamise aeg, s.o 11.12.2021.a. Raivo Sirela suhtes kohaldati tõkendina vahistamist ja ta vahistati kohtusaalist. Tõkend vahistamine kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel.

§ 175

, § 179, § 180 alusel mõisteti Raivo Sirelalt välja riigituludesse: - sundraha 438 (neljasaja kolmekümne kaheksa) euro ulatuses. Otsuse kohaselt tuleb kriminaalmenetluse kulud summas 438 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates iga kuu

1. kuupäevaks alates 15.01.2022.a. kuni 15.12.2022.a vähemalt 36,50 (kolmkümmend kuus eurot ja viiskümmend senti) eurot. Kriminaalmenetluse kulude tasumise otsustuse osas tegi maakohus 11.jaanuaril 2022 vigade parandamise määruse, millega loeti õigeks, Harju Maakohtu 13.12.2021.a kohtuotsuses kohtuasjas nr 1-21-8597, otsuse resolutsiooni punkt 5 alljärgnevates sõnastustes: Kriminaalmenetluse kulud summas 438 eurot tuleb tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates iga kuu
2. kuupäevaks vähemalt 36,50 (kolmkümmend kuus eurot ja viiskümmend senti) eurot. Samuti nähti ette vigade parandamise määruse edasikaebe kord. Raivo Sirela mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi ning keda on selle eest karistatud viimati Harju Maakohtu poolt 22.06.2021 otsusega nr 1-213547 vangistusega kaheksa kuud (karistus täidetud 07.12.2021), võttis uuesti 11.12.2021 kella 18:36 ajal Tallinnas, aadressil xxx asuvast AS-le X kuuluvast XXX võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe Seljanka supi väärtusega 2,50 eurot, mille pani taskusse ning seejärel möödus kassadest ja läbis turvaväravad, jättes tahtlikult kauba eest tasumata. Tegu jäi aga süüdistatava tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna turvatöötaja pidas süüdistatava kinni ning kaup oli rikkumata kujul tagastatud X-le. APELLATSIOONI SISU: Süüdistatav R.Sirela on esitanud apellatsiooni maakohtu otsusele ja korduvalt selles rõhutanud, et on teadlik, et tema apellatsiooni menetlusse ei võeta. Eelkõige ei ole süüdistatav rahul sellega, et kohtunik mõistis karistuse, mis on tunduvalt rangem, kui prokuröri poolt nõutud karistus. Samuti on ta apellatsioonile lisatud maakohtu otsust revideerides teinud tähelepaneku, et kuna ta on eelmiste varguste eest karistused ära kandnud, siis tema arvates algab tal selles mõttes kõik otsast peale e vaidlustatud otsusega tuvastatud episood on alles esimene nö pisivargus, mitte kolmas. Apellatsioonis räägib süüdistatav sellest, kuidas kohtunik väidetavalt teda mõnitas ja ise nautis seda. Kohtunik küsis tema käest, kuidas talle meeldib prokuröri poolt taotletud karistus ja tema vastas inimlik on. Apellandi arvates on ka see mõnitamine, sest saanud vastuseks, et on inimlik karistus, mõistiski kohtunik tunduvalt rangema karistuse. R.Sirela arvates ei tohiks selliste probleemidega naised nagu seda on kohtunik K.Väliste kohut mõista. Ta tuleks saata tervisekontrolli, sest normaalne inimene ei mõista rangemat karistust, kui seda on taotlenud prokurör. Nahutada saavad veel kohtutäitur, X müüja ja turvamees ja see inimene, kes üldse konstrueeris selle KarS § 199 lg 2 p 9 e võttis nõukogude aegsest kriminaalkoodeksis retsidivisti sätte ja konstrueeris sellest süstemaatilise varguse e et iga pisemgi näppamine on kohe kuritegu. Kõigi nende süül jääb nüüd tema ilma oma maisest varast ja kui ta aprillis vabaneb, siis ongi tal ainult kaks kätt taskus. R.Sirela ei eita seda, et ta on alkohoolik ja kleptomaan e et ta varastab pidevalt. Süüdistatav leiab, et kohtunik oleks võinud jah mõista selle karistusmäära, mis taotles prokurör aga reaalselt, kuid miks pidi ta teda kohe saalist vahi alla võtma. Apellant selgitab, et oleks ta saanud ise vanglasse minna pärast kohtuotsuse jõustumist, oleks ta võtnud sinna kaasa täiesti uued e hiljuti ostetud televiisori ja veekeetja. On aru saanud, et selleks, et jääda vabadusse, peab ta kodumaalt lahkuma, olgugi, et oli valmis kodumaa eest surema ja läks 1991 a 5 süütepudeliga kilekotis vastu Vene tankidele. Tagasi tuleb ta siis, kui Putin on Baltikumi tagasi võtnud ja siis on ta abiks kohalikule võimule ning aitab meid – kohtunikke ja prokuröre Siberisse saata. See võib apellandi arvates võtta aega 2 aastat e kõik oleneb, kuidas Putin Ameerikaga kokku lepib ja NATO väed Eestist välja viib. Seniks lubab ta meil oma võimu nautida. Häbi peaks olema panna vangi invaliidi 1 purgi supi eest. Mitte keegi Tallinna Vangla töötajatest ei usu, et ühe purgi supi eest pannakse inimene 4ks kuuks vangi. Esitab retoorilise küsimuse – Mida te kohtunikud oma arust küll teete ? Veel teatab R.Sirela, et tal on plaan minna edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja X-ga on ka kokku lepitud, et kohtunik Kristina Väliste annab veel Kuuuurijas ka aru. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et see on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

