) § 74 lg 2 ja § 72 lg 2 p 7). Riigikohtu 26.02.2019 määrusega nr 3-17-946 jõustus Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsus, millega jäeti PPA 25.04.2017 otsus jõusse.
lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alused.
p 4 kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. X on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kahel korral ja on olnud vangistatud ühel korral narkootilise aine suures koguses korduva ebaseadusliku käitlemise eest. X lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa, täisealised tütred ning ema. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et pereliikmete omavahelised suhted on head ja toetavad. Vangla andmetel on X vanglas viibides suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui ka kirjavahetuse teel. Kokkusaamistel on käinud kuritegeliku taustaga isikuid. PPA hinnangul võib isik asuda end varjama Eesti Vabariigis või lahkuda talle sobivasse Euroopa riiki. Kuna Schengeni alal ei ole liikmesriikide sisepiiridel piiripunkte, esineb ka oht, et vabaduses viibides võib X lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki, et takistada tema väljasaatmist Venemaa Föderatsiooni. Kehtiva reisidokumendi puudumine ei pruugi takistada isiku lahkumist.
p 6 kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. PPA hinnangul saab isiku keeldumist tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. Isiku selline käitumine annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi ta iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide vormistamise menetlus on pooleli ning hetkel puuduvad andmed, et väljasaatmine oleks ilmselgelt võimatu. Isiku enda kaasaaitamiskohustuse täitmise eiramise tõttu on tema väljasaatmise korraldamine tunduvalt aeganõudvam. Kui X näitaks üles aktiivsust ja teeks PPA-ga koostööd, võimaldaks see väljasaatmistoiminguid kiirendada ning sellega lüheneks ka tema kinnipidamiskeskuses viibimise aeg. Isik võib vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamiseks. Selliseks toiminguks võib olla näiteks kohtumine Venemaa Föderatsiooni saatkonna ametnikuga. Isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole muutunud ajaliselt ebaproportsionaalseks. 5. X vaidles kohtuistungil taotlusele vastu, sest ta ei soovi Eestist lahkuda, Eestis on tal abikaasa. 6. Tallinna Halduskohus pikendas 26.11.2021 määrusega X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.03.2022 (k.a). PPA taotlus on põhjendatud. Isiku suhtes esineb
lg-s 1 nimetatud põhimõte ning
lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.
lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise aluste esinemist on põhjalikult analüüsitud praeguses asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määruses, kus on kokkuvõttes leitud, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemise oht
tähenduses ei tähenda, et isik jäljetult ja igaveseks kaob. Põgenemisoht seisneb ka selles, et puudutatud isik ei ole oma tegevusest tulenevalt PPA-le kättesaadav ajal, mil on plaanitud tema väljasaatmise toimingute tegemine. Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 2 kohaselt peab Venemaa Föderatsiooni saatkond pärast tagasivõtutaotluse heaks kiitmist väljastama isikule 30-päevase kehtivusega tagasipöördumistunnistuse. Seega piisab X-l enda väljasaatmise edasilükkamiseks sellest, kui ta suudab end varjata PPA eest selle tagasipöördumistunnistuse kehtivusaja jooksul. X on praeguseks kinnipidamiskeskuses kinni peetud 14 kuud. Tema jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne, pidades silmas, et
lg 2 kohaselt on väljasaatmise tagamiseks lubatud isikut kinni pidada maksimaalselt 18 kuud. Kõnealust 18-kuulist perioodi saab pidada ajaks, mille jooksul kaalub avalik huvi isiku välja saatmise tagamise vastu üldjuhul üles tema vabadusõiguse kaitse vajaduse. Asjaolust, et seni pole suudetud X välja saata, ei saa järeldada, et jätkuv kinnipidamine oleks ebaproportsionaalne. X väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Asjaolu, et X väljasaatmine kodakondsusriiki ei ole seni võimalikuks osutunud, on eeskätt tingitud temapoolsest kaasaaitamiskohustuse rikkumisest. Vabaduses viibides võib X hakata enda väljasaatmist takistama. Avalik huvi puudutatud isiku väljasaatmise tagamise vastu on kaalukam puudutatud isiku soovist viibida ebaseaduslikult Eesti Vabariigis. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X palub 13.12.2021 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 26.11.2021 määrus tühistada ja jätta PPA taotlus rahuldamata. Kohtupraktika kohaselt ei saa kaasaaitamiskohustuse rikkumist tuletada pelgalt isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ja päritoluriiki naasta. Seega, kuigi X on väljendanud soovimatust Eestist lahkuda, ei saa sellest tuletada konkreetset kaasaaitamiskohustuse rikkumist ja kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine ei saa olla aluseks kinnipidamise tähtaja pikendamisel. Praegusel juhul ei esine põgenemisohtu, mis on sätestatud
