Obsah (6)

§ 199§ 68§ 65§ 58§ 57§ 202

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. novembril 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-7247 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 199lg 2 p 4,8 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 2.

juuli 2021 otsus Apellatsiooni esitaja Andres Mooritsa kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Süüdistatav Andres Moorits Isikukood: 35812092750; elukoht: XXX; ei tööta; 1 kehtiv kriminaalkaristus; tõkend elukohast lahkumise keeld Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Prokurör Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Marina Valge RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 4; § 340 lg 2 p 4 tühistada Tartu Maakohtu 2. juuli 2021 otsus osaliselt, see on Andres Mooritsale mõistetud karistuse osas. Karistada Andres Mooritsat

§ 199

lg 2 p 4,8 järgi 1 aastase vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel arvata Andres Mooritsa karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg

1. detsember 2019 kuni
2. detsember 2019, s.o 3 päeva ja lugeda Andres Mooritsa ärakandmata karistuseks 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel moodustada liitkaristus Andres Mooritsale käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusest ja temale Tartu Maakohtu

1. aprilli 2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-2819 mõistetud karistuse ärakandmata osast, s.o 2 aastat 1 kuu ja 1 20 päeva vangistust ning mõista Andres Mooritsa lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 1 kuu ja 17 päeva vangistust. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada Andres Mooritsa karistuse kandmisele asumisest. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Andres Mooritsa kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Valge ja Uiga kasuks 150 eurot, sh käibemaks 25 eurot, vandeadvokaat Marina Valge poolt Andres Mooritsale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 1 alusel jätta Andres Mooritsa apellatsioonimenetluse kulu 150 eurot Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Andres Mooritsat süüdistatakse selles, et tema, ajavahemikul sügis 2019 kuni
2. oktoober 2019 Jõgeva maakonnas XXX vallas Pudivere külas tungis XXX talus sisse uste lukustusristlati ülestõstmise teel garaaži, kus võttis ära murutraktori filtri maksumusega 10 eurot, kaks 30liitrise mahtuvusega plastiknõud 60 liitri diiselküttega maksumusega 90 eurot ja akulaadija START maksumusega 50 eurot. Samuti tungis ta seinalaudade lahti kangutamise ja ukse seestpoolt avamise teel garaaž-töökotta, kust võttis ära murutraktori Husqvarna maksumusega 600 eurot ja segumikseri METABO maksumusega 250 eurot. Veel püüdis ta sisse tungida kuuri, milleks võttis eest aknaklaasi, mis purunes (kahju 20 eurot). Seega A. Moorits isikuna, kes on varem toime pannud 2013.,
3. ja
4. aastal vargusi ja
5. aastal kelmuse ning kes on nende tegude eest
6. aprilli 2017 Tartu Maakohtu kohtuotsusega nr 1-17-2819 süüdi tunnistatud, pannes taas toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja sissetungimisega, pani toime

§ 199lg 2 p 4, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus 2. juuli 2021 otsusega mõistis Tartu Maakohus A. Mooritsa süüdi

§ 199

lg 2 p 4,8 järgi ja karistas teda 2 aastase vangistusega.

§ 68lg 1 alusel arvestas kohus A.

Mooritsa karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aja

1. detsember 2019 kuni
2. detsember 2019, s.o 3 päeva ja luges A. Mooritsa ärakandmata karistuse suuruseks 1 aasta 11 kuud ja 27 päeva vangistust. 2

§ 65lg 2 alusel moodustas kohus A.

Mooritsa suhtes liitkaristuse käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusest ja temale Tartu Maakohtu

