lg 2,3 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10.novembri 2021 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Tanel Treima ja tema kaitsja adv. Jugans Grossmann Prokurör Helen Prins Kaitsja Adv. Jugans Grossmann Süüdistatav Tanel Treima (ankeetandmed maakohtu otsuses) RESOLUTSIOON Süüdistatava Tanel Treima ja tema kaitsja advokaat Jugans Grossmanni apellatsioonid Harju Maakohtu 10.novembri 2021.a otsusele – jätta läbi vaatamata. Määrata Advokaadibüroole Jugans Grossmann apellatsioonimenetluses Tanel Treimale adv. Jugans Grosmanni poolt riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 114 eurot. Välja mõista Tanel Treimalt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 114 (koos käibemaksuga) euro 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadist esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 10.novembri 2021 otsusega tunnistati Tanel Treima süüdi
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti Tanel Treima karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg 09.06.–10.06.2021, s.o 2 (kaks) päeva vangistust karistusaja hulka ja ära kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 7 (seitse) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 03.10.2021.a. Süüdistatava Tanel Treima suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine jäeti muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada. Tanel Treima mõisteti süüdi selles, et tema, - - 28.05.2021 õhtul, viibides Tallinnas, XXX asuvas korteris, ründas tekkinud tüli käigus oma elukaaslaast X ja lõi kannatanut korduvalt rusikatega ja jalgadega pea ja keha piirkonda. 30.05.2021 kella 19.00 paiku, viibides Tallinnas, XXX asuvas korteris, ründas tekkinud tüli käigus oma elukaaslast X: lõi kannatanut rusikaga näkku, korduvalt lõi kannatanut käega vastu jalgu ja tõmbas teda juustest. Tanel Treima tekitas X-le füüsilist valu ja tervisekahjustusi: vasaku silma peal kriimustus ja verevalum, parema silma juures verevalum, vasaku õla piirkonnas suured verevalumid. APELLATSIOONIDE SISU: Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Süüdistatava kaitsja advokaat Jugans Grossmann taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse osas ja nimelt mõistetud karistuse ärakandmata osa reaalselt ärakandmise osas ning allutada Tanel Treima kriminaalhooldusele kohtu poolt määratava katseaja jooksul kohustusega minna alkoholi vastasele ravile. Kaitsja ei vaidlusta Tanel Treimale mõistetud karistuse pikkust kuna see on optimaalne tema poolt toime pandud kahe füüsilise vägivalla episoodiga. Tanel Treima 2 tunnistas ennast kohtuistungil süüdi talle esitatud süüdistuses ja kaitsja ei vaidlusta selles osas kohtuotsust. Küll aga ei ole kaitsja nõus kohtuotsuse motiividega karistuse mõistmise osas ja karistuse liigiga. Süüdistatav ei soovinud kohtuistungil anda ütlusi kuna ei tahtnud uuesti peatuda probleemidel tema ja kannatanu vahel. Kohus avaldas kriminaalasja materjalid. Nimelt on süüdistatav kohtueelse uurimise käigus ülekuulamisel andnud ütlusi, et ka kannatanu tarvitab ohtralt alkoholi ja purjus peaga muutub agressiivseks ja hakkab teda sõimama ja kodunt välja ajama mis lõppkokkuvõttes viib füüsilise konfliktini. Alkoholi tarvitamist tunnistab ka kannatanu ise. Seega ei saa õigeks lugeda kohtu seisukohta, et kohtus ei leidnud tuvastamist mistahes kannatanu või kannatanu alkoholitarbimise roll konflikti tekitamisel. Kohtuistungil lubas süüdistatav minna alkoholi vastasele ravile ja soovib ennast kodeerida. Seoses sellega taotles ta mitte määrata talle reaalset vangistust vaid tingimisi karistuse kandmisest vabastada. Ka kaitsja toetas süüdistatava seisukohta ja palus see osa mis ta juba vanglas on viibinud määrata reaalne vangistus ning ülejäänud osa karistusest asendada tingimusliku karistusega, määrata katseaeg ning kohustus minna alkoholi vastasele ravile. Seda seisukohta toetas ka prokurör. Kohus neid seisukohti ei arvestanud vaid määras kogu karistuse pikkuse reaalse vangistusega märkides, et kinnipidamisasutuses puudub T. Treimal võimalus alkoholi tarvitada. Kaitsja sellisei seisukohaga ei saa nõustuda. Kõigepealt tuleb märkida, et alkoholism on haigus, millest ilma kõrvalise abita on raske toime tulla. Viibimine 10 kuud kinnipidamise asutuses