Obsah (6)

§ 3§ 24§ 189§ 190§ 188§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 27. september 2021 Tsiviilasja number

) §-des 189 ja 190 nimetatud tehingute kehtetuks tunnistamise tähtaegu. Kuigi

1. juuni
2. a seisuga ei olnud kostja I suhtes vastutusmenetlusega veel alustatud ning vastutusotsust väljastatud, leidis vastutusmenetluses tuvastamist, et kostja I rikkus enne kostja I ja kostja II vahel sõlmitud tehingute tegemist juhatuse liikme kohustusi tahtlikult. Kostja I, teades enda kui osaühingu X juhatuse liikme kohustuste rikkumisest, pidi kostjaga II tehingute sõlmimise hetkel möönma, et juhul, kui äriühingu vara ja rahaliste vahendite arvelt ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, võib maksuhaldur alustada menetlust tema suhtes äriühingu maksuvõla sissenõudmiseks. Kostja I pidi mõistma, et taolisel viisil abieluvaralepingu, millega loobus olulisel määral oma osast ühisomandis, ja kinkelepingu sõlmimisega, väheneb tema vara väärtus ning likviidsus oluliselt. Kuivõrd kinnistu on kostjate ühisvara, taotles hageja ühisvara jagamist selliselt, et kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning saadav raha jagatakse kostjate vahel võrdsetes osades.
3. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hagi tuleb jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, sest hageja hagiga nõutud eesmärki ei ole võimalik saavutada. Hagejal puudub õigus nõuda tehingute tagasitäitmist, sest hageja ei ole kostja I suhtes algatanud täitemenetlust.

§ 3

lg 1 sätestab küll, et täitedokumendi täitmise võib lisaks kohtutäiturile korraldada ka muu isik (maksuhaldur), kuid ei näe maksuhaldurile täitemenetluse läbiviimiseks ette erikorda. Maksuhaldur on nõude sundtäitmisel kohustatud arvestama täitemenetluse seadustikus (

) sätestatud korda (MKS § 128 lg 1).

§ 24

lg 2 kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Hageja ei ole kostjale I kätte toimetanud täitmisteadet, ehkki alustas nõuete sundtäitmist 1. augustil 2018 ja 11. juunil 2019. Järelikult ei ole täitemenetlus seni

§ 24lg 2 tähenduses alanud.

Maksuhaldur ei ole pädev korraldama täitemenetlust. Kui maksuhaldur on kõik MKS-st tulenevad võimalused ammendanud ja peab vajalikuks

-i alusel täitetoimingute tegemist, siis võimaldab MKS § 130 lg 2 anda täitemenetluse üle kohtutäiturile. Maksuhaldur ei ole täitemenetlust üle andnud kohtutäiturile, ta ei ole kohtutäiturile esitanud täitedokumenti ja täitmisavaldust. Hagejal ei ole enam võimalik nõuda kinkelepingu tagasivõitmist, sest möödunud on

§ 189lg-s 1 sätestatud tähtaeg.

Samuti puudub hagejal õigus nõuda abieluvaralepingu tagasivõitmist. Kostjad ei ole kahjustanud tehingutega võlausaldajate huve. Hageja ei saa põhistada kostja I teadmist võlausaldajate huvide kahjustamisest hagi esitamise seisuga kostja I suhtes läbi viidud väärteomenetlusega. Kostja I rahatrahv on täies ulatuses tasutud. Hageja tegi vastutusotsuse kostja I suhtes alles

