3-21-251/20

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Määruse tegemise aeg ja koht 19.08.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-251 Haldusasi X kaebus Tallinna Vangla 17.12.2020 otsuse nr 5-8/20/261602 ja 28.01.2021 vaideotsuse nr 5-15/20/516-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks (veekeetja elektritasust vabastamiseks) Menetlusosalised Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla RESOLUTSIOON

1. Lõpetada menetlus.
2. Saata määrus menetlusosalistele. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tallinna Halduskohtu menetluses on X kaebus Tallinna Vangla 17.12.2020 otsusele nr 58/20/26160-2, millega Tallinna Vangla jättis rahuldamata kaebaja taotluse vabastada ta kambris veekeedukannu kasutamisel elektrienergia ees tasumisest, ja 28.01.2021 vaideotsusele nr 515/20/516-2, millega vangla jättis kaebaja vaide rahuldamata. Kaebaja taotleb vaidlustatud otsuste tühistamist ja Tallinna Vangla kohustamist tema taotluse rahuldamiseks.
4. Tallinna Vangla teatas 06.08.2021 kohtule, et Tallinna Vangla kinnises vanglas on COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud üldised liikumispiirangud alates 01.06.2021 lõppenud ja avatud eluosakondades paiknevad kinnipeetavad saavad üldkasutuses olevat veekeedukannu kasutada. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Kohus leiab, et haldusasja menetlus tuleb lõpetada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebuse eesmärk on sisuliselt saavutatud. Menetluse lõpetamine eelviidatud alusel ei eelda tingimata kaebuses esitatud nõuete formaalset täitmist vastustaja poolt. Kuna alates 01.06.2021 on Tallinna Vanglas COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud üldised liikumispiirangud lõppenud, on kaebajal võimalik kasutada tasuta ühiskasutuses olevat veekeedukannu ja ta ei pea seega enam kasutama omal kulul isiklikku veekeetjat. Seega on selge, et hetkel menetluses olevates nõuetes kaebuse menetlemine kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik ei ole, mistõttu esineb alus menetluse lõpetamiseks.
6. Menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).
7. Kaebajal oleks teoreetiliselt võimalik üle minna hüvitamiskaebusele, kuid kohus ei pea selle menetlemist teadaolevate asjaolude valguses põhjendatuks. 5.1 Kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p 21). Sel alusel kaebuse tagastamine tuleb kõne alla eelkõige juhtudel, mil kohus leiab, et rahuldada kaebust seni teada olevate asjaolude põhjal ei saa, ent kuna õiguste rikkumine pole mingil juhul suur, siis ei tasu hakata nende asjaolude paikapidavust täpsemalt kontrollima. Vähese intensiivsusega riivega on tegemist siis, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivse õiguse rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (496 SE seletuskiri, lk 22, Riigikogu XIII koosseis). 5.2 Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajal isiklik elektriline veekeetja (1000 W) kambris olnud alates 13.11.
8. Alates sellest ajast kuni liikumispiirangute lõppemiseni (01.06.2021) on kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt võetud veekeetja kasutamise eest elektritasu kokku 17,17 eurot. Kui varaliselt hinnatava hüve väärtus jääb alla 1000 euro, eeldatakse, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne (vt HKMS § 133 lg 1). 5.3 Ka oleks hüvitamiskaebuse rahuldamine kohtu hinnangul ebatõenäoline. Käesoleval juhul saab kaebajale kahju tekitanud vangla toiminguks olla kaebaja vabastamata jätmine isikliku veekeetja kasutamisel elektritasust, mitte üldkasutatava veekeetja kasutamise mittevõimaldamine (millises osas ei ole läbitud kohtueelset menetlust). Vastustaja on selgitanud, et elektritasu tuli maksta kõigil kaebajaga samas osakonnas paiknevatel kinnipeetavatel, kel isiklik elektriseade kambris oli. Kui ka esines olukord, mil mõnda kambrisse anti vangla veekeetja, tuli isikliku veekeetja eest ikkagi elektritasu maksta, kui see kambris oli. Vangla on selgitanud, et ei ole kohelnud kaebajat erinevalt teistest kinnipeetavatest, kes kasutasid piirangute ajal isiklikku veekeetjat. J. T. ei olnud ajavahemikul 18.06.−20.11.2020 isiklikku veekeetjat kambris; alates 20.11.2020 kuni isiku vabanemiseni oli veekeetja kambris ja ta maksis elektritasu. A. R. ei olnud vanglas isiklikku veekeetjat ja ta seega elektritasu ei pidanud maksma. Seega ei ole kaebajat koheldud vanglasiseselt erinevalt teistest enda isiklikku veekeetjat kasutavatest kinnipeetavatest. Nagu teisteski riigi kinnipidamisasutustes, kohaldati ka Tallinna Vanglas piirangute mõju kompenseerivaid meetmeid. Nii oli Tallinna Vanglas piirangute kehtivuse ajal lubatud jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt, samuti tagati lisatoitlustus. Seejuures vastustaja ei võtnud isiklike elektriseadmete kasutamise eest tasu ajavahemikul 16.03.−31.05.
9. Alates juunist 2020 taastati elektriseadme kambrisse saamiseks ja kasutamiseks tavapärane kord ja kinnipeetavatel tuli isikliku elektriseadme kasutamise korral taas elektritasu maksma hakata või paigutada seade tagasi isiklike asjade lattu. Vastustajale teadaolevalt oli Tartu Vangla kinnipeetavad isiklike elektriseadmete kasutamise tasust vabastanud; Viru Vangla vabastas kinnipeetavad elektritasust ajavahemikuks 30.10.-30.12.
10. Seega kohaldasid riigi kinnipidamisasutused leevendusmeetmeid mõnevõrra erinevalt. Kohtupraktikas on leitud, et veekeedukann on VangS § 31 lg 2 mõistes muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, olenemata tema kitsamast ja mõnevõrra teistsugusest funktsioonist võrreldes näiteks raadio või televiisoriga. Kõigi VangS § 31 lg-s 2 sätestatud esemete näol on tegemist täiendava hüvega, mitte igapäevaeluks vältimatult vajalike esemetega, ilma milleta elu vanglas ei oleks inimväärne ja mille riik peaks kinni peetavale isikule tagama igal juhul ja riigi kulul (vt Tartu Ringkonnakohtu 03.02.2012 otsus nr 3-10-3035, p 8). See, et kaebajale ei võimaldatud soovitud perioodil isikliku veekeetja vangla kulul kasutamist, ei saanud kaebajale peale elektritasu maksmise kaasa tuua muid kahjulikke tagajärgi. Puudub ühtne reeglistik, kus oleks ettenähtud, milliseid leevendusmeetmeid ja millise ajaperioodi jooksul tuleks koroonaviiruse tõkestamiseks kehtestatud 2 piirangute ajal kinnipidamisasutustes kohaldada. Vastustaja ei ole jätnud järgimata seaduses imperatiivselt sätestatud norme. Seega võib kohtu hinnangul kinnipidamisasutustes leevendusmeetmete ajaliselt mõnevõrra erineva kohaldamise piisavaks põhjuseks lugeda ka vastustaja viidatud majanduslikke tegureid. /allkirjastatud digitaalselt/ 3