lg 2 alusel välja mõista Maido Reidolfilt (ik 37211042729) määruskaebemenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 103,20 eurot. Menetluskulude tasumiseks vajalik makseinfo edastatakse Maido Reidolfile eraldi dokumendina. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse süüdimõistetu advokaadist kaitsja. Määruskaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Justiitsministeerium esitas 2. novembril 2021 Harju Maakohtule kriminaalmenetluse seadustiku (
) § 50842 alusel menetlemiseks Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Ameti esitatud vabadusekaotuse tunnistuse Maido Reidolfi suhtes. Tunnistusega taotleb Soome Vabariik, et Eesti Vabariik tunnistaks Helsingi apellatsioonikohtu
Reidolf ei ole enda ületoomisega nõus, ta on Soomes pikaajaliselt elanud, tal on seal perekond, Kaitsja hinnangul ei ole M. Reidolfi ületoomine põhjendatud, kuna Eestis karistuse kandmine ei hõlbusta tema sotsiaalset rehabilitatsiooni. MAAKOHTU MÄÄRUS 3. Harju Maakohus tunnistas 23. novembri 2021 määrusega
septembri 2019 otsuse täitmise Eesti Vabariigis lubatavaks ja luges Eestis täidetavaks karistuseks 10 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistusaja alguseks on
50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud vaid juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi seaduste kohaselt. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, sõltumata selle karistatavusest Eesti karistusseadustiku järgi, kui tegemist on sama seadustiku §-s 4896 nimetatud süüteoga. Eestile esitatud tunnistuse kohaselt on M. Reidolf süüdi mõistetud raskes narkokuriteos. Isik on süüdi mõistetud kuriteos, mis asub tunnistuse kohaselt
loetelus punkt 5 all ning mille osas tehtud otsused kuuluvad täitmisele ilma topeltkaristamise nõudeta. Samas on nimetatud tegu karistatav kuriteona ka Eestis ja seda KarS § 184 lg 2 järgi 3-15 aastase vangistusega. Seega on täidetud kohtuotsuse tunnustamise üldtingimused
3.2. Materjalide kohaselt ei ole M. Reidolf enda ületoomisega Eesti kinnipidamisasutusse nõus perekondlikel põhjustel.
lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetu nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetu on
lg-s 1 nimetatud isik.
lg 1 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, kui süüdimõistetu on: 1) Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik alaline elukoht on Eesti Vabariigis või 2) Eesti Vabariigi kodanik, kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid kes saadetakse taotlevast riigist välja Eesti Vabariiki süüdimõistva kohtuotsuse või muu pädeva asutuse otsuse alusel. Kaitsja oli seisukohal, et M. 2 Reidolfi ületoomine Eestisse ei täida
Reidolfi võimalused oma alaealise lapse ja perega kohtumiseks Eesti kinnipidamisasutuses on kesised. Kohtule esitatud materjalide kohaselt (tlk 20 pöördel) on 49-aastane M. Reidolf alaliselt elanud ja töötanud Soomes üle 20 aasta. Vaatamata sellele on tal Eesti Vabariigi kodakondsus. M. Reidolfi suhtes on Soome Immigratsiooniamet teinud
§-s 50839 sätestatud kohtuotsuse tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavaid ja piiravaid asjaolusid ei esine, siis esinevad
-s sätestatud alused M. Reidolfi suhtes tehtud välisriigi kohtuotsuse Eesti Vabariigis tunnustamiseks ja täitmiseks. M. Reidolfile mõisteti Soome Vabariigis vangistus 10 aastat ja 6 kuud, mis ei ületa Eesti Vabariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistuse 3 maksimaalmäära, mistõttu ei kuulu temale mõistetud karistus muutmisele. Tulenevalt riikidevahelisest vastastikkuse usaldamise põhimõttest ja lähtuvalt
lg 1 ja
lg 2 ei ole Eesti kohtul pädevust hinnata, kas tunnistuses kirjeldatud kuritegu on ka sisuliselt toime pandud. MÄÄRUSKAEBUSED
lg 1 p 12 mõttes.