1. aprilli 2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-2819 mõistetud karistuse kandmata osast, s.o 2 aastat 1 kuu ja 20 päeva vangistust, mõistes A. Mooritsa lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat 1 kuu ja 17 päeva vangistust. Kohus leidis, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud ja selle on toime pannud süüdistatav. Kohus asus seisukohale, et eelkõige kinnitavad A. Mooritsa süüd tunnistaja K.O. i ütlused, mis kohtu arvates on kogu ulatuses usaldusväärsed, need on vastuoludeta ja annavad objektiivselt edasi süüdistatava A. Mooritsa käitumisaktid kindlal ajahetkel. K.O. i ütlusest nähtub, et ta tunneb A. Mooritsat 10 aastat. K.O. i andis A. Mooritsale suure summa raha võlgu, kokku 1000 eurot.
2. aasta oktoobrikuus hakkas K.O. i A. Mooritsale peale käima, et oma raha tagasi saada, varem ei olnud see tal õnnestunud. 2019 aasta oktoobris pakkus A. Moorits talle võla katteks murutraktorit, millele K.O. i koos A. Mooritsaga täpselt tuvastamata ajal ka oma kaubikuga järele sõitis. Murutraktor asus K.O. ile tundmatus kohas, kuid ta teadis, et see koht on kuidagi süüdistatavaga seotud. Lisaks murutraktorile andis A. Moorits K.O. ile võla katteks ka akulaadija, trelli taolise asja, segutrelli ja paar kanistrit. Kokku pidid need asjad võlga vähendama 700 euro võrra. Kust A. Moorits need asjad sai, K.O. i teada ei saanud. Keegi olla talle need toonud. K.O. i ütluste kohaselt toimus pärast asjade saamist A. Mooritsalt, tema elukohas läbiotsimine ja otsiti just neid asju, millised A. Moorits oli talle andnud. Talle helistas enne jõule A. Moorits ja ütles, et oli arestimajas ning et asjad on vaja tagasi anda, sest need on varastatud. Nii K.O. i tegigi, laadis asjad uuesti peale ja viis tagasi sinna, kust ta need oktoobrikuus peale võttis. Pärast asjade äraviimist palus A. Moorits K.O. ilt veel ühte teenet – asjad tuleb tagasi viia mingisse kohta, mida taas K.O. i ei teadnud. Nii sõitiski K.O. i jõululaupäeval taas Jõgevamaale, laadis koos A. Mooritsaga asjad viimase juurest peale ja viis kuhugi kohta, kus oli kuusehekk ja maja. Lisaks jättis A. Moorits sinna kohta ka kommikoti ja 20 eurot sularaha. Kohus asus seisukohale, et kuigi K.O. i seda kohtuistungil sõnaselgelt välja ei öelnud, pidas tunnistaja nimelt A. Mooritsat isikuks, kes need esemed varastas. K.O. i ütlustega haakub asjaolu, et kui A. Moorits enne jõule K.O. ile helistas, siis ta ka ütles, et viibis arestimajas. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuvalt peeti A. Moorits kahtlustatavana kinni
3. detsembril 2019 ja vabastati
4. detsembril
5. Seega kinnitab protokoll K.O. i ütlusi. Lisaks on oluline protokolli juures märge, et A. Moorits vabastati kohtumääruse alusel, kuivõrd kohus ei olnud nõus teda vahistama. Oluline on see märge seetõttu, et toimus vahistamistaotluse läbivaatamiseks korraldatud istung ning A. Mooritsa ütles vahistamise istungil, et tema varastas kahtlustuses nimetatud asjad ja et ta tunnistab ennast süüdi. Kohtu arvates on selge, miks A. Moorits pärast vabanemist kohe K.O. ile helistas. Süüdistatav oli selleks hetkeks aru saanud, et teda seostatakse süüdistuses märgitud asjade vargusega, ta oli selle teo üles tunnistanud ning ta püüdis sellest olukorrast kuidagi välja pääseda. A. Moorits läks isegi nii kaugele, et lisaks asjadele viis ta kannatanule kommikarbi ja 20 eurot (K.O. i teadmine) ja lisaks ka juba öeldule vabanduskirja ning Vana Tallinna pudeli (kannatanu sõnad, A. Mooritsa enda sõnad). Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt võeti sündmuskohalt DNA proovid. DNA ekspertiisiakti kohaselt tuvastati proovist täisprofiil, mis on pärit ühelt inimeselt ja kokkulangev A. Mooritsa DNA-profiiliga. A. Mooritsa DNA-d leiti lisaks selles samas töökojas olnud elektrikäialt. 3 Kohus asus seisukohale, et tunnistaja K.O. i, osaliselt ka süüdistatava A. Mooritsa ütluste ning DNA ekspertiisi pinnalt on võimalik konstrueerida sündmuste ahel, mis on eluliselt usutav ning tõenäoline – A. Moorits varastas süüdistuses nimetatud ajal ja kohast murutraktori, filtri, trelli, segumikseri, akulaadija ja kanistrid diislikütusega. Samas ei pidanud kohus usutavaks A. Mooritsa kaitseversiooni, mille kohaselt sai ta varastatud asjad T.R. lt vahetuskaubana punast värvi Peugeot Boxeri bussi vastu. A. Mooritsa ütluste kohaselt palus ta naabril H.S. el panna internetti bussi müümise kuulutuse, et vahetada murutraktor bussi vastu. Vahetusega tegeles H.S. . Tuligi ostja, kes pakkus murutraktorit ja 300 eurot raha. Raha sai kohe, traktorit pidi ootama ja kui traktor toodi siis andis müüja nn „peale“ ka mingeid kodinaid. Maakohus leidis, et A. Mooritsa ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks, sest