TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-19-978 Otsuse kuupäev 29. mai 2020 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi JT kaebus Viru Vangla 18.01.2019.a käskkirja nr 64

) § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemisel tuleb nende kohaldamine lõpetada. Kohtupraktika põhjal kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele (Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14, 3-3-1-33-10, 3-3-1-63-09).

1. Otsus kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid on kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kohus saab seega asja lahendamisel kontrollida, kas vastustaja selgitas enne vaidlustatud käskkirja andmist asjaolud piisavalt välja, kas vastustaja on lähtunud otsuse tegemisel kohastest asjaoludest, kas vastustaja on teinud kaalumisvigu täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul ja kas on esinenud olulisi menetlusnõuete rikkumisi. 4
2. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 ja 2 sätestavad, et enne haldusakti andmist või menetlusosalise õigusi kahjustada võiva menetlustoimingu sooritamist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Ärakuulamisõigus on üks haldusmenetluse olulisemaid põhimõtteid. Koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmist peetakse reeglina sedavõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse. Eeltoodu kehtib ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses (Riigikohtu lahend 3-3-1-94-10 p 20).
3. Vastutaja leiab, et ta andis kaebajale võimaluse oma seisukoht esitada. Kohus sellega ei nõustu. Pooled ei vaidle selle üle, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud juhtum leidis aset 18.01.2019 kell 22.20, vastustaja küsis kaebaja seisukohta samal ööl (kaebaja andmetel kell 22.50), kaebaja ütles, et annab oma seletuse hommikul, s.o 19.01.2019 ning vaidlustatud käskkiri anti 18.01.2019 välja kaebajat ära kuulamata. Vaidlustatud käskkirjas on küll öeldud, et kaebaja keeldus üldse seletuse andmisest, kuid vaidemenetluses viitas vastustaja juba sellele, et kaebaja soovis seletuse anda hommikul ning kohtumenetluses märkis vastustaja, et kaebaja keeldus koheselt seletuse andmisest. Kohtu hinnangul ei andnud vastustaja kaebajale reaalset võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Viru Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) lisaks olevate päevakavade põhjal kestab vangla kõigis osakondades öörahu kell 22.00 - 6.
4. Vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks tuli menetlustoiming tingimata läbi viia öörahu ehk eeldatavalt magamiseks ette nähtud aja jooksul. Vastustaja on vaideotsuses lühidalt märkinud, et see oli tingitud täiendavate julgeolekuabinõude olemusest kohaldada neid vajaduse tekkimisel koheselt. Kuid see väide on juhtunu asjaoludega sidumata. Kohtule ei ole arusaadav, mis põhjustas praeguses asjas vajaduse tegutseda sedavõrd kiiresti ja kuidas oleks olukorda muutnud see, kui kaebaja oleks saanud esitada oma seisukoha hommikul, näiteks mõistliku aja jooksul pärast äratust. Juhtumi toimumise ajal viibis kaebaja juba oma kambris, mis oli ööseks lukustatud. Kaebaja väitel oleks tal kambrist väljumise võimalus olnud järgmisel päeval alates kella 11.00, vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud. Sel juhul jäi äratuse ja kaebajal reaalse liikumisvõimaluse tekkimise vahele viis tundi. See aeg on enam kui piisav kaebaja ärakuulamiseks ning haldusakti andmiseks pärast seda. Kui vastustaja pidas menetlust kiireloomuliseks, siis oli tal võimalus kuulata kaebaja hommikul ära suuliselt (HMS § 40 lg 1). HMS § 40 lg 3 sätestab olukorrad, mil haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Praeguse asjaga on neist ühildatav viidatud sätte p 1 - viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Eeltoodud põhjendused ühtlasi näitavad, et viivitamatut tegutsemist nõudva olukorraga tegemist ei olnud.
