Obsah (6)

§ 118§ 68§ 74§ 75§ 57§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. november 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-7671 Kohtukoosseis Eesistuja Heili Sepp, liikmed Orvi Koi

§ 118lg 1 p 1 järgi Harju Maakohtu 25.

augusti 2021 otsus üldmenetluses Kaitsja Prokurör Katrin Paesoo Süüdistatav Liina Bahovski, ik: 47604290239, isikuandmed maakohtu otsuses Kaitsja Kadi Sitska RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu
2. augusti 2021 otsus osaliselt ehk Liina Bahovskile mõistetud vangistuse osaliselt täitmisele pööramise,

§ 68

kohaldamise, kohe ärakantava vangistuse osa määratlemise ja ülejäänud osas karistuse tingimisi kohaldamata jätmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2-5). 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: Arvata

§ 68

lg 1 alusel karistusena mõistetud 5-aastase vangistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 18.05. – 9.07.2020, s.o 1 (üks) kuu ja 22 (kakskümmend kaks) päeva, ja lugeda karistuse ärakandmata osaks 4 (neli) aastat, 10 (kümme) kuud ja 8 (kaheksa) päeva vangistust. Jätta karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat, 10 kuud ja 8 päeva vangistust,

§ 74

lgte 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui Liina Bahovski ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ning

§ 75

lg 2 p 2 alusel pandud kohustust mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal alkoholi. Liina Bahovski peab: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX; 1 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata vandeadvokaadi abi Kadi Sitska poolt Liina Bahovskile osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Tibar & Partnerid makstava tasu suuruseks 324 eurot (sh käibemaks 54 eurot) ning jätta see KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
4. Liina Bahovskile esitati karistusseadustiku (

) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi süüdistus selles, et tema alustas tahtliku tegevusega vahetult teise inimese tapmise toimepanemist. Süüdistuse järgi pani L. Bahovski toime tapmiskatse, mis seisnes selles, et tema

1. mail 2020 kella 18:30 kuni 18:46 paiku XXX kinnistul asuva maja elutoas hoidis käes oma tulirelva, s.o poolautomaatset .45 ACP kaliibrilist vintraudset püstolit Tanfoglio Witness 1911 Custom nr V07721, ja sihtis sellega abikaasa X pea piirkonna poole. Seejärel tulistas ta relvast ühe korra X näopiirkonda, põhjustades oma tegevusega kannatanule eluohtlikud tervisekahjustused: lahtised koljuluudemurrud ja raske peaajukahjustuse. Nimelt esines X-l pea peetuslasuvigastus kuuliga: kuuli sisenemisava vasakul põsesarna piirkonnas ning kuuli peetumisega vasakus oimuluus. Lisaks esinesid X-l ajukelmetealused verevalumid, vasaku kiiruluu ja kuklaluu joonmurrud, ajuvedelikuleke vasakust kuulmekäigust ning nahaalune õhkemfüseem vasakul näopoolel. Sihtides ja seejärel tulistades X tulirelvast .45 ACP kaliibrilise püstolipadruniga pea piirkonda, mis on keha elutähtis osa, pidi L. Bahovski vähemalt möönma igasuguse raskusega tagajärje saabumist X elule ja tervisele.
2. Maakohtu poolt vaidluste staadiumi uuendatud kohtumenetluses palus prokurör muuta KrMS § 268 lg 6 alusel kuriteo kvalifikatsiooni, leides, et L. Bahovski teos esinevad

§ 118lg 1 p 1 tunnused.

3. Maakohus tunnistas Liina Bahovski süüdi

§ 118lg 1 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 5 aastat vangistust.

Kohus pööras

§ 74

lg 2 alusel Liina Bahovskile mõistetud karistuse täitmisele osaliselt, mõistes koheselt täitmisele kuuluvaks vangistuse 6 kuud. Arvates

§ 68

lg 1 alusel arvata koheselt ära kandmisele kuuluva 6 kuu pikkuse vangistuse hulka eelvangistuses viibitud aja, so 1 kuu ja 22 päeva, luges ta koheselt täitmisele kuuluva karistuse ärakandmata osaks 4 kuud ja 8 päeva vangistust. Ülejäänud osas, s.o 4 aastat 6 kuud vangistust, jättis kohus karistuse

§ 74

lg te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui Liina Bahovski ei 2 pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 75

lg 2 p 2 alusel kohustas kohus Liina Bahovski käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi.

