1-22-242 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus Alustamata kriminaalasja number 1-22-242 (21750000063) Kohtunik Urmas Re

§ 320

(valeütlus) tunnustel kriminaalmenetluse alustamist selles, et viimane oli kriminaalasjas nr X-XX-XXXX Pärnu Maakohtus toimunud XX.XX.2020 istungil andnud valeütlusi. Kannatanu esindaja C ja süüdistatava X poolt antud ütlused olid kohtuistungil diametraalselt vastuolus, mis tähendas kuriteokaebuse kohaselt, et C andis valeütluse. Vastuolud kohtuistungil antud ütlustes seisnesid selles, et C sõnul tegeles tema Y OÜ firma juhtimise, raamatupidamise ja igapäevase majandustegevusega ning X-l ei olnud volitust eelnimetatud ülesannetega tegelemiseks ega luba C ID-kaardi kasutamiseks. X on kohtuistungil öelnud sisuliselt vastupidist ehk just tema tegi ettevõtte raamatupidamist, esitas deklaratsioone ning C oli andnud talle loa kasutada oma ID-kaarti. Kriminaalasjas süüdistati X mitmetes episoodides Y OÜ seadusliku esindaja C teadmise ja nõusolekuta Y OÜ-ga seotud toimingutes C ID-kaardi kasutamises. 1.1. 18.11.2021 kuriteokaebuses selgitas X, et kuivõrd varasemalt esitatud kuriteokaebuse (25.03.2021) osas oli 05.04.2021 Lääne Ringkonnaprokuratuur, 25.04.2021 Riigiprokuratuur ja 1

§ 320

tunnustel alustamata mh seetõttu, et etteruttavalt pooleliolevas kohtuasjas nr X-XX-XXXX ei ole võimalik ütluste usaldusväärsusele anda lõpliku õiguslikku hinnangut. X märkis, et hoolimata sellest, et eeltoodu seisukohta ei saanud pidada õigeks juba seetõttu, et valeütluste andmine tuvastatakse eraldi menetluses, on kriminaalasi nr X-XX-XXXX käesolevaks ajaks saanud läbi, mistõttu eelkirjeldatud seisukoht kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on kaotanud oma õigusliku sisu. 1.2. X selgitas, et kuigi ütluste ebausaldusväärsus ja valeütlus

§ 320

lg 1 mõttes ei ole samatähenduslikud mõisted, võib tõuke selle koosseisu alusel valeütluste andmise jaatamiseks või vähemalt sellise kuriteo toimepanemises kahtlustuse esitamiseks anda asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus luges XX.XX.XXXX otsuses C ütlused vähemalt osaliselt ebausaldusväärseks. Ta leidis, et C ütluste usaldusväärsuses annab kahelda muu hulgas tõik, et tema ütlused, erinevalt X omadest, ei selgita, kuidas sai tema ID-kaart viimase kätte ja kust teadis viimane tema PINkoode. Ringkonnakohus lisas, et seejuures ei olnud tegemist olukorraga, kus ID-kaart oleks ühel korral juhuslikult X kätte sattunud, vaid ta pidi saama C ID-kaardi oma valdusse korduvalt, tehes seda suhteliselt pikkade ajavahemike järel. Kriminaalasja süüdistuse kohaselt kasutas X C IDkaarti 30.10.2017, 01.12.2017 ja 20.12