5. Kaebaja ära kuulamata jätmine tõi kaasa selle, et vastustaja lähtus vaidlustatud käskkirja andmisel väga nappidest asjaoludest ning paljud tähtsust omavad asjaolud talle teada ei olnud. Kohus kohustas 17.04.2020.a määruses vastustajat esitama haldusmenetluse, s.o vaidlustatud käskkirja andmise menetluse toimiku (kõik selles haldusmenetluses kogutud dokumendid). Vastustaja teatas, et kuna kaebaja keeldus koheselt selgitusi andmast, siis kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ettekande nr 6-20/282-1 (tl 76) info alusel. Ettekandes on öeldud, et kaebaja keeldus õhtuse loenduse ajal ravimite võtmisest, kell 22.00 hakkas ravimeid nõudma, kella 22.20 paiku viisid valvurid kaebajale vajadusel määratud 5 ravimid, kaebaja rabas valvuri käest ravimipinali ja võttis need ravimid, mida ta õhtuse loenduse ajal keeldus võtmast, ravimipinali andis tagasi, kaebaja oli ärritatud ja ütles korduvalt „tõmba minema siit tont sind hakatakse pritsima“ ja „ma tahan oma ravimeid mul pohhui kirjuta ettekanne kui tahad“. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu mingeid muid aluseks võetud faktilisi asjaolusid, näiteks kaebaja varasema käitumise või kaebaja osalusel toimunud sarnaste juhtumite kohta.
6. Vastustaja põhjendas vaidlustatud käskkirjas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist sellega, et kaebaja käitumine on ettearvamatu ja impulsiivne. Kaebaja ärakuulamisel oleks vastustaja teada saanud, et tegemist ei olnud kaebaja ettearvamatu ja impulsiivse käitumisega. Kohtuasja andmetel oli tegemist mitu tundi kestnud vastasseisuga, mis algas ravimite jagamisel õhtuse loenduse ajal ning mille tulemus ehk see, et kaebaja võttis ise pinalist oma õhtused ravimid, oli üsnagi ettearvatav. Kaebaja väitel sai juhtum alguse sellest, et kaebaja võttis tavaliselt oma õhtused ravimid enne öörahu algust (kell 22), kuid sel päeval soovis valvur, et ta võtaks need õhtuse loenduse ajal (kell 20). Tegemist on ravimiga, mida on ette nähtud võtta enne uinumist ning mis põhjustab unisust ja uimasust. Kaebaja versiooni toetavad kaudsed tõendid. Kaebaja esitas ravimi Kventiax (toimeaine kvetiapiin) infolehe (tl 17), mille järgi tabletti tuleb sõltuvalt haigusest võtta kas üks kord ööpäevas enne magamaminekut või kaks korda ööpäevas. Tervisekaardi andmetel võttis kaebaja 09.11.2018.a seisuga kvetiapiini üks kord päevas õhtul (haigusjuht A15449 20, tl 69). Pärast vaidlusalust juhtumit ehk
7. või 23.01.2019 pöördus kaebaja meditsiiniosakonna poole probleemiga, et varem anti talle õhtused ravimid kella kümne paiku, mis sobis vajadusega pärast seda uinuda, nüüd aga peale õhtust loendust, mis on liiga vara. Kaebaja suunati arsti vastuvõtule (haigusjuht A1556 2019, tl 70 pöördel - 71). Arst määras 26.01.2019, et kaebaja võtab kvetiapiini vajadusel (haigusjuht A1717 2019, tl 71). Samasugune raviplaan jätkus 10.02.2019 (haigusjuht A2707 2019, tl 72). Kohtu hinnangul näitab eeltoodu, et kaebaja käitumine vaidlusaluses juhtumis ehk see, et kaebaja võttis ise pinalist ravimeid, on vaidlustatud käskkirjas valesti hinnatud ettearvamatuks ja impulsiivseks. Kaebaja ärakuulamine oleks välja toonud, et tegemist oli kogu õhtu jooksul arenenud olukorraga, mida püüti korduvalt lahendada valvurite ja meditsiiniõe osavõtul (osaliselt nähtub see ka ettekandest). See oleks omakorda võimaldanud paremini hinnata kaebajast lähtuva ohu suurust ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust.
8. Kaebaja esitas kohtule kinnipeetavate AS, AM ja VR seletused, mis on vastustajale üle antud 14.02.2019 (tl 20-22). Isikud kinnitavad, et nad kuulsid 18.01.2019 kella 20.30 paiku koridorist lärmi, sh seda, et valvur K. Sarv kasutas kaebaja suhtes halvustavat väljendit, nimetas ennast kiirabitöötajaks, ütles, et muud abi ta ei kutsu, lõi ukse pauguga kinni. Vastustaja arvates ei ole eluliselt usutav, et teises kambris viibiv kinnipeetav kuuleb detailideni pealt teises kambris või koridoris toimuvat vestlust ning seetõttu ei ole kinnipeetavate seletused tõenditena usaldusväärsed. Kohus märgib, et seletuste järgi ei väida isikud, et nad kuulsid kaebaja kambris toimuvat. Seda, et isikud kuulsid koridoris toimuvat, saab pidada usutavaks. Kahtluse selles, kas isikud kajastasid kuuldut vahetult ja täpselt, tekitab pigem asjaolu, et avaldustele on kuupäevaks märgitud 19-22.01.2019, kuid vanglale on need üle antud alles 14.02.
