← Eesti

2-20-2458/113

Obsah (17)§ 168§ 162§ 663§ 657§ 651§ 456§ 463§ 428§ 163§ 4§ 430§ 173§ 171§ 174§ 177§ 696§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-2458 T

) § 168 lg-te 2 ja 4 järgi. Hageja ei loobunud hagist kostjate poolt nõude rahuldamise tõttu, mistõttu ei anna

§ 168

lg 5 alust jaotada menetluskulusid

§ 168lg-st 2 erinevalt.

Samuti, isegi juhul, kui kostjad on kompromissiläbirääkimistel pidanud võimalikuks endi menetluskulude kandmist, ei ole võimalik selle järgi

§ 168lg 3 alusel menetluskulusid jaotada, sest pooled ei ole kompromissi sõlminud.

Lisaks ei kohaldu hagist loobumise korral

§ 162

lg 4 ning tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette menetluskulude jaotuse määramisel vara väärtuse, mille üle pooled vaidlevad, arvesse võtmist. Määruskaebus ja menetluse edasine käik 5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning teha uue määruse, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse väidete kohaselt on hagist loobumise korral kohtul õigus kohaldada

§ 162lg-t 4.

Menetluskulude hageja kanda jätmine on ebaõiglane, sest kostjad tegid ise ettepaneku lõpetada asi kompromissiga selliselt, et hageja loobub nõuetest ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Samuti ei ole hageja pöördunud kohtusse pahatahtlikult, vaid esitatud tõenditest ja kostjate tegevusest lähtudes, sh arvestades pärandaja tervislikku seisundit ja kostjate suurt varalist huvi pärandvara kiire realiseerimise vastu ning testamendi tegemist ootamatute isikute kasuks, on ilmne, et kohtusse pöördumiseks esines piisav alus. Lisaks on pärandvara hulka kuuluva kinnistu väärtus tõusnud, mis peaks sisuliselt katma kostjate menetluskulud käesolevas asjas. Kostjad on ka saanud kinnistut välja üürides üüritulu. 2

(5)
  1. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
  2. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb

§ 657

lg 1 p 21 (koosmõjus

§-ga 659) alusel jätta muutmata osas, milles maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (maakohtu määruse resolutsiooni p 5) ning määruskaebus rahuldamata, kuid maakohtu määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta ja täiendada. 9. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 (koosmõjus

§-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Hageja vaidlustab maakohtu määrust üksnes menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud tsiviilasja menetluse lõpetamise ja hagi tagamise tühistamise osas. Selles osas, sh riigilõivu tagastamise osas, on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause (koosmõjus

§ 463lg-ga 2) alusel jõustunud.

10. Pooled vaidlevad jätkuvalt menetluskulude jaotuse üle.

§ 168

sätestab menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus lõpetab menetluse hagist loobumise tõttu.

§ 168

lg 4 kohaselt, kui hageja loobub hagist, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu määrus põhjendatud osas, milles maakohus leidis, et kuna hageja loobus hagist ja selle põhjuseks ei olnud kostjate poolt

§ 168

lg-te 4 ja 5 mõttes nõude rahuldamine, siis tuleb menetluskulud jätta

§ 168lg 4 alusel hageja kanda.

11. Kolleegium nõustub iseenesest hagejaga selles, et ebaõige on maakohtu seisukoht, et

§ 162

lg 4 ei kohaldu, kuna

§ 168

lg-d 4 ja 5 reguleerivad kulude jaotust hagist loobumise korral, mistõttu tuleb maakohtu määruse põhjendusi selles osas muuta. Poolte vahel menetluskulude jaotamisel tuleb lisaks

§ 168

lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka menetluskulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh

§ 162

lg-t 4, mis kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (

§ 428lg 1 p 3, § 429 lg 1) (vt Riigikohtu 28.

septembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p-d 13 ja 14). Samas ei toonud eelnimetatud maakohtu ekslik seisukoht kaasa ebaõiget lõppjäreldust, mistõttu puudub alus vaidlustatud määruse tühistamiseks menetluskulude jaotuse osas. Kolleegiumi hinnangul ei esine alust

§ 162

lg 4 kohaldamiseks, sest hageja ei toonud kohtu ette erandlikke asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et menetluskulude hageja kanda jätmine oli äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kuna aga maakohus jättis eksliku õigusliku käsitluse tõttu

§ 162

lg 4 kohaldamiseks esitatud hageja väidete osas seisukoha võtmata, siis täiendab kolleegium selles osas maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega. 11.1.