lg 3 kohaselt arvestatakse süüdimõistetu üleandmisel sotsiaalse rehabilitatsiooni hõlbustamist. Kohus leidis, et M. Reidolfi rehabilitatsiooni võimalused Eesti vanglas on tõhusamad kui Soomes. Kohtu seisukoht on ekslik. M. Reidolfil puudus võimalus oma seisukohti esitada. Neid asjaolusid saab M. Reidolf välja tuua. M. Reidolf on Soomes kinnipidamisasutuses viibinud üle kolme ja poole aasta. Selle aja jooksul on toimunud Soome seaduste kohaselt sotsiaalne rehabiliteerimine. Nendeks on M. Reidolfi võimalused vanglas töötamiseks, sportimiseks, hariduse täiendamiseks jne. M. Reidolfil on väljakujunenud suhtlusviis lähedastega. Eestis peab ta alustama sotsiaalset rehabilitatsiooni nullist. On üldteada, et Soome kinnipidamisasutustes on sotsiaalsed võimalused oluliselt suuremad kui Eestis. Kohus leidis, et M. Reidolfi Eestisse toomine riivab tema alaealise lapse huve. Kohus leidis siiski, et M. Reidolfil tuleb korraldada edasine suhtlus viisil, mis on lapsele harjumuspärane ka siis, kui M. Reidolfil ei ole pärast vabanemist võimalik 15 aastat Soome Vabariiki siseneda. Kohus leidis, et M. Reidolfi ületoomine Eesti kinnipidamisasutusse võimaldab mõlemal harjuda suhtluskorraga, mille pikemaajalisem kestus on sissesõidukeelu tõttu paratamatu. Kaitsja nende seisukohtadega ei nõustu. Kohus leidis, et M. Reidolfil on võimalik Eesti vanglas suhelda lapsega videosilla kaudu. Kaitsja hinnangul see Eesti vanglasüsteemis ei tööta. Lisaks telefonile suhtleb M. Reidolf Soomes vanglas ka Skypei teel. Kord kuus toimuvad perega kokkusaamised. See suhtluskord kehtib Covid-19 tingimustes, varem toimusid need tihedamini. M. Reidolfi poeg on 13-aastane ja peaks Eestis isa külastamiseks reisima koos täisealisega. See oleks päriselus väga raskendatud. Kindlasti traumeeriks see M. Reidolfi poega psüühhiliselt. Kaitsja ei nõustu, et sissesõidukeelu tõttu tuleb isa ja poja vaheline suhtluskord ümber harjutada. M. Reidolf saaks karistuse kanda Soomes kuni poja täisealiseks saamiseni. Sel juhul puuduks riive alaealise lapse huvidele. Hetkel on suhtluskorra sunniviisiline muutmine põhjendamatu ega hõlbusta sotsiaalset rehabiliteerimist. 4.2. Kaitsja V. Gimaev palub jätta välisriigi kohtuotsuse täitmine Eesti Vabariigis tunnustamata.
lg 3 kohaselt on välisriigi otsuse tunnustamine ja täitmine lubatav, kui süüdimõistetu ületoomine siia hõlbustab tema sotsiaalset rehabilitatsiooni. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-71-15 punktis 13 asunud seisukohale, et välisriigi kohtuotsuse kodakondsuse ja 4 alalise elukoha riigis täitmise põhjuseks on nii süüdimõistetu sotsiaalsete sidemete alahoidmine kui ka tema taasühiskonnastamine, mille tingimused tulenevad konkreetse riigi kriminaaljustiits- ja hooldussüsteemi korraldusest. M. Reidolfi sidemed on Soomega. Rahvastikuregistri järgse elukoha olemasolu ei tõenda Eesti sidemete olemasolu. Nii
lg 3, kui ka Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-71-15 tulenevalt tähtis on sotsiaalsete sidemete alahoidmine rehabiliteerimise hõlbustamiseks. M. Reidolf on elanud Soomes üle 20 aastat. Tema kõik lähedased elavad Soomes. Soomes on temal ka alaealine poeg, kellega temal on väga lähedane suhe. Iseenesest on kohtu seisukoht õige, et ei saaks ka Soome kinnipidamisasutuses viibides kohtuda lapsega harjumuspärasel viisil, so ta ei saa last viia treeningutele ega veeta temaga nädalavahetusi. Samas lühi- ja pikaajalised kokkusaamised Soomes toimuksid tihedamini kui Eestis. Juhul, kui M. Reidolf asub karistust kandma Eestis, siis Eestisse tulek eeldab mitme transpordi kasutamist ning ka kolmanda isiku kaasamist. Soomes on