§ 326

lõike 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega (vt nt RKKKm 1-15-330/45, p 10). Kohtukolleegium leiab, et R.Sirela apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Esiteks leiab kohtukolleegium, et süüdistatava apellatsioonis esitatud väide selles, et tema poolt toimepandud vargust tuleks käsitleda kui esmakordset KarS § 218 järgi kvalifitseeritavat vargust kuna ta on eelmiste varguste eest karistused ära kandnud, on vastuolus kohtupraktikaga, mis tugineb Riigikohtu seisukohtadele. Nimelt on Riigikohus oma otsuses 31-1-882-15 selgelt ja üheselt välja öelnud seisukoha selles, et süstemaatilisuse jaoks ei oluline, kas isik on varasemate juhtimisõiguseta juhtimiste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv) või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Kohtukolleegium rõhutab, et samad põhimõtted kehtivad ka süstemaatiliste varguste puhul ja ka Riigikohus on kasutanud analoogiat. Seega on maakohtu otsus kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda muuta. Maakohus on ka põhjendanud, miks erinevalt prokurörist peab ainuvõimalikuks, et R.Sirelale mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Samuti on kohtuotsuses põhjendatud konkreetset mõistetavat karistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi arvestavat väidet, mis vääriks tähelepanu. Apellatsioonis esitatud põhjendused ei kummuta maakohtu veenvaid seisukohti. Esiteks, enamus apellatsioonist on pühendatud teemadele, mis ei seostu kuidagi apellatsioonimenetluse esemega e ei ole õiguslikult asjakohased. Isikute ring, kes apellandile meelepärased ei ole, jääb enamasti väljaspoole arutatava kriminaalasja menetlust. Asja arutanud maakohtunikule tehtud etteheited on suures osas solvangud aga ka paljasõnalised süüdistused. Kohtuistungi helisalvestis kummutab kõik apellandi süüdistused. Apellatsioonist on välja loetav muude ähvarduste, solvangute ja asjassepuutumatute etteheidete kõrval vaid see, et süüdistatav ei ole rahul sellega, et maakohus mõistis temale prokuröri poolt taotletust rangema karistuse ning võttis ta kohtusaalist vahi alla. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus oma mõlemat sellekohast otsustust põhjendanud ja apellatsioonis esitatud väited ei lükka ümber maakohtu põhjendusi. Olukord, kus maakohus leiab, et prokuröri poolt taotletav karistus ei vasta KarS § 56 eesmärkidele ja mõistab prokurörist rangema karistuse ei ole erandlik ja see ei vaja ka meditsiinilist sekkumist kohtuniku tervisesse nagu arvab apellant. Süüdistatava arusaamad sellest, et kohus peaks karistuse mõistma nii nagu seda taotleb prokurör või kui, siis kergema ja et see on lausa valitsev kohtupraktika, on meelevaldsed. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Selline on Riigikohtu kestev ja valitsev seisukoht. Maakohus leidiski erinevalt prokurörist, et selline karistus nagu seda oli prokuröri poolt pakutud, ei mõjuta R.Sirelat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ega kaitse ka õiguskorra huvisid. Ka apellant ise ei eita, et temasugusel alkohoolikul ja kleptomaanil on kindlasti raske täita kriminaalhoolduse tingimusi. Apellandi rõhuasetus sellele, et ta on nö kleptomaan ja et varastatu väärtus oli nö naeruväärne ning sellise varguse eest 4 kuud on enam kui kummaline, ei muuda kohtu seisukohti karistuse põhjendatuse