) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).
I AS (endine I OÜ) on teatanud 19.11.2020 kostjale, et loovutab tema vastase nõude OK Incure OÜ-le. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 19.02.2019 I OÜ (praegune I AS) ja M. K. krediidilepingu nr xxxx summas 1100 eurot.
lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele tasumata põhivõlgnevus summas 979,59 eurot.
Krediidikonto lepingu kohaselt on pooled kokku leppinud intressimääras 46,8% aastas ehk päevas 0,13%. Hageja palub kostjalt välja mõista intress 1100 eurolt perioodil 18.08.2020 kuni 09.12.2020 (113 päeva) 0,13% päevas summas 161,59 eurot. Kohus leiab, et hageja intressinõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus peab põhjendatuks arvestada intressi aastamäära, mitte päevamääraga. Kohus ei pea põhjendatuks hageja intressiarvestust summalt 1100 eurot, kuivõrd 18.08.2020 seisuga oli hageja põhivõlgnevuse suurus 979,59 eurot. Seega intress põhinõudelt 979,59 eurolt perioodil 18.08.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 09.12.2020, s.o. 114 päeva eest intressimääraga 46,8% aastas moodustab 142,80 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude summas 18,79 eurot (161,59 – 142,80). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga 19.02.2019 krediidilepingu majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, seega 4 on kostja sõlminud lepingu füüsilise isikuna ehk tarbijana
Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-16, p 18; 5.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-106-13, p 24).
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Tarbijalt ei või
lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad
lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Samas aga asjaolu, et
lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016 lahendi p-s 13 toodud seisukoha kohaldamist (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16). Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et „viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.“ Kohus leiab, et kuna antud juhul kokkulepitud intressimäär
lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel muutub kokkulepitud viivisemääraks, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud lahendist on laenulepingu järgne viivis
lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Viivisemäär 46,8% aastas on 5,85-kordne seadusjärgne viivisemäär, mis on kohtu hinnangul tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Krediidikonto personaalsetes tingimustes puudub viivisemäära kokkulepe (
Asjaolu, et kokkulepe intressimäära kohta paikneb laenulepingu personaalsetes tingimustes, ei välista, et intressimäär mida kohaldatakse ka viivisemäärana, on tüüptingimus
lg 1 mõistes.
lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
Asja materjalidest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks andnud kostjale eraldi võimalust personaalsete tingimuste osas läbirääkimiste pidamiseks või ettepanekute tegemiseks. Seega on kohtu hinnangul krediidikonto üldtingimuste punktis 9.3. kajastatud viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena
5
järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eelpool nimetatud seisukohale on asunud ka Tartu Ringkonnakohus 12.04.2021 lahendis nr. 2-19-134938. Arvestades eelnimetatut leiab kohus, et lepingu punkt 9.3. on viivisemäära osas tühine ning kohus peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis
lg 1 teises lauses sätestatud määras ehk seadusjärgses määras, mis on alates 01.01.2016 kuni käesoleva otsuse tegemiseni 8% aastas. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist põhinõudelt 979,59 eurolt
lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras järgmiselt: Põhisumma Viivis alates Viivis kuni Viivise % aastas Viivised 979,59 eurot 10.12.2020 30.06.2021 8% 43,57 eurot Arvestades eeltoodut on põhjendatud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 43,57 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude summas 213,67 eurot (257,24 – 43,57). TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1398,42 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 232,46 eurot ehk ligikaudu 17% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 83% ulatuses kostja ja 17% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 200 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kostjalt kuulub väljamõistmisele riigilõiv summas 166 eurot (83% 200-st). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude 6 suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.