tähendab seda, et 10 kuud on ta küll kaine kuid haigus pole kuhugi kadunud. Tarvitseb vaid võtta üks pits alkoholi kui kõik läheb jälle vanamoodi. Selletõttu ongi vajalik kõrvaline abi ja alkoholi vastane ravi, et sellest haigusest vabaneda Kui Treima läbib edukalt alkoholivastase ravi siis on kindel, et ta uusi kuritegusid toime .ei pane. Efekt oleks muidugi suurem kui ka kannatanu läbiks samasuguse ravi. Kõike seda võimaldaks karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine. Ka ei nõustu kaitsja, et Treima kahetsus ei olnud siiras. Kohtu motiivid kahetsuse ebasiiruses on otsitud ning ei tulene Treima poolt avaldatud kahetsusest. Kaitsja leiab, et Treima poolt väljendatud kahetsust tuleb arvestada kui kergendavat asjaolu. Tema kohtusse mitteilmumine oligi tingitud alkoholi tarbimisest. Kui ta läheb alkoholi vastasele ravile siis ta täidab korralikult ka kriminaalhoolduse nõudeid. Arvestada tuleb ka asjaolu, et Tanel Treima on varem karistamata. Süüdistatav Tanel Treima leiab samuti, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata seda, et ta kohtuistungil avaldas puhtsüdamlikku kahetsust. Veel leiab süüdistatav, et esineb kergendava asjaoluna
Nemad leppisid kannatanuga kohe ära ja kohus oleks pidanud arvestama veel
lg 2 alusel kergendavate asjaoludena, sest kannatanu ei soovinud lähenemiskeelu kohaldamist ja saatis nii prokurörile kui ka kohtule avalduse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Veel heidab süüdistatava maakohtule ette seda, et kohus selgitas küll temale, miks ei sa amüista rahalist karistust, kuid ei ole üldse kaalunud, ka sõleks võimalik asendada vangistus ÜKT-ga, isegi ei küsitud tema käest, kas ta on nõus. Kohus oleks pidanud igal juhul tema kui süüdistatava käest küsima, kas ta on nõus ÜKT-ga. Kohus on põhjendanud, miks ei saa kohaldada tingimuslikku vangistust sellega, et tal ei ole töökohta olnud viimasel ajal. Süüdistatav aga väidab, et sellega ei saa välistada, et tal pole üldse sissetulekut olnud. Ka ei nõustu apellant kohtuga selles osas, et ta ei ole enne vahistamist oma alkoholi probleemiga tegelenud. Apellant peab piisavaks juba seda, et ta on probleemi tunnistanud. Ta ei saa ka aru sellest, et kuidas kohus saab väita, et kokkuleppe sõlmimisega anti temale võimalus tingimusliku karistuse mõistmiseks. Reaalselt saab seda väita alles siis, kui kohus on temale tingimusliku karistuse mõistnud ja tema tingimusi ei täida. Ta ei nõustu ka sellega, et on kohtule esitanud valeinfot oma tervise kohta, kui õigustas oma mitteilmumist kohtusse. Süüdistatav ei pea asjakohaseks ka kohtu väidet, et vabadusekaotusega mitte seotud karistust ei saa kohus mõista ka seetõttu, et ta soovib sama kannatanu juurde tagasi elama minna. Veel väljendab apellant arusaama, et see, et kohus ei 3 näe võimalust mõista temale karistust, mis ei oleks reaalne vangistus, on kohtu kättemaks selle eest, et ta ei ilmunud kohtusse kokkuleppe sõlmimiseks. Järgnevalt loetleb apellant rida kriminaalasju, kus on otsused jõustunud ning süüdistatavatele on sama kuriteo eest mõistetud karistuseks nö šokivangistus e ärakandmisele kuulub kogu karistusest 3 kuud ja ülejäänud jääb tingimisi kohaldamata. Sellega soovib süüdistatav tõendada seda, et maakohus on rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi ja kohelnud teda karistusõiguslikult raskemini, kui teisi samasuguseid süüdistatavaid. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et kohtus ei leidnud tuvastamist mistahes kannatanu või kannatanu alkoholitarbimise roll konflikti tekitamisel. Kui lugeda politseiniku ja kannatanu vahelist vestlust, mille kohta on vormikaamera salvestise põhjal koostatud protokoll, siis on üheselt aru saada, et lõõmise põhjuseks on see, et kannatanu on midagi valesti öelnud. Igaüks peaks sellest aru saama, et kannatanu kasutas ebatsensuurseid väljendeid purjus peaga temaga rääkides ja need solvasid teda. Seega algatas kannatanu ise konflikte ja kohus on ühekülgselt ja puudulikult lugenud asitõendi vaatlusprotokolli. Kokkuvõtteks esitab süüdistatava taotluse 1)kergendada temale mõistetud karistust ja alternatiivselt 2) Kohaldada