1. Kohus lahendas otsuses muuhulgas ka menetluskulude küsimuse. Sealhulgas määras kohus otsuse resolutsiooni p-s 9 välja mõista Liina Bahovskilt riigi tuludesse sundraha, ekspertiisikulu ning viimaks ka kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 1137,64 eurot (kokku menetluskulud 3101,64 eurot). Otsuse resolutsiooni p-s 12 määras kohus jätta rahuldamata kaitsja vandeadvokaadi abi Kadi Sitska
2. juulil 2021 esitatud tasutaotluse. Apellatsioon
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni kaitsja Kadi Sitska.
4. Apellatsioonis taotletakse järgmist: tühistada Harju Maakohtu 25.08.2021 otsus Liina Bahovski karistamises, tehes uue otsuse, millega jätta mõistetud karistus täies ulatuses täitmisele pööramata; tühistada Harju Maakohtu sama otsuse resolutiivosa p 12, rahuldades kaitsja 26.07.2021 esitatud tasutaotlus, ning resolutiivosa p 9 osaliselt, jättes kaitsjatasu summas 1137,64 eurot riigi kanda.
5. Kaitsja tugineb maakohtu otsuse vaidlustamisel järgmistele seisukohtadele.
6. Karistuse puutuvas osas leiab kaitsja, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo süüdimõistetu isikule KrMS § 338 p 4 mõttes ning kohus on eksinud ka KrMS § 338 p 2 suhtes, st on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
7. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava kohtus antud ütlused on usaldusväärsed osaliselt. kohus leidis, et süüdistatav on kohtueelses menetluses andnud ütluseid, et ta sihtis tahtlikult süüdistatava pea piirkonda relvaga, kuid kohtuistungil väitis, et ta lasu toimumise asjaolusid ei mäleta. Kaitsja leiab, et kohus on põhjendamatult lugenud kohtus antud ütlused ebausaldusväärseks. Kannatanu hakkas taas rääkima oma armukesest, viies L.Bahovski sellisesse seisundisse, et viimane avaldas soovi end tappa. Kaitsja leiab, et Liina Bahovski puhul on tegemist tugeva hingelise erutuse seisundiga. On eluliselt usutav, et inimesel, kes surub oma pahameelt alla ja püüab konflikti vältida, on konflikti tekkimisel ärritus suurem. Kannatanu solvangud olid vahetud ning intensiivsed ning tulistamine pandi toime nende mõju all.
8. Kohus asus seisukohale, et pole võimalik jätta L.Bahovskile mõistetavat karistust tingimisi täitmisele pööramata täies ulatuses ning pidas põhjendatuks karistuse kandmisest osalist vabastamist. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et juba osaliselt kantud šokivangistusele tuleb lisaks veel kanda nö uus šokivangistus. Nimelt oli L.Bahovski vahistatud 1 kuu ja 22 päeva. Peale seda viibis ta 9 kuud 21 päeva elektroonilise järelevalve all. Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul on kohus kohaldanud kahekordset šokivangistust, mis ei ole aga šokivangistuse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas.
9. Kaitsja leiab, et esinevad erandlikud asjaolud, mille tõttu pole põhjendatud L.Bahovskit uuesti vangistust kandma saata. L.Bahovski teo põhjuseks võis olla kannatanu solvav ja alandav käitumine L.Bahovski suhtes. Samuti on kergendavaks asjaoluks

§ 57

lg 1 p 7 mõttes see, et kannatanu ja L.Bahovski on leppinud ning jätkavad kooselu, neil on ühine majapidamine. Nad mõlemad sõltuvad majanduslikult teineteisest ning juhul kui L.Bahovski peaks minema 4 kuuks karistust kandma, siis selle tõttu kannataks kõige rohkem taas kannatanu, sest üksi ei suudaks ta oma tervisliku seisundi tõttu majapidamist hallata. L.Bahovskile ja kannatanule kuulub ühiselt suur kinnistu, mida plaanitakse ümberkujundada turismitaluks, et võimaldada endale sissetulekut. Selleks on L.Bahovski registreeritud Töötukassas, et saada koolitusi, mis aitaksid majandustegevusega alustada. Juhul kui L.Bahovski läheb uuesti vangistust kandma, siis lükkub kogu projekt määramatusse tulevikku, mis kahjustab kannatanut nii materiaalselt, 3 füüsiliselt kui moraalselt. Kohtus uuritud tõenditega on tõendatud, et L.Bahovskil esineb raske korduv XXX. L.Bahovski tegeleb alates vahi alt vabanemisest aktiivselt oma alkoholi ja tervise probleemidega. Juhul kui L.Bahovski peab taas vangistusse naasma, siis saab suure tagasilöögi tema XXXravi, mis on aga tema taasühiskonnastamisel võtmetähtsusega. L.Bahovskil puudub igasugune kriminaalne taust ja käesoleva kuriteo pani ta toime hetkeajendil, mitte plaanitsetult. Tegemist on isikuga, kelle puhul puudub jätkuv kuritegude toimpanemise oht ning seega tema ohtlikkus ühiskonnas on minimaalne.