pärast kinnipidamist ta eitas oma seotust vargusega, vahistamise istungil tunnistas ta teo üles, sama tegi ta hiljem politseis ülekuulamisel ning lõpuks kohtus ristküsitlemise käigus kinnitas ta, et valetas enda süü kohta nii kohtule kui hiljem ka politseiametnikule. Valetades peab inimene arvestama sellega, et teda hiljem enam ei usuta. A. Mooritsa ja tunnistaja H.S. e ütlused ei ole haakuvad ja seda mitte pisidetailides, mida saaks pidada normaalseks (inimesed ikka unustavad ja mäletavad asju erinevalt). Süüdistatav ja tunnistaja vastanduvad väga olulistes detailides – kes suhtles osjaga, kes andis kauba üle. A. Moorits püüdis ristküsitluse käigus ennast täielikult ostjaga suhtlemisest eemaldada – seda olevat teinud H.S. e. Viimane aga väidab vastupidist, tema võttis vastu vaid esimese kõne, kirjutas kontakti ostutšekile ja andis kontakti edasi. Tehingut nägi ta vaid kaugemalt pealt. Ebaloogiline oli kohtu jaoks ka vahendustasu summa. Kohus nõustus prokuröriga selles, et kui inimesed elavad sisuliselt peost suhu, võtavad teineteiselt 20 euro suurustes summades võlgu, müüvad sisuliselt vanarauda, ei ole eluliselt usutav, et vahendustasu suuruseks lubatakse 100 eurot. See on müügisummaga võrreldes väga suur raha. Eriti vastuoluline oli kohtu jaoks vahendustasu suurus A. Mooritsa versiooniga tehingust, kus alguses sai ta rahana vaid 300 eurot ja jäi siis ootama sisuliselt puhast õnne, millal talle mingisugune teadmata seisukorras murutraktor kohale tuuakse. Usutav ei ole seegi, et kui vahetuskaubana lepitakse kokku murutraktoris, siis üks pool toob teisele nö kauba peale veel mitmeid asju. Punase kaubiku Peugeot Boxeri registreerimistunnistuse number on andmebaasi väljatrüki kohaselt XXX , väljastatud
6. juuli 2015 seoses omanikuvahetusega. Sama numbriga tunnistus leiti
7. detsembril 2019 A. Mooritsa valdusest tema kahtlustatavana kinnipidamisel.
8. aastal salvestatud ortofotol seisab A. Mooritsa hoovil punane kaubik.
9. detsembril 2019 toimunud läbiotsimise käigus A. Mooritsa juures pildistati punast kaubikut Peugeot Boxerit. Nimetatut arvestades asus maakohus seisukohale, et A. Mooritsa ja H.S. e versioon punase kaubiku müügist ei pea paika. Kohtuvaidlustes pidas A. Mooritsa kaitsja tuginedes olemasolevale kohtupraktikale võimalikuks DNA täisprofiili ülekandumist esemelt esemele. Ehk siis toetas kaitsja A. Mooritsa versiooni sellest, et A. Mooritsa DNA sattus papinurgale ja elektrikäiale seetõttu, et tegelik varas kasutas sissemurdmisel A. Mooritsa bussist leitud kindaid. Kohus leidis, et kuivõrd A. Mooritsa kaitsetees ei osutunud usutavaks, siis ei pidanud kohus ka vajalikuks taolisel kaitseväitel pikemalt peatuda. 4 Karistuse mõistmisel A. Mooritsale asus maakohus seisukohale, et rahalise karistuse kohaldamine ei ole süüdistatava osas põhjendatud. A. Moorits on majanduslikes raskustes. Eesti Maksu- ja Tolliameti tõendist on näha, et reaalseid sissetulekuid A. Mooritsal praegu ei ole. Kohtuistungil selgitas A. Moorits, et tööl ta ei käi ja elatub vaid toimetulekutoetustest. Elab ta kellegi teise kinnistul. Rahalise karistuse mõistmine ei pruugi sellises olukorras täita oma eesmärki. Eesmärk on suunata inimene tagasi õiguskuulekale teele, kuid kui inimesel ei ole varasid, et rahalist karistust täita, tekitab see uusi probleeme. Rahalise karistuse tasumisel ei jääks talle raha igapäevaseks toimetulekuks ja see omakorda suurendab tõenäosust, et probleeme lahendatakse uute süütegude toimepanemisega. Oma vähesest sissetulekust tuleb A. Mooritsal tasuda menetluskulud. Kohtu arvates ei täidaks karistuse eesmärke ka taas kord karistuse kandmisest tingimisi vabastamine. Süüdistatava suhtumine õiguskorda on taunitav, mida peegeldab ennekõike tema varasem karistatus. Süüdistatav on vaatamata kehtivatele kriminaalkaristustele ja katseajale taas varastanud ja järelikult ei ole mõistetud karistus talle vajalikku mõju avaldanud. Karistuse põhimõtete järgi on oluline karistada kuriteo toimepanijat järjest rangemate karistustega, selleks, et tagada karistuseesmärkide saavutamine. Lõpptulemusena on oluline, et süüdistatav edasiselt enam samalaadseid süütegusid toime ei paneks. Siiani ei ole mõistetud karistused A. Mooritsale vajalikku mõju avaldanud, s.t sundinud süüdistatavat oma tegude üle järele mõtlema ja tegema oma käitumises ning mõtlemises olulisi järeldusi ja korrektiive. Neil põhjustel tuleb süüdistavale mõista reaalne vangistus. Kohus leidis, et konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes saab A. Mooritsa süüd pidada keskmisest väiksemaks. Varastatu väärtus ei ole suur ja A. Moorits tagastas kõik asjad kannatanule ja maksis kinni ka aknaklaasi lõhkumise. Ka