alusel tingimuslikku vangistust ülejäänud mõistetud karistuse osas või asendada mõistetud vangistus ÜKT-ga. Oma täiendavas apellatsioonis parandab süüdistatav kaitsja poolt apellatsioonis tehtud vigu ja nimelt, et tingimuslik vangistus ei ole karistuse liik, et ta ei pea kandma vangistust mitte 10 kuud vaid 7 kuud ja 28 päeva ja et tingimuslik vangistus ei ole asenduskaristus. Tallinna Ringkonnakohtu 17.detsembri 2021 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 23.detsembrini 2021. Määratud tähtaja jooksul esitas oma seisukoha prokurör. Prokurör on seisukohal, et puudub alus kohtuasjas nr 1-21-6882 otsuse tühistamiseks. Kohus on karistuse suuruse mõistmisel järginud karistuse piirmäära,
lg 2 p 2, 3 ettenähtud süüteo eest on võimalik karistuseks määrata kuni 5 aastat vangistust või rahaline karistus. Prokurör küsis kohtus süüdistatavale karistuseks vangistuse 1 aasta 6 kuud, pärast KrMS § 238 lg 2 alusel mahaarvamist 1 aasta vangistust, millest ära kanda tuleb 2 kuud ja ülejäänud jätta tingimisi kohaldamata. Kohus määras vangistuse pikkuse lühema prokuröri küsitust, aga vangistus tuleb täies ulatuses reaalselt ära kanda. Prokuröri hinnangul on selline kohtu otsus seaduslik ja kohus on piisavalt põhjendanud, millisel põhjusel on reaalne vangistus vajalik. Samuti on kohus hinnanud kõiki karistuse mõistmiseks vajalikke asjaolusid, mis tulenevad seadusest. Sellest tulenevalt tuleks jätta kohtu otsus muutmata. Samuti kirjutas kohtule taaskord Tanel Treima ise. Ta rõhutas veelkord viidates kriminaalasjade numbritele, et teda on ebavõrdselt kohtu poolt koheldud. Seejuures möönab süüdistatav, et viidatud lahendid on tehtud kokkuleppemenetluses, kuid temale teadaolevalt ei sõltu karistus menetlusliigist. Kohus jättis arvestamata tema ja kaitsja taotluse
Kohus oleks pidanud vaagima hakkama võimlaust
Tõsi ta on, märgib apellant, et seadusest ei tulene kohustuśt arvestada menetluspoolte seisukohtadega, peab kohus siiski arvestama väljakujunenud kohtupraktikaga. Temale teadaolevalt on aga kohtupraktika selline, et üldjuhul mõistavad kohtud siiski sellise karistuse, millist on taotlenud prokurör. Harvad on need juhud, kui kohus pole lähtunud tavapärasest kohtupraktikast ja mõistab raskema karistuse, kui seda taotles prokurör. Üldjuhul nõustutakse prokuröriga või mõistetakse kergem karistus. Apellant rõhutab, et kuna kogu karistuse ärakandmine pole reegel ja ühtegi põhjust, miks ta peaks kandma ära kogu mõistetud karistuse, ta ei näe, siis tulebki esitatud apellatsioonid rahuldada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: 4 Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on väga põhjalikult ja veenvalt põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks T.Treima karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Samuti on kohtuotsuses põhjendatud konkreetset mõistetavat karistusmäära. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonides ei ole esitatud ühtegi arvestavat väidet, mis vääriks tähelepanu e apellatsioonides esitatud põhjendused ei kummuta maakohtu veenvaid seisukohti. Kaitsja on oma apellatsioonis väitnud, et ei vangistusemäära ta ei vaidlusta, kuid ei ole nõus karistuse liigiga. Selline kaitsja seisukoht on ilmselgelt eksitav, sest kaitsja ei vaidlusta sisuliselt ka karistuse liiki. Kuriteo eest mõistetava karistuse liikideks on karistusseadustiku järgi vangistus ja rahaline karistus. Tingimisi karistuse mõistmine või vangistuse asendusena mõistetud karistus ei ole eraldi karistuse liik. Veel enam, kaitsja peab optimaalseks mõistetud karistuse määra ja tema arvates ei mõjuta seda ka väidetav süüdistatava poolt avaldatud siiras kahetsus. Süüdistatav seevastu leiab, et temale on mõistetud pikaajaline vangistus ja tema taotlus ongi karistusmäära vähendamiseks. Süüdistatav on oma täiendavas apellatsioonis parandanud veel kaitsja apellatsioonis esinevaid vigu ja kohtukolleegium oleks igal juhul neid arvestanud, kui oleks näinud põhjust kohtuotsuse tühistamiseks. Kindlasti ei muuda ka kaitsja apellatsioonis süüdistatava kahjuks nimetatud karistusmäär seda karistuse pikkust, mis süüdistataval tuleb kohtuotsuse järgi ära kanda reaalselt. Mis puudutab süüdistatava poolt vaidlustatud karistusmäära e apellatsiooni esimest taotlust, siis esmalt rõhutab kohtukolleegium seda, et süüdistatava arusaam sellest, et maakohus on mõistnud ta pikaks ajaks vangi, ei ole adekvaatne.