1. Kohtuotsuse resolutsiooni p 9 vaidlustamist põhistas kaitsja järgmiselt. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse jätta vajadusel osa menetluskuludest riigi kanda. Menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Menetluskulud on osaliselt võimalik jätta riigi kanda, kui nende hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Kohus vähendas küll menetluskulude suurust, kuid kaitsja leiab, et kaitsjatasu tuleks jätta täies ulatuses riigi kanda. Kohtueelses menetluses ja kohtus ei näidanud varasem kaitsja üles vajalikku hoolsust ning huvi oma kaitsealuse suhtes, mistõttu tuli uuel kaitsjal menetlusse asudes taotleda kohtult kohtuliku menetluse uuendamist oluliste L.Bahovski tervislikku seisundit puudutavate tõendite esitamiseks.
2. Kohtuotsuse resolutsiooni p 12 vaidlustamisel olid kaitsja argumendid järgmised. Harju Maakohtu 06.07.2021 kohtumäärusega uuendas kohus kriminaalmenetluse KrMS § 307 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel kohtuvaidluse staadiumisse ja soovis nii prokurörilt kui kaitsjalt vastuseid määruses esitatud küsimustele. 26.07.2021 esitas kaitsja seoses kohtu küsimustele vastamisega täiendava tasutaotluse. Kohus eksis tasu väljamõistmisest keeldumisel. Nimelt on kohtuvaidlus, olgugi kirjalik, kohtuistung, mille eest tasutakse vastavalt kulunud ajale. Kaitsja palus maksimaalmääras suurendada tasu ettevalmistuse eest, kuid kohtuvaidluses osalemine ei ole ettevalmistus, vaid kohtuistung, seega ei mõjuta seda ettevalmistuse eest väljamakstav tasu. Edasine menetlus ringkonnakohtus
3. Kohtuotsusele esitas apellatsiooni ka kannatanu, kuid kuna ta laskis apellatsioonitähtaja mööda, jättis ringkonnakohus apellatsiooni läbi vaatamata ja tagastas selle.
4. Tallinna Ringkonnakohtu 29.09.2021 istungil osalesid süüdistatav, kaitsja, kannatanu ja prokurör. Kaitsja jäi oma apellatsiooni juurde ja esitas taotluse riigi õigusabi kulu kindlaksmääramiseks ringkonnakohtu menetluses. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni.
5. Kannatanu toetas apellatsiooni ja palus Liina Bahovskile määratud reaalse vangistusaja asemel terve temale määratud karistuse määramist tingimuslikuks, selgitades täpsemalt selle põhjendusi. Kannatanu argumendid langevad suures plaanis kaitsja omadega kokku. Muuhulgas märgib ta, et vajab L.Bahovski abi nii majapidamisküsimustes kui ka enda toimetuleku juures. X hinnangul oleks Liina Bahovskile määratud reaalne vanglakaristus omakorda kannatanu karistamine. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid annavad aluse selle osaliseks rahuldamiseks. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt – nn šokivangistuse osas ja rahuldab seega osaliselt ka apellatsioonkaebuse. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt, käsitledes esmalt apellatsiooniväiteid seoses karistuse (I) ja seejärel seoses menetluskuludega (II). Viimaks teeb kohus ülejäänud vajalikud otsustused ja kokkuvõtte (III). 4 I. Apellatsiooni argumendid seoses karistusega
7. Kaitsja leiab, et Liina Bahovski tegutses tugeva hingelise erutuse seisundis. Samas ei võimalda apellatsioon teha ühest järeldust selle kohta, millist õiguslikku tähendust kaitsja sellele asjaolule omistab.

§ 57

lg 1 p 6 näeb ühe karistust kergendava asjaoluna ette „süüteo toimepanemise õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul.“ Kaitsja ei ole samas väitnud, et esineks

§ 57lg 1 p 6 nimetatud asjaolu.

Ka ei ole ta selgelt öelnud, milline kannatanu käitumisakt oli antud juhul ühtaegu õigusvastane ja süüdistataval hingelist eritust esile kutsuv. Apellatsioonis puudub selge ja ühemõtteline arutluskäik, mis siis kaitsja hinnangul hingelise erutuse seisundi ikkagi esile kutsus. Esmalt jääb apellatsioonist mulje, et kaitsja arvates kutsus hingelise erutuse esile armukesest rääkimine, hiljem aga viitab ta selles kontekstis hoopis solvangutele (idioot vms). Samas ei saa armukesest rääkimist pidada õigusvastaseks tegevuseks; mis puudutab aga solvanguid, siis ei ole kaitsja viidanud ühelegi tõendile (sh süüdistatava enda ütlustele), mis kinnitaks, et just need kutsusid esile nii tugeva hingelise erutuse seisundi, et see annaks põhjust rääkida karistust kergendavast asjaolust. Pigem on kaitsja ise viidanud tõenditele, mis kinnitavad teistsugust põhjuslikku seost: „Sõnumivahetusest tunnistaja Y-ga nähtub, et kannatanu olles ka ise alkoholijoobes hakkas taas rääkima oma armukesest viies L.Bahovski sellisesse seisundisse, et viimane avaldas soovi end tappa.“ 19. Soovi ennast tappa on kaitsja käsitlenudki ühe peamise argumendina, mis viitavat hingelise erutuse seisundile. Nõustudes küll kaitsjaga selles, et kannatanu suitsidaalsed mõtted ja depressiivsus on asjaolud, mida saab ja peab karistuse mõistmise seisukohalt tõsiselt võtma, tõdeb ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatud tõendite ja arutluskäigu abil ei ole võimalik tuvastada seda, et mingi konkreetne süüdistatava õigusvastane käitumisakt oleks viinud L. Bahovski tol õhtul enesetapumõteteni. Pigem ilmneb tõenditest (mida maakohus on otsuse pdes 100-102 mõistes süüdistatava isiku kontekstis karistuse mõistmisel arvestanud), et depressiivsus ja sellega kaasnevad suitsidaalsed mõtted on süüdistataval esinenud pikemal perioodil. Apellatsioonis ei ole jälgitavalt selgitatud, miks peaks võtma süüdistatava suitsiidimõtteid arvesse veel täiendavalt, lisaks sellele, mida maakohus karistust mõistes juba niigi arvestas. Nagu ülal viidatud, omandab tugeva hingelise erutuse seisund tähenduse

§ 57

lg 1 p 6 kontekstis ja selle kriteeriumi kõigi eeltingimuste esinemist ei ole kaitsja argumenteerinud. 20. Kaitsja on viidanud ka

§ 57

lg-le 2 (karistuse kohaldamisel võib arvestada ka

§ 57lõikes 1 loetlemata asjaolusid) ja rääkinud kannatanu provokatsioonist.