1. aprillil 2019, kui lõppes
2. jaanuaril 2019 algatatud vastutusmenetlus. Vastutusotsuse tegemise aluseks on asjaolu, et kostja I juhatuse liikmena rikkus oma kohustusi tahtlikult. Sellist seisukohta väljendas hageja alles vastutusmenetluse algatamisega enam kui poolteist aastat pärast tehingute tegemist, mille tagasivõitmist ta taotleb. Kostja I ei kahjustanud
3. juunil 2017 tehinguid tehes ühegi võlausaldaja huvi, sest tal ei olnud
4. juuni
5. a seisuga võlausaldajat ning tulevase võlausaldaja teke ei olnud tema jaoks mõistlikult ettenähtav. Kostja I ja kostja II jagasid
6. juunil 2017 ühisvara ning sõlmisid omavahel kinkelepingu, sest pidasid seda mõistlikuks ja õiglaseks. Kostja II huvi ei olnud suunatud võlausaldaja huvi kahjustamisele. MAAKOHTU LAHEND
7. Tartu Maakohus rahuldas
8. märtsi
9. a otsusega hagi ning jättis menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda. Maakohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel
10. juunil
11. a sõlmitud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu osas, millega läks kostjate 4 ühisomandist välja XXXXX kinnistu; kostjate vahel
12. juunil 2017 sõlmitud kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega läks kostja I omandist välja XXXXXX kinnistu ning kostjate vahel
13. juunil 2017 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, millega seati XXXXXX kinnistule kostja I kasuks tasuta ning tähtajatu isiklik kasutusõigus. Maakohus kohustas kostjaid andma tahteavaldused kinnistusraamatust XXXXX kinnistu omanikukande kostja II kohta kustutamiseks ja kostjate kinnistu ühisomanikena sissekandmiseks. Maakohus kohustas kostjaid andma tahteavaldused kinnistusraamatust XXXXXX kinnistu omanikukande kostja II kohta kustutamiseks, kinnistu omanikuna kostja I sissekandmiseks ning kostja I isikliku kasutusõiguse kohta kande kustutamiseks. Maakohus lõpetas kostjate ühisomandi XXXXX kinnistule, määrates, et kinnistu tuleb müüa avalikul enampakkumisel ja müügist saadav raha jagada kostjate vahel võrdsetes osades. Maakohus kohustas kostjaid andma tahteavaldused XXXXX kinnistu avalikul enampakkumisel müümiseks ja müügist saadava raha kostjate vahel võrdsetes osades jagamiseks ning kinnistu registriossa tehtud omanikukannete muutmiseks. Kinkelepingu tagasivõitmiseks peavad olema täidetud

§ 189

eeldused ja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks

§ 190eeldused.

Kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise tehingu tagasivõtmise kohta erinorme ette nähtud ei ole, mistõttu saab tehingut tagasi võita

§-s 188 sätestatud eelduste esinemisel. Kui on möödunud

§-s 189 nimetatud kinkelepingu tagasivõitmise õigust lõpetav tähtaeg, on sissenõudjal võimalik esitada hagi ka

§ 188

alusel, kuid sellisel juhul peab hageja tõendama sissenõudja huvide teadlikku kahjustamist (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 13).

§ 190järgi on tagasivõitmise tähtaeg seotud täitemenetluse alustamisega.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas on täidetud

§ 190

järgi tehingu kehtetuks tunnistamise eeldusena see, et kostja I kui võlgniku suhtes on alustatud täitemenetlus. Maksuhaldur on teinud kostjalt I rahatrahvi ja maksuvõla sundtäitmiseks MKS § 130 lg 1 p-s 3 lubatud täitetoimingud ja pööranud sissenõude kostja I rahalistele õigustele. Maakohus nõustus kostjate seisukohaga, et maksuhalduri poolt MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tegemist ei saa käsitleda

§ 190mõttes täitemenetluse alustamisena.

Kui MKS § 130 lg-s 1 nimetatud maksuhalduri täitetoimingute tulemusel ei õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita, siis võib maksuhaldur MKS § 130 lg 2 alusel maksuvõla ja rahatrahvi sissenõudmiseks pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks ja edasiste täitetoimingute tegemiseks. Praegusel juhul hageja seda teinud ei ole ja seega täitemenetlust alustatud ei ole.

§ 190järgne ühisvara jagamise tagasivõitmise tähtaeg on möödunud.

Kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu

1. juunil
2. Käesolevaks ajaks on möödunud tehingu tegemisest rohkem kui kaks aastat, kuid täitemenetlust kostja I suhtes alustatud ei ole.

§-s 190 sätestatud tähtaegade puhul on tegemist nõuet lõpetavate tähtaegadega, mistõttu hageja on seoses tähtaja möödumisega minetanud õiguse nõuda

§ 190

alusel ühisvara jagamise tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist.

§ 188

lg 1 näeb ette, et kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Erinevalt

§-st 190, ei ole

§ 188järgi tagasivõitmise eelduseks täitemenetluse alustamine.

Hagi on esitatud

§ 188lg-s 1 ettenähtud tähtaja jooksul.