1. Ringkonnakohus nentis, et C tunnistas küll, et hoidis ID-kaarti vahetevahel töölaua sahtlis, kuid kinnitas samas, et pin-koodi ta kellegagi ei jaganud (XX.XX.XXXX otsuse p 12.1.) 1.
2. X selgitas, et süüdistuse tõendamisel oli tähtis muu hulgas asjaolu, kes Y OÜ-d faktiliselt juhtis ja milles see konkreetselt väljendus. Üldteadaolevalt eeldab firma juhtimine erinevate, sh ka IDkaardi põhiste, toimingute tegemist (nt pangaülekanded, maksudeklaratsioonide esitamine). Seega isiku, kes Y OÜ firma juhtimisega faktiliselt tegeles, valduses pidi olema Y OÜ seadusliku esindaja C ID-kaart ja ta pidi teadma selle ID-kaardi PIN-koode. X märkis, et C ei olnud kellelegi maininud, et tema ID-kaart oli läinud X valdusesse või, et tema ID-kaart oli läinud X valdusesse pettuse või ähvardusega. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX küsis Y OÜ seadusliku esindaja C ülekuulamisel X kaitsja: „Kas sain õigesti aru, et Y OÜ firma juhtimisega tegelesite teie?“, millele vastas C: „Jah.“. Sama küsimuse esitas kaitsja ka X-le, mille peale selgitas viimane vastupidist ehk, et OÜ juhtimisega tegeles tegelikult tema. Seega olid C ja X ütlused selles osas diametraalselt vastuolulised. C ülekuulamisel küsis X kaitsja: „Kes tegeles Y OÜ raamatupidamisega?“, millele vastas C: „Mina.“ Sama küsimuse esitas kaitsja ka X-le, kes selgitas, et „OÜ-s Y tegin raamatupidamist ainult mina.“ Seega olid C ja X ütlused taaskord diametraalselt vastuolulised. Kohtus antud ütlustes väitis C kategooriliselt, et maksudeklaratsioone, rahalisi ülekandeid tegi ja müügiarveid koostas ta ainult ise. X selgitas enda ülekuulamisel aga vastupidist. Ka prokuröri küsimusele, s.o „Y igapäevane majandustegevus, sh arvete deklaratsioonid, dokumentide esitamine Maksu- ja Tolliametile, kes sellega tegeles?“ vastas C „Mina.“ ning prokuröri täiendavale küsimusele: „Kas X-l oli ka volitust sellega tegeleda?“ vastas C „Ei, ei suusõnalist ega kirjalikku. See ei olnud tema töö.“ Seega olid X hinnangul C ja tema ütlused taaskord diametraalselt vastuolulised. Eeltoodu põhjal järeldas X, et keegi andis kohtus valeütlusi. 1.
3. Valeütluste andmist kinnitas X hinnangul ka kuriteokaebuse lisad 3-6, s.o 08.10.2017 ja 20.10.2017 laevapiletid liinidel Rohuküla-Heltermaa ja Heltermaa-Rohuküla, 16.10.2017 pearaamatu kanne nr 512, 19.10.2017 pearaamatu kanne nr 514 ja 19.10.2017 pearaamatu kanne nr
4. Ta selgitas, et C viibis ajavahemikul 08.10.-20.10.2017 Hiiumaal lähetusel ja sõitis sinna autoga, mille reg number on XXXXXX. Lähetuses viibimise ajal kasutas X C teadmisel ja nõusolekul Y OÜ huvides C ID-kaarti, mh e-maksuameti kaudu MTA-le Y OÜ käibemaksudeklaratsiooni esitamiseks ja internetipanga kaudu OÜ kindlustusarvete tasumiseks. Seega leidis X, et C, väites maakohtus mh, et Y OÜ juhtimisega tegeles ainult tema ja, et MTA-le 2

§ 320

lg 1 näeb ette vastutuse muuhulgas kannatanu poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste sedastamisest saab rääkida olukorras, kui isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta ja tema ütlused erinesid teistest menetleja poolt usaldusväärseteks tunnistatud tõenditest (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-100-07). 2.2. Kuriteokaebuses oli X märkinud, et ütluste ebausaldusväärsus ei ole samatähenduslik mõiste valeütlustega. Ringkonnaprokurör selgitas ka, et ringkonnakohtu praktika on järjekindel selles osas, et kõiki tõendikogumist välja jäetud ebausaldusväärseid ütlusi ei saa automaatselt käsitada valeütlustena (1-20-4564). Samuti on ringkonnakohus selgitanud, et valeütluste andmine tuvastatakse eraldi menetluses. Põhiasjas saab kohus vaid põhjendada, miks loeb teatud tõendid mitteusaldusväärseks ehk kohus on pädev vaid sedastama, et ta ei loe ühe või teise tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks, kuid mitte seda, et tunnistaja annab valeütlusi. Mingite ütluste lahknemine neist tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, võib olla tingitud ka näiteks eksimisest ega pea alati tähendama valeütluste andmist (1-20-2851). Selle 3

§ 320tunnustel kriminaalmenetluse alustamist.

