← Eesti

2-20-16466/35

Obsah (6)§ 102§ 101§ 116§ 108§ 96§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-16466 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2021, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Pa

) § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. a määrusega nr 115 on alates
  3. jaanuarist 2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Seega ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui 292 eurot. Kostja vastuväite osas, et hagejad ei ole miinimummääras elatist nõudes esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hagejate kulutused on 2341 eurot 52 senti (810,84 + 717,84 + 812,84) kuus või miinimummääraga samas suurusjärgus (3 × 584 eurot = 1752 eurot kuus, kuna tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras), märkis kohus, et seaduses ettenähtud elatise alammäära osas ei tule hagejatel elatise suurust eraldi põhjendada ja tõenditega tõendada. See põhimõte kehtib jätkuvalt, vaatamata Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta. Riigikohus on korduvalt märkinud, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu enam sobiv vahend elatise määramiseks. Ka praegusel juhul peaks kostja oma sissetuleku suures osas (3 × 292 eurot = 876 eurot) maksma elatiseks, mistõttu ongi kostja taotlenud elatise väljamõistmist alla miinimummäära. Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes

§ 102

lõikes 2 sätestatud alustel.

§ 102

lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lõikes 1 sätestatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga ning mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab kohtupraktika järgi olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda kõike juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. 5

(15)Kuna lapse tavalise elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid, tuleb kohtul vanemate varalisi võimalusi hinnates eelkõige tuvastada vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Kostja esitas kohtule tõendeid enda varalise seisundi kohta ning kohus tegi varalise seisundi tuvastamiseks ka ise päringuid vastavatesse registritesse. Kohus tuvastas, et kostjal ei ole registrisse kantud kinnisvara, mille arvel täita hagejate ülalpidamise kohustust. Kostjale kuulub sõiduauto Ford Galaxy (ehitusaasta 2005), mida kostja vajab tööl käimiseks ja hagejate transportimiseks. Äriregistri andmetel on kostja seotud üksnes mittetulundusühinguga XXXXXX, olles selle asutajaks. Kostja netosissetulekuks on osaühingust XXXXXX saadav töötasu keskmiselt 1112 eurot 41 senti kuus. Kostja elab üüritud majas, tasudes üüri 200 eurot kuus ja kõrvalkulusid (vesi, elekter, prügi) vastavalt esitatud arvetele. Kostja väitel on tema kulutused toidule keskmiselt 250–330 eurot kuus. Lisanduvad kulud elukindlustusele, küttele (bensiin ja küttepuud), tööstus- ja esmatarbekaupadele. Kostjal on kohustused krediidiasutuste ees – laenu põhiosa ja intress lepingu XXXXXXXXXXX alusel 94 eurot 30 senti kuus ja krediitkaardi põhiosa lepingu XXXXXXXXXXX alusel 84 eurot kuus. Kostjal ei ole kohustusi teiste võlausaldajate ees, sh ei ole kostja suhtes alustatud täitemenetlusi. Puuduvad andmed, et kostja varjaks oma sissetulekuid või et kostjal oleks muud vara, mille arvelt on võimalik ülalpidamiskohustust täita. Praeguses asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et kostja varaline seisund on esitatust tunduvalt parem. Eelmärgitu põhjal leidis kohus, et kostja sissetulek ei võimalda tal anda hagejatele ülalpidamist seadusjärgses määras, säilitades seejuures enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi (PwC) koostatud
  1. a lõppraporti „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (miinimumelatise uuring) kohaselt on 7–12 aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus 359 eurot (kättesaadav veebis https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf, lk 39). Uuringus leiti (lk 45), et uus miinimumelatis
  2. a lõpu seisuga oleks kas 343÷2 = 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388÷2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Seega on praegusel ajal ülalpidamiskulu ühe vanema kohta ligikaudu 180 eurot kuus, mis on oluliselt väiksem kui kehtiv miinimumelatise määr. Samas vähenevad ühe lapse kohta arvestatuna lapse ülalpidamiskulud nii kahe- kui kolmelapselistes leibkondades. See on seletatav mastaabisäästu kaudu. Kulutusi lastele ei tehta mitte ainult vajadustest lähtudes, vaid need on tugevasti mõjutatud leibkonna võimalusest (vanema sissetuleku suurusest). Eelmärgitu põhjal leidis kohus, et kostja sissetuleku suurust ja varalist seisundit arvestades, on ta eelduslikult võimeline maksma igale hagejale tema tegelikest vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtuvat elatist 110 eurot kuus. Seejuures säilib kostjal endal tavapärane toimetulek ja vajalik elustandard ka siis, kui hagejad (peamiselt B.B. ja C.C.) viibivad suhtluskorra alusel osa ajast kostja juures (kostjal kaasnevad sellega eeskätt lisakulud toidule, mida kostja kannab vahetult). Kuigi 6
(15)igakuine elatis hagejatele jääb allapoole seaduses ettenähtud miinimummäära, katab elatis nimetatud määras hagejate peamised vajadused ning vastab kostja varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda ega ole elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav. Lisaks kostja poolt makstavale 330 euro (3 × 110) suurusele elatisele peaks vanemate võrdsuse põhimõttest lähtudes (