§ 58sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid A.

Mooritsa puhul ei ole. Samas ei ole ka karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57mõttes.

APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Mooritsa kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse A. Mooritsa süüditunnistamises tühistada ja A. Moorits

§ 199lg 2 p 4,8 järgi õigeks mõista.

Alternatiivselt palub kaitsja tühistada Tartu Maakohtu otsus A. Mooritsale mõistetud karistuse osas, teha uus otsus ning mõista A. Mooritsale karistus, mis ei oleks seotud vabaduse kaotusega s.o mõista A. Mooritsale kas rahaline karistus, mida tasuda ositi või vangistuse mõistmisel kohaldades

75 lg 2 p 9 sätteid. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kohus on põhjendamatult pidanud A. Mooritsa ütlusi ebausaldusväärseteks. A. Moorits põhjendas, miks on ta süü kohtueelsel uurimisel omaks võttis. A. Mooritsa põhjendused on eluliselt usutavad ja kooskõlas sellega, mida A. Moorits peale vabanemist ette võttis. Kui A. Moorits ei oleks vahistamistaotluse läbivaatamisel oma süüd tunnistanud, siis oleks tema suhtes kohaldatud tõkendina vahi all pidamist ning kannatanult varastatud asjad oleks jäänud leidmata ning tagastamata. 5 Kohus leidis, et tunnistaja K.O. i ütlused on kõiges usaldusväärsed. Kohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et K.O. i oli ise kahtlustatav sama kuriteo toimepanemises. Menetlus lõpetati tema suhtes põhistamata määruse alusel. Samuti on oluline märkida, et K.O. i sai väga hästi aru, et tegemist oli varastatud asjadega, kuid ta ei tundnud selle vastu mingit huvi, kust need asjad saadud olid. Teda huvitas vaid oma võla tagasisaamine. K.O. i tegevuses võivad esineda

§ 202tunnused.