Apellatsiooni lähemal kõrvutamisel selles kohas osundatud Riigikohtu lahendiga ilmneb aga siiski, et siia on kaitsja lihtsalt kopeerinud lõigu Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-72-

1. Sellele kopeeritud tsitaadile järgneb kaitsja väide, mis puudutab konkreetselt käesolevat kaasust: „Käesoleval juhul on kohus täiesti ilmselgelt tuvastanud, et L.Bahovski teo põhjuseks võis olla kannatanu solvav ja alandav käitumine L.Bahovski suhtes.“ Ringkonnakohus, olles maakohtu otsusega tutvunud, ei sedasta selles maakohtu niisugust järeldust, mistõttu ei saa siin kaitsjaga nõustuda. Ka kaitsja poolt apellatsioonis vahendatud tõenditest ja kohtuotsuse refereeringutest ei ole jälgitavalt tuvastatav, kus tema arvab maakohtu otsuses sellise sedastuse esinevat.
2. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu otsuses ei ole tõepoolest esitatud eraldi põhjendusi, millest saaks järeldada, et maakohus kaalus karistuse kontekstis otseselt kannatanu käitumise mõju. Sellegipoolest pole põhjust väita, et kannatanu käitumise hindamata jätmisega karistuse kontekstis kaasnes maakohtu põhjendamatu kohtuotsus. Ringkonnakohus osutab, et kaitsja esialgses kohtukõnes ega ka uuendatud kohtuvaidluste ajal esitatud kaitsja täiendustes ei toodud seda asjaolu karistuse kontekstis esile, mistõttu puudus maakohtul ka põhjus selle küsimuse vaagimiseks. Seejuures juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kuigi maakohtus vihjas kaitsja varasema kaitsja tegevusetusele, siis selles konkreetses küsimuses ei saa siin sellele tugineda: 5 kohtuvaidluste ajal esitas kohtule oma seisukoha juba praegune kaitsja, kes ei maininud kannatanu käitumist ega sellega süüdistatava hingelise erutuse seisundisse viimist asjaoluna, mis peaks karistust mõjutama. Samas viitas kaitsja vaidlustes kannatanu depressioonile ja suitsidaalsusele ning seda on kohus karistust mõistes ka põhjalikult arvesse võtnud.
3. Apellatsioonis on kaitsja lisaks märkinud: „Samuti on kergendavaks asjaoluks

§ 57

lg 1 p 7 mõttes see, et kannatanu ja L.Bahovski on leppinud ning jätkavad kooselu, neil on ühine majapidamine.“ Siinkohal sedastab ringkonnakohus, et leppimine kannatanuga on nähtud karistust kergendava asjaoluna ette

§ 57

lg 1 p-s 9 ning nagu nähtub maakohtu otsuse pst 95, on maakohus seda ka arvesse võtnud.

1. Kokkuvõttes ei saa mööda ka sellest, et kuriteo eest, mille puhul näeb seadus ette karistuseks 4-12 aastat vangistust, mõistis maakohus miinimumilähedase vangistuse – 5 aastat. Apellatsioonist nähtuvalt on kaitsja sellega nõus, sest lühendamist ta ei palu. Kõigile eelmainitud asjaoludele tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohtule ei ole põhjust ette heita, et ta oleks jätnud karistuse liigi ja määra otsustamisel tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mida seadus nõuab. Seejuures ei tuvasta ringkonnakohus ka mingeid erandlikke asjaolusid, mis oleks karistust mõjutanud ja mida maakohus ei arvestanud.
2. Lisaks peatus kaitsja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja karistuse juures pikalt sellel, et maakohus pidas süüdistatava ütlusi ekslikult ebausaldusväärseks (apellatsiooni p 5). Maakohus käsitles süüdistatava ütluste usaldusväärsusega seonduvat igakülgselt otsuse p-des 11-
3. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Apellatsioonist ei ilmne argumente, mis maakohtu järeldused kummutaks. Seejuures ei võimalda apellatsioon mõista, millist tähtsust ja õiguslikku tähendust omaks asjaolu, et süüdistatav ei mäleta juhtunut, apellatsioonis taotletu seisukohalt. Kaitsja ei vaidlusta süüdimõistmist ega teo kvalifikatsiooni. Vaidlus ühe tõendi usaldusväärsuse üle tundub eesmärgipäratu, kuna ei seostu ühegi kaitsja konkreetse taotlusega. Seejuures, kuigi tõendi usaldusväärsuse hindamine on menetlusõiguslik küsimus, ei ole kaitsja heitnud maakohtule ette ühegi menetlusnormi rikkumist, vaid on argumenteerinud hoopis materiaalõiguse kohaldamisel toimunud minetusi (KrMS § 338 p 2 ja p 4, mitte aga § 338 p 3). Kokkuvõttes ei anna apellandi mõttekäik ütluste usaldusväärsuse teemal alust maakohtu otsuse tühistamiseks üheski osas.
4. Ühes ringkonnakohus apellandiga siiski nõustub ja nimelt selles, et maakohus on kohaldanud karistuse kandmisest osalist tingimisi vabastamist (

§ 74lg 1 ja 2) viisil, mis ei ole seaduse mõttega kooskõlas.

Maakohtu sellekohased põhistused on raskesti jälgitavad ja vastuolulised. 26.

§ 74

lg 1 näeb ette, et kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et süüdlase suhtes jäetakse vangistus täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud oma järjekindlas praktikas (RKKKo-d nr 3-1-1-41-04; 3-1-1-21-05; 3-1-1-99-06) seisukohale, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega. Teisisõnu: kuna šokivangistuse abil tahetakse isikule anda n-ö tõsine hoiatus, siis avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime just tema lühiajalisuses. Õiguskirjanduses (

kommenteeritud väljaanne; 4. tr,

§ 73, komm 4.2.1., autor P.