9. Avalduste koostamise varasem aeg ei ole tõendatud. Sel juhul võis isikute mälu moonutada näiteks see, et juhtunust oli omavahel juttu, ning isikutel võis pärast seda olla raske 6 vahet teha, mida nad tajusid 18.01.2019 ja millised üksikasjad lisandusid mälupildile muudest allikatest. Kuid praeguse asja lahendamisel ei olegi olulised toimunu üksikasjad, vaid see, kas vastustajal oli vaidlustatud käskkirja andmisel piisavalt asjaolusid õige otsuse tegemiseks. Kinnipeetavate avaldustest saab teadmiseks võtta selle, et konflikt kaebaja ja valvuri vahel oli juba kella 20.30 paiku sellises järgus, mis tõi kaasa koridoris hääle tõstmise ja ukse valju sulgemise. Kui vastustajale oleks olnud need asjaolud teada, siis oleks hinnang kaebajast lähtuvale võimalikule ohule võinud olla teistsugune.
10. On õige, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus võib olla kiireloomuline ja sel juhul ei ole asjaolude põhjalik väljaselgitamine võimalik. Kohus näitas eespool, et praeguses asjas ei olnud olukord väga pakiline. Samuti ei oleks asjaolude täpsustamine nõudnud põhjalikke menetlustoiminguid, piisanud oleks kaebaja ärakuulamisest ning selle põhjal ettekande teinud valvuritele mõne täiendava küsimuse esitamisest ja videosalvestise vaatlemisest. Kaebaja teeb põhjendatult etteheiteid seoses sellega, et salvestiste kui tõendite säilitamist taotles ta juba vaidemenetluses, vastustaja kinnitas vaideotsuses, et vajadusel esitab ta salvestised kohtule, kuid kohtumenetluse ajaks salvestised siiski säilinud ei olnud.
11. Isegi kui nõustuda sellega, et kaebaja käitus omavoliliselt tablette võttes ettearvamatult või impulsiivselt, ei ole üksnes sellel faktil tuginevad vastustaja kaalutlused kohtu hinnangul piisavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vaidlustatud käskkirjas on öeldud, et vangla peab reageerima ja välistama ohu teiste isikute elule ja tervisele ning tagama vanglasisese julgeoleku. Käskkirjast aga ei nähtu, kuidas sai kaebaja teost järeldada ohtu teiste isikute elule või tervisele või vangla julgeolekule. Vastustaja ei väida ja tõenditest ei tulene, et kaebaja oleks kasutanud füüsilist vägivalda, näiteks võtnud ravimipinali valvuri käest jõudu kasutades. Ettekande põhjal andis kaebaja pärast ravimite võtmist ravimipinali tagasi. Kuivõrd sellest ettekandes juttu ei ole, siis võib eeldada, et kaebaja võimaldas pärast ravimite võtmist valvuritel kontrollida seda kodukorra p 20.7 ette nähtud viisil - avas suu ja vajadusel liigutas keelt. Vaidlustatud käskkirjast ei ole arusaadav, kuidas tuleneb sellisest faktide kogumist oht teiste isikute elule või tervisele või vangla julgeolekule. Vastustaja ei ole viidanud muudele faktidele, millest selliseid järeldusi võiks teha.