3.1. Kaebaja kordas 18.11.2021 esitatud kuriteokaebuses sedastatut täies ulatuses, märkides, et selles ja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kirjeldatud asjaoludes on võimalik tuvastada Y OÜ seadusliku esindaja C käitumises

§ 320

lg 1 kuriteo tunnuseid, s.t tema poolt kriminaalasjas nr X-XX-XXXX toimunud Pärnu Maakohtu istungil antud ütlustes tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist, millega on takistanud õigusemõistmist. Ringkonnaprokurör oli vaidlustatud teatises kokkuvõtvalt leidnud, et nii Pärnu Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus ei olnud lugenud C ütlusi ebausaldusväärseks asjaolude osas, mis mõjutasid tõendamiseseme asjaolude tuvastamist ehk oleks seega käsitletavad valeütlustena. Kaebaja sellise seisukoha ja lähenemisviisiga ei nõustunud. Selline fakt tuleb tema arvates tuvastada eraldi menetluses. 3.2. Kaebaja leidis, et on kuriteokaebuses kirjeldanud asjaolusid, millel oli kriminaalasjas nr XXX-XXXX esitatud süüdistuse tõendamisel tähtsust. Muu hulgas oli selliseks asjaoluks küsimused: kes tegelikult ehk faktiliselt Y OÜ-d juhtis ja, milles see juhtimine konkreetselt väljendus. Isiku valduses, kes Y OÜ firma juhtimisega faktiliselt tegeles, pidi olema Y OÜ seadusliku esindaja C ID-kaart koos selle pin-koodidega. Y OÜ seaduslik esindaja C ei olnud teinud kellelegi etteheiteid, et tema ID-kaart oli läinud kaebaja valdusesse või, et kaebaja oli saanud selle oma valdusesse pettuse või ähvardusega. Kaebaja leidis, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX vastuolulisena välja toodud ütlused kajastavad tõendamisesemesse kuuluva asjaolu selgitamiseks vajalikku nn vahepealse tähtsusega asjaolusid. Kaebaja arvates tuleb kriminaalmenetluses tegelikult tuvastada rohkem mitmesuguseid asjaolusid, kui otseselt tõendamisesemega on hõlmatud, sest tõendamine 4

§ 320lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist.

Riigiprokurör leidis, et X poolt 18.11.2021 esitatud kuriteokaebuses toodud asjaolude alusel pole endiselt võimalik sedastada C poolt X-le esitatud süüdistuse asjaolude osas teadvalt valede ütluste andmist. Nii on ringkonnaprokurör X korduvat kuriteokaebust lahendades õigesti otsustanud kriminaalmenetluse alustamata jätmise kasuks. 4.3. Järgnevalt selgitas riigiprokurör, miks ta leiab, et X kuriteokaebuses ja selle lisades, niisamuti Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ja selle lisades kirjeldatud C tegevuses ei ole sedastatavad teadvalt valeütluse andmise tunnused. 4.3.1.

§ 320

lg 1 kohaselt peab seadusandja valeütluseks kannatanu või tunnistaja poolt süüteomenetluse raames tõendamisele kuuluvate tähtsate asjaolude moonutamist. Tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist (RKKK 3-1-1-100-15 p 12.2). Seega peab kuriteo koosseisutunnuste täimiseks olema tuvastatud, et isik on süüteomenetluse raames teadvalt avaldanud tõendamiseseme asjaolude kohta tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. 4.3.2. Kriminaalasjas nr X-XX-XXXX toimunud Pärnu Maakohtu istungil Y OÜ esindaja C poolt võimalike valeütluste andmise tuvastamiseks tuleb seega antud ütlused panna selles asjas X-le esitatud süüdistuse konteksti ehk tuvastada, mille osas C ütlusi andis ja kuidas need haakusid X-le esitatud süüdistuse asjaoludega, kas ja kuidas nende abil tõendati süüdistuse fakte. Kriminaalasjas 5

§ 1572

lg 1 (C identiteedi ebaseaduslik kasutamine) ja § 349 (C tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamine) järgi ning § 201 lg 1 (Y OÜ vara omastamine) järgi. Tallinna Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsusega korrigeeriti Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX otsust X-le esitatud süüdistuse kvalifikatsiooni osas (tunnistati õigeks

§ 1572lg 1 järgi), kuid süüdistuse faktid jäid samaks.