§ 116lg 1) sama suures ulatuses hagejate ülalpidamisse panustama ka hagejate ema.

Lisades vanemate panusele (330 + 330) riigi poolt makstavad toetused 700 eurot 27 senti (520 + 161,09 + 19,18) kuus, on hagejate ülalpidamiskuluks kokku 1360 eurot 27 senti kuus, mis teeb hageja kohta 453 eurot 42 senti kuus. See on oluliselt suurem uuringujärgsest vajaduspõhisest miinimumelatisest 359 eurot kuus. Ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus ning sellega peab vanem omale täiendavate kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel arvestama.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Ekslik on kostja seisukoht, et ta ei pea maksma elatist 2020. a augustikuu eest, kuna laste emal ei olnud sellel ajal ainuhooldusõigust hariduse ja viibimiskoha küsimustes. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses (

§ 96teine lause).

Asjaolu, et vanem ei saa täielikult või osaliselt last puudutavate otsuste vastuvõtmisel osaleda, st vanema hooldusõigus on piiratud, ei muuda lapse vajaduste sisu ega vajaduste katmiseks vajalike kulutuste suurust. Lapse esmased vajadused peavad olema kaetud igal juhul, ka ühe vanema hooldusõiguse piiramise või äravõtmise korral. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kohtumenetluse ajal tasunud hagejate ülalpidamiseks elatist 750 eurot, s.o novembris ja detsembris 2020 kokku 500 eurot (2 × 250) ning jaanuaris

  1. a 250 eurot. Selles osas tuleb kostja ülalpidamiskohustus hagejate ees lugeda täidetuks. Kohus pidas otsuse selguse ja täidetavuse huvides põhjendatuks mõista kostjalt hagejate kasuks ajavahemiku
  2. juuli 2020 kuni
  3. veebruar 2021 eest välja vähem makstud elatis summas 1554 eurot 30 senti ((330 ÷ 31 × 5 + 6 × 330 + 330 ÷ 28 × 23) – 750). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  4. Kostja palub
  5. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatis 215 eurot ühekordse summana tagasiulatuvalt perioodi
  6. juuli 2020 kuni
  7. veebruar 2021 eest, A.A. kasuks elatis 80 eurot kuus alates
  8. veebruarist 2021 kuni tema täisealiseks saamiseni XX, B.B.i kasuks elatis 60 eurot kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni XX ning C.C.i kasuks elatis 60 eurot kuus alates
  9. veebruarist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni XX. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus elatise suurust määrates põhjendamatult arvestamata mastaabisäästu. Kohtupraktikat ja maakohtu otsuses viidatud 7