Vaatamata sellele pidas kohus tunnistajat äärmiselt usaldusväärseks ning kohus asus isegi õigustama K.O. i käitumist. A. Moorits esitas kohtule oma seisukohad toimunust ning tema seisukohti kinnitas ka tunnistaja H.S. e. Kohus nimetab A. Mooritsa kaitseversiooni valeks, kuna A. Moorits on varem valetanud ja tema kaitseversioon ei ole loogiline ja eluliselt usutav. Kohus heidab ette, et A. Mooritsa ja tunnistaja H.S. e ütlused ei haaku. Apellandi arvates on just see asjaolu oluline, et süüdistatava ja tunnistaja ütlused ei ole kattuvad. Ütluste kattuvuse korral oleks alust arvata, et tunnistaja annab süüdistatavale vajalikke ja kooskõlastatud ütlusi. Kohus on jätnud analüüsimata kaitsja poolt esitatud väite DNA täisprofiili ülekandumist esemelt esemele, mis kinnitab A. Mooritsa kaitseversiooni. Apellant on arvamusel, et kohus peab analüüsima ja vastuse andma kõigile tõenditele ning põhjendama tõendite mittearvestamist. Kohus ei saa ja ei tohi öelda, et see ei ole enam antud kontekstis oluline. Kaitsja leiab, et A. Mooritsale karistust mõistes on kohus jätnud tähelepanuta, et süüdistatava käitumises esineb § 57 lg 1 p 2 kohaselt karistust kergendav asjaolu s.o kahju vabatahtlik hüvitamine. A. Moorits on tagastanud varastatud asjad ja kahjud hüvitanud. Kohus on otsuses märkinud, et A. Mooritsa süü ei ole suur, varastatu väärtus ei ole suur ja A. Moorits on tagastanud kõik asjad kannatanule ja maksnud kinni ka aknaklaasi lõhkumisega tekitatud kahju. Kaitsja leiab, et kui sellistel asjaolude oleks kuritegu toime pandud kodanik X poolt, kelle minevik on puhas, siis oleks piirdunud karistus mõne kuulise vangistusega ja seda tingimisi. Järelikult on käesolevas asjas olnud kohtu jaoks kõige olulisemaks asjaoluks karistuse mõistmisel A. Mooritsa isik. Kaitsja arvates on vaid süü suurus see mis määrab karistuse raskuse. Järelikult kui isiku süü ei ole suur, ei saa rääkida karistusest, mis on sanktsiooni keskmise määra lähedane. Lisaks eeltoodule toob kaitsja esile, et kohtuotsuse resolutsiooni p 6 on kohus märkinud, et A. Mooritsale kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel või vangistuse ärakandmisel, sõltuvalt sellest, kumb tähtaeg saabub varem. Nimetatud p 6 on täiesti arusaamatu, mida kohus selle all mõtleb, kuidas sellest aru saada. Vangistuse ärakandmine ei saa saabuda varem kui kohtuotsuse jõustumine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele A. Mooritsale mõistetud karistuse osas selle mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele. A. Mooritsa süüditunnistamine