Pikamäe) on seda mõttekäiku selgitatud ka nii, et selline karistuse ühe osa täitmisele pööramine aitab vältida karistamatuse tunnet ega kujuta oma lühiajalisuse tõttu mitte niivõrd karistuse reaalset kandmist, vaid hoiatamist. 27. Mainitud otsuse nr 3-1-1-99-06 p-s 21 on RKK toonitanud, et karistusseadustiku mõttest tulenevalt pole õige käsitada isiku täieliku või osalise karistusest vabastamise viise võrdsete ja 6 kohtu jaoks samal ajal aktualiseeruvate alternatiividena.

§-dest 73 või 74 esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena), mis võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, „leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Sellist lühivangistuse toimet oleks raske loota aga isiku puhul, kes on juba ka eelnevalt kogenud vabaduse võtmisega seonduvat.“ 28. Käesolevas asjas on oluline, et ükski menetluspool ei ole vaidlustanud mõistetud vangistuse enda pikkust ega ka seda, et maakohus pidas võimalikuks karistusest tingimuslikult vabastamist

§ 74tähenduses.

Arvestades, et maakohus mõistis karistuseks 5-aastase vangistuse (millest 1 kuu ja 22 päeva saab juba lugeda

§ 68

alusel kantuks) ja vabastas süüdimõistetu tingimuslikult 4,5 aasta pikkuses osas selle kandmisest, tuleb tõdeda, et üldjoontes leidis maakohus, et karistuse võib jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Maakohus põhjendab seda otsuse p-s 102: „… süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Samuti arvestab kohus süüdistatava tervislikku seisundit ja asjaolu, et süüdistatav on pärast kuriteo toimepanemist oma alkoholiprobleemiga tegelenud.“

1. Niisiis puudub iseenesest vaidlus selles, et Liina Bahovski saab tingimuslikult vabastada. Samas, kuigi tingimisi vabastamise põhjused on seega selged, jääb väljakujunenud kohtupraktika kontekstis ebaselgeks, miks osa karistusest siiski täitmisele pööratakse.
2. Maakohus on selgitanud seda järgmiselt (p-d 103-104): „Kohus ei pea võimalikuks jätta süüdistatavale mõistetavat karistust tingimisi täitmisele pööramata täies ulatuses, vaid peab põhjendatuks karistuse kandmisest osalist vabastamist. Karistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb eripreventiivses šokiefektis, mis vangistuse puhul tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes./…/, tingib tema toimepandud teo ohtlikkus ja tõsidus, samuti isikust tulenevad asjaolud nn šokivangistuse mõistmist. Süüdistatav pani kuriteo toime tulirelva kasutades oma abikaasa suhtes, tulistades teda pea piirkonda. Seejuures tuvastas kohus tema teos kaudse tahtluse tasandil tapmise tahtluse. Kuigi kannatanu jäi ellu, võinuks
3. mai
4. a sündmused lõppeda ka tema surmaga sõltumata süüdistatava poolt abi kutsumisest. Mõistetav šokivangistus võimaldab süüdistataval mõista oma teo tõsiseid tagajärgi. Tõenditest nähtuvalt on süüdistatava alkoholiprobleem pikaajaline. Seejuures käsitseti
5. mail 2020 alkoholi joomisel ka relvi (ja tülitseti), mõistmata, et selline teguviis on äärmiselt ohtlik. Kuigi süüdistatav on pärast kuriteosündmust asunud oma alkoholiprobleemiga tegelema, on see keeruline ja pikaajaline protsess, mil esineb tihti tagasilanguseid. Lühiajalise vangistuse puhul on L. Bahovskil võimalik oma alkoholiprobleemiga tegeleda ja positiivseid hoiakuid kinnistada. See annaks süüdistatavale tõsise hoiatuse tema edasise käitumise suhtes. Seejuures ei ole šokivangistusega samastatav süüdistatava poolt vahi all viibimine. Tõkendi eesmärk on kriminaalmenetluse tagamine ja uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine. /Vahi all viibimisega/ ei saavuta kohtu poolt mõistetava kuuekuulise šokivangistuse eesmärke, kuid vahi all oldud aeg tuleb

§ 68alusel arvata karistusaja hulka.“ 31.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu käsitlus karistuse osalise täitmisele pööramise põhjendustest vastuolus senise kohtupraktikaga ja vastava instituudi mõttega. Ringkonnakohus ei näe käesolevas asjas ka erisusi, mis annaks põhjust väljakujunenud kohtupraktikat muuta. Väljakujunenud kohtupraktikas on karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk üksnes nn šokivangistus ehk hoiatav mõju. Käesolevas asjas peeti L. Bahovski kahtlustatavana kinni