Seega tuli C poolt antud ütlustes tõendamisele kuuluvaid tähtsaid asjaolusid hinnata X poolt C kui Y OÜ esindaja teadmata ja loata Y OÜ nimel ja C ID-kaarti kasutades üürilepingu ümbervormistamise, auto müügi vormistamise ja X suhtluses Telia Eesti AS-ga Y OÜ kontaktisikuks lisamise faktides. 4.3.3. Riigiprokurör leidis, et X poolt C kui Y OÜ esindaja teadmata ja loata OÜ nimel ja C IDkaarti kasutades kolme fakti kohta antud ütlustes ei ole võimalik C poolt sedastada teadvalt valede faktide esitamist, seda ei tuvastanud ka Tallinna Ringkonnakohus. Viimane märkis, et C ütlusi tuli pidada osaliselt ebausaldusväärseteks osas, milles ta väitis, et ettevõtte asjaajamisega tegeles ainult tema. Samas ei olnud tal aga alust pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks väidete osas, et süüdistuses nimetatud tehingud toimusid tema teadmata ja nõusolekuta ehk siis ka näha neis teadlikult valede väidete esitamist, s.o

§ 320lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist.

Riigiprokurör ei näe põhjust eeltoodud seisukohast kõrvale kalduda ja juba tuvastatud fakte hakata uuesti alustatava kriminaalmenetluse raames kontrollima. 4.3.4. Nii ei nõustunud riigiprokurör kaebajaga, et kriminaalasjas nr X-XX-XXXX X-le esitatud süüdistuse tõendamisel olid tähtsad muuhulgas ka asjaolud, kes Y OÜ-d faktiliselt juhtis, milles see juhtimine konkreetselt väljendus, kes tegeles OÜ-s raamatupidamise, sh arvete, deklaratsioonide ja dokumentide esitamisega MTA-le. Kuivõrd eeltoodud asjaolud ei ole omanud X-le esitatud süüdistuse tõendamisel tähtsust, siis ei kvalifitseeru ka nende osas C ja X ütlustes esinevad vastuolud sellisteks, mille alusel oleks võimalik sedastada

§ 320lg 1 mõttes valeütluste andmise tunnuseid.

4.4. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröriga, et C ütlused olid kohtu poolt tunnistatud osaliselt ebausaldusväärseteks oma ebamäärasuse (ei osanud teatud ettevõtte korraldusega seotud küsimustele anda selget vastust), mitte teadlikult ebaõige faktiväite esitamise tõttu. Niisiis kordas ka riigiprokurör juba öeldud mõtet, et kannatanu/tunnistaja suutmatus anda süüteomenetluses selgeid vastuseid küsimustele ei tähenda iseenesest seda, et ta oleks esitanud menetluses valesid faktiväiteid. Kaebaja poolt tõstatatud vaidlus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX Y OÜ tegeliku juhtimise või selle korraldamise üle C kui OÜ seadusliku esindaja ja selle töötaja X vahel, on loonud pildi sellest, et Y OÜ asjaajamisega tegeles X, kes kasutas vajadusel toimingute tegemisel C ID-kaarti ja PIN-koode. See ei tähendanud aga, et X-l oleks olnud vaba voli C ID-kaardi kasutamiseks, vaid see toimus tavaliselt C-ga kooskõlastatult (C ise andis vajadusel oma IDkaardi). Süüdistuses kirjeldatud tehingute tegemiseks ja C ID-kaardi kasutamiseks X-l luba puudus. Eeltoodu tähendab, et kohus kui tõendite hindamiseks pädev subjekt, ei seadnud C ütlusi selle kohta, et tema ei ole X-le Y OÜ nimel ja tema ID-kaarti kasutades süüdistuses kirjeldatud tehingute tegemiseks andnud nõusolekut, kahtluse alla ehk ei pidanud neid valedeks. C ütlusi eeltoodu osas ei ole põhjust pidada valedeks ka riigiprokuröril. Muus osas esinenud vastuolusid X ja C ütluste vahel ei saa aga pidada tõendamiseseme asjaolude tuvastamist mõjutavateks ehk siis ka

§ 320lg 1 mõttes valeütlusi loovateks.

4.5. Kokkuvõtlikult märkis riigiprokurör, et kuivõrd X Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei ole esitatud argumente, milliste alusel 29.11.2021 koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsust muuta või tühistada, jäetakse see rahuldamata. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE 6

§ 320

lg 1 kohaselt peab seadusandja valeütluseks kannatanu või tunnistaja poolt süüteomenetluse raames tõendamisele kuuluvate tähtsate asjaolude moonutamist. Õige on seegi, et tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Sellest tegi riigiprokurör iseenesest õige järelduse, et kuriteo koosseisutunnuste täimiseks peab olema tuvastatud, et isik on süüteomenetluse raames teadvalt avaldanud tõendamiseseme asjaolude – tõsi, õiguspoolest küll tõendamisel tähtsate asjaolude - kohta tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid. 5.