Hageja on põhistanud, et kostjad sõlmisid abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks. Hageja

1. mai
2. a otsusega väärteoasjas (I kd, tl 41–50) karistati kostjat I kui maksukohuslase osaühingu X juhatuse liiget MKS § 1531 lg 1 alusel maksuhaldurile valeandmete esitamise eest rahatrahviga 600 eurot. Hageja nõudis
3. aprilli
4. a vastutusotsusega (I kd, tl 28–40) osaühingult X ja kostjalt I kui äriühingu juhatuse liikmelt solidaarselt maksuvõla 142 060 euro 11 sendi tasumist. Hageja on 5 esitanud tõendid selle kohta, et varasemalt enne trahvi ja vastutusotsuse tegemist oli osaühingu X suhtes alustanud kontrollimenetlust. Alates
5. juunist 2017 olid osaühingu X kontod arestitud ja ühingule oli väljastatud kontrollakt kaks nädalat enne
6. juunil 2017 tehingute tegemist. Seega pidi kostja I tehingute tegemise ajal olema teadlik, et teda ja tema juhitud äriühingut võidakse kontrollmenetluses tuvastatud maksuhaldurile ebaõigete andmete eest vastutusele võtta ja nõuda temalt solidaarselt äriühinguga ebaõigete andmete esitamisest saadud maksusoodustuse järgi maksuvõla tasumist. Ühisvara jagamise järel jäi kostja II lahusvaraks vara väärtusega 155 000 eurot ja kostja I lahuvaraks vara väärtusega ainult 7069 eurot. Eeltoodut arvestades saab järeldada, et kostja I sõlmis
7. juunil 2017 abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kostja, teades tema juhitud äriühingu suhtes alustatud kontrollmenetlusest ja võimalikust vastutusest maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamise eest, tegi tehingu, millega vähendas olulises ulatuses oma vara, millele oleks võimalik pöörata sissenõuet. Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei oma tähtsust, kas tehingu tegemise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Oluline on, et kostja I sai tehingu tegemise ajal ette näha, et tema vastu võidakse nõue esitada ja tehinguga vähendatakse või tehakse võimatuks tekkida võiva nõude täitmine (Riigikohtu
8. novembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08).

§ 188lg 2 järgi saab eeldada, et kostja II kui kostja I lähikondne (Pankr

S § 117 lg 1 p 1) teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid. Kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist (

§ 189

lg 1).

§ 189

lg 1 ei seo tagasivõitmise hagi esitamise tähtaega täitemenetluse alustamisega.

§ 189

lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostjad sõlmisid
3. juunil 2017 kinkelepingu, millega kostja I kinkis kostjale II XXXXXX kinnistu. Hageja esitas hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks
4. juunil 2019 ehk vähem kui kaks aastat pärast tehingu tegemist, seega on kinkelepingu tagasivõitmise eeldused

§ 189lg 1 järgi täidetud.

Hageja taotleb ka isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Hagi tehingu tagasivõtmiseks on esitatud

§ 188lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Hageja on tõendanud, et tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Kinnistu kinkelepinguga koos sõlmitud kinnistule isikliku kasutusõiguse lepingu eesmärk oli sissenõudja huvide kahjustamine samadel põhjendustel, nagu abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu puhul. Tehinguga koormati kostja I omandist kinketehinguga välja läinud kinnistu kostja I kasuks tasuta tähtajatu isikliku kasutusõigusega. Kostja I tegi tehingu olukorras, kus ta teadis, et tema juhitud äriühingu suhtes on alustatud kontrollmenetlust, ühingu arved olid arestitud ja kostja I pidi teadma, et teda võidakse võtta vastutusele maksuhaldurile ebaõigete andmete esitamise eest ning nõuda temalt maksukohustuse täitmist solidaarselt äriühinguga. Isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu teiseks pooleks on kostja I abikaasa, mistõttu saab

§ 188

lg 2 alusel eeldada, et teine pool pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on tehingute kehtetuks tunnistamise järel kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud kostjate nõusolekud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema 6 kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kuna kohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 29. juunil 2017 sõlmitud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingu osas, millega kostjate ühisomandist läks välja XXXXX kinnistu, siis tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei ole tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja saab lugeda, et kehtetuks tunnistatud osas ei ole ühisvara jagamist toimunud ning kinnistu on endiselt kostjate ühisvara hulgas. Koos tagasivõitmise hagiga on sissenõudjal võimalik esitada kohe ka ühisvara jagamise nõue