alaealisel lapsel võimalik riigisiseselt rohkem oma isaga kohtuda. M. Reidolfil Eestis perekonda ei ole, mistõttu sotsiaalsed sidemed on temal säilinud Soomes ning Soomes taasühiskonnastamise võimalused paremad, kui Eestis. Lisaks tuleb nõustuda M. Reidolfi kaitsja Elina Ylöneni seisukoha selles osas, et M. Reidolfi ennetähtaegne vabanemine Eestis on välistatud. M. Reodolfil ei ole Eestis elukohta, kuid elukoha olemasolu on Eestis ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel üks oluline tingimus. Riigikohus on asjas nr 1-09-14104 asunud seisukohale, et kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist (p 23). Seega ka ennetähtaegse vabastamise eesmärgiks on hõlbusta sotsiaalset rehabiliteerimist. Eestis karistust kandma asumisega M. Reidolfil on see takistatud, mistõttu on käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega ei saa aidata kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4. Määruskaebused jäävad rahuldamata. 5. Kaitsja I. Kütt leiab kaebuses, et maakohtu määruse tühistamise tingib
lg 1 p-s 12 sätestatud rikkumine ehk maakohus rikkus määruse tegemisel ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Kaitsja selgitab, et M. Reidolfile ei tagatud maakohtus ärakuulamisõigust ja lisaks ei tagatud talle piisavat kaitseõigust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja I. Küti kaebuses välja toodud asjaoludel tegemist ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumisega
Seda, kuidas toimub maakohtus menetlus Euroopa Liidu liikmesriigi kohtuotsuse tunnustamise ja süüdimõistetu üleandmise küsimuse arutamisel, sätestab kriminaalmenetluse seadustik, täpsemalt selle §-d 4899 ja
Reidolfi resotsialiseerumist Soomes karistuse kandmine tõhusamalt kui Eesti vanglas. Nähtuvalt Harju Maakohtu
lg 1 p 1 alusel lubatavaks välisriigi otsustega mõistetud vangistuse täitmise Eesti Vabariigis. Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud vabadusekaotuslikke karistusi käsitlevate otsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise regulatsioon sisaldub
-i
kohaselt nõutav liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljastatud vabadusekaotusliku karistuse tunnistus. M. Reidolfi suhtes on selle esitanud Soome Vabariigi Kriminaalsanktsioonide Amet. Nimetatud tunnistuse pinnalt tuleb Eesti kohtutel hinnata, kas on täidetud
§-s 50835 sätestatud välisriigi otsuse täitmise lubatavaks tunnistamise üldtingimused ja kas esinevad
§-s 50836 nimetatud lubatavaks tunnistamise kriteeriumid. Nagu märgitud, on kaebustes vaidlustatud vaid kohtu seisukohta
Reidolfi ületoomine Eestisse karistust kandma hõlbustaks tema resotsialiseerumist. Kaitsjad toonitavad kaebustes, et süüdimõistetu on elanud pikka aega Soomes, tal on seal perekond, Soome vanglates on Eesti omadega võrreldes paremad tingimused sportimiseks, töötamiseks, hariduse omandamiseks. Lisaks selgitavad kaitsjad, et M. Reidolfi ületoomine raskendaks oluliselt tema edasist suhtlust Soomes elava alaealise lapsega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vaidlustatud määruses neile argumentidele vastanud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohtu argumendid asjakohased ja järeldus, et M. Reidolfi ületoomine Eestisse karistust kandma hõlbustab tema resotsialiseerumist, on ainuõige. 7. Ringkonnakohus märgib kaitsja I. Kütile vastuseks, et määrav ei ole mitte see, kus on paremad tingimused sportimiseks, hariduse omandamiseks, töötamiseks, vaid küsimus on selles, et vanglakaristust viidaks täide seal, kus on võimalik kinnipidamise ajal valmistada süüdimõistetut ette eluks vabaduses. Eelnevalt käsitletud