(15)lapse ülalpidamiskulude uuringut arvestades tuleks iga järgneva lapse puhul vähendada elatise summat mastaabisäästu võrra kuni 30%. Võttes aluseks maakohtu põhjendatuks peetud A.A. elatise suurust 110 eurot kuus, jääks B.B.i elatise suuruseks pärast 30% mahaarvestamist 77 eurot ja C.C.i elatise suuruseks 77 eurot, kokku seega 264 eurot. Sarnases suuruses elatise tasumist (250 eurot kuus) on kostja pakkunud menetluses kompromissina. Samas ei kulu lastele nii palju raha. Mõistlik summa oleks kokku 200 eurot kuus. Maakohus jättis eelneva põhjendamatult arvestamata. Riigikohtu praktika toetab uuringutel põhinevat lähenemist. Hagejad saavad igakuiselt toetust enam kui 700 eurot kuus, mida tuleb samuti elatise määramisel arvesse võtta. Kui kostja panus oleks 264 eurot ja hagejate ema panus 264 eurot, saaks lastele igakuiselt kulutada vähemalt 1228 eurot kuus. See teeks lapse kohta vähemalt 410 eurot kuus (kuigi uuringute kohaselt piisaks 359 eurost). Samuti tuleb arvestada kostja panusega ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Maakohus ei ole piisavalt arvestatud hagejate leibkonna suurusega. Hagejate välja toodud kulutuste hulgas on selliseid, mis on vajalikud eelkõige hagejate emale (nt vitamiinid). Samuti ei ole osad kulutused kindlasti nii suured (hügieenivahendid, kulutused transpordile, meelelahutusele jne). Maakohus ei ole arvestanud, et kostjal puudub majanduslik võimekus kohtu poolt põhjendatuks peetud suuruses elatist maksta. Hageja keskmine töötasu 2021. aastal on kuni 1066 eurot, mitte maakohtu tuvastatud ca 1112 eurot. Laste kulud saaksid seejuures kaetud väiksema elatisega. Kostja leiab, et ei pea tasuma elatist 2020. a septembri ja oktoobri eest, kui ta pidi alustama uut elu olukorras, mil oli sunnitud perekonna ühisest eluasemest lahkuma. Nendel kahel kuul olid kostja kulutused suuremad ja hädavajalikud.

§ 102eesmärgiks on tagada, et isik ei kahjustaks enese tavalist ülalpidamist.

Kui ringkonnakohus leiab, et kostja peab elatist maksma ka septembri ja oktoobri eest, tuleks nendel kahel kuul elatist vähendada vähemalt 50%. Lapsed on ca kaks nädalavahetust kuus ja ka pool aega koolivaheaegadest kostjaga. Tartu Maakohus ei reguleerinud elatise maksmist nendel juhtudel, kui lapsed on isa juures mitu päeva kuus (nädalavahetused, vaheajad jne).

  1. Hagejad paluvad
  2. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punktide 1–5 ja 7 osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hagejate kasuks välja tagasiulatuv elatis ühekordse summana ajavahemiku
  3. juuli 2020 kuni
  4. veebruar 2021 eest 5323 eurot 60 senti, samuti elatis A.A. kasuks 292 eurot kuus alates
  5. veebruarist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni XX, elatis B.B.i kasuks 292 eurot kuus alates
  6. veebruarist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni XX ning elatis C.C.i kasuks 292 eurot kuus alates
  7. veebruarist 2021 kuni lapse täisealiseks saamiseni XX. Menetluskulud paluvad hagejad jätta mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 438 lg 1, § 442 lg 5) ja materiaalõiguse (

§ 101lg 1) norme, mõistes igale hagejale välja elatise, mis vastab sisuliselt vaid 1/3 seaduses sätestatud elatise miinimummäärast. Elatist 8

(15)saab vähendada alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra mõjuval põhjusel.