§ 199

lg 2 p 4,8 järgi tuleb jätta muutmata ning nimetatud osas jääb kaitsja apellatsioon rahuldamata. Muutmisele kuulub ka maakohtu otsus A. Mooritsa suhtes kohaldatud tõkendi - elukohast lahkumise keeld - tühistamise aja osas. 6 Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas A. Mooritsa süüküsimuse otsustamisel tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel kinnitab tõendikogum maakohtu siseveendumust süüdistatava A. Mooritsa süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisaldu apellatsioonis kaalukaid argumente, mis kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi siinkohal üle ei korda. Nimetatud põhimõttest lähtudes toob ringkonnakohus alljärgnevalt omapoolsed vastused apellatsiooni põhiväidetele. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult tunnistanud A. Mooritsa ütlused ebausaldusväärseteks. Kaitsja arvates põhjendas A. Moorits kohtus eluliselt usutavalt, miks ta kohtueesel uurimisel süü omaks võttis s.o ta püüdis vältida enese vahistamist. Kaitsja arvates on A. Mooritsa sellekohased põhjendused eluliselt usutavad. Kriminaalasja materjalidest tulenevalt on A. Moorits nii tema vahistamise küsimuse arutamisel kui ka kahtlustavana ülekuulamisel kinnitanud enese süüd varguse toimepanemises XXX talust ning selles ei ole asjas ka vaidlust. Samas kohtuistungil eitas A. Moorits enese süüd. Seega on A. Mooritsa ütlused nimetatud osas vastuolulised. Kohtupraktikas on isikulise tõendiXXX ütluste usaldusväärsuse hindamisel väljakujunenud mitmed põhimõtted. Eelkõige tuleb isiku ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel pöörata tähelepanu sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A. Mooritsa ütlused enese süü tunnistamisel on olnud vasturääkivad ja ta on neid erinevatel menetlusetappidel muutnud, siis on maakohus igati põhjendatult tulnud järeldusele, et A. Mooritsa ütluste usaldusväärsuses on põhjust kahelda ning nendesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ringkonnakohtu arvates ongi maakohus ülaltoodud põhimõtetest lähtuvalt hinnanud A. Mooritsa ütlusi ning tulnud õigele järeldusele, et A. Mooritsa ütlused ei ole usaldusväärsed. Samas on maakohus teinud ka põhjendatud järelduse, et A. Mooritsa ebausaldusväärsetele ütlustele rajatud kaitseversioon ei haaku kriminaalasjas olemasoleva tõendikogumiga ning lugenud selle seetõttu ümberlükatuks. Apellatsioonis seab kaitsja kahtluse alla tunnistaja K.O. i ütluste usaldusväärsuse ja seda põhjusel, et käsitletavas kriminaalasjas kahtlustati K.O. it sama varguse toimepanemises. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt nimetatud asjaolu ei muuda K.O. i ütlusi ebausaldusväärseteks. On mõistetav, et kriminaalasja uurimise algfaasis püstitatakse uurimisorgani töötaja poolt mitmeid kuriteo toimepanemisega seonduvaid versioone ning ka kuriteo toimepanija(te)na võidakse kahtlustada erinevaid isikuid. Kohtueelse uurimise edasisel läbiviimisel selguvad aga kuriteo toimepanemise täpsemad asjaolud ja selle toimepanija(d) ning vastavalt sellele, kas kahtlustus isiku suhtes leiab kinnitust või mitte, esitatakse talle süüdistus või lõpetatakse tema suhtes kriminaalmenetlus. Antud asjas on ilmne, et kahtlustus K.O. i suhtes ei leidnud kohtueelsel uurimisel kinnitust ning tema suhtes menetlus lõpetati. 7 Seega ei saa asjaolu, et K.O. i kahtlustati käsitletavas kriminaalasjas varguse toimepanijana, kuidagi mõjutada tema ütluste usaldusväärsust. Ringkonnaohus leiab, et kuivõrd K.O. i ütlused on olnud kogu menetluse vältel ühetaolised, need langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega (nt jõululaupäeval esemete viimine kannatanu elukohta) ning kuna nende tõeväärtust pole kahtluse alla seadnud ka A. Moorits, siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda nende usaldusväärsuses. Asjaolu, kas K.O. i teadis, et A. Mooritsa poolt talle üleantud esemed on varastatud või mitte, ei oma A. Mooritsa süüküsimuse lahendamisel mingitki tähtsust ning seetõttu ringkonnakohus nimetatul pikemalt ei peatu. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on põhjendamatult jätnud kõrvale A. Mooritsa kaitseversiooni nimetades seda valeks ning ühtlasi leides, et see ei ole loogiline ja eluliselt usutav. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt esitas A. Moorits kaitseversiooni, et tegelikkuses langes ta ise pettuse ohvriks. A. Mooritsa ütluste kohaselt soovis ta tema valduses olnud kaubiku Peugeot Boxeri müüa või vahetada mingisuguse tehnika vastu. 2019 oktoobris tuligi pakkumine vahetada sõiduk murutraktori ja 300 euro vastu ning ta nõustus. Ta andis sõiduki üle ja sai esmalt selle eest 300 eurot ning mõne nädala möödumisel tõi ostja talle ka murutraktori ja mingid „kodinad“. A. Mooritsa selgituste kohaselt sattus tema DNA varguse sündmuskohale seetõttu, et ostjale üleantud kaubikusse jäid tema tööriided ja - kindad. A. Mooritsa ütluste kohaselt just läbi Peugeot Boxerisse jäänud riietusesemete võiski sündmuskohale sattuda tema DNA. Ringkonnakohus leiab, et A. Mooritsa kaitseversioon on tõsikindlalt ümberlükatud kriminaalasjas kogutud ja kohtus uuritud teiste tõenditega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt teostati 20. detsembril 2019 A. Mooritsa elukohas XXX valla, XXX külas asuvas XXX talus läbiotsimine. Läbiotsimisprotokolli juurde lisatud fototabelitelt nähtub, et XXX talu territooriumil seisis punast värvi kaubik Peugeot Boxer (I kd tl 154-156). Seega on A. Mooritsa kaitseversiooni aluseks olev väide, et ta võõrandas 2019 oktoobris kaubiku Peugeot Boxer, alusetu. Seda, et A. Moorits ei võõrandanud kaubikut 2019 oktoobris, kinnitab veenvalt ka järgnev. Kaubiku Peugeot Boxer registreerimistunnistuse number on XXX ja ning see on väljastatud 2015 seoses omanikuvahetusega (I kd tl 135,142,146). Seoses A. Mooritsa kahtlustatavana kinnipidamisega 17. detsembril 2019 teostati tema suhtes läbiotsimine. Kinnipeetu läbiotsimise protokolli kohaselt leiti A. Mooritsa juurest muuhulgas ka sõiduki registreerimistunnistus XXX . A. Mooritsa kaitseversioonist tuleneb seega, et süüdistatav küll võõrandas 2019 oktoobris kaubiku (mis tegelikkuses seisis 20. detsembril 2019 Alliku talu territooriumil), kuid jättis selle registreerimistunnistuse enda kätte. Ringkonnakohus leiab, et taoline asjaolu ei ole eluliselt usutav. Miks peaks kaubiku ostja, kes on omapoolse kohustuse A. Mooritsa ees täitnud, nõustuma kaubiku registreerimistunnistuse jäämisega A. Mooritsa kätte. Seda enam, et nii A. Mooritsa kui ka H.S. e ütluste kohaselt 8 kasutati murutraktori A. Mooritsa elukohta toomiseks nimelt seda võõrandatud Peugeot Boxerit. Ei ole tõsiseltvõetav, et osaledes liikluses riskiks kaubiku ostja sellega, et teda võidakse süüdistada kaubiku ebaseaduslikus kasutamises, sest ei suuda tõendada kaubiku kuulumist talle. Ringkonnakohtu arvates kinnitab asjaolu, et A. Moorits ei võõrandanud 2019 oktoobris kaubikut Peugeot Boxer ka see, et pärast omanikuvahetuse registreerimist 17. juulil 2015, toimus nimetatud sõidukiga järgmine toiming alles 16. oktoobril 2020, mil teatati sõiduki võõrandamisest. Seega ei tehtud registriandmete kohaselt 2019 nimetatud sõidukiga mingeid toiminguid. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et A. Mooritsa kaitseväide, nagu võõrandanuks ta kaubiku Peugeot Boxeri 2019 oktoobris ja sai selle eest murutraktori ja teisi XXX talust varastatud esemeid, ei vasta tegelikkusele. Kuivõrd kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastamist leidnud, et kaubik Peugeot Boxer oli 2019 aastal A. Mooritsa valduses, siis on ringkonnakohtu arvates ümberlükatud ka A. Mooritsa kaitseversioon, mille kohaselt sattus 2019 oktoobris toimepandud varguse sündmuskohale tema DNA kaubikus olnud töökinnaste kaudu, milliseid keegi kolmas isik vargust toime pannes kasutas. Nimetatu, s.o A. Mooritsa kaitseversiooni kummutamine, oli ringkonnakohtu arvates ka põhjuseks, miks ei pidanud maakohus vajalikuks pikemalt analüüsida kaitsja väidet, nagu võinuks A. Mooritsa DNA sündmuskohale kanduda läbi talle kuulunud töökinnaste. Eeltoodust tulenevalt teeb ringkonnakohus järelduse, et A. Mooritsa DNA sattus sündmuskohale läbi tema enese tegevuse, s.o A. Moorits viibis varguse toimepanemise kohas. Arvestades asjaolu, et sündmuskohalt leiti A. Mooritsa DNA-d ning seda, et A. Moorits oli isikuks, kes pakkus K.O. ile oma võla katteks murutraktorit ja teisi XXX talust varastatud esemeid ning nimelt tema oli isikuks, kes teadis kuhu varastatud esemed tagasi viia, saab ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt väita, et varguse XXX talust pani toime A. Moorits. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on A. Mooritsa õigustatult süüdi tunnistanud