1. Riigiprokurör satub aga eksiteele, kui leiab, et X poolt C kui Y OÜ esindaja teadmata ja loata OÜ nimel ja C ID-kaarti kasutades kolme fakti kohta antud ütlustes ei ole võimalik C poolt sedastada teadvalt valede faktide esitamist, seda ei tuvastanud ka Tallinna Ringkonnakohus. Eksiteele sattumise põhjus peitub selles, et riigiprokurör määratles tõendamisel tähtsad asjaolud liialt kitsalt, jättes arvestamata ennekõike asjaoluga, et sageli tuleb tõendamisesemesse kuuluva asjaolu selgitamiseks eelnevalt tuvastada mingi nn vahepealse tähtsusega asjaolu, s.t kriminaalmenetluses tuleb tegelikult ja sageli tuvastada rohkem mitmesuguseid asjaolusid, kui otseselt tõendamisesemega on hõlmatud. Selline avaram arusaam ja käsitlusviis baseerub sellele, et tõendamine ja õiguslik argumenteerimine on siiski protsess, mis koosneb erinevatest fragmentidest ja tõenduslülidest ehk tõendusahelatest. Seega on tõendamiseseme asjaolud süüdistuse sisus kajastatud asjaoludest laiemad. 5.
2. Riigiprokuröri eelmainitud eksiteele sattumist süvendab ka see, et ilmselt jäeti kõrvale või vähemalt tahaplaanile asjaolu, et valeütluste andmine tuvastatakse eraldi menetluses. Sellest tõukuvalt ei saa pidada õigeks riigiprokuröri lähenemisviisi, kus ta otsib oma argumentidele tuge kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tehtud sisulistest otsustest. Siinkohal tuleb eraldi ära märkida, et „ütluste ebausaldusväärsus“ ja „valeütlus“

§ 320lg 1 mõttes ei ole samatähenduslikud mõisted.

5.4. Eelnevast tulenevalt osutub

§ 320

lg-s 1 sätestatud kuriteo suhtes kõigepealt kriminaalmenetluse alustamisel ning seejärel selle kuriteo toimepanemise jaatamiseks tähtsateks asjaoludeks muu hulgas see, kes Y OÜ-d tegelikult ehk faktiliselt juhtis ning milles see juhtimine konkreetselt väljendus. Nii on üldteada, et firma juhtimine eeldab erinevate toimingute tegemist, kusjuures tänapäeva suuresti infotehnoloogial põhinevas maailmas on paljud firma juhtimisega seotud toimingud (nt pangaülekannete tegemine ja erinevate maksudeklaratsioonide esitamine) IDkaardi põhised. Käesoleva kaebuse kontekstis tähendab see eelkõige seda, et isiku, kes Y OÜ firma juhtimisega faktilisel ehk tegelikult tegeles, valduses pidi olema Y OÜ seadusliku esindaja C IDkaart ning ta pidi teadma selle ID-kaardi PIN-koode. 5.5. Viimatimärgitu valguses osutab kaebuse esitaja asjaolule, et C on maakohtus enda ülekuulamisel muu hulgas kategooriliselt väitnud, et maksudeklaratsioone, rahalisi ülekandeid tegi ja müügiarveid koostas ta ainult ise. Kaebuse esitaja selgitas enda ülekuulamisel aga vastupidist. Ka prokuröri küsimusele: „Y igapäevane majandustegevus, sh arvete deklaratsioonid, dokumentide esitamine Maksu- ja Tolliametile, kes sellega tegeles?“ vastas C „Mina.“, ning prokuröri täiendavale küsimusele: „Kas X-l oli ka volitust sellega tegeleda?“ vastas C „Ei, ei suusõnalist ega kirjalikku. See ei olnud tema töö.“ Seega on C ja kaebuse esitaja ütlused ka selles osas diametraalselt vastuolulised. Siinkohal tuleb märkida, et peamiselt emotsionaalse eelhoiakuna tavatsetakse arvata, et kannatanu räägib tõtt, sest ta on ju „kannatanu“ ning pigem valetab süüdistatav. See, et käesoleval juhul see nii ei ole, kinnitavad reljeefselt ka kuriteokaebuse 7

§ 320

süüteokoosseisuga kaitstav õigushüve on objektiivne õigusemõistmine.