Samas ei ole käesolevas asjas ühtegi mõjuvat põhjust, mis annaks alust miinimumelatist vähendada (veel vähem vähendada 2/3 võrra). Maakohus on kostja varalist seisukorda hinnanud ühekülgselt ning kohtu järeldused ei ole loogilised ja jälgitavad. Kohus on tuvastanud, et kostja igakuine sissetulek on keskmiselt 1112 eurot 41 senti kuus. Hagejad ei nõustu kohtu järeldusega, et kostja sissetulek ei võimalda tal anda hagejatele ülalpidamist seadusjärgses määras, säilitades seejuures kostja enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kostja teenib Eesti keskmist sissetulekut, mis on Põlva linnas ja maakonnas kõrge sissetulek. Kostja varaline seisund ei ole selline, mis õigustaks elatise vähendamist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Samuti ei nõustu hagejad maakohtu järeldusega, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks on see, et hagejate tegelikud vajadused kuus on mitme lapse kooselamise tõttu (mastaabisääst)

§ 101lõikes 1 sätestatud elatise määrast väiksemad.

Kui mastaabisääst hagejate puhul esineb, siis on see minimaalne. Äärmisel juhul võiks väike sääst olla üksnes poiste puhul. Teismelise tüdruku ning poiste vahel ei saa mastaabisäästust rääkida. Laste kasvude ja vajaduste vahe on väga suur. Kohus on selle jätnud tähelepanuta. Mastaabisäästu saab jaatada vaid elamiskulude osas, ülejäänud osas kindlasti mitte. Toidukulude osas mastaabisäästu ei ole. Kostja väidete kohaselt on tema enda toidukulu 250–330 eurot kuus. Kui kasvueas lapsed sööksid sellises ulatuses, nagu on välja toonud kostja, oleks hagejate igakuiseks toidukuluks kuus kokku 1000 kuni 1320 eurot. See on oluliselt suurem hagejate poolt hagis märgitud toidukulust 517 eurot. Riigipoolsete toetuste arvestamisel on maakohus jätnud tähelepanuta, et toetuse summa 520 eurot kuus moodustub lapsetoetusest (perehüvitiste seadus (PHS) § 17; esimene ja teine laps 60 eurot kuus ning kolmas laps 100 eurot kuus) ning lasterikka pere toetusest 300 eurot kuus (PHS § 21). Lasterikka pere toetus on mõeldud perekonna hakkamasaamiseks ja toetamiseks tervikuna, mitte ainult lastele, ning see summa ei saa jaguneda laste arvu peale, vaid leibkonna liikmete arvu peale. Summa 161 eurot 9 senti kuus on mõeldud ainuüksi A.A.le. Tegemist on puudetoetusega ning seda summat ei saa jagada kõigi laste vahel. 19 eurot 18 senti on C.C.i lapsehooldustasu (PHS § 18) ning seda makstakse ainult kuni lapse 8-aastaseks saamiseni. Kostja arveldusarvele laekub A.A. nn puudepäevaraha ca 56 eurot kuus. Seega jagunevad riigi poolt makstavad toetused järgmiselt: A.A.le 296 eurot 9 senti (60 + 75 + 161,09), B.B.ile 135 eurot (60 + 75) ja C.C.ile 194 eurot 80 senti (100 + 75 + 19,80). Lisaks ei ole maakohus sisustanud lapse vajadusi mitte laste reaalsete vajadustega (sh A.A. erivajadusega), vaid võtnud aluseks uuringujärgse miinimumelatise. Hagejad on jätkuvalt seisukohalt, et kohus ei saanud asja lahendamisel lähtuda erinevatest uuringutest või seaduseelnõudest, vaid peab lähtuma kehtivast õigusest. Kehtiv õigus on paika pannud miinimumelatise suuruse, millest tuleb ka praegusel juhul lähtuda. Kehtiv õigus annab võimaluse miinimumelatist vähendada, kuid seda mitte erinevaid uuringuid või seaduseelnõusid argumentideks tuues. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel on kohus aluseks võtnud küll väljamõistetava elatise suuruse (110 eurot kuus ühe lapse kohta) ning kostja poolt kõnealusel perioodil tasutud summa (750 eurot), kuid jätnud tähelepanuta, et kõik peretoetused laekusid 2020. a 9