osas. Väheväärtuslike asjade süstemaatilise varguse korral ei ole erinevate süütegudega varastatu väärtusel iseseisvat tähendust. Näiteks järjepidevalt kauplusest väheväärtuslikke asju varastavale isikule tehtava süüetteheite suurus ei tulene üksnes varastatu väärtusest, st kahju suurusest, vaid ka sellest, milline on tema kuritegeliku käitumise intensiivsus ja suhtumine võõrasse omandisse üldiselt. Seadusandaja on pidanud vajalikuks kaitsta õiguskorda ka väheväärtuslike asjade suhtes toime pandud varguste eest, eesmärgiga suunata varastamist normiks pidav isik raskemat karistust ettenägeva seadusega õiguskuulekale elule. Riigikohus on selgitanud oma otsuses 3-1-1-66-13 p-s 6.2 sedagija selgitab kohtukolleegium ka R.Sirelale, et : Tähele tuleb panna aga seda, et eluviisi võimaliku tunnusena on kolleegium vaadelnud ka olukorda, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks. Sellesse kategooriasse paigutuvadki isikud, kes näiteks varastavad kauplustest ühel korral vaid paki kohvi, teisel korral pudeli õlut ja kolmandal korral CD plaadi. Ringkonnakohus on määruses leidnud asjakohaselt, et erinevate tegude vahelise seose leidmisel tuleb vaadelda ka nende tehiolusid ja hinnata seejuures isiku käitumise motiive. Kirjeldatud vargused kauplustest pannaksegi sageli toime sarnastel tehioludel, erinevad on vaid poed või bensiinijaamad, kust varastatakse ning konkreetsed asjad, mida varastatakse. Kolleegium sedastab, et KarS § 199 lg 2 p 9 näeb ette kriminaalkaristuse ka nende isikute suhtes, kes harjumusest ja ühtelugu varastavad võõrast vara, sest varastamine tundub hetkel olevat mugavam ja kasulikum kui ostu eest tasumine. Vastupidiselt toimimine annaks ühiskonnale väära signaali, et alailma sarnaste tehioludega toime pandud õigusnormide rikkumise korral ei ole teo toimepanijal kriminaalkaristust vaja karta. Ta võib oma harjumuspärast eluviisi jätkata, riskides võimalusega saada karistatud vaid väärteo eest. Arvestades eeltsiteeritud Riigikohtu seisukohti aga ka otsuses 3-1-1-58-13 öeldut, et „samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest“, on prokuröri poolt R.Sirelale taotletud karistus ilmselgelt vastuolus karistuse mõistmise üldpõhimõtetega. R.Sirela on isik, kes ei varasta ainult siis, kui ta on vanglas ja kelle poolt toimepandud varguste ajavahed pikenevad võrdeliselt mõistetud karistusmääraga e mida pikem karistus, seda kauem on võimalik hoida R.Sirelat eemal Xdest, kauplustest jne, mis on tema meelispaigad. Mis puudutab süüdistatava seisukohta selles, et maakohus on selgeltnägija võimeid kasutanud aga seejuures mööda pannud kohtuotsuse jõustumise kuupäevaga, kui otsustas, et esimene menetluskulude sissemakse pärast kohtuotsuse jõustumist peaks toimuma 15.01.2022, siis selles osas on maakohus oma vea kohtuotsuses parandanud määrusega ja see parandus on põhjendatud. Tõesti esines otsuses ebaselgus e loogiline vastuolu. Viga on parandatud süüdistatava kasuks ja soovi aasta jooksul menetluskulu tasuda avaldas ta ka kohtuistungil, kuid kui süüdistatav vea parandamisega ei nõustu, saab ta seda määruskaebe korras vaidlustada. Kohtuotsust sisuliselt see vaidlus ei mõjuta. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt

§ 326

lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb need jätta läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)