12. Vastustaja viitab sellele, et kaebaja kasutas ebaviisakaid väljendeid. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt näitab see, et kaebaja ei ole asunud õiguskuulekale teele, tema kuritegelik mõtteviis võib leida väljundi vanglaametnike solvamise ja nendesse üleoleva suhtumise näol ning taoline käitumisviis ei ole vangistuse üldisi eesmärke järgides aksepteeritav. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks ei ole vangistuse üldiste eesmärkide täitmine, vaid tõenäolise ohu tõrjumine. Viidatud põhjendused ei ole täiendavate julgeolekuabinõude puhul kohased. Vastustaja toob välja, et kaebaja on distsiplinaarmenetluses (tl 77-80) ja kohtumenetluses tunnistanud, et ta ägestus ja kasutas ebaviisakaid väljendeid. Kohtu hinnangul on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses ja praeguses vaidluses pigem tegemist asjaoluga, mis räägib kaebaja kasuks. See, et kaebaja oma käitumist ja selle sobimatust tunnistas, viitab sellele, et kaebaja küll ägestus, kuid rahunes seejärel kiiresti ja mõistis, et ta käitus valesti. Selline teguviis ei viita isiku ohtlikkusele. 7
13. Reaalse olukorra ja asjaoludega seostamata on ka põhjendus, et ravimite omavoliline võtmine seab ohtu kaebaja tervise. Hinnang ei ole faktidega kooskõlas, kuna kaebaja võttis üksnes talle sama päeva õhtuks ette nähtud ravimid ja andis siis pinali tagasi. Vastustaja ei ole põhistanud seisukohta, et kaebaja võib hakata meelevaldselt sisse võtma talle kättesaadavaid ravimeid või käituma mingil muul sarnasel viisil. Lisaks ei ole käskkirjast arusaadav, kuidas kohaldatud abinõud ehk kaebaja paigutamine eraldatud lukustatud kambrisse saab ära hoida ravimite liigset või valel ajal võtmist. Vastustaja väide, et kaebaja võib oma käitumisega mõjutada teisi kinnipeetavaid samalaadsetele rikkumistele, on samuti põhistamata ja kujutab endast puhtakujulist oletust. See on ka vastuolus vastustaja muude väidetega - vastuseks kaebaja taotlusele teiste kinnipeetavate ärakuulamiseks väitis vastustaja, et kaebaja kambris toimuv ei saanud olla teistele kinnipeetavatele üksikasjades kuulda.
14. On õige, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel tuleb vanglal teha prognoosotsus. Kuid prognoos peab siiski olema realistlik ning konkreetse isiku ja asjaolude põhjal usutav. Vaidlustatud käskkirjas see nii ei ole - vastustaja hinnangud on pigem üldsõnalised ja oletuslikud. Vaidlustatud käskkiri ei veena, et vastustaja kahtlused olid põhjendatud. Kokkuvõttes leiab kohus, et vastustaja tegi vaidlustatud käskkirja andmisel olulise menetlusvea ehk ei andud kaebajale tegelikku võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, vastustajal oleks olnud võimalik asjaolud paremini välja selgitada, vaidlustatud käskkirja kaalutlused ei ole piisvalt seotud asjaoludega ning vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebajast võib lähtuda oht talle endale, teistele isikutele või vangla julgeolekule.
15. Vaidlustatud käskkirja puudusi ei tasakaalusta asjaolu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust saab vangla igal ajal uuesti hinnata, kuna reaalset võimalust selleks kaebajal ei olnud. Kaebaja teatas juba 22.01.2019 vastustajale, et ta on valmis võtma ravimeid õhtuse loenduse ajal ja palub täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetada (tl 25). Vastustaja lahendas seda taotlust rohkem kui kuu aega, jättis selle 27.02.2019 rahuldamata (tl 26) ning ei toonud selle otsuse tegemisel välja mingeid asjaolusid, mis kaebaja ohtlikkust või täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist õigustaksid. Vaidlustatud käskkiri jäi kehtima kuni 13.03.2019 ehk kaebaja õiguste oluline piiramine kestis 54 päeva. Ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise kohta tehtud otsusest ei selgu, millised asjaolud võisid olla nende pikaajalise kohaldamise aluseks ja millest nähtub, et need on nüüd ära langenud. See tähendab, et isegi haldusmenetluse dokumente tervikuna vaadates ei näe kohus põhjendusi ja kaalutlusi, mis õigustaksid vastustaja kohaldatud reaktsiooni 18.01.2019 toimunud ühekordsele piiratud sisuga juhtumile. Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja käitus 18.01.2019.a juhtumis õigesti. Kaebaja rikkus kodukorra punkti 1.11.2, mis kohustab kinnipeetavat olema vanglateenistujatega viisakas ja korrektne, ning punkti 1.12.8, mis keelab käituda ebaviisakalt ning kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kohtuasja materjalide põhjal algatati kaebaja suhtes seetõttu distsiplinaarmenetlus ning see oli vastustaja poolt kohane reageering kaebaja käitumisele. Kaebaja läks vastuollu ka kodukorra punktiga 20.7, mille järgi ravimeid annab kinnipeetavale valvur. Käesolevas otsuses antud kohtu hinnang tähendab üksnes seda, et vastustaja ei ole kohaselt ja piisavalt põhjendanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust. 8
16. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja rikkus kaebaja õigusi. Kohus tühistab vaidlustatud käskkirja. Vaideotsusele ei ole kaebaja mingeid eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna vaidlustatud käskkiri osutus kohtuliku kontrolli tulemusena õigusvastaseks, tühistab kohus ka vaideotsuse, millega jäeti kaebaja vaie rahuldamata.