Alammäär on seega 30 päeva. Süüdistatavale on mõistetud 1 aastane vangistus kahe naisepeksu episoodi eest. Lühimenetluse sätete alusel mõistetud ärakandmisele kuuluv karistus on 8 kuud. Aritmeetiliselt lähenedes on iga episood väärt sisuliselt 6 kuud vangistust (ärakandmisele kuuluv 4 kuud). Seega, arvestades sanktsioonis ettenähtud vangistuse ülemmäära, on vale väita, et vangistusmäär on pikaajaline. On tõsi, et see ei ole alammääras, kuid vägagi selle lähedane ja muuhulgas on konkreetse vangistusmäära mõistmisel arvestatud kuriteo tehiolusid, mis on süü suuruse hindamisel olulised. Arvestatud on kuriteoepisoodide arvu e kvalifitseerivate tunnuste rohkust. Sama karistusmäär on ettenähtud näiteks alaealise süüdlasega lähisuhtes oleva isiku esmakordse ja ühekordse löögi eest. Teiseks, et need kaks episoodi on toime pandud ühe ja sama naisisiku e elukaaslase suhtes. Kindlasti mõjutab süü suurust asjaolu, et täisjõus keskealine e 41 aastane meesterahvas peksab endast 25 aastat vanemat naisterahvast, kelle võime talle vastu hakata on juba kordades vähenenud ealiste võimete tõttu, mida nõrgendab veel ära joodud alkohol. Õige on ka maakohtu poolt kuriteo tehiolude arvestamisel e süü suuruse hindamisel arvestatud peksmise intensiivsus. Esmalt, et tegemist ei olnud ühekordse löögiga, mis samamoodi täidab kuriteokoosseisu vaid väga intensiivse peksmisega, seejuures rusikaga näkku jne. Kannatanu vigastusi vaadates jääb tahmatult mulje nagu oleks traktor temast üle sõitnud. Julgelt võib väita, et Tanel Treima peksmine on sellise intensiivsusega, et kannatanul ei ole võimalik võtta ka kõige parema tahtmise juures mingeid kaitseasendeid. Peksjal on töös nii käed kui ka jalad ja pigem jääb mulje, et ta naudib oma tegevust ja seda, kuidas naisterahvas kannatab. Arvestades loetletud kuriteo tehiolusid iseloomustavaid faktoreid saab vaid väita, et süüdistatavat on karistusõiguslikult koheldud pigem leebelt. Paljasõnaliseks jääb ka apellantide väide, et ei saa õigeks lugeda kohtu seisukohta, et kohtus ei leidnud tuvastamist mistahes kannatanu või kannatanu alkoholitarbimise roll konflikti tekitamisel. Esiteks, maakohus ei eita ja ei eita seda ka ringkonnakohus, et kannatanu oli purjus ja et alkohol kuuluski süüdistatava ja kannatanu kooselu juurde. Purjus olekus tekivad ka konfliktid kergemini. Samas ei saa kohtukolleegiumi hinnangul kuidagi väita seda, et kannatanu 5 purjusolek õigustab tema peksmist. Nagu nähtub kannatanu ütlustest, siis peksa sai ta põhimõtteliselt selle eest, et julges väljendada rahuolematust Tanel Treima tööpõlgurliku eluviisi osas. Süüdistatav väidab, et kannatanu jutt oli temale solvav. Kohtukolleegium ei saa kuidagi hinnata seda, kas kannatanu poolt öeldut on võimalik hinnata solvanguna ja sealt edasi provokatsioonina, kui süüdistatav ei avalda, mida täpselt kannatanu ütles. Väide, et kannatanu teda solvas on jäänud seega paljasõnaliseks. Kindlalt võib väita, et rahuolematuse avaldamine elukaaslase tööpõlgurliku elustiili osas, olgugi et julgus selleks tekkis purjus peaga, ei ole solvamine. Asjaolu, et alkoholi tarvitavad süüdistatav ja kannatanu ühiselt ning kannatanu hakkab alkoholi tarvitamise käigus süüdistatavat sõimama ja kodunt välja ajama ei saa kuidagi vähendada süü suurust. Tegemist ei ole karistust kergendava asjaoluga. Veel väidab süüdistatav oma apellatsioonis, et kohus ei ole karistusmäära valikul arvestanud karistust kergendavate asjaoludega. Kaitsja hinnangul on karistusmäär optimaalne, mida kahe naisepeksu episoodi eest süüdistatavale mõista. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole asjaolu, et maakohus ei lugenud karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust, materiaalõiguse ebaõige kohaldamine e nö kohtu viga. Kohtu arvamus on kujunenud siseveendumusest. Tõsi on see, et süüdistatav avaldas maakohtu istungil, et ta kahetseb toimunut. Küsimus on aga selles, kui siiras see kahetsus oli ja maakohus on leidnud, et tegemist ei olnud siira kahetsusega. Maakohus leidis, et siirast kahetsusavaldusest saab kohtu hinnangul rääkida vaid juhul, kui süüdistatav nii sõnaliselt avaldab kahetsust, kuid ka siis, kui see avaldub lisaks sõnalises kahetsusavalduses tema teokirjelduses, põhjendustes oma teo osas, kui ka hilisemas suhtumises enda teosse. Süüdistatav on ühelt poolt kohtule avaldanud, et kahetseb toimepandut ja teisalt kohtu küsimusele, kas ta tunnistab oma tegu vastanud „ See on nüüd väga raske koht, sest päris peksmist olnud ei ole. Seal on füüsilist vägivalda olnud küll, aga mitte niimoodi“. Kohtuvaidlustes avaldas süüdistatav, et tal on kahju, et midagi sellist nende peres sai juhtuda. Apellatsioonis ei oles seda maakohtu seisukohta kummutatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et karistust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Senise kohtupraktika kohaselt võib puhtsüdamlik kahetsus tähendada teo siirast ülestunnistamist ja kahetsemist, mis võib avalduda uurijale või kohtule antud ütlustes. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist sellise süüdistatavaga, kelle puhul võib veendunult väita, et ta on ise oma teo hukka mõistnud, mistõttu võib riigi poolt avaldatav hukkamõist olla väiksem. Kahetsust väljendab selline isik vaid karistuse ootuses, mis kohtu jaoks ei ole siiras. Süü suurust iseloomustab ka isiku käitumist pärast kuritegu või suhtumist oma teosse. Kohtukolleegiumi hinnangul on T.Treima suhtumine oma teosse pigem õigustav kui siirast kahetsust avaldav. Ta otsib kannatanu süüd selles, et ta peksis kannatanut ja ilmselgelt peksis T,Treima kannatanut juba ammu enne seda, kui vaidlusalused kuriteoepisoodid politsei huviorbiiti said. Kannatanu on talunud peksu ja see on viinud T.Treima ka endale soodsamasse olukorda, kus riik enam tema eelnevaid sarnaseid ja süsteemseid tegusid ei mäleta. Kohtunikud aga on inimesed ja inimeste mälust nii kergelt, kui riigi mälust nimed ei kustu. Kohtukolleegium möönab, et seda ei saa ja ega olegi arvestatud karistusmäära valikul ega ka selle otsustuse tegemisel, et T,Treima ei sobi kriminaalhooldusele, kuid kindlalt saab väita seda, et Tanel Treima ei ole kohtu huviorbiidis oma musterkäitumisega kahel juhul. Esiteks, kui ta on ühiskonnast isoleeritud. Teiseks, seniks, kuniks tema ohver e elukaaslane on nõus taluma vägivalda, mis ohvrisündroomi süvenedes ka ajaliselt pikeneb. Kannatanu X on aga ehedaim näide ohvrisündroomist. Ta on võtnud enda juurde elama veerand sajandit noorema meesterahva, kellega on lähisuhtes ja kes ilmselgelt teda materiaalselt ära kasutab ja purjus peaga regulaarselt oma agressiivsust välja elab. Seda, et T.Treima kannatanut pidevalt peksab on rääkinud kannatanu politseitöötajale ja ka seda on rääkinud ka naaber (vgt tl 1 ettekanne, tl 10 – asitõendi vaatlusprotokoll; tl 14 kannatanu 6 ülekuulamine). Olles sattunud teatud sõltuvusse noorest, kuid asotsiaalse eluviisiga elukaaslasest on ta nõus selle nimel, et viimane ta kõrval oleks taluma vägivalda ja andestama. Teine faktor on aga hirm, mis on selle ees, mis hakkab toimuma, kui T.Treima tagasi kinnipidamisest saabub. Kannatanu on nimelt on toimikus tõesti taotlus selle kohta, et soovib kriminaalasja lõpetamist kuna ei taha T.Treima elu rikkuda. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole konkreetsel juhul selline taotlus hinnatav karistust kergendava asjaoluna