§ 14lg 2 alusel (Riigikohtu 20.

detsembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis. Kaasomandi lõpetamata jätmine ei ole üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane. Taotletav ühisomandi lõpetamise viis - kinnistu müük avalikul enampakkumisel ning raha jagamine kostjate vahel võrdsetes osades on PKS § 37 lg 3 ja AÕS § 77 lg 2 järgi lubatav ning kostjad ei ole põhistanud selliste asjaolude esinemist, mis annaks alust jätta ühisomand lõpetamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse tervikuna ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja tühistada TsMS § 386 lg 4 alusel Tartu Maakohtu poolt
3. juuni
4. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu või alternatiivselt saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Kostjad paluvad kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt nõustus maakohus kostjatega, et maksuhaldur ei ole täitemenetlust kohtutäiturile üle andnud, kuid leidis ekslikult, et see välistab tagasivõitmise hagi esitamise ainult

§ 190

, mitte

§ 188või § 189 alusel.

Tagasivõitmiseks tuleb alati algatada täitemenetlus. Maakohtu seisukoht, et

§ 188järgi pole täitemenetluse alustamine tagasivõitmise eelduseks, on ebaõige.

Tagasivõitmise hagi esitamise esmaseks eelduseks on alati täitemenetluse algatamine kohtutäituri poolt. Hagi ei ole võimalik rahuldada ei

§ 188, § 189 ega § 190 alusel, sest kõik tagasivõitmise tähtajad on möödunud.

Tehingute tegemisest on nüüdseks möödunud üle kolme aasta. Järelikult tulnuks hagi jätta rahuldamata, sest nii

§ 188

,

§ 189

kui

§ 190

sätestatud tähtajad (vastavalt kolm ja kaks aastat) on õigust lõpetavad tähtajad. Maksuhalduri kohustus anda täitemenetlus üle kohtutäiturile tagasivõitmise hagi esitamiseks tuleneb nii

-i kui MKS-i regulatsioonist.

§ 3

lg 1 kohaselt korraldab täitedokumendi täitmist kohtutäitur, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seaduses ette nähtud erisuseks on MKS § 130 lg 1, mis sätestab maksuhalduri täitetoimingud täitedokumendi täitmisel. Maksuhalduri õigused täitetoimingute tegemiseks haldustäitemenetluses piirduvad MKS § 130 lg 1 ammendava loeteluga.

ei näe ette erisust, mis võimaldaks tagasivõitmise hagi esitada selliselt, et täitedokumenti ei ole antud täitmiseks kohtutäiturile. Maksuhalduri kohustus anda täitemenetlus tagasivõitmise hagide esitamiseks üle kohtutäiturile tuleneb MKS § 130 lg-st 2. Väär on maakohtu seisukoht, et ühisvara jagamise saab tagasi võita ka

§ 188(üldnormi) alusel.

Ühisvara jagamise tagasivõitmist saab nõuda ainult

§ 190

(erinormi) alusel.

§ 190

eeldused pole täidetud.

§ 190

on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul

§-s 188 sätestatud eeldused ei kohaldu, sest

§ 190

järgne võlausaldaja huvide 7 kahjustamise eeldus tuleneb sellest, et võlausaldajal on ebaõnnestunud täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-16664). Väär on maakohtu järeldus, et kostjad kahjustasid tehingutega võlausaldajate huve. Kostjal I ei olnud tehingute tegemise ajal võlausaldajaid, kelle huve tehingud oleksid kahjustanud ning selliste võlausaldajate teke ei olnud kostjale I ettenähtav. Kostjad on hageja trahvinõude täies ulatuses rahuldanud. Hageja nõue vastutusotsuse alusel tekkis alles