(15)augustis kostja arveldusarvele ning kostja ei ole neid summasid hagejatele andnud. See toob endaga kaasa olukorra, kus kostjale pandi kohustus tasuda apellantidele elatist
  1. a augustikuu eest kokku 330 eurot, kuid samas sai kostja ise enda arveldusarvele riigilt perehüvitistena kokku 720 eurot. Isegi kui ringkonnakohus otsustab elatise välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära, tuleb
  2. a augusti eest välja mõista elatis riiklike peretoetusi arvestamata. Hagejad paluvad ümber vaadata ka menetluskulude jaotuse ning jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Praegusel juhul on tegemist alaealiste laste ülalpidamise nõudega. Hagejate menetluskulude jätmine nende endi kanda on hagejate hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega.
  3. Hagejad vaidlevad kostja apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata.
  4. Kostja vaidleb hagejate apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada kostjalt hagejate kasuks tagasiulatuvalt ajavahemiku
  6. juuli 2020 kuni
  7. veebruar 2021 eest väljamõistetud elatise (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt viidatud ajavahemiku eest iga hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise 700 eurot 10 senti. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Hagejate apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  8. Esmalt lahendab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg 5 esimese lausega kostja poolt
  9. augusti
  10. a seisukohas esitatud taotluse täiendavate tõendite – teade laste (hagejate) uue elukoha kohta ning kostja
  11. a aprilli, mai ja juuni palgateatised – vastuvõtmise kohta. Kostja soovib tõenditega tõendada laste eluasemekulude vähenemist ning enda sissetulekute vähenemist. Hagejad vaidlevad
  12. augustil 2021 esitatud seisukohas uute tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et teade laste uue elukoha kohta ei ole asjakohane tõend (TsMS § 238 lg 1) ning selle vastuvõtmisest tuleb keelduda. Elukohavahetuse faktist ei ole võimalik järeldada, et lastel kulusid eluasemele enam ei ole. Kuivõrd kostja esitas tõendid elektrooniliselt, puudub vajadus tõendi tagastamiseks. Kostja palgatõendid võtab ringkonnakohus tõenditena vastu. Tõendid on esitatud apellatsioonimenetluses küll hilinenult (TsMS § 238 lg 3 p 3 ja § 329 lg 1), kuid ringkonnakohtu hinnangul on võimalik taotlust tõendite vastuvõtmiseks TsMS § 331 lg 1 alusel menetleda. Hagejad on saanud esitada tõendite osas oma seisukoha ning tõendite vastuvõtmine ei tingi asja lahendamise viibimist. Sisulise hinnangu viidatud tõenditele annab ringkonnakohus allpool. 10
(15)
  1. Hagejad on
  2. novembril 2020 esitatud hagis palunud kostjalt mõista välja mh tagasiulatuva elatise ajavahemiku eest alates
  3. juulist 2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Maakohus on selle nõude osaliselt rahuldanud, mõistes välja tagasiulatuva elatise ajavahemiku alates
  4. juuli 2020 kuni
  5. veebruar 2021 eest kokku 1554 eurot 30 senti. 10.1.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Nimetatud sätte mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt nt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 12 ja 13). Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele

§ 101

lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel.

Maakohus on õigesti märkinud, et mõjuvad põhjused on

§ 102

lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna ning kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks.

§ 102

lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari 2018.a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. 10.
  2. Kohtupraktikast lähtuvalt võib koostoimes muude asjaoludega olla elatise vähendamise aluseks alla miimiumumi ka see, et laste vajadused on (osaliselt) kaetud riiklike peretoetustega (vt nt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 20.3 ja 28.2). Maakohus on tagasiulatuvat elatist välja mõistes eksinud seadusest tuleneva kaalutulusõiguse teostamisel, jättes arvestamata asjaoluga, et
  5. a augustis laekusid peretoetused kostjale (selle üle ei ole pooled menetluses iseenesest ka vaielnud). Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on kostjale
  6. a augustis laekunud Sotsiaalkindlustusametilt peretoetusi kokku 719 eurot 45 senti, sh A.A. sotsiaaltoetus 161 eurot 9 senti (tl-d 149–156). Kostja väited nende summade kasutamisest hagejate huvides on tõendamata. Ringkonnakohtu hinnangul oli seetõttu põhjendamatu arvestada
  7. a augusti osas riiklike peretoetusega ning kostjalt tuleb kõigi hagejate kasuks välja mõista

§ 101

lg 1 kohane miinimumelatis 292 eurot (maakohtu poolt põhjendatuks peetud elatise summa 110 eurot kuus koos viidatud peretoetuste summaga ületaks

§ 101lg 1 järgset miinimumelatist).