Arvestades, et kannatanu ei valda arvutit ja tema eest on isegi volituse pangale T.Treima nimele teinud T.Treima ise ja sisuliselt T.Treima kontrolli all on ka kannatanu pangakonto (t.47), on põhjendatud alus eeldada, et ka see kiri on T.Treima enda poolt saadetud. Kannatanu oskamatus internetiavarustes orienteeruda on just oluline ja vajalik faktor T.Treimale, sest tema varasem õigusvastane käitumine on meedia huviorbiidis olnud korduvalt. Peamine vaidlusküsimus seisneb aga selles, kas T.Treima on sobiv isik kriminaalhooldusele või mitte ja sellest tulenevalt, kas tema suhtes on kohaldatavad
ja 69 sätted e tingimuslik vangistus või vangistuse asendamine üldkasuliku tööga. Selle üle, kas on võimalik ka
Mõlemad apellatsioonid räägivad selgelt sellest, et selleks, et T.Treima lõpetaks alkoholi kuritarvitamise, mis on ka tema vägivallatsemise põhjuseks, on vajalik temale kriminaalhoolduse ajal panna kohustuseks alkoholivastase ravi läbimine. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-116-12 korranud oma varasemat seisukohta, et kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine
või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis
§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
Ehk siis juba seetõttu ei ole viide õnnestunud. Teiseks, see konkreetne Riigikohtu seisukoht ei ole ka süüdistatava T.Treima kasuks tõlgendatav. Riigikohus selgitab karistuse mõistmist, mis peaks algama sanktsiooni keskmäära väljaselgitamisest ja seejärel olenevalt karistust kergendatavatest ja raskendavatest asjaoludest ning muudest tehioludest siis, kas alla või ülespoole „liikumisest“. 8 Vaidlustatava otsusega on süüdistatavale ilma kergendavate asjaolude jaatamiseta mõistetud karistusmäär, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära ja on pigem alammäärale lähedane. Üheks põhjuseks on kindlasti juba varem nimetatud fakt, et
lg 2 näeb ette alternatiivse karistusliigina ka kergema karistusliigi e rahalise karistuse. Samuti on viidatud Riigikohtu otsuses selgelt väljendatud arusaama, mis on ka asjassepuutuv käesoleval juhul ja nimelt, et mitte iga kahetsus e ole hinnatav siirana e puhtsüdamliku kahetsusena. Riigikohus on selgitanud sedagi, et asjaolu, et teisi isikuid on sarnaselt kvalifitseeritud kuritegude eest karistatud kergemalt, ei võimalda järeldada, nagu oleks süüdistatava karistamisel irdutud
Puuduvad ka sellised tegurid, mis muudaksid tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust karistuse tervikuna ärakandmise ebaotstarbekaks. Ehk siis, kui keegi üldse menetlusosalistest sellele konkreetsele Riigikohtu otsuse konkreetsele punktile viitama peaks, siis asjakohasuse aspektis peaks olema pigem prokurör, mitte süüdistatav ise, sest ükski Riigikohtu poolt selgitatud asjaolu, ei anna alust süüdistatava leebemaks karistusõiguslikuks kohtlemiseks. Süüdistatava arusaamad sellest, et kohus peaks karistuse mõistma nii nagu seda taotleb prokurör või kui, siis kergema ja et see on lausa valitsev kohtupraktika, on meelevaldsed. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Selline on Riigikohtu kestev ja valitsev seisukoht. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse T.Treima suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Jugans Grossmann on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud 114 eurot. Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.