1. mail 2020, misjärel ta vahistati, kuni vahistamine asendati elektroonilise valvega. L. Bahovski oli eelvangistuses
2. maist kuni
3. juulini 2020, s.o 1 kuu ja 22 päeva. Pärast seda 7 on L. Bahovski olnud vabaduses. Vaidlust pole, et L. Bahovski ei olnud enne ega pärast seda vahistamist kinnipidamiskohas olnud (I kd, tl 139 – karistusregistrisse teda kantud ei ole).
4. Ringkonnakohus ei leia maakohtu otsusest ega suuda ka ise konstrueerida argumente, mil moel saaks L. Bahovski vabaduse veelkordne võtmine ligi neljaks kuuks mõjuda talle veel mõjusama ning üksiti mõistliku ja vajaliku hoiatusena, et ta enam samalaadseid tegusid ei kordaks. Maakohtuga võib nõustuda, et „tõkendi eesmärk on kriminaalmenetluse tagamine ja uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine,“ aga sellegipoolest jääb selgusetuks, mida täpselt mõtleb maakohus märkusega: „Seejuures ei ole šokivangistusega samastatav süüdistatava poolt vahi all viibimine.“ Kahel meetmel võib küll olla õiguslikult erinev lähtepunkt, kuid ringkonnakohus ei näe süüdistatavale hoiatava mõju avaldamise aspektist vahet, kas süüdistatava vabadus on võetud vahistamise või vangistuse korras: tingimused on sarnased ning isikule, kes pole kunagi elus sellist kogemust saanud, mõjub see samal moel. Maakohtu otsusest ei nähtu argumente, miks peaks vangistuses viibimine mõjuma süüdistatavale vahistamisest kuidagi kvalitatiivselt või kvantitatiivselt erinevalt ja seejuures mõjusama hoiatusena. Seda, et süüdistatava kogemuse ja õiguste piiramise seisukohalt on meetmete mõju samane, arvestab ka

§ 68, mille alusel ongi loetud vahistamise aeg vangistuse hulka.

33. Maakohus on leidnud, et lühiajalise vangistuse puhul on L. Bahovskil võimalik oma alkoholiprobleemiga tegeleda ja positiivseid hoiakuid kinnistada, kuigi märgib samas, et süüdistatav on juba asunud alkoholiprobleemiga tegelema. Maakohus on käsitlenud oma otsuses põhjalikult süüdistatava depressiooni ja sellega seonduvat ning asja materjalid viitavad sellele, et suitsiidimõtetega depressioon on olnud süüdistataval paremate-halvemate perioodidega juba pikka aega (ravilugu I kd, tl 174-177, maakohtu otsuse p-d 100-101). Ka ei kahtle maakohus otsuses selles, et L. Bahovski on kuriteoga päädinud alkoholiprobleemiga vabaduses tegelema asunud ja seni

kusele kindlaks jäänud. Selles kontekstis ei mõista ringkonnakohus, miks leiab maakohus, et enam kui aasta pärast juba niigi šokina mõjunud vahistamist annab uus neljakuuline kinnipidamiskohas viibimine lisaväärtust täiendava hoiatusena ja on abiks alkoholiprobleemiga tegelemisel. Ringkonnakohus peab tõdema, et neil maakohtu prognoosidel pole usutavat alust. Arvestades süüdistatava psüühikat ei pea ringkonnakohus loogiliseks, et neli täiendavat kuud vanglas kinnistaks temas positiivseid hoiakuid või mõjuks kuidagi konstruktiivselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kõiki asjaolusid koos hinnates (varasem karistamatus, teo toimepanemine hetke ajel ning tingituna alkoholijoobest, mida süüdistatav nüüd väldib, heidutavalt mõjunud vahistuskogemus) põhjust arvata, et L. Bahovskist lähtub ilma täiendava 4-kuulise vangistuse kandmiseta suurem kuritegude oht kui selle kandmise järel, küll aga võiks täiendav neljakuuline vangistus süvendada süüdistatava depressiooni ja seega pigem suurendada alkoholiprobleemi tagasilanguse ja omakorda õigusrikkumiste ohtu. Seega, kuivõrd maakohtu prognoosid mõjuvad sisutühjadena ja asjas juba kogetud vabadusevõtmise tulemusena langeb ära ka šokivangistuse efekt, tuleb tõdeda, et karistuse kandmisest osalist vabastamist on kohaldatud viisil, mis ei vasta süüdistatava isikule ega seaduse mõttele. Pole põhjust arvata, et šokivangistusel oleks praegusel juhul eripreventiivset mõju.

