Obsah (13)

§ 139§ 341§ 288§ 339§ 344§ 358§ 115§ 127§ 103§ 132§ 155§ 142§ 145

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 24.09.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-13262 Tsiviilasi USB GROUP O

§ 139

), kuna hageja ja OÜ M V keeldusid kostjale sõiduki remontimisel abi osutamisest. Sõiduki oleks sõlmitud kaskokindlustuse lepingu alusel saanud pukseerida Tallinnasse. Kostja leiab, et hageja eksitas müügiportaalide väljavõtetega kohut, kuna sõiduk oli kaheteljeline, aga pakkumised on võetud kolmeteljeliste sõidukite kohta. Müügiportaali auto24.ee 2020 detsembri seisuga on kaheteljeliste sõidukite müügipakkumised ca 7000 eurot. Arvestada tuleb, et sõiduki ostmisel oli selle läbisõit 1 270 444 km, rikke päeval 06.07.2018 mitte vähem kui 1 750 000 km. Sõiduk oli kostja kasutuses umbes aasta ja sellega teostati pikki kaubavedusid, seega võib amortisatsioon olla 1530%. Sõiduki reaalne turuhind 2018 juulis oli 3000-4000 euro vahel. Hageja nõudest tuleb maha arvata lepingu sõlmimisel tasutud tagatisraha 2800 eurot. Kohtuotsuse põhjendused

1. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: • hageja ja P G OÜ sõlmisid 14.09.2017 tähtajalise rendilepingu xxx, millega hageja andis P G OÜ-le rendile veoauto Scania R 420, registreerimismärgiga xxx (t.lk 5-6).
3. Pooltel on vaidlus selle üle: • kellele kuulub veoauto Scania R 420, registreerimismärgiga xxx ja kas hageja on õigustatud kahju nõudma. • kas hagejal on tekkinud kahju summas 14 400 eurot. • kas kostja käendajana vastutab hagejale tekkinud kahju eest poolte vahel 14.09.2017 sõlmitud käenduslepingu alusel (t.lk 7-8). Hageja nõudeõigusest
4. Hageja sõnul on ta vaidlusaluse sõiduki omanik ja tegemata on vaid kanne registris. OÜ M V oli õigustatud volitama hagejat lepinguid sõlmima. Üheks põhjuseks, miks sõidukit ümber ei vormistatud, oli asjaolu, et OÜ-l M V oli rahvusvaheliste vedude litsents, mis võimaldas ka OÜ-l P G teha vedusid Vene Föderatsiooni. 5
5. Kostja leiab, et hageja esitatud müügilepingu kohaselt oli sõiduk OÜ M V omandis ja hagejal puudus sõiduki teisele isikule kasutusse andmise õigus. Kostja leiab, et kuivõrd sõiduki müügilepingus puudub müügihind, siis on see tühine ja sõiduki omanik on ka praegu OÜ Mauri Veod, mitte hageja.
6. Kohus loeb 15.01.2018 hageja ja OÜ-l M V vahel sõlmitud Scania R 420, registreerimismärgiga xxx müügilepingu alusel tõendatuks, et vaidlusaluse sõiduki omanik on hageja (t.lk 51). Võlaõigusseadusest ei tulene, et juhul kui müügilepingus puudub müügihind, siis on see leping tühine.
7. Rendilepingule kohaldatakse

§ 341

järgi täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.

§ 288

lg 1 kohaselt, üürnik võib üürileandja nõusolekul anda asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. Asjas ei ole tõendatud, et hagejal puudus OÜ M V nõusolek rentida 14.09.2017 sõiduk P G OÜ-le.

1. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt registriandmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei tulene seadusest teisiti. Seega liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile. Tegemist on informatiivse andmekoguga, mida on selgitanud ka Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-94-
2. Hageja selgitas, et üheks põhjuseks, miks sõidukit ümber ei vormistatud, oli asjaolu, et OÜ-l M V oli rahvusvaheliste vedude litsents, mis võimaldas ka OÜ-l P G teha vedusid Vene Föderatsiooni.
3. Kõigest eeltoodust järeldab kohus, et hageja on vaidlusaluse sõiduki omanik ja seega nõudeõigust omav isik. Sõiduki Scania R 420 rendilepingust
4. Hageja ja P G OÜ vahel sõlmitud leping on käsitletav rendilepinguna võlaõigusseadus (

) § 339 mõistes.

§ 339

lg 1 kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).

§ 344

kohaselt rentnik peab rendilepingu eset majandama vastavalt selle sihtotstarbele, eelkõige säilitama rendilepingu eseme majandusliku otstarbe ning kasutama seda korrapäraselt ja heaperemehelikult.

§ 358

lg 1 järgi pärast rendilepingu lõppemist peab rentnik tagastama rendilepingu eseme koos päraldistega. Rendilepingu ese ja päraldised tuleb tagastada seisundis, mis vastab rendilepingu eseme tagastamiseni jätkatud korrapärasele majandamisele. Rendilepingule kohaldatakse

§ 341

järgi täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.