1. aprillil
2. Selle nõude esitamine ei saanud olla kostjale I
3. juunil 2017 ettenähtav. Maakohus on ekslikult jätnud arvesse võtmata asjaolu, et vastutusotsuse tegemise eelduseks on sundtäitmise ebaõnnestumine äriühingu vara arvelt. Kostja I vastutuse teke ei olenenud mitte ainult kostja I võimaliku juhtimisvea tuvastamisest, vaid ka kostjale I ettenägematutest asjaoludest. Abstraktset huvi ei kaitsta. Võlausaldaja huvide teadlik kahjustamine tähendab seda, et võlausaldaja peab olema tagasivõidetava tehingu tegemise ajal juba olemas või peab tema tekkimine olema võlgniku jaoks ettenähtav (Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 31). Praeguses asjas ei ole see eeldus täidetud. Kostjale I sai tehingute tegemise ajal olla ettenähtav vaid rahatrahvi tekkimine. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostja I pidi nägema ette ka vastutusotsuse alusel nõude tekkimist. Vastutusotsus ei ole mitte karistus ebaõigete andmete esitamise eest, vaid äriühingu maksukohustus, mida hagejal ei õnnestunud äriühingult sisse nõuda. Vastutusotsuse tegemise eeldusteks on nii maksukohustuse olemasolu, äriühingu suutmatus maksukohustust ise tasuda kui äriühingu juhatuse liikme vastutuse olemasolu. Mitte ükski neist eeldustest ei olnud kostjale I
6. juunil 2017 teada: hageja ei olnud kontrollmenetlust lõpule viinud ja maksuotsust teinud; sundtäitmine äriühingu suhtes ei olnud alanud, rääkimata selle nurjumisest; vastutusmenetluse algatamise eeldused kostja I suhtes ei olnud täidetud. Hageja tegi osaühingu X suhtes maksuotsused
7. juulil 2017 ja
8. septembril 2017, alustas sundtäitmist äriühingu suhtes
9. augustil 2018 ning algatas vastutusmenetluse kostja I suhtes alles
10. jaanuaril
11. Seega jõudis hageja alles 1,5 aastat pärast kõnealuste tehingute tegemist arusaamisele, et kostja I vastutus äriühingu maksuvõla eest võib olla võimalik. Kostja I vastutuse tuvastas hageja veelgi hiljem.
12. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostjate vahel
13. juunil 2017 sõlmitud abieluvaraleping on kehtetuks tunnistatav nii

§ 190

p 3 kui ka alternatiivselt

§ 188

lg-te 1 ja 2 alusel, kinkeleping

§ 189

lg 1 alusel ja isikliku kasutusõiguse seadmise leping

§ 188lg-te 1 ja 2 alusel.

Hageja ei nõustu apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse seisukohaga, et maksuhalduri poolt MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tegemist ei saa käsitleda

-i mõttes täitemenetluse alustamisena. MKS § 128 lg 1 kohaselt on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla ning selle sundtäitmine toimub MKS-s ja täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Juhul kui maksuhalduri pädevusse kuuluvate MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud mõistliku aja jooksul rahalist kohustust täita, võib maksuhaldur MKS § 130 lg 2 alusel pöörduda täitemenetluse jätkamiseks kohtutäituri poole (maksuhalduri kaalutlusõigus). Võlgniku suhtes toimuvaks täitemenetluseks saab pidada nii kohtutäituri korraldatavat sundtäitemenetlust kui ka maksuvõla sissenõudmiseks hageja korraldatavat sundtäitemenetlust. Olukorras, kus maksuhaldurile on tema enda tehtud sundtäitmise toimingute tõttu teada, et võlgniku kinnisja/või vallasvarale sissenõude pööramine kohtutäituri jätkatud täitemenetluses ei viiks ilmselgelt maksunõude rahuldamisele, võib maksuhaldur jätta kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks pöördumata. Seega on maksuhalduri poolt läbiviidav täitemenetlus võrdsustatav kohtutäituri läbiviidava täitemenetlusega ning maksuhalduril on õigus esitada tagasivõitmise hagi ka olukorras, kus maksuhaldur on teinud omapoolsed täitetoimingud, kuid ei ole pöördunud kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks. 8 Maksuhaldur on kostja I maksukohustuse suhtes täitemenetlusega alustanud 11. juunil 2019, arestides kostja I pangakontod ning ei ole minetanud

§-des 188–190 nimetatud tehingute kehtetuks tunnistamise tähtaegu. Lisaks on hageja kostja I maksukohustuste sissenõudmiseks jätkanud täitemenetlust

