Obsah (11)

§ 231§ 657§ 654§ 652§ 4§ 5§ 376§ 12§ 173§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 21.09.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-18572 Ko

§ 231lg-st 4.

Hageja palus kostjalt välja mõista igakuise elatise alates hagiavalduse esitamisest 09.12.2018 seaduses sätestatud miinimumelatise määras. Hageja igakuised vajadused olid menetluse ajal suurenenud seoses asjaoluga, et hagiavalduse esitamise ajal käis hageja lasteaias, hiljem koolis. Hageja igakuised kulud olid kokku 590 eurot. PKS § 101 lg 1 miinimumelatise määras elatise nõudmisel ei olnud vajalik hagejale tehtavaid kulutusi tõendada. Igakuise elatise väljamõistmiseks pidi kohus tuvastama, et kostja oli hageja isa, hageja oli alaealine, kostja ei andnud hagejale elatist või andis seda ebapiisavas määras (kohustuse rikkumine) ning hageja ei suuda ennast ise üleval pidada. Kohtu hinnangul olid eelnimetatud eeldused täidetud ja hagi kuulus rahuldamisele. Hageja nõudis tagasiulatuvat elatist perioodil 02.04.2018-08.12.

1. Elatist sai tagasiulatuvalt nõuda ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist. Tagasiulatuva elatise nõudmise eelduseks ei olnud asjaolu, et sellele eelneva aasta jooksul oleks elatist kohtuväliselt nõutud. Oluline on, et elatise maksmise kohustust rikuti. Kohtu ette toodud asjaoludest ei nähtunud, et hageja oleks tagasiulatuva elatise nõude perioodil nõudnud kostjalt ülalpidamise andmist. Kostja kinnitas menetluses korduvalt, et ta teadlikult ei täitnud hageja suhtes ülalpidamiskohustust alates 05.04.
2. Kostja tõi välja, et tal ei oleks majanduslikult keeruline hageja ülalpidamine juhul, kui hageja elaks kostjaga. Kohtu hinnangul polnud, arvestades kostja menetluses väljatoodud seisukohti, tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjale ebamõistlikult koormav. Hageja nõudis elatist tagasiulatuva nõude perioodil miinimummääras ning kostja ei toonud menetluses välja, et tal ei oleks olnud võimalik hageja suhtes ülalpidamiskohustust täita majanduslikel põhjustel. Seega oli kostjal majanduslikult võimalik ülalpidamiskohustust hageja suhtes täita. Kostja rikkus hageja ülalpidamiskohustust tagasiulatuva elatise nõude perioodil ning käesoleval juhul ei esinenud asjaolusid, mis välistaksid tagasiulatuva elatise väljamõistmise. Kostja ei nõustunud hagejale tehtud kulutustega, mis seondusid koolieelse lasteasutuse vahetusega, viidates asjaolule, et varasemas, munitsipaallasteaias olid hageja kulud väiksemad (100 eurot kuus, milles sisaldus tasuta ujumine). Ema pani hageja kostja nõusolekuta eralasteaeda, mille kulud olid suuremad (igakuine kuutasu 217 eurot + 45 eurot ujumistreeningu maksumus). Kostja vaidlustas hageja kulusid seoses haridusega (lasteaed, huviringid) perioodil 2018 detsember kuni 2019 august. Kohtu hinnangul olid hageja kulud koolieelsele haridusele ja huviringile (ujumine) põhjendatud ja vajalikud lähtuvalt asjaolust, et hageja emal oli ainuhooldusõigus nii hageja viibimiskoha, kui ka hariduse osas. Hageja igakordne viibimiskoht igakuise nõude perioodil oli ema juures. Ema elas Q lasteaiast kaugusel, mis igapäevasel 3 transportimisel lasteaeda ja koju oleks tähendanud olulist täiendavat rahalist ja ajalist kulu, mis koos kostja poolt välja toodud alternatiivse kuluga (lasteaed 100 + huviringid), ei oleks tingimata toonud olulist rahalist säästu. Küll aga oleks kostja lahenduse puhul olnud suurem igapäevane ajaline kulu hageja transportimisele. Kostja sidus ülalpidamiskohustuse hooldusõiguse küsimusega. Ülalpidamiskohustust polnud võimalik panna sõltuvusse hooldusõigusest. Kostja apellatsioonkaebus