10.3. Lisaks ei ole maakohus tagasiulatuva elatisenõude rahuldamisel arvestanud, et lapsed on kostja suhtes eraldi võlausaldajad ning osalevad menetluses eraldiseisvalt. Seetõttu tuleb ka tagasiulatuva elatise osas kohtuotsuse resolutsioonis selgelt märkida, milline summa iga hageja kasuks kostjalt välja mõistetakse (TsMS § 442 lg 5 teine lause). 11

(15)10.
  1. Apellatsioonkaebuste muud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsust väljamõistetud tagasiulatuva elatise osas muuta. Ringkonnakohus vastab nimetatud väidetele allpool (vt otsuse p 11 ja selle alapunktid). 10.
  2. Kokkuvõttes tuleb hagejate nõuded tagasiulatuva elatise saamiseks rahuldada ringkonnakohtu arvates osaliselt. Kostjalt tuleb iga hageja kasuks välja mõista
  3. a juuli elatis 5 päeva eest 17 eurot 74 seni (110 ÷ 31 × 5),
  4. a augusti elatis 292 eurot,
  5. a septembri, oktoobri, novembri ja detsembri elatis (igal kuul) 110 eurot ning
  6. a jaanuari elatis 110 eurot ning
  7. a veebruari 23 päeva eest 90 eurot 36 senti, kõik kokku 950 eurot 10 senti, millest tuleb iga hageja osas maha arvestada kostja poolt menetluse käigus kuni maakohtu otsuse tegemiseni tasutud elatis 250 eurot (750 ÷ 3). Kostjalt tuleb iga hageja kasuks välja mõista tagasiulatuv elatis ajavahemiku alates
  8. juuli 2020 kuni
  9. veebruar 2021 eest 700 eurot 10 senti.
  10. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Nagu eespool märgitud, on

§ 102lg 2 järgse mõjuva põhjuse hindamine kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsustus.

Jättes kõrvale ülalviidatud järeldused ülalpidamiskohustuse tagasiulatuva suuruse osas, on maakohtu seisukohad otsuses nõuetekohaselt (TsMS § 436; § 442 lg 8) põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda. Vastusena apellatsioonkaebuste ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.

  1. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, millises ulatuses võimaldab kostja majanduslik olukord hagejatele ülalpidamist anda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja majandusliku olukorra ja ülalpidamisvõime hindamisel eksinud. 11.1.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, nagu võimaldaks kostja hetke majanduslik olukord tasuda kõigile kolmele hagejale igas kuus elatist

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummääras.

Maakohtu tuvastu kohaselt on kostja töötasu keskmiselt 1112 eurot 41 senti kuus. Hagejad ei ole seda maakohtu järeldust vaidlustanud ega väitnud, et kostja tegelikud sissetulekud on suuremad. Kostja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidete ja tõendite kohaselt on tema töötasu praeguseks isegi vähenenud, püsides stabiilselt 800 euro juures. Asja materjalide põhjal ei ole kostjal ka kinnisvara ega muud olulist vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, hagejad apellatsioonkaebuses seda ei väida. Eesti keskmise palga lähedane sissetulek ei ole piisav miinimumelatise tasumiseks kolmele lapsele. Ka Riigikohus on juhtinud oma lahendites sellele korduvalt tähelepanu (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). Käesolevas asjas peaks kostja miinimumelatise tasumise korral maksma elatiseks kokku 876 eurot (3 × 292) kuus. Sellest üle jääv summa ei oleks piisav kostja enda lihtsa toimetuleku tagamiseks. Liiatigi ei täida