§ 199lg 2 p 4,8 järgi ning kaitsja apellatsioon A.

Mooritsa õigeksmõistmises nimetatud süüdistuses jääb rahuldamata. Küll aga leiab ringkonnakohus, et kaitsja esitatud väited A. Mooritsale mõistetud karistuse osas väärivad tähelepanu. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on jätnud süüdistatavale karistust mõistes põhjendamatult arvestamata tema karistust kergendava asjaolu, s.o kahju vabatahtliku hüvitamise. Ringkonnakohus nõustub kaitsja sellekohase etteheitega. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Karistusseadustiku § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt ka esitatud (vt RKKKo otsus asjas 3-1-1-14-07). 9 A. Mooritsa poolt toimepandud kuriteoga põhjustas süüdistatav varalise kahju kannatanule S.S. ile. Kannatanu ütluste kohaselt tagastati talle varastatud esemed 25. detsembriks 2019 ning mingit kahjunõuet tal kellegi vastu ei ole ( I kd tl 117 p,118). Maakohus on selle asjaolu ka kohtuotsuses fikseerinud, kuid põhjendamatult leidnud, et A. Mooritsa suhtes karistust kergendavaid asjaolusid ei esine ( I kd tl 209). Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A. Moorits hüvitas varastatud asjade tagasiviimisega S.S. ile talle tekitatud varalise kahju, siis tuleb süüdistatava karistust kergendava asjaoluna arvestada kahju vabatahtlikku hüvitamist

§ 57lg 1 p 2 mõttes.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 sätestab karistamise alusena isiku süü. Ringkonnakohus arvestab A. Mooritsa süü suuruse hindamisel, seda, et varastatu väärtus ei olnud suur. Ringkonnakohus arvestab sellegagi, et lisaks varastatu tagastamisele, hüvitas A. Moorits vabatahtlikult kannatanule ka aknaklaasi lõhkumisega tekitatud kahju 20 eurot. Ringkonnakohtu arvates tuleb A. Mooritsa poolt tekitatud kahju vabatahtlikku hüvitamist vaadelda kui tegevkahetsust, s.o isik mõistis oma teo keelatust. Eeltoodut arvestades hindab ringkonnakohus A. Mooritsa süü kuriteo toimepanemisel väheseks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus karistada A. Mooritsat toimepandu eest mittevabaduskaotuliku karistusega, rahuldamisele ei kuulu. Maakohus on kohtuotsuses põhjalikult analüüsinud, miks ei ole võimalik karistada A. Mooritsat rahalise karistusega ning miks ei ole põhjendatud vabastada A. Mooritsat ka seekord tingimuslikult karistuse kandmisest. Nimetatud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega. Olukorras kus süüdistatav paneb talle mõistetud tingimusliku karistuse kandmise ajal toime uue kuriteo, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud vabastada ta taaskord mõistetava karistuse kandmiselt tingimuslikult ja seda isegi siis, kui tema süü ei ole suur. Samas, arvestades A. Mooritsa süü suurust ja ühe karistust kergendava asjaolu esinemist, peab ringkonnakohus võimalikuks mõista A. Mooristale karistuseks 1 aasta vangistust, s.o karistuse alammäära lähedase karistuse. Seoses A. Mooritsale mõistetava karistuse vähendamisega moodustab ringkonnakohus

§ 65lg 2 alusel A.

Mooritsa suhtes ka uue liitkaristuse. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule ette, et kohtuotsuse resolutsiooni punkt 6 arusaamatu ning ei ole üheselt mõistetav. on Käsitletava asja kontekstis ringkonnakohus nõustub kaitsja sellekohase etteheitega. KrMS § 306 lg 1 p 9 kohaselt tuleb kohtul isiku süüdimõistmise korral lahendada küsimus kas valida isiku suhtes uus tõkend, jätta tõkend muutmata, tõkend muuta või tühistada. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 6 ongi maakohus lahendanud küsimuse A. Mooritsa suhtes kohaldatud tõkendi – elukohast lahkumise keeld – tühistamise kohta, kuid teinud seda ebaõnnestunud sõnastuses. 10 Ringkonnakohus tühistab maakohtu resolutsiooni punkt 6-s toodud sõnastuses ning määrab, et A. Mooritsa suhtes kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld - tuleb tühistada tema karistuse kandmisele asumisest. Kohtukulu A. Mooritsa kaitsja M. Valge esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus kokku 150 euro suuruses summas, sh käibemaks 25 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtuotsusega tutvumisele, konsultatsioonile A. Mooritsaga ja apellatsiooni koostamisele 138 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 125 eurot, millele lisandub käibemaks 25 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 150 eurot milles sisaldub käibemaks 25 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis vastavalt KrMS § 185 lg 1, tuleb apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabikulu jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 11