1. detsembril 2020 täitmisavalduse esitamisega kohtutäiturile. Tagasivõitmise eelduseks on täitedokumendi olemasolu. Haldusorgan peab kohustuse sissenõudmiseks tegema kõik endast oleneva ning alles seejärel saab pöörduda kas kohtutäituri poole või algatada pankrotimenetluse. Kostjate vahel
2. juunil 2017 sõlmitud tehingud olid suunatud kostja I võlausaldajate huvide kahjustamisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse resolutsiooni TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus kostjate kanda.
4. Hageja nõue on suunatud kostjate vahelise ühisvara jagamise, kinkelepingu ja isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu tagasivõitmisele ja ühisvara jagamisele. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatut, mille kohaselt sõlmisid kostjad
5. juunil 2017 notariaalse abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingud, milles kostjad leppisid kokku ühisvara jagamises selliselt, et nende ühisomandisse kuulunud kinnistu, registriosa numbriga XXXXXX, asukohaga X linnas XXXXX 1/2 ja sõiduk Toyota RAV4, registreerimismärgiga XXXXXX, jäävad kostja II lahusvaraks ning Mercedes-Benz VITO 112 CDI, registreerimismärgiga XXXXXX, osaühing X, registrikoodiga XXXXXXX, osa ja X OÜ, registrikoodiga XXXXXXX, jäävad kostja I lahusvaraks.
6. juunil 2017 sõlmisid kostja I ja kostja II ka notariaalse kinkelepingu, kinnistule isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu, millega kostja I kinkis kostjale II kinnistu, nimetusega XXXXXX, registriosa numbriga XXXXXX4, asukohaga X X vallas X küla. Kostjad leppisid kokku, et kinnistule seatakse tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus kostja I kasuks. Maksu- ja Tolliameti
7. mai
8. a otsusega väärteoasjas nr 930015002293 määrati kostjale I rahatrahv 600 eurot, nimetatud trahv on praeguseks tasutud. Maksu- ja Tolliameti
9. aprilli
10. a vastutusotsusega nr 13-7/00943-3 kohustati kostjat I solidaarselt osaühinguga X tasuma riigile maksuvõlg 142 060 eurot 11 senti. Vastutusotsusega määratud maksuvõla nõue on täielikult täitmata.
11. Abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu täitemenetluses tagasivõitmise aluseks on

§-d 187 ja 190.

§ 190

kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud: 1) pärast täitemenetluse alustamist; 2) ühe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist; 3) enne

§ 190

p-s 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Maakohus on õigesti leidnud, et

§ 190järgi on tagasivõitmise tähtaeg seotud täitemenetluse alustamisega.

9

§ 3

lg 1 järgi korraldavad täitedokumentide täitmist kohtutäiturid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 näeb ette täitetoimingud, mida maksuhaldur haldusakti alusel rahalise kohustuse sundkorras sissenõudmiseks võib teha. Kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või MKS § 128 lg 4 p-is 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostjad maakohtu poolt tuvastatut, et maksuhaldur tegi kostjalt I rahatrahvi ja maksuvõla sundtäitmiseks MKS § 130 lg 1 p-i 3 järgsed täitetoimingud ja pööras sissenõude võlgniku rahalistele õigustele. Maksuhaldur väljastas

1. augustil 2018 Swedbank AS-ile ja SEB Pank AS-ile korraldused kostja I konto arestimiseks ja Maksu- ja Tolliametile ülekandmiseks summas 600 eurot (tl 52, 53) ning tegi
2. juunil 2019 Swedbank AS-ile ja SEB Pank AS-ile korraldused kostja I konto arestimiseks ja Maksu- ja Tolliametile ülekandmiseks summas 142 060 eurot 11 senti (tl 54, 56). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on aga ekslikult järeldanud, et maksuhalduri poolt MKS § 130 lg-s 1 sätestatud täitetoimingute tegemist ei saa käsitleda

§ 190

mõttes täitemenetluse alustamisena, mistõttu ei tule kostjate vahelise ühisvara jagamise kokkuleppele tagasivõitmise puhul kohaldamisele

§ 190

. Ringkonnakohus leiab, et täitemenetlus

§ 190

mõttes algab ka esimese MKS § 130 lg-s 1 nimetatud täitetoiminguga (praegusel juhul kostja I pangakonto arestimisega