§-s 320 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb muu hulgas süüteomenetluses menetlustoimingule allutatud kannatanu või tunnistaja poolt valeütluste andmises. Nagu ennist juba märgitud, siis valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Ennist sai ka märgitud seda, et tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust kõigi selle objektiivsete asjaolude suhtes. Y OÜ seaduslik esindaja C – ja ühtlasi ainus Y OÜ juhatuse liige ja selle ainuomanik – teadis, et tema poolt ennekõike käesolevas kaebuses märgitud asjaolude kohta antud ütlused ei vasta tõele, s.o sisult valed. 5.7. Eelnevast järeldub, et Y OÜ seadusliku esindaja C käitumises esinevad

§ 320

lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnused, s.t tema poolt tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamisega on ta takistanud õigusemõistmist. Järelikult võimaldab kuriteoteates ja käesolevas kaebuses välja toodud teave lugeda tuvastatuks kriminaalmenetluse aluse (kuriteotunnuste) olemasolu KrMS § 194 lg 2 kohaselt. Omakorda seetõttu ei olnud riigiprokuröri poolt käsitletava kaebuse rahuldamata jätmine seaduslik ega põhjendatud. 5.8. Kaebuse esitaja peab veel oluliseks lisada, et

§-s 320 sätestatud valeütluste andmise avaramat käitlusviisi toetab ka Riigikohtu praktika. Nii näiteks jaatas Riigikohus otsuses nr 3-1-1100-15 valeütluste andmisele kihutamist ainuüksi olukorras, kus „2011. aastal toimunud kohtumine“ ja „samal aastal tehtud koostööettepanek“ (millised ei olnud samuti süüdistuse järgi kitsalt võttes tõendamiseseme asjaolud, vaid nn vahepealse tähtsusega asjaolud) võimaldas rääkida süüdistatava süüditunnistamisest ja karistamisest

§ 320lg 1 – § 22 lg 2 järgi.

5.

1. Liiati tuleb tähele panna, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-41-13, p 12). Ka see kõneleb sellest, et riigiprokuröri poolt nimetatud „tõendamiseseme asjaolud“ on süüdistuse sisus kajastatud asjaoludest laiemad ega kuulu seetõttu menetluslikult tõendamiseseme tuumikalasse. 5.
2. Kaebuse esitaja peab vajalikuks veel lisada, et samasisulise kuriteokaebuse esitas X juba tema suhtes käimasoleva kriminaalmenetluse (ehk n-ö põhiasja menetluse) käigus. X-l – samuti tema kaitsjal ja esindajal – puudus vähimgi soov taotleda toona selliste tõendite loomist, mis võimaldaks tal veel jõustumata lahendi õigsuse kahtluse alla seadmist paralleelses menetluses ning seeläbi sellega sisuliselt kriminaalasja põhimenetlusse sekkuda. 5.
3. Lõpuks märgib kaebuse esitaja ka seda, et prokuratuuri poolt juurutatav praktika ei tohi julgustada ja innustada tunnistajaid (sh kannatanuid) kohtus valeütlusi andma. Selliselt toimides muundub kohtus enne kannatanu (sh tunnistaja) ülekuulamist tema poolt allkirjastatav hoiatus valeütluste andmise eest järgneda võiva kriminaalvastutuse kohta pelgalt deklaratsiooniks või halvimal juhul riiki naeruvääristavaks ja selle teatud ametkonda tõsiselt mittevõetavaks formaalaktiks. Ringkonnakohus peab sellist eelmainitud väärpraktikat otsustavalt tõkestama. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, Riigiprokuratuuri määruse kui ka Lääne Ringkonnaprokuratuurist välja nõutud kriminaalasja alustamata jätmise materjalid, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 21.12.
5. a määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus 8

§ 320lg 1 kuriteo tunnuseid.