1. Vaidlust ei ole, et sõiduk Scania R 420, registreerimismärgiga xxx on antud P G OÜ-le kasutamiseks üle. Vaidlust ei ole ka selles, et rentnik ei ole sõidukit tagastanud.
2. Hageja nõuab kahju hüvitamist lepingu rikkumisele tuginedes (rendilepingu nr xxx p 4.3.
3. kohaselt kohustub rentnik hüvitama vastavalt esitatud arvele rendileandjale tekitatud kahjud 2 nädala jooksul peale rendileandjalt vastava nõude saamist. Kahjuna käsitlevad pooled mh auto kaotsiminekut). Hageja nõuab kostjalt kahju, mis tekkis kõnealuse veoki kaotsiminekuga. Hageja hindab kahju suuruseks 14 400 eurot. 6
4. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas rentnik rikkus lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju, ning kas kostja käendajana vastutab selle kahju hüvitamise eest. Kahju hüvitamise eeldustest
5. Riigikohus on selgitanud lahendis 3-2-1-179-15, et kahju hüvitamist

§ 115

lg 1 ning §de 127 ja 128 alusel võib nõuda, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (ka 3-2-1-512, p 27 ja 2-1-173-12, p 15): *kostja on lepingut rikkunud (

§ 115

lg 1); *kostja vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1); *hagejale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128); *kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2); *kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3); *rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Võlgnik vabaneb üldjuhul lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest üksnes juhul, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav

§ 103lg 2 mõttes (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-2-1-173-12, p 16).

1. Rendilepingu nr xxx p 4.3.
2. järgi vastutab rentnik lepingu kehtivuse ajal auto säilimise ja korrashoiu eest. Rentniku kohustus p 4.3.3 järgi on kasutada autot sihipäraselt ja heaperemehelikult. Rendilepingu nr xxx p 4.3.
3. kohaselt kohustub rentnik hüvitama vastavalt esitatud arvele rendileandjale tekitatud kahjud 2 nädala jooksul peale rendileandjalt vastava nõude saamist. Kahjuna käsitlevad pooled mh auto kaotsiminekut.
4. Kohus loeb tunnistaja S S ütlustega tõendatuks, et P G OÜ poolt renditud veoautol, mis vedas konteineriga haagist, tekkis 06.07.2018 Venemaal, Pihkva linnas elektrijuhtmestiku rike, mille tõttu veok jäi seisma. Veoautot juhtinud autojuht S Sl ei õnnestunud sõidukit remontida ja käivitada, mistõttu oli ta sunnitud veoauto remontimiseks vajaliku spetsialisti leidmiseks sõitma Tallinnasse. Veok oli pargitud võimalikult teepeenrale. Veoki uksed olid lukustatud, aku lahti ühendatud. 21-22.08.2021 naases S S koos autoelektrikuga E K Pihkvasse ja avastas, et autot haagise ja konteineriga parklas polnud. Kohtule on esitatud ka tõend, mille kohaselt on sõiduki kaotsimineku kohta Vene Föderatsioonis alustatud kriminaalmenetlust (t.lk 101-102).
5. Kuna käesolevaks ei ole rentnik vaidlusalust sõidukit hagejale tagastanud ja tõendeid selle kohta, et kõnealune sõiduk oleks leitud, pole esitatud, siis leiab kohus, et rentnik on rikkunud rendilepingust tulenevat kohustust sõiduk säilitada. Seega vastutab rentnik lepingu rikkumise eest.
6. Tõendamist pole leidnud, et rikkumine oli vabandatav

§ 103lg 2 mõttes.

Sõiduk jäeti sedavõrd pikaks ajaks (sõiduki rike ilmnes 06.07.2018, autojuht läks sõidukit parandama 21.22.08.2021) Venemaale valveta ja rentnik pidi mõistma, et võib tekkida sõiduki kaotsimineku oht. 38. Tekkinud kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga s.t rentnik pidi hoiduma hageja vara kasutades selle kaotsiminekust. Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena rentnikule ettenähtav s.t rentnik pidi ette nägema, et kui sõiduk jääb Venemaale valveta sedavõrd pikaks ajaks, siis võib juhtuda, et sõiduk võib seal kaotsi minna ja siis tekib hagejale kahju, mis tuleb rentnikul hüvitada (lepingu punkt 4.3.10). Rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos s.t kui sõiduk ei oleks kaotsi läinud, siis ei oleks hagejal varalist kahju tekkinud. Ka ei ole kohus tuvastanud hageja osa kahju tekkimisel

§ 139

kohaselt, sest hagejale ei tulene rendilepingust kohustust kostjale puksiirteenuse või remondiabi osutamiseks. Kahju suurusest 7

1. Hageja nõuab kostjalt veoki kaotsiminekuga tekkinud kahju summas 14 400 eurot. Kostja vastuväitel ei ole kahju suurus teada ja kahjust tuleb maha arvata rentniku tasutud tagatisraha 2800 eurot (08.01.2021 menetlusdokument lk 65). Lisaks märgib kostja, et sõiduki soetamise kulu oli 12 00 eurot, ülejäänu oli käibemaks.
2. Riigikohus on 2-17-11269 lahendi punktis 12.2 leidnud, et kui vaidluse esemeks on

§ 132

lg-te 1 ja 4 alusel nõutav kahjuhüvitis, mis ei ole käibeks KMS § 4 lg 1 järgi, tuleb kooskõlas

§ 127

lg-tes 1 ja 5 sätestatuga kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada mh seda, kas hagejal on õigus arvata tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha. Olukorras, kus hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus tekkinud kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas

§ 127lg-tes 1 ja 5 sätestatuga.