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (vt nt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1142-10, p 10). Kolleegium leiab, et asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mida oleks õiglane ja mõistlik lugeda sedavõrd erandlikuks, et õigustada

§ 162lg 4 kohaldamist. Ka hageja ei ole selliste asjaolude esinemist välja toonud. 3

(5)11.
  1. Hageja on leidnud, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, sest kostjad tegid ettepaneku sõlmida kompromiss, mille kohaselt hageja loobub nõuetest ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Kolleegium hageja selle seisukohaga ei nõustu. Menetluskulude poolte endi kanda jätmine ei saa tuleneda asjaolust, et kostjad olid nõus sõlmima teatud kulujaotusega kompromissi. Kuivõrd kohtu ette on toodud, et võimalik kompromiss ei hõlmanud üksnes käesoleva menetluse esemeks olevast nõudest loobumist, vaid oli laiem (vt kompromissileping; kd II, tl 165 pöördel), siis ei ole alust järeldada, et kostjad oleksid soovinud, et nende menetluskulud jääksid nende endi kanda ka juhul, kui kompromissi ei sõlmita. Samuti ei saa võimaliku kompromissi arutamisel väljendatut käsitada kostjate taotlusena jätta nende menetluskulud nende endi kanda. Riigikohus on rõhutanud, et olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Näilikult kokkuleppele jõudmine ei anna ka sellist eelist, mida pooltevahelise vaidluse puudumine lahendi täitmise lihtsustamiseks andma peaks (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p-d 26 ja 27;
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 13). Samuti ei ole asjakohane hageja märgitu, et kostjad jätsid pakutud kompromissi allkirjastamata. Erireeglid menetluskulude jaotamisele tulenevalt asjas tehtud kompromissettepanekust sätestab

§ 163lg 2.

See säte kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14). Kolleegiumi arvates ei ole ka alust väita, et kostjad on pahatahtlikult oma menetlusõigusi kasutanud. Kompromissi sõlmimisest keeldumist ei saa kostjatele ette heita, sest menetlusosalistel on õigus otsustada, kas kompromiss sõlmida või mitte (

§ 4lg 3, § 206 lg 2).

Samuti ei jõustu kompromissi sõlmimine enne määrusega kinnitamist (

§ 430

lg 1), seega on poolel ka õigus ümber mõelda ja oma menetluslikku positsiooni muuta. Hagi esitamisega seotud menetlusriske kandis praegusel juhul siiski hageja. 11.3.

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa ka hageja viitest sellele, et ta ei pöördunud kohtusse pahauskselt, vaid selleks andis alust testamendi ootamatus, pärandaja tervislik seisund ja kostjate tegevus. Kolleegium märgib, et hagejal tuli kohtusse pöördumisel arvestada võimalusega, et tal tuleb hüvitada vastaspoolele tekkinud kulutused. Samuti tuleb arvestada sellega, et menetluskulude jaotus hageja hagist loobumise korral sõltub peamiselt sellest, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud. Praeguses asjas on hageja esitanud kostjate vastu hagi, paludes tuvastada testamendi tühisus, alternatiivselt selle nõude rahuldamata jätmise korral tühistada testament või tunnistada kostja Z pärimiskõlbmatuks. Hageja väitel loobus ta hagist seetõttu, et maakohtu määratud ekspertide antud

  1. augusti
  2. a eksperdiarvamuse järelduste põhjal on tema hagi eduväljavaated kasinad (kd II, tl 176). Seega ei olnud hagist loobumise põhjuseks pärast hagi esitamist kohtusse pöördumise eesmärgi saavutamine, vaid hageja loobus menetluse kestel ise oma hagiga taotletud eesmärgist. Sellistel asjaoludel on põhjendamatu väita, et menetluskulude väljamõistmine oleks temalt äärmiselt ebaõiglane. Kui isik arvab endal ekslikult olevat õiguse, siis võtab ta endale menetluskulude kandmise riski. 11.
  3. Lisaks on menetluskulude jaotuse seisukohast asjakohatu hageja väide, et pärandvara hulka kuuluva kinnistu väärtus on tõusnud ja kostjad on saanud seda kinnistut välja üürides üüritulu. Kolleegiumi arvates on õige maakohtu seisukoht, et menetluskulude jaotust ei mõjuta vaidlusaluse vara väärtuse võimalik suurenemine kohtumenetluse ajal. Samuti ei ole

§ 162

lg 4 kohaldamist õigustavaks erandlikuks asjaoluks ainuüksi kostjate väidetavalt paranenud majanduslik olukord. 12. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda. 4

(5)13. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, siis

§ 174lg 4 teise lause järgi ei tee seda ka ringkonnakohus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab

§ 177

lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtava lahendi jõustumist. 14. Määruse peale saab kaevata Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja

§ 178lg 1 esimese lause alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.