§ 101

lg 1 järgne miinimumelatis tõenäoliselt enam oma algset eesmärki, s.o rahuldada õigustatud isikute igapäevaseid vajadusi. Miinimumpalk ei seostu laste tegelike vajadustega ega vanemate võimalusega elatist maksta (vt nt ülalosutatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30 koos selles viidatud praktikaga). 11.1.2. Samas ei nõustu rinkonnakohus kostjaga, nagu tema sissetulek, isegi kui see on viimastel kuudel mõnevõrra vähenenud, ei oleks piisav maakohtu poolt välja mõistetud 12

(15)elatise (110 eurot lapsele) tasumiseks. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning töövõimeline vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Kostja elukohavahetus ja õigusvaidlused hagejate emaga ei ole aluseks hagejatele tasutava elatise vähendamiseks, mh
  3. a septembri ja oktoobri elatise osas. 11.
  4. Samuti on maakohus õigesti arvestanud, et mitme lapse kooselamise korral on lapse ülalpidamiskulud mastaabisäästu tõttu väiksemad. Maakohus ei ole selles osas diskretsioonipiire ületanud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu kaalutuslusotsustusse sekkuda. Iseenesest võib nõustuda hagejate apellatsioonkaebuses märgituga, et mastaabisääst on tõenäoliselt suurem B.B.i ja C.C.i puhul (kes on sarnases eas poisid), samas on see eelkõige elamispinnaga seotud kulutuste ja toidule kuluva osas ringkonnakohtu hinnangul olemas kõigi kolme lapse (sh A.A.) puhul. Kui lapsed elaksid kõik eraldi leibkondades, oleks vastavad kulud ühele lapsele suuremad. Kostja väited, nagu tuleks mastaabisäästu arvestada maakohtu poolt põhjendatuks loetud A.A. elatise suurusest 110 eurot kuus, ei põhine kehtival õigusel ega senisel kohtupraktikal. 11.
  5. Maakohus on miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel põhjendatult arvestanud miinimumelatise uuringuga. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu ei oleks kohus uuringuga piisavalt arvestanud. Samas on põhjendamatud ka hagejate väited, nagu poleks maakohus sisustanud laste vajadusi nende reaalsete vajadustega, vaid võtnud aluseks üksnes uuringujärgse miinimumelatise. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lapse tavalise elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning kulutusi lastele ei tehta mitte ainult lähtudes vajadustest, vaid need on tugevasti mõjutatud vanemate sissetuleku suurusest.

§ 105

lg-st 3 tulenevalt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist (vt ka Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Hagejate väidete põhjal teenib nende ema kostjaga sarnast töötasu (keskmiselt 1187 eurot kuus). Sellest lähtuvalt ei ole ka hagejate ema võimeline andma igale lapsele ülalpidamist 292 euro ulatuses (mida hagejad nõuavad kostjalt). Pooled ei ole vaielnud selle üle, et A.A.l on tema tervisest lähtuvalt erivajadused. Sellest lähtuvalt on ka ülalpidamiskulu teistest lastest mõnevõrra suurem. Samas nähtub hagejate väidetest ning kohtule esitatud tõenditest, et A.A.le riigi poolt makstavad peretoetused on võrreldes teiste hagejatega samuti suremad. 11.
  5. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et mõistlik elatise summa kolme lapse peale kokku oleks 200 eurot kuus, ei arvesta ilmselgelt hagejate tegelike ülalpidamiskuludega ning on vastuolus kostja enda poolt maakohtu menetluses korduvalt esitatud väitega, et vanemate kooselu ajal kulus lastele 1000 kuni 1400 eurot kuus. Maakohus on jõudnud järeldusele hagejate ülalpidamiskuluks kokku on 1360 eurot 13