8. On tõsi, et kriminaalmenetluse nr X-XX-XXXX raames, milles X oli süüdi mõistetud, leidis ringkonnakohus kohtuotsuses (XX.XX.XXXX.a), et kannatanu C ütlused olid osaliselt ebausaldusväärsed. Samas on oluline asjaolu, et ringkonnakohus luges C ütlused ebausaldusväärseks ainult osaliselt, ehk osas, mis puudutas firma juhtimisega seotud asjaolusid. Seejuures rõhutas aga ringkonnakohus sedagi, et see asjaolu ei tähenda veel seda, et kohus peaks C ütlused täies ulatuses kõrvale jätma ja lähtuma X versioonist. C ütlused jäeti seega kõrvale vaid ulatuses, milles oli alus pidada neid ebausaldusväärseks, s.t osas, milles kannatanu väitis, et ettevõtte asjaajamisega tegeles ainult tema. Küll aga ei olnud kohtul alust pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks väidete osas, et süüdistuses nimetatud tehingud toimusid kannatanu teadmata ja nõusolekuta. Lisaks kinnitasid C väiteid teised kogutud tõendid. Isegi, kui X tegutses samuti Y OÜ asjaajamisega, ei tähendanud see kohtu hinnangul seda, et X-l oleks olnud vaba voli C IDkaardi kasutamiseks ning süüdistuses kirjeldatud tehingute puhul puudus C nõusolek nende tegemiseks. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et maakohus mõistis põhjendatult X

§ 349järgi süüdi.

Samas leidis ringkonnakohus sedagi, et X ütlused selle kohta, et auto vormistati tema nimele kokkuleppel C-ga ning C ise algatas müügitehingu, ei ole usaldusväärsed. Ringkonnakohus pidas maakohtu poolt X süüdimõistmist

§ 201järgi C ütluste pinnalt koostoimes muude kogutud tõenditega ka põhjendatuks.

Seega nähtub viidatud ringkonnakohtu kohtuotsusest, et esiteks loeti C maakohtu istungil antud ütlused ebausaldusväärseks ainult osaliselt ja seda vaid ettevõtte asjaajamisega seoses (et seda tegi vaid C). Muus osas, mis puudutas tõendamiseseme asjaolude kohta ütluste andmist, loeti aga C ütlused usaldusväärseks ja ühes muude tõenditega mõisteti X süüdistuses kirjeldatud tegudes ka süüdi. Seejuures on esindaja tegelikult möönnud isegi seda, et ainuüksi ütluste osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine ei ole samastatav valeütluste andmisega. Samuti tuleb märkida, et kannatanu ja süüdistatava poolt kohtuistungil antud diametraalselt vastuolulised ütlused ei ole ainuüksi iseenesest veel samuti aluseks kannatanu poolt kohtumenetluses antud ütluste valeütluseks tunnistamiseks, seda eriti veel olukorras, kus tõendamiseseme asjaolude seisukohast tähtsust omavate asjaolude puhul ei pidanud ringkonnakohus hoopis X ütlusi usaldusväärseks, küll aga pidas selles osas usaldusväärseks just C ütlusi. 9

§ 320lg 1 mõttes valeütluste andmise tunnuseid.

Väärib tähelepanu, et C ütlused olid ringkonnakohtu poolt tunnistatud osaliselt ebausaldusväärseteks oma ebamäärasuse (ei osanud teatud ettevõtte korraldusega seotud küsimustele anda selget vastust), mitte teadlikult ebaõige faktiväite esitamise tõttu, kuid kannatanu suutmatus anda süüteomenetluses selgeid vastuseid küsimustele ei tähenda iseenesest seda, et ta oleks esitanud menetluses valesid faktiväiteid. Seega puudub eeltoodud asjaolude pinnalt alus arvamuseks, et C andis ringkonnakohtu poolt ebausaldusväärseks tunnistatud ütluste osas ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Samuti puudub käesoleval juhul eeltoodud asjaolude pinnalt alus vaadelda tema ütlusi laiemalt, kui vaid konkreetselt tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaoludega seoses ja tunnistada sellised ütlused valeütluseks. Kuigi ebamääraste ütluste andmist kriminaalmenetluse käigus ei saa pidada samuti aktsepteeritavaks, ei ole ainuüksi see asjaolu veel piisav, et pidada ebamääraseid ütlusi valeütlusteks. 10. Eeltoodu alusel jäeti ringkonnakohtu hinnangul kõiki asjaolusid arvestades kriminaalmenetlus põhjendatult alustamata ja seetõttu puudub alus kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse alustamiseks. 11. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on kooskõlas seadusega, mistõttu puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 21.12.2021. a määruse muutmata ja ringkonnakohtule esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10