1. augustil 2018 ja
2. juunil 2019). Nimetatut kinnitab ka MKS § 130 lg 1 sõnastus, mille kohaselt juhul, kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või MKS § 128 lg 4 p-is 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist. Milliseid toiminguid nõude sundtäitmiseks peab maksuhaldur vajalikuks teha, on tema kaalutlusotsus. Maksuhalduril on kohustus talle seaduse alusel antud õiguste piirides mitte ainult olemasolevaid nõudeid täita, vaid ka takistada uute kohustuste tekkimist. Seega ei ole põhjendatud seisukoht, mille kohaselt kehtib kõikide maksuhalduri poolt MKS § 130 lg 1 alusel läbiviidavate täitetoimingute puhul

regulatsioon, seega ei tule kohaldamisele ka

§ 24

lg 2, mille kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja

1. mai
2. a otsusega väärteoasjas nr 930015002293 kostjale I määratud rahatrahv 600 eurot on täies ulatuses täidetud. Hageja
3. aprilli
4. a vastutusotsusega nr 13-7/00943-3 solidaarselt kostjale I ja osaühingule X määratud maksuvõla nõue 142 060 eurot 11 senti on täielikult täitmata. Selle nõude osas alustati hageja poolt täitemenetlust
5. juuni 2019 korraldusega kostja I konto arestimiseks, kostjad sõlmisid
6. juunil
7. a notariaalse abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu, seega kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist selle nõude suhtes ning

§ 190

p 3 eeldus abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmiseks on täidetud. 9. Hageja nõue on suunatud abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamisele üksnes osas, millega läks kostjate ühisomandist välja kinnistu XXXXXXX registriosa numbriga XXXXXX. Abieluvaralepingus hindasid kostjad väärtuseks 150 000 eurot, mis moodustas enamuse kogu ühisvara väärtusest. Abieluvaralepingu tagasivõitmine

§ 190

alusel eeldab lisaks, et võlgnik on loobunud olulisel määral oma varast või oma osast ühisvaras, mis tähendab seda, et lepinguga on kahjustatud sissenõudja võimalust oma nõue rahuldada selle vara arvel, mida võlgnikust abikaasal oleks õigus saada kogu ühisvara jagamise korral (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p-d 15.1.2 ja 19). 10 Kostjad ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et ühisvara jagamise järel jäi kostja II lahusvaraks vara väärtusega 155 000 eurot ja kostja I lahuvaraks vara väärtusega ainult 7069 eurot. Seega jäi kostja I ilma olulisest osast oma varast.

§ 190

on tagasivõitmise erikoosseis, mille puhul eeldatakse, et tagasivõidetava tehinguga on võlausaldajate huve kahjustatud (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17826, p 12). Kostjad ei ole menetluses ümber lükanud maakohtu poolt tuvastatut, et võlausaldajate huve ei ole kahjustatud või et täitemenetlus kostja I vastu oleks õnnestunud ka kostja I lahusvara arvel. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et sissenõudjate huvide kahjustamist ei välista see, kui tehingu tegemise ajal ei olnud olemas konkreetseid võlausaldajaid. Maakohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et kostja I sai tehingu tegemise ajal ette näha, et tema vastu võidakse nõue esitada ja tehinguga vähendatakse või tehakse võimatuks tekkida võiva nõude täitmine. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on tõendanud, et osaühingu X suhtes oli alustatud kontrollimenetlust
3. märtsi
4. a korraldusega (I kd, tl 58–61),
5. mai
6. a teatega (I kd, tl 62),
7. märtsi
8. a teatega (I kd, tl 64) ning
9. aprilli
10. a korraldusega (I kd, tl 65–67). Alates
11. juunist 2017 olid osaühingu X kontod arestitud (I kd, tl 131) ja osaühingule X oli väljastatud kontrollakt kaks nädalat enne 29.juunil 2017 sõlmitud vaidlusaluste tehingute tegemist. Kostja I on osaühingu X juhatuse liige alates
12. juunist 2011 (I kd, tl 28). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seega pidi kostja I teadma tehingute tegemise ajal, et teda ja tema juhitud äriühingut võidakse kontrollmenetluses tuvastatud maksuhaldurile ebaõigete andmete eest vastutusele võtta ja nõuda temalt solidaarselt äriühinguga ebaõigete andmete esitamisest saadud maksusoodustuse järgi maksuvõla tasumist. Kostja I sõlmis abieluvaralepingu, millega ta loobus olulisest osas oma varast olukorras, kus tema juhitud äriühingu suhtes oli käimas kontrollmenetlus. Kostjad ei ole vaidlustanud hagiavalduses esitatut, mille kohaselt alustati
13. septembril 2015 nii osaühingu X kui ka kostja I suhtes väärteomenetlus, mille tulemusena otsustati
14. mai
15. a kohtuvälise menetleja otsusega väärteoasjas nr 930015002293 mõlemat karistada rahatrahviga, kuivõrd väärteomenetluse käigus tõendati, et osaühing X ning kostja I äriühingu seadusliku esindajana esitasid tahtlikult maksuhaldurile
16. a veebruarist kuni juulini ja septembri käibemaksudeklaratsioonides ning
17. a veebruarist kuni augustini ja novembri ning detsembri tulumaksudeklaratsioonides valeandmeid äriühingu maksukohustuste vähendamiseks. Vastutusmenetluse raames tuvastas maksuhaldur, et kostja I täitis ainuisikuliselt osaühingu X juhatuse liikme kohustusi. Kostja I käitumine on käsitletav tahtliku juhatuse liikme kohustuste rikkumisena.
18. Oluline tehingu tagasivõitmise eelduste kontrolli puhul ei ole ka see, millisel õiguslikul alusel võlausaldaja nõue on tekkinud (praegusel juhul kas trahviotsus või vastutusotsus, mille eesmärgiks on maksuvõla sissenõudmine).