1. Maakohus on põhjendanud vangistuse osalist täitmisele pööramist ka üldpreventiivsete eesmärkidega ning viidanud teo ohtlikkusele ja tõsidusele. Kuna maakohus ei selgita oma mõttekäiku lähemalt, jääb see argument väheveenvaks ega kaalu üles tõika, et praegusel juhul on selline karistuse individualiseerimise viis šokivangistuse olemusega vastuolus. Kui maakohus hindas teo ohtlikkust ja tõsidust karistusmäära juures (maakohtu otsuse p-d 93-97), siis pidas ta neid pigem vähetähtsaks, kuna mõistis alammäärale lähedase karistuse. Seetõttu ei ole võimalik mõista, miks peaks need samad asjaolud ja/või üldpreventsioon õigustama nn šokivangistust olukorras, kus maakohus otsustas isiku tingimisi vabastada. 8
2. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus kaitsjaga, et maakohus on kohaldanud nö kahekordset šokivangistust, mis ei ole kooskõlas šokivangistuse mõtte ja eesmärgiga. II. Apellatsiooni argumendid seoses menetluskuludega
3. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 9 mõistis maakohus Liina Bahovskilt riigi tuludesse muuhulgas kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 1137,64 eurot. Apellant leiab, et kaitsjatasu tuleks jätta täies ulatuses riigi kanda, sest tema hinnangul ei näidanud eelmine kaitsja kohtueelses menetluses ja kohtus üles vajalikku hoolsust ning huvi oma kaitsealuse suhtes, mistõttu tuli uuel kaitsjal menetlusse asudes taotleda kohtult kohtuliku menetluse uuendamist oluliste L.Bahovski tervislikku seisundit puudutavate tõendite esitamiseks.
4. Ringkonnakohus sedastab, et maakohus on juba jätnud äärmiselt märkimisväärses osas kaitsjaga seotud kulud riigi kanda, juhindudes KrMS §-st 180 lg
5. Otsusest nähtuvalt määrati esimesele kaitsjale J. Grossmannile tasu 1577,04 eurot ning hiljem kaitsja J. Grossmanni haigestumise tõttu menetlusse astunud asenduskaitsjale Kadi Sitskale 2462,40 eurot. Maakohus arvas L. Bahovski kanda määratud kaitsjale makstud tasu vaid 1137,64 euro ulatuses, ülejäänu jättis aga riigi kanda. Kaitsja on küll teinud etteheiteid eelmise kaitsja tegevusetusele, kuid tugineb taotluses siiski KrMS § 180 lg-le
6. See näeb ette järgmist: „Menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda.“ Just nimetatud põhimõtteid ongi maakohus väljamõistetavaid menetluskulusid määratledes arvesse võtnud ja on selle tulemusena mõistnud süüdistatavalt välja vaid pisut üle neljandiku kõigist tekkinud riigi õigusabikuludest. Samuti on maakohus jätnud asenduskaitsja kulud riigi kanda, kuna nende teke ei sõltunud süüdistatavast. Võttes arvesse L. Bahovski tervislikku ja majanduslikku seisu, määras kohus KrMS § 180 lg 3 alusel lisaks, et L. Bahovski saab menetluskulud tasuda ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud sel viisil menetluskulude osas jälgitava, seadusliku ja õiglase (diskretsioonilise) otsustuse, mis kompenseerib ka võimalikud puudused eelmise kaitsja tegevuses. Samas tuleb märkida, et erinevused kahe kaitsja menetlusstrateegiate vahel ei pruugi ilmtingimata tähendada, et üks neist käitub hooletult. Seejuures ei nähtu ka apellandi argumentatsioonist, miks peaks ühe konkreetse asjaolu kohta tõendite mitteesitamine tähendama, et kogu eelmise kaitsja kaitsetegevus on nö nullväärtusega. Kokkuvõttes ei sedasta ringkonnakohus maakohtu argumentatsioonis ja vastavas menetluskulu otsustuses vastuolu seadusega ja seetõttu ei ole põhjust selles osas ka maakohtu otsust tühistada.
7. Kaitsja vaidlustas ka kohtuotsuse resolutsiooni p-i 12, millega kohus jättis rahuldamata kaitsja K. Sitska
8. juuli 2021 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotles tasu kindlaksmääramist summas 54 eurot (ajakulu 1 h), millele lisandub käibemaks 10,80 eurot. Toiminguna on märgitud kirjalik kohtuvaidlus vastavalt kohtumäärusele. Kaitsja on seisukohal, et kohus eksis tasu väljamõistmisest keeldumisel, viidates sellele, et kaitsjale on kohtuvaidluse ettevalmistamise eest juba makstud. Kaitsja leiab, et kohtuvaidluses osalemine ei ole ettevalmistus, vaid kohtuistung ning seega ei mõjuta seda ettevalmistuse eest väljamakstav tasu.
9. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtu põhjendustega, mis väljenduvad maakohtu otsuse p-des 121-
10. Justiitsministri
11. augusti
12. a määruse „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg 3 sätestab, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Määruse § 2 lg 1 kohaselt võib kohus advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada seda tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Vaidlust ei paista olevat selles, et I astme üldmenetluse kohtuliku arutamise nö istungiväline tasu on 9 antud juhul ammendunud. Maakohus rahuldas kaitsja K. Sitska
13. juuni 2021 tasutaotluse täielikult
14. juulil
15. Muu hulgas rahuldas kohus taotluse seoses kohtuvaidlusteks ettevalmistusega, kriminaalasja materjalidega tutvumisega, kliendiga suhtlusega, Riigikohtu lahenditega tutvumisega jms (s.o. kõik peale kohtuistungil osalemise) summas 1 944 eurot. 1944 on 500 % suurendusega maksimumtasu kaitsetegevuse eest I astme menetluses, kui istungil osalemine kõrvale jätta (324 + 324X5= 1944; II kd tl 150-152).
16. Kaitsja leiab, et kirjalik kohtuvaidlus on kohtuistungil osalemine. Ringkonnakohus ei saa sellega nõustuda. Maakohus juhindus kriminaalmenetlust uuendades (II kd, tl 144-145) KrMS § 307 lg-st 2, mida ta vahendas ka vastavas kohtumääruses, märkides, et KrMS § 307 lg 1 p 2 juhul „võib kohus uuendatud menetluse toimetada kirjalikus vormis, andes kohtumenetluse pooltele mõistliku tähtaja kohtu küsimustele vastamiseks. Süüdistatava või kaitsja taotlusel korraldatakse kohtuistung.“ Nagu nähtub viidatud sätte sõnastusest, eristatakse sellise uuendamise puhul kohtuistungit ja kirjalikku menetlusvormi. Kohtuvaidluste uuendamine kirjalikus vormis ei ole seega kohtuistung. Seejuures näeb seadus sõnaselgelt ette, et kohtuistung korraldatakse süüdistatava või kaitsja taotlusel. Sellist taotlust kaitsja ega süüdistatav antud juhul ei esitanud, kuigi maakohus juhtis spetsiaalselt kohtumääruse p-s 8 nende tähelepanu sellisele võimalusele. Seega oli kaitsjal võimalus maandada võimalik ebaõiglus tasu osas lihtsal viisil: ta oleks saanud esitada taotluse kohtuistungi korraldamiseks, seejärel esitada istungil osalemise eest tasutaotluse ja oleks eelduslikul saanud ka täiendava hüvitise, mis olnuks kooskõlas ka Justiitsministri Määruse § 6 lg-ga
17. Praegu aga kaitsja kohtuistungit ei taotlenud ja maakohus seda seetõttu ka ei korraldanud. Järelikult ei saa lugeda kaitsja kirjalikku vastust kohtuistungil osalemiseks.
18. Kokkuvõttes toimis maakohus taotlust rahuldamata jättes kehtiva õiguse kohaselt ja õigesti, arvestades, et Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra valdkonna eest vastutav minister. Eelmainitud ministri määrusest maakohus juhinduski. Asjaolu, et kirjaliku arvamuse andmine uuendatud kohtuvaidluses ei ole samastatav kohtuvaidluseks ettevalmistamisega, nagu rõhutab kaitsja, ei oma siin tähtsust, sest Määruse § 6 lg 3 (koosmõjus § 2 lg-ga 1) seab määratud kaitsja tasule riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel I astme üldmenetluses tervikuna (v.a. välja arvatud kohtuistungil osalemine) ülemise piiri. See piir oli praeguses asjas juba saavutatud ja maakohtul puudus pädevus sellest väljuda. III. Muud menetlusotsused ja kokkuvõte
19. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus kaitsja apellatsiooniga osaliselt. Maakohtu otsuse põhistused on olnud kohati puudulikud, viies materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ning süüdimõistetu isikule mittevastava karistuse mõistmiseni. Maakohus on otsust