-i regulatsiooniga on üle võetud Euroopa Liidu nõukogu raamotsus nr 2008/909/JSK. Raamotsuse eesmärk on süüdimõistetu huve prioriseeriv, s.o viia vanglakaristust täide riigis, kus on võimalik hõlbustada tema sotsiaalset rehabilitatsiooni (vt raamotsuse preambula p 9 ja artikkel 3 p 1). Kaebuste pinnalt ei ole vaidlust selles, et pärast Soomes vangistuse ärakandmist ei ole M. Reidolfil võimalik Soomes elada, kuivõrd tema suhtes on jõustunud väljasaatmisotsus ja see kehtib 15 aastat ehk väga pikka aega. Seega on selge, et süüdimõistetul tuleb vabanemisel elada kusagil mujal kui Soomes. Vanglas läbiviidavad resotsialiseerivad tegevused teenivad eesmärki valmistada süüdimõistetut ette eluks vabaduses. Soome kinnipidamisasutuses valmistatakse süüdimõistetut 6 ette toimetulekuks eluks Soome tingimustes. Niisamuti valmistatakse Eesti kinnipidamisasutustes süüdimõistetuid ette toimetulekuks eluks Eesti oludes. Ringkonnakohtul ei ole kaebuste pinnalt mingit tõsiseltvõetavat alust väita, et Eesti Vabariigi kodanik M. Reidolf asuks vangistuse ärakandmisel elama kusagil mujal kui Eestis. Kaebustes ei ole seda ka väidetud. Eelnevat arvestades on selge, et kõige adekvaatsema ettevalmistuse eluks vabaduses, mis saab toimuma Eestis, tagavad talle resotsialiseerivad tegevused Eesti kinnipidamisasutuses. Kaitsja I. Kütt avaldab kaebuses tugevat skepsist Eesti vanglasüsteemi võimekuses pakkuda süüdimõistetule tõhusat resotsialiseerivat tegevust. Kriminaalmenetluslik kogemus on ringkonnakohtule näidanud, et Eesti vanglates õnnestub süüdimõistetutel hea käitumise korral pääseda avavanglasse ja sealtkaudu hakata tasapisi üha rohkem võtma osa elust vabaduses, s.o integreeruda vaba ühiskonnaga. Näiteks sel juhul harjub süüdimõistetu töötama väljaspool vanglat konkreetse tööandja juures. Praktikas ei ole harvad ka olukorras, kus süüdimõistetu on end tööandjale tõestanud, s.o näidanud heast küljest, usaldusväärse ja kohusetundlikuna, mistõttu on talle vabanemise ajaks tagatud sama tööandja juures kindel töökoht. See aitab süüdimõistetul oluliselt paremini vabaduses toime tulla, kui vabaneda töötuna. Ringkonnakohus ei ole teadlik, mis tingimused on Riihimäki vanglas, kus M. Reidolf Soomes hetkel viibib. Sellele vaatamata on arusaadav, et isegi, kui talle võimaldatakse seal kaitsja I. Küti nägemuses paremaid töötingimusi, siis poleks tal võimalik vabanemisel jätkata seal töötamist: tal tuleks minna teise riiki ja alustada tööotsinguid nullist. Asjakohane on maakohtu märkus, et enne välisriigis tööle asumist, tuleb tal ajada korda vastavas riigis elamiseks ja töötamiseks õigust andev dokumentatsioon. Eesti Vabariigi kodanikuna Eestis vangistusest vabanedes on tal õigus elada ja töötada tulenevalt kodakondsusest olemas. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab ringkonnakohtul väita, et Eestis teeb vangla kontaktisik süüdimõistetuga tööd selleks, et ta orienteeruks siinsel tööturul, sh oleks teadlik ja oskaks kasutada Töötukassa pakutavaid teenuseid. Ühtlasi eeldab töötamine seda, et süüdimõistetu vajalik dokumentatsioon oleks korras. See on samuti aspekt, millega Eesti vanglad süüdimõistetu puhul tegelevad ja mis samuti teenib resotsialiseerumise huve. Seega, olenemata, mis tingimused oleksid süüdimõistetule tagatud Soome vanglas, on selge, et M. Reidolfi tulevikku arvestades on suurem, reaalne kasutegur ja perspektiivikam Eesti kinnipidamiskoha pakutavad resotsialiseerivad tegevused. M. Reidolfil ei ole võimalik vangistusest vabanemisel Soomes elada ega töötada. Küll aga on tal seda kõike võimalik teha Eesti Vabariigi kodanikuna Eestis. Kaitsja V. Gimaev teab aga oma kaebuses