(15)27 senti kuus, mis teeb keskmiselt 453 eurot 42 senti hageja kohta. Seega on maakohus pidanud põhjendatuks kulusid sarnases suurusjärgus kostja poolt maakohtu menetluses väidetuga. 11.
  1. Maakohus on miinumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel põhjendatult arvestanud riiklike peretoetustega, v.a
  2. a augustikuu osas. Ka lasterikka pere toetuse (PHS § 21) eesmärgiks on pere (sh laste) toimetuleku toetamine (toetuse saamise eelduseks on kolme või enama lapse olemasolu) ning maakohus ei ole elatisenõude lahendamisel selle toetusega arvestamisel eksinud. Kuigi senise kohtupraktika põhjal ei võimalda riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada, on selliste toetuste saamine käesoleval juhul mõjuv põhjus elatise vähendamiseks koostoimes muude tuvastatud asjaoludega, eelkõige kostja majandusliku seisundiga, mis ei võimalda kolmele ülalpeetavale miinimumelatist tasuda. Hagejate väide, nagu laekuks A.A. puudepäevaraha (ca 56 eurot) jätkuvalt (ka pärast
  3. a augustit) kostjale, on tõendamata. Kui hagejate emale laekuvate riiklike peretoetuste (mis on mõeldud laste ülalpidamiseks) summad oluliselt muutuvad, saab huvitatud isik esitada TsMS § 459 lg 1 alusel hagi elatise suuruse muutmiseks. 11.
  4. Maakohtu poolt välja mõistetud miinimumelatisest väiksem elatis arvestab ringkonnakohtu hinnangul piisavalt asjaoluga, et mõned päevad kuus on lapsed isa juures ning kostja kannab sellel ajal laste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud (eelkõige kulud toidule ja meelelahutusele) vahetult. Asjas ei ole tuvastatud, et hagejatel oleks vahelduv elukoht, st et nad elaksid vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures (vt ka Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6491, p 13.1).
  7. Apellatsioonkaebuste väited ei anna alust maakohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmiseks. Hagi osalisel rahuldamisel ei olnud maakohtul võimalik jätta kõiki menetluskulusid (sh hagejate menetluskulusid) kostja kanda. Maakohtu menetluskulude jaotus on juhtumi asjaolusid arvestades õiglane.
  8. Arvestades hagi ja hagejate apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 (kolmanda alternatiivi) alusel samuti poolte endi kanda. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus selle kaebuse menetlemisel tekkinud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
  9. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 14.
  10. Hagejate
  11. augustil 2021 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hagejad apellatsioonimenetluses kandnud menetluskulusid kokku 966 eurot 1 sent (sh käibemaks). Kulud koosoenvad esindajakuludest. Esindaja (advokaat G. Kirsimaa) on seoses kostja poolt esitatud apellatsioonkaebusega teinud järgmisi toiminguid: kaebusega tutvumine ja analüüs (20 min); kaebusele vastuse koostamine (40 14
(15)min); telefonivestlused ja ringkonnakohtule (
  1. mai
  2. a) seisukoha koostamine (1 t 20 min) ning menetluskulude nimekirja koostamine ja edastamine (30 min). Hagejad kinnitavad, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Hagejad taotlevad kuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist (TsMS § 174 lg 10). 14.
  3. Kostja peab
  4. augustil 2021 esitatud seisukohas kostjate esindaja toimingutele kulunud aega osaliselt põhjendamatuks ning palub jätta hagejate menetluskulud nende endi kanda. 14.
  5. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine, sh lepingulise esindaja tunnihinna hindamine, on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsus. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise osas. Ringkonnakohus leiab, et kuna
  6. augustil 2021 esitatud menetluskulude nimekiri kajastab ka hagejate enda poolt esitatud apellatsioonkaebusega seotud kulusid, on nimekirja koostamise ja edastamise põhjendatud ajakulu kostja apellatsioonkaebuse osas 20 minutit. Muus osas on nimekirjas märgitud ajakulud asja mahtu ning keerukust arvestades ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik. Hagejate esindaja tunnitasu 140 eurot (millele lisandub käibemaks) on TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kuna hagejad on suhetes kostjaga (kui kulude hüvitamiseks kohustatud poolega) iseseisvad võlausaldajad, mõistab ringkonnakohus kostjalt iga hageja kasuks välja apellatsioonimenetluse menetluskulud 149 eurot 52 senti (2,67×140×1,2÷3). 14.
  7. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt hagejate taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Indrek Parrest 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.