17. Kaebuse rahuldamiseks üksikvangistuses igapäevase arsti ülevaatuse võimaldamata jätmise õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes alust ei ole.

§ 52

lg 2 näeb ette üldise kohustuse jälgida vanglas pidevalt kinnipeetavate terviseseisundit ning § 53 lg 1 kohustuse tagada ööpäevaringselt vältimatu abi kättesaadavus. Õigusaktid ei kehtesta eritingimusi eraldatud lukustatud kambris viibiva kinnipeetava tervisekontrollile ja ei näe ette sellise kinnipeetava tervise igapäevast kontrollimist vangla algatusel.

§ 52lg 2 ja § 53 lg 1 nõuded olid kaebaja suhtes täidetud.

Kaebaja tervisekaart (tl 6875) näitab, et kaebaja on regulaarselt viibinud arsti vastuvõtul ning kaebajal oli võimalus kutsuda vajadusel enda juurde meditsiinitöötaja. Kaebaja viibis eraldatud lukustatud kambri režiimil 18.01.2019 - 13.03.

1. Selle perioodi jooksul on meditsiinitöötajad tegelenud kaebajaga kokku 32 korral. Sealhulgas viibis kaebaja arsti vastuvõtul 24.01.2019 (M. Uudeküll), 26.01.2019 (V. Pronevitš) ja 10.02.2019 (V. Pronevitš), arst andis kaebaja ravile hinnangu ka 29.01.2019 (dr Toomla telefonikonsultatsioon) ja 05.02.2019 (R. Aadamsoo). Kaebaja on korduvalt kutsunud meditsiiniõe enda juurde kambrisse terviseprobleemi lahendamiseks. TAOTLUSED, MENETLUSKULUD, SELGITUSED
2. Kaebaja esitas vastuväite sellele, et kohus otsustas jätta kaebaja taotletud tunnistajad üle kuulamata ja lahendada asja kirjalikus menetluses. Kohus jätab vastuväite rahuldamata. Kohus jääb 17.04.2020.a määruse põhjenduste juurde ja ei korda neid. Kohus selgitab täiendavalt, et kohtuasja lahendamiseks ei ole oluline täpselt välja selgitada, kuidas vaidlusalune juhtum toimus. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Määravat tähendust asja lahendamisel omab see, kas vastustaja oleks pidanud enne otsuse tegemist välja selgitama rohkem asjaolusid ning kas tehtud otsus oli õiguspärane lähtudes vaidlustatud käskkirjas märgitud asjaoludest. Eeltoodu hindamiseks olid kohtu käsutuses olevad tõendid piisavad.
3. Kaebaja esitas kohtule õiguskantsleri kirja selle kohta, et õiguskantsler on algatanud menetluse uurimaks üksikvangistuse eel ja ajal tervisekontrolli tegemist vanglates (tl 86). Kaebaja palus võtta õiguskantsleri seisukoha asja juurde ja kui seda ei ole veel antud, siis peatada menetluse. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata. Õiguskantsleri seisukoht ei ole käesolevas asjas tõendiks, kuna see ei anna teavet kohtuasja lahendamisel oluliste asjaolude kohta. Tegemist saab olema õigusliku hinnanguga (praegu seda veel avaldatud ei ole). Menetluse peatamist õiguskantsleri õigusliku hinnangu äraootamiseks HKMS § 95 ette ei näe. 9
4. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebaja kolmest nõudest kaks, ükski nõue ei ole rahaliselt hinnatav. Kohus jätab sellest lähtudes menetluskulud 1/3 ulatuses kaebaja ja 2/3 ulatuses vastustaja kanda. Ainsaks kohtule teada olevaks menetluskuluks on kaebaja tasutud riigilõiv 15 eurot. Kohus mõistab sellest 2/3 ehk 10 eurot vastustajalt kaebaja kasuks välja. Kaebajal tuleb pärast otsuse jõustumist teatada vastustajale, kellele ja millisele arvele ta menetluskulu tasumist soovib.
5. Kaebaja esitas kaebuses taotluse asendada otsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega. Kohus rahuldab taotluse HKMS § 175 lg 3 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 10