3. Kostja palus tühistada maakohtu otsus, jätta hagi rahuldamata, muuta hagi sisu elatise nõudest hooldusõiguse vaidluseks, saata asi hooldusõiguse vaidluses tagasi maakohtusse eelmenetluse läbiviimiseks ja maakohtul leppida vanemate vaheline hooldusõigus lapse suhtes, sh ülalpidamine ja suhtlemise kord. Hageja ema soovis teha kostjast juba alates 2017 sügisest pühapäeva isa, st kostjal oli võimalik osaleda hageja elus, kuid seda ainult ema poolt ette nähtud tingimustel ja korras. Kaebuse esitamise ajaks puudus kostjal igasugune võimalus lävida hagejaga. Kostjal oli perioode, kus ta polnud pikema aja jooksul hagejaga ühendust saanud. Lastekaitsespetsialistid selle olukorra lahendamiseks ei võtnud midagi ette ja kostja sai alles hiljem põhjustest teada. Samas kui ema ei saanud lapsega 24 tunni jooksul ühendust, siis võtsid lastekaitsetöötajad koheselt kostja ette olukorra lahendamiseks. Alates 05.04.2018, kui kohus tegi esialgse õiguskaitse määruse kohtuasjas nr 2-19-19107 ja andis otsustusõiguse teatud küsimustes emale, selgitas isa korduvalt, miks ta ei täitnud ülalpidamiskohustust. Maakohus polnud objektiivselt menetlenud nii ema kui ka isa sissetulekuid, toetusi, ülalpeetavaid, kohustusi kolmandate isikute ees vms, millest kõigest sõltus kummagi leibkonna ühe liikme peale tehtavate kulutuste summa. Maakohus kujundas seisukoha kostja finantsvõimekuse osas kostja üldistavate andmete põhjal. Kohus oleks saanud teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid või koguda neid omal algatuse. Kostja kasvatas tütart ja see võis mõjutada hageja igakuist elatist. Lapse huvid ja õigused said oluliselt kahjustada, kui kohus otsustas, et hagejale oli väsitav jätkata käimist oma senises munitsipaallasteaias. Munitsipaallasteaias käimise jätkamine oli majanduslikult õigustatud ning see kahjustas kõige vähem hageja vaimset tervist. Seisukoht, et hageja transportimine munitsipaallasteaia asemel hoopis eralasteaeda tõi kaasa rahalist säästu, oli väär. Ainuüksi lasteaia kohatasu ja ujumistrenni arvelt tekitas ema vähemalt 154 euro suuruse igakuise lisakulu. Eralasteaias käies piirnes hageja huviharidus ainult ujumistrenniga. Samas, munitsipaallasteaias käies käis hageja lisaks ujumistrennile ka loovusringis, sporditrennis ning osaliselt ka muusikaringis. Kohus leidis, et laps omas õigust saada ka tagasiulatuvalt elatist. Kohtu seisukoht oli vaid osaliselt juriidiliselt motiveeritud ja subjektiivne. Kohus ei põhjendanud, miks algas tagasiulatuv periood 02.04.2018, mitte 05.04.2018, st kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse määruse ja kostja katkestas hagejaga suhtlemise. Hageja esindajad polnud kordagi kostjaga ühendust võtnud elatise saamiseks. Kohus lähtus valesti hageja esindaja väitest, et kostjaga kontakteerumine oli võimatu. Selliseid väited olid tõendamata. Otsuses oli motiveerimata seisukoht, et tagasiulatuva elatise maksmine polnud kostjale ülemäära koormav. Kostja sellel perioodil tööl ei käinud. Kostja ei kavatsenud maksta sentigi selle eest, tõendamaks ära, et ta oli tahtnud olla normaalne ja hea isa oma lapsele. Kostja oli kõikidele kohtupäringutele vastanud ja iga kord teavitanud, miks ta ei saanud kohtuistungil osaleda. Kohus jättis ise kaebajalt vajalikud asjaolud välja selgitamata. Kohus pani pooled ebavõrdsesse olukorda. Kaebaja märkis, et ta koges menetluses ebavõrdset kohtlemist ja soolist diskrimineerimist. Vastustaja seisukoht 4
4. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata

§ 657lg 1 p 1 alusel.

Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning hindas nõuetekohaselt tõendeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes

§ 654

lg-le 6 ei korda neid.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Kostja taotles muuta hagi sisu elatise nõudest hooldusõiguse vaidluseks, saata asi hooldusõiguse vaidluses tagasi maakohtusse eelmenetluse läbiviimiseks ja maakohtul leppida vanemate vaheline hooldusõigus lapse suhtes, sh ülalpidamine ja suhtlemise kord. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (

§ 4lg 2).

Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1).

Hageja pöördus kohtusse elatise saamiseks. Sellist nõuet lahendas ka maakohus. Hagi muutmist saab otsustada vaid hageja

§ 376ettenähtud korras.

Ringkonnakohtu pädevuses on vaadata läbi kaebus esimese astme kohtulahendi peale ja ringkonnakohtu ülesanne on kontrollida, kas maakohus tegi õige otsuse (

§ 12, § 631 lg 1 ja § 657).

Ringkonnakohtul puudub pädevus vaadata läbi apellatsioonkaebuses kostja poolt esitatud uusi nõudeid. Seetõttu jäävad kaebuses esitatud hooldusnõuded tähelepanuta.

1. Hageja esitas hagi 09.12.2018 ja nõudis miinimummääras elatist 250 eurot. Miinimumelatise määr
2. aastal oli 250 eurot,
3. aastal 270 eurot,
4. aastal 292 eurot ja
5. aastal 292 eurot. Maakohus mõistis 12.03.2021 otsusega elatise 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäär. Kostja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jätta elatise hagi rahuldamata ega muuta väljamõistetud elatise suurust. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (Riigikohtu 17.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 19, 21 ja 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13 ja 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kostja avaldas, et ta oli teadlik, et miinimummääras elatist polnud vaja tõendada (I kd lk 134). Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p-d 12 ja 14). Kohus saab iga üksikjuhtumi 5 asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kostja oli korduvalt kinnitanud, et ta on võimeline ülalpidamist lapsele pakkuma ka ema eest ja asemel (I kd lk 27, 61). Maakohus selgitas kostjale, et tema peab esile tooma ja tõendama mõjuvat põhjust ja selle aluseks olevaid asjaolusid elatise vähendamiseks (I kd lk 123-125). Kohus lähtub eeldusest, et vanemate kohustused ja võimalused on võrdsed ning vastupidisest pidi tõendama kostja. Kostja ei taotlenud elatise suuruse vähendamist, sh ei tuginenud ta ajaolule, et elatis kuulus vähendamisele, kuna ta kasvatab tütart (ka ema tõi esile, et tema ülalpidamisel oli kaks last). Kui kostja seda ei taotlenud, siis ei saanud ka kohus omaalgatuslikult sellisele asjaolule tugineda ega lahendada taotlusi, mida pooled ei esitanud. Seega puuduvad maakohtupoolsed rikkumised. Ringkonnakohtus ei saa uusi asjaolusid esitada, kuna kostja ei põhjendanud, miks ta neile ei saanud tugineda esimeses kohtuastmes (

§ 652lg 3 ja lg 4).

Kostja selgitas, et ta on nõus elatist tasuma juhul kui tühistatakse kohtulahend (kohtuasi nr 217-19107), millega ema sai hageja otsustusõigused ja hooldusõigused (I kd lk 26 pöördel, 60 pöördel, 136). Sellised kostja vastuväited ei anna alust elatise väljamõistmata jätmiseks ega elatise vähendamiseks. Seda selgitas kostjale ka esimese astme kohus (I kd lk 124). Lapsevanemal on ülalpidamiskohustus oma alaealise lapse osas sõltumata vanemate hooldusõiguse või otsustusõiguse piirangutest.