§ 190

ei määratle nõude esitamiseks õigustatud võlausaldajate ringi nende nõuete õiguslike aluste järgi. Vaidlust ei ole selles, et kostjale I on koostatud vastutusotsus, mille kohaselt tuleb tal solidaarselt äriühinguga tasuda maksuvõlg. Võlgnevust senini tasutud ei ole. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja I sõlmis

1. juuni
2. a abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu teadlikult hageja kui sissenõudja huvide kahjustamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate vahel sõlmitud
3. juunil
4. a notariaalse abieluvaralepingu, ühisvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingute tagasivõitmise eeldused hagis taotletud osas (millega läks kostjate ühisomandist välja kinnistu registriosa numbriga XXXXXX)

§-de 187 ja 190 p 3 alusel täidetud. Asjaõiguslepingute tagasivõitmiseks samadel eeldustel mis abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingu puhul, peab olema üldjuhul tegemist vigade identsusega. 11 Abstraktsiooniprintsiibi erandiks on aga ka juhtumid, kus tehingud on omavahel sõltuvuses või neid saab vaadelda ühe ühtse tehinguna. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise lepingul ja asjaõiguslepingul sama õiguslik alus, mõlema poole sooviks oli kohustustehingu seadmine sõltuvusse käsutustehingust. Kostja I andis vaidlusaluse vara kostjale II üle eeldusel, et abieluvaraleping ja ühisvara jagamise leping kehtib. 11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kostjate poolt 29. juunil 2017. a sõlmitud kinkelepingu, millega kostja I kinkis kostjale II kinnistu, asukohaga X vallas X külas, tagasivõitmise eelduste täitumise osas

§ 189

lg 1 järgi.

§ 189lg 1 ei seo tagasivõitmise hagi esitamise tähtaega täitemenetluse alustamisega.

Ringkonnakohus leiab, et ka kinkelepingul ning kingitava kinnisasja suhtes sõlmitud asjaõiguslepingul on sama õiguslik alus, mõlema poole sooviks oli kohustustehingu seadmine sõltuvusse käsutustehingust. Kostja I andis vaidlusaluse vara kostjale II üle eeldusel, et kinkeleping kehtib.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka
2. juuni
3. a kostjate vahel sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, millega seati X vallas X külas asuvale kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigusega kostja I kasuks, tagasivõitmise eelduste täitumise osas

§ 188lg 1 alusel. Ringkonnakohus ei korda maakohtu otsuse põhjendusi Ts

MS § 654 lg 6 järgi. Maakohus on põhjendatult rahuldanud ka hageja nõude asendada kohtuotsusega kinnistusraamatu kannete muutmiseks vajalikud kostjate tahteavaldused.

1. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt kostjate ühisomandis oleva Tartus Künni 1/2 asuva kinnistu ühise omandi lõpetamise viisi osas. Maakohus rahuldas hageja nõude lõpetada kostjate ühisomand kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagamisega kostjate vahel võrdsetes osades. Ringkonnakohtul puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks.
2. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades kostjate kanda (TsMS § 171 lg 1). hagejat esindas ringkonnakohtu menetluses hageja töötaja. TsMS § 175 lg 2 kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes sõidukulud. Hageja poolt ringkonnakohtu istungil antud kinnituse kohaselt ei ole hagejal kulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 12