Obsah (6)

§ 62§ 112§ 110§ 249§ 251§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-22-68 Määruse kuupäev 14. jaanuar 2022 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X esialgse õiguskaitse taotlus Tartu Vangla 4. jaanuari 2022. a protokollilise otsu

) § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik taotleja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. 7. Vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lg-le 6 tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. X on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest. Kohus võtab taotluse lahendamiseks haldusasja materjalide juurde

§ 62lg 2 alusel väljavõtte X vabakasutuskontost ajavahemiku 5.

september 2021 kuni

1. jaanuar 2022 kohta.
2. Kuna X vanglasisese isikukonto väljavõttest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kohta (s.o
3. september 2021 –
4. jaanuar 2022) nähtub, et lähtudes

§ 112lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli 2016. a kohtuotsusest nr 3-3-1-35-15 ei suuda 2 taotleja oma majandusliku seisundi tõttu 20 euro suurust menetluskulu tasuda, on menetlusabi andmise majanduslikud eeldused täidetud. Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad, peab kohus menetlusökonoomiast lähtuvalt mõistlikuks vabastada X

§ 110

lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. 9.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

§ 249

lg-st 2 lähtudes on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka vaidemenetluse ajal.

1. Esialgse õiguskaitse taotluse ning vangla vastuse kohaselt on X Tartu Vangla
2. jaanuari
3. a protokollilise otsusele jätkata
4. detsembril 2021 X suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist esitanud vaide, mis on Tartu Vanglas registreeritud
5. jaanuaril 2022 nr-ga 1-11/11-1 ja veel vangla menetluses. Seega on esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ning ei esine menetluslikke takistusi esialgse õiguskaitse taotluse sisuliseks lahendamiseks. 11.

§ 251

lg 1 p 1 alusel võib esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. Kuivõrd taotleja viitab taotluses eraldatud tingimustes viibimisele ning sellele, et ta palub peatada meetmete pikendamine, soovib kohtu hinnangul X esialgse õiguskaitse korras

1. jaanuari
2. a protokollilise otsuse täitmise peatamist.
3. Selleks, et kohus saaks rahuldada esialgse õiguskaitse taotluse, peab taotlejal esinema esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel tuleb arvestada abinõu kohaldamata jätmise vahetut ning faktilist mõju isiku olukorrale (Tartu Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määrus haldusasjas nr 3-14-50441, p-d 10-11). Esialgse õiguskaitse vajadus tähendab eelkõige ohtu, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saabuvad taotleja jaoks pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed.
6. Arvestades, et vaidlusalusest
7. jaanuari
8. a protokollilisest otsusest nähtuvalt otsustati jätkata täiendavaid julgeolekuabinõusid, millest tulenevalt on taotleja paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse, piiratud on vanglasisene liikumis- ja suhtlemisvabadus, taotlejal on keelatud tegeleda kehakultuuriga ning ohjeldusmeetmetena kasutatakse käeraudu, on taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine piirab taotleja õigusi ja vabadusi. Seda ei ole hiljem võimalik tagasi pöörata. Kui taotleja esitab kaebuse
9. jaanuari
10. a otsuse tühistamise nõudes, siis kaebuse rahuldamine ei muuda vahepeal kohaldatud piiranguid olematuks.
11. Taotluse lahendamiseks tuleb kohtul järgmisena kaaluda võimaliku tulevase kaebuse eduväljavaateid, esialgse õiguskaitse kohaldamise või kohaldamata jätmise tagajärgi ning avalikku huvi.
12. Kohus on seisukohal, et asjaoludest nähtuvalt ei saa pidada kaebust antud menetlusetapis ilmselgelt perspektiivituks. Arvestades taotleja põhjendusi, mille kohaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel aset leidnud kolm intsidenti, kus ta solvas ametnikke, ei viita sellele, et kaebajast lähtub oht vangla julgeolekule ning tema mõjutamiseks piisaks distsiplinaarmenetlusest, ei ole kaebuse perspektiiv välistatud. Siiski ei asu kohus praeguses menetlusetapis täpsemalt analüüsima
13. jaanuari
14. a otsuse õiguspärasust. Asjaolu, kas 3 vangla otsustas täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise õiguspäraselt, saab lahendada otsuse õiguspärasuse üle peetava vaidluse raames.
15. Riigikohus on selgitanud, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks vältida põhivaidluse ära otsustamist. See põhimõte ei tähenda kohtu jaoks vääramatut keeldu, seda tuleb arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on ülekaalukas vajadus ning pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud (Riigikohtu lahend 3-3-1-59-14 p 19). Kohus leiab, et praeguses asjas on tegemist eelkirjeldatud olukorraga. VangS § 69 ehk täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole oma olemuselt toiming, mida on võimalik edasi lükata, s.t peatada nende kohaldamine praegu ja jätkata sellega pärast kohtulahendi jõustumist.
16. Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse korras täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise peatamine ei ole praegusel juhul põhjendatud. VangS § 69 sätestatud julgeolekumeetmete kohaldamine on üheks abinõuks julgeoleku tagamisel vanglas ning neid kohaldatakse ohu ennetamiseks. VangS § 69 lg 1 lubab kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule.
17. jaanuari
18. a otsusest ilmneb, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine on tingitud vajadusest kaitsta teisi kinnipeetavaid ja vanglaametnikke. Seda, kas isik võib olla ohtlik, võib vangla hinnata kõigi talle teada olevate asjaolude ja sündmuste põhjal. Taotleja ohtlikkust ei välista tema väide, et ta on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal üksnes solvanud ametnikke ning ta saab aru oma teo õigusvastasusest. Kaebaja varasem vägivaldne käitumine ja jätkuv vangla sisekorraeeskirjade rikkumine omavad kohtu hinnangul suurt kaalu kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendamatusele. Et kehtivad julgeolekuabinõud on sobivad vahendid võimalike kehaliste konfliktide ärahoidmiseks ning võttes arvesse, et psühhiaater S. Kaili selgitustest ja X tervisekaardist nähtuvalt puuduvad X vastunäidustused üksikvangistuses viibimiseks, on vangla julgeoleku tagamise ja ohu ennetamise vajadus kaalukam kui selle ärahoidmisega põhjustatud taotleja õiguste riive. Kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel peaks X terviseseisund muutuma halvemuse poole, on tal võimalik pöörduda vastava terviseprobleemi tekkimisel tervishoiutöötaja poole.
19. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus X esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata.
20. Terviseandmete sisaldumise tõttu asendab kohus muuhulgas avaldatavas määruses taotleja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3, § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 4