Halduskohtu seisukoht, et isikul piisab enda väljasaatmise edasilükkamiseks sellest, kui ta suudab end varjata PPA eest tagasipöördumistunnistuse kehtivusaja jooksul, on hüpoteetiline ja põhistamata. PPAl on võimalik põgenemisohu vältimiseks kohustada välismaalast järgima järelevalvemeetmeid ning tasuma sunniraha (
Üheks selliseks meetmeks on elamine kindlaksmääratud elukohas (
X avaldas kohtuistungil aadressi, kuhu ta elama asub ja sellel aadressil on PPA-l võimalik kohaldada järelevalvemeetmeid. Ei saa rääkida sellest, et vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast riigist viibib. PPA 22.11.2021 vastusest nähtub, et tagasipöördumise ankeet on tehtud 22.10.2020 ja sellel on märgitud, et X on vallaline. Tegelikult on ta alates 23.07.2019 abielus. Samuti nähtub, et viimane pöördumine on tehtud 20.05.2021 ehk rohkem kui pool aastat ei ole toiminguid isiku väljasaatmiseks teostatud. Arvesse tuleb võtta ka seda, et X kandis vahetult enne kinnipidamist 3
lg 2 p-dele 1‒3.
lgst 1 tulenevalt võib välismaalast
lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui
Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.
lg 2 p 1 võimaldab kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht; p 2 juhul, kui välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; ning sama sätte p 3 juhul, kui isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib. Seega ei piisa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks järelikult proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks samavõrra tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. PPA 4
10.
Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Analoogselt on Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-2417, p 11).
lg 2 p-s 1 sätestatud põgenemisoht selles, et X on korduvalt kriminaalkorras karistatud (
p 4) ja ta ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni (
Viimane toimepandud kuritegu oli raske esimese astme rahvatervisevastane narkokuritegu, mille eest määrati talle enam kui 10 aasta pikkune vangistus. Kuritegu pandi toime katseajal. Viru Vangla hindas X avalikkusele kõrgohtlikuks. Isik on korduvalt väljendanud soovimatust lahkuda Venemaa Föderatsiooni (
15.
Kuigi
Kuigi PPA on viidanud, et vanglas viibides on isik suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega, ei ole PPA taotluses ega vastuses määruskaebusele iseloomustanud isiku käitumist kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ega märkinud, et isiku käitumine vanglast vabanemise järel oleks probleemne. X lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa, kaks täisealist tütart ning ema. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on pereliikmete suhted head ja toetavad. Abikaasaga sõlmiti abielu vangistuse ajal. PPA ei ole neid seisukohti ümber lükanud. Seega ei ole
Isiku kinnipidamise aluseks
lg 2 mõistes ei saa olla isikust lähtuv võimalik oht avalikule korrale (kõrgohtlikkus). 17. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et praegusel juhul on põhjendatud alus arvata, et vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult kaasa lahkumiskohustuse täitmisele. Vaatamata pooleliolevale kohtumenetlusele, võimalusele elada pere juures ja perekonna toetusele, ei viita X käitumine pärast vanglast vabanemist sellele, et tema hoiakud lahkumiskohustuse täitmise osas oleks muutunud. Seega esineb isiku suhtes põgenemise oht
18. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine X suhtes ei ole põhjendatud. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi (tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks) suhtes. Põgenemisoht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Isikul elukoha olemasolu väljaspool kinnipidamiskeskust ei pruugi tagada tema edasist kättesaadavust. Isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses toob küll kaasa riive X eraja perekonnaelule, kuid riive on proportsionaalne võrreldes väljasaatmismenetluse tagamise eesmärgiga. Vaidlustatud määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (
lg 2), mistõttu ei ole alust hinnata tema kinnipidamist ebaproportsionaalseks üksnes selle kestuse tõttu. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi konkreetset asjaolu, miks tuleks X jätkuv kinnipidamine hinnata ebaproportsionaalseks.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.