1. Asjaolu, et kostja polnud nõus lasteaia vahetusega ja, et Viimsis olev lasteaed oli kulukam, ei ole selline asjaolu, mis annaks praegusel juhul aluse elatise välja mõistmata jätmiseks või elatise vähendamiseks. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja elatist ei tasu ning kostja ei suhtle hagejaga alates aprillist
2. Kohus lõpetas 29.11.2018 määrusega kohtuasjas 2-17-19107 osaliselt ema ja isa ühise hooldusõigus hageja suhtes ja andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimuste üle otsustamisel (lahend jõustus 05.01.2019). Vanemate abielu lahutati
3. Hageja elas perioodil juunist 2017 kuni detsembrini 2017 üle nädala võrdselt vanemate juures (ema elukoht on Pirita linnaosas ja isal Laagri alevikus) ja käis kahes lasteaias (W lasteaias ja Q lasteaias). Leping Q lasteaiaga lõpetati
4. Hageja läks 01.09.2019 esimesse klassi R. Eeltoodust nähtus, et lapse elukorraldus (lasteaed, trennid jne) muutus seoses asjaoluga, et laps jäi elama vaid ema juurde. Sellises olukorras oli mõistlik, et laps jääb ühte lasteaeda. Kuna ema sai ainuhooldusõiguse viibimiskoha ja hariduse küsimustes, siis oli ema valida kumba lasteaeda laps jääb. Lasteaiavaliku otsustamine oli hooldusõiguse küsimus. Kostja ei tõendanud lapse tervise ja huvide kahjustumist seoses lasteaiavalikuga. Vanemate ülalpidamiskohustuse kogusumma lasteaiavahetusest ei suurenenud. Lasteaiavahetus ja elukorralduse muutus ei mõjutanud hageja nõude suurust kostja vastu. Seega ei anna kostja sellised väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
5. Kohus võib hageja nõudel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka siis, kui kohustatud vanem ei ole oma ülalpidamiskohustust täitnud piisavalt või on täitnud seda ebaregulaarselt. Ka tagasiulatuvalt saab elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3516, p 20). Samas lahendis kinnitas Riigikohus, et ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu. 6 Hageja nõudis elatist perioodil 02.04.2018-08.12.2018, kuna kostja ei andnud hagejale ülalpidamist. Tagasiulatuva elatise väljamõistmise üheks eelduseks on ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine. Asjaolu, et kostja otsustas lõpetada hagejaga igasuguse suhtluse alates esialgse õiguskaitse 05.04.2018 määruse tegemisest kohtuasjas nr 2-17-19107, ei ole veel aluseks elatise väljamõistmise alguskuupäeva muutmiseks. Elatise maksmine ei sõltunud praegusel juhul sellest kohtumäärusest. Kostja ei pea andma hagejale tagasiulatuvat ülalpidamist 02.04.2018 ja 03.04.2018 eest vaid juhul, kui ta täitis oma ülalpidamiskohustusi nende päevade eest nõuetekohaselt. Seda kostja ei väitnud ega tõendanud. Kostja ei tuginenud maakohtus asjaolule, et tal polnud võimalik hageja suhtes ülalpidamiskohustust täita majanduslikel põhjustel. Kuigi kohtu roll on perekonnaasjades tõendite kogumisel suurem kui tavalises hagimenetluses, siis ei võta see pooltelt ära kohustust tuua esile asjaolusid ja väiteid, millele ta vaidluses tugineb. Seega puuduvad maakohtupoolsed rikkumised tagasiulatuva elatise suuruse määramisel. Ringkonnakohtus ei saa uusi asjaolusid esitada, kuna kostja ei põhjendanud, miks ta neile ei saanud tugineda esimeses kohtuastmes.
6. Arvestades eeltoodud leiab ringkonnakohus, et kaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kostja väited, et kohus kohtles pooli ebavõrdselt või diskrimineeris kostjat, on otsitud ja tõendamata. Maakohus viis menetluse läbi nõuetekohaselt, selgitas pooltele tõendamiskoormist ja kostjal oli võimalik esitada oma vastuväiteid, taotlusi ja tõendeid. Ka apellatsioonimenetluses lisatud tõendid ei vii kaebajat soovitud tulemuseni ega anna kostja kaebusele tõenduslikku lisaväärtust, kuivõrd enamus neist on seotud suhtluskorraga. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 14.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

15. Maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, kuna hageja teatas, et ta ei taotle menetluskulude väljamõistmist kostjalt. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Kuna hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja, siis määrab kohus toimiku materjalide alusel kindlaks, et hagejal hüvitatavad menetluskulud puuduvad (

§ 174lg 1).

Kostja ei pea hagejale menetluskulusid hüvitama. (allkirjastatud digitaalselt) 7