ette, et M. Reidolf ei vabaneks Eestis ennetähtaegselt vangistusest. See on kaitsja nägemuses asjaolu, mis takistab tema resotsialiseerumist. Niisugune ennustus on meelevaldne. Kaitsja tugineb sellele, et M. Reidolfil ei ole Eestis kindlat elukohta, mis on ennetähtaegse vabastamisega määratava kriminaalhoolduse puhul kohustuslik. Ringkonnakohus märgib, et elukoha küsimus on niisugune, mida on võimalik karistuse kandmise ajal koostöös vangla kontaktisikuga samuti lahendada. Kriminaalmenetluslik kogemus on näidanud, et süüdimõistetutel on vanglas, koostöös kohaliku omavalitsuse, vastava rehabilitatsioonikeskusega, kontaktisikuga tekkinud võimalus ja tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral lubatud vabaneda ühiselamu tüüpi elukohtadesse või rehabilitatsioonikeskusesse. 8. Sarnaselt maakohtuga võib ringkonnakohus tõdeda, et M. Reidolfi ületoomine Eestisse riivaks tugevamalt tema alaealise lapse huve, kui see, kui M. Reidolf saaks jätkata karistuse kandmist Soomes. Maakohus on vaidlustatud määruses põhjalikult selgitanud, kuidas on süüdimõistetul võimalik oma suhtlust lapsega sel juhul ümber korraldada ja jätkata. Kohtukolleegium märgib, et Eestis karistust kandmine piirab ulatuslikumalt M. Reidolfil alaealise lapsega suhtlemist, ent samas on kahtlemata võimalik seda suhtlust ümber korraldada ja tagada kontakti säilimine. Kaitsja I. Küti nägemuses oleks põhjendatud, et süüdimõistetu kannab karistust vähemalt kuni lapse täisealiseks saamiseni Soomes. Ringkonnakohus märgib, et süüdimõistetu üleandmise otsustamise menetluses ei ole alaealise lapse huvi jätkata 7 väljakujunenud viisil suhtlemist oma vanglas oleva isaga kaalukam süüdimõistetu resotsialiseerimise huvist. Seadus ei näe seejuures üldse ette, et eraldiseisva asjaoluna omavad tähtsust üleviimisega kaasnevad mõjud perekonnaliikmetele. Olukord, kus M. Reidolfil lubataks jätkata karistuse kandmist Soomes üksnes seetõttu, et tagada väljakujunenud suhtlusviisi jätkumine oma alaealise lapsega ahendaks jällegi pikemas perspektiivis M. Reidolfi resotsialiseerumise võimalusi Eestis. Seega ei saa tegu olla M. Reidolfi puhul asjaoluga, mis võiks õigustada tema karistuse kandmise jätkamist Soomes. Eelnevat arvestades ei tingi kaebuste argumendid maakohtu määruse tühistamist ega välisriigi kohtuotsuse täitmise lubamatuks tunnistamist. 9. Kuivõrd M. Reidolfi puhul on tegu
lg 1 p-s 2 nimetatud isikuga, ei ole
lg 1 kohaselt tema nõusolek välisriigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks nõutav. Välisriigi kohtuotsuse, millega on mõistetud vabadusekaotuslik karistus, tunnustamist piiravad ja välistavad asjaolud on määratletud selgelt ja ammendavalt
§-s 50839. Maakohus niisuguseid asjaolusid ei tuvastanud ja kaebuses pole neile samuti viidatud. Kaebuses pole viidatud ka ühelegi niisugusele asjaolule, mis võiks kujutada endast
§-des 436, 477 sätestatud Euroopa Liidu liikmesriikide kriminaalmenetlusalast koostööd piiravat või välistavat alust. Maakohus lähtus määruses õigetest õigusnormidest ja tuvastas vabadusekaotuse tunnistuses esitatud andmete alusel seaduses sätestatud eeldused. Arvestades
lg 1 imperatiivset sõnastust, tuleb Eesti kohtul eelnevalt käsitletud eelduste tuvastamisel välisriigi kohtuotsust tunnustada ja täita.
lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 2 ning viidatud korra § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, § 17 lg-st 2, tuleb Narva Esimesele Advokaadibüroole välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 103,20 eurot.
Reidolfilt. (allkirjastatud digitaalselt) 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.