1. Rendilepingu xxx p 2.
2. kohaselt oli auto turuväärtus lepingu allkirjastamise hetkel 14 400 eurot. Hageja ei vaidlusta ja tunnistaja S S ütlustega loeb kohus tõendatuks, et sõiduki soetamiskulu oli 12 000 eurot+km. Vaidlus puudub selles, et hageja on käibemaksukohuslane ja seega sai hageja käibemaksu maha arvata. Kohus leiab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata käibemaks 2400 eurot. Kohus leiab, et kahjuhüvitise summast tuleb maha arvata ka kindlustuse poolt antud juhtumiga seoses hüvitatud 3300 eurot (t.lk 52) ja rentniku poolt rendilepingu p 4.3.
3. alusel tasutud tagatisraha 2800 eurot (t.lk 66). Hageja esitas tõendi, mille kohaselt on kindlustuse poolt 3300 eurot seoses sõiduki kadumisjuhtumiga hüvitatud.
4. Kahju suurust ei mõjuta kohtu hinnangul, kas veoautol esines rikkeid ka varem, sest rendilepingu p 4.3.
5. järgi tuli rentnikul kanda lepingu kehtivuse ajal kõik auto ekspluateerimiskulud, sh jooksva remondi kulud, mis on vajalikus auto tehnilise seisukorra säilitamiseks. Ka ei ole kohus tuvastanud hageja osa kahju tekkimisel

§ 139

kohaselt, sest hagejale ei tulene rendilepingust kohustust kostjale puksiirteenuse või remondiabi osutamiseks.

1. Seega on kohtu hinnangul hüvitamisele kuuluv kahju 5900 eurot (12 000 – 3300 – 2800). Kostja käenduskohustusest
2. Pooled sõlmisid 14.09.2017 käenduslepingu, millega kostja käendas rendilepingust nr xxx tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist.
3. Riigikohus on asunud seisukohale, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

§ 155

lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja 8 tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte (vt lahendid 3-21-89-08, 3-2-1-126-09, 3-2-1-148-11). 46. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja kui käendaja tegutsenud käenduslepingut sõlmides tarbijana. Kostja oli ainus rentniku seaduslik esindaja ja leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks on sõlmitud huvist ühingu majandustegevuse vastu. Kostja on sõlminud käenduslepingu, saades aru, et ta vastutab äriühingu kohustuste täitmise eest, mis tulenevad 14.09.2017 sõlmitud rendilepingust xxx. Kohus leiab, et kostja vastuväide, et ta ei mõistnud lepingut seetõttu, et ta ei valda eesti keelt, ei ole kohtule usutavaks muudetud. Käenduslepingu sõlmimisel ei ole seatud tingimuseks, et leping kehtib alates selle vene keelsena allkirjastamisest. Ei ole eluliselt usutav, et kostja allkirjastas lepingu aru saamata, mis kohustuse ta endale sellega võtab. Samuti oli kostjal osaühingu juhatuse liikmena keskmisest inimesest suurem vastutus allkirjastada vaid lepinguid sh võtta kohustusi, millest ta aru sai. 47. Vastavalt

§ 142

lõikele 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kooskõlas

§ 145

lõikega 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145

lg 2 esimese lause kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Käesoleval juhul tuleb kostja kohustus 14.09.2017 sõlmitud käenduslepingust. Käenduslepingus on selge viide 14.09.2017 sõlmitud rendilepingule xxx. Asjaolu, et käenduslepingus on p 2.1 märgitud mh laenusumma, ei muuda see käenduslepingut vastuoluliseks. Antu juhul nõuab hageja käendajalt käenduslepingu p 2.

1. alusel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist tulenevalt 14.09.2017 sõlmitud rendilepingust xxx. Käenduslepingus (p 2.1.) on kokku lepitud kostja vastutuse rahaline maksimumsumma 15 000 eurot.
2. Kuna kohus tuvastas, et hagejale on tekkinud kahju 5900 eurot, siis poolte vahel sõlmitud käenduslepingu alusel tuleb see kostjal hagejale hüvitada. Menetluskulud
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, vaidluse asjaolusid ja hageja andmete (nt kindlustusandmete) esitamata jätmist ning kostja õigusabi kvaliteeti (dokumentide mitmekordset esitamist, asjaolude segaselt ja keeleliselt ebakorrektset esitamist) peab kohus põhjendatuks jätta TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulude poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik otsuse põhjendusi täiendatud 21.12.2021 TRK lahendiga