§ 74kohaldamisel ja vangistuse osaliselt täitmisele pööramisel vajalikul määral põhjendamata jättes rikkunud Kr

MS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja ringkonnakohtul oli võimalik see ise kõrvaldada. Samuti on maakohus eiranud materiaalõiguse õigusjärelmi individualiseerimisnõudeid, mistõttu on alus maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas nii KrMS § 338 p 2, 3 kui ka 4 alusel (materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja mõistetud karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule). Neil põhjustel tuleb tühistada meekohtu otsuse resolutsiooni punktid 2-5. Kuna maakohtu otsuses on

§ 68

kohaldamine põimunud kohe kandmisele kuuluva vangistuse osa määratlemisega, tuleb otsus tühistada paratamatult ka selle osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, jättes mõistetud ja kandmata vangistuse KrMS § 74 ja 75 kohaselt tingimuslikult kohaldamata, jättes katseajale kehtima samad tingimused, mis tulenevad maakohtu otsusest. Sealhulgas jääb muutumatult 10 kehtima maakohtu otsusega

§ 75lg 2 p 2 alusel määratud kohustus käitumiskontrolli ajal alkoholi mitte tarbida.

Kaitsja on taotlenud tühistada Harju Maakohtu 25.08.2021 otsus Liina Bahovski karistamises, tehes uue otsuse, millega jätta mõistetud karistus täies ulatuses täitmisele pööramata. Selle taotluse saab ringkonnakohus eeltoodust tulenevalt rahuldada. Muud apellandi taotlused jäävad tagajärjetuks. 43. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-dele 2, 3 ja 4, § 339 lg-le 2 ning § 340 lg 2 p-le 3 tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha selles osas uus otsus, millega jätta kogu karistuse ärakandmata osa, s.o 4 aastat 10 kuud ja 22 päeva vangistust,

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui Liina Bahovski ei pane 5 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ning

§ 75

lg 2 p 2 alusel pandud kohustust mitte tarvitada käitumiskontrolli ajal alkoholi. Muus osas jätab Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

1. L. Bahovski kaitsja K. Sitska on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kokku 324 eurot. Taotluse kohaselt on apellatsiooni koostamise ajakulu 240 minutit ning sellele vastava tasu suurus 216 eurot, kohtuistungil osalemise ajakulu 60 minutit ja sellele vastav tasu suurus 54 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o 54 eurot, kokku 324 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust apellatsiooni mahtu arvestades põhjendatuks ja KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaseks menetluskuluks, mis tuleb kaitsjale hüvitada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda.
2. KrMS § 4081 lg 3, mida kohaldas oma otsuse tegemisel maakohus, näeb ette, et kui kohtulahendi põhiosa või põhjendav osa sisaldab eriliiki isikuandmeid või isikuandmeid, mille suhtes kehtib seadusega ettenähtud muu juurdepääsupiirang ning kohtulahend võimaldab isiku tuvastamist ka vaatamata sellele, et nimed ja muud isikuandmed on asendatud initsiaalide või tähemärgiga, avalikustab kohus omal algatusel või andmesubjekti taotlusel ainult kohtulahendi sissejuhatuse ja resolutiiv- või lõpposa. Praegusel juhul sisaldab ringkonnakohtu otsus mõningal määral süüdistatava terviseandmeid, mis on eriliiki isikuandmed. Kuigi sätte sõnastusest („avalikustab“) võib jääda mulje, et juurdepääsu piiramine kohtulahendile on terviseandmete korral kohustuslik, ei pea ringkonnakohus sellist tõlgendust seadust süstemaatiliselt tõlgendades võimalikuks ega loogiliseks, sest vastasel korral poleks mõtet viitel andmesubjekti taotlusele. Praegusel juhul vaatas ringkonnakohus asja läbi avalikul kohtuistungil ning menetlusosalised ei taotlenud istungil käsitletud andmetele juurdepääsu piiramist. Sellest tulenevalt ja arvestades, et ringkonnakohtu otsuses on eriliiki andmete hulk pigem napp, ei näe ringkonnakohus nimetatud sätte kohaldamiseks põhjust ka omal algatusel. Allkirjastatud digitaalselt 11