1-13-2947/98

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2022, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-2947 Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. detsember 2021 määrus Rainer Engeli tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Rainer Engeli (Engel; isikukood 37409172732) kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
3. detsembri 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Harju Maakohus kohaldas 28.03.2013 Rainer Engeli suhtes loovutamisvahistamist ja vahistas R. Engeli tema suhtes välja antud Euroopa vahistamismääruse täitmise tagamiseks. Harju Maakohtu 03.04.2013 määrusega rahuldati R. Engeli suhtes koostatud vahistamismäärus, nõustuti tema loovutamisega Soome Vabariigile tingimusel, et isikule liikmesriigis mõistetud karistus viiakse täide Eesti Vabariigis. Helsingi I astme kohus karistas R. Engelit Soome kriminaalseadustiku ptk 50 § 2 ja ptk 7 §-de 1 ja 3 järgi (grupis narkootilise aine suures koguses käitlemine) 13 aasta pikkuse vangistusega. R. Engeli karistuse kandmise aja algus 27.03.2013 ja lõpp 27.03.
6. Viru Maakohtu 14.12.2021 määrusega jäeti R. Engel vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2.
7. Süüdimõistetu suhtes on formaalsed eeldused täidetud – ta on kandnud nõutud osa karistusest ning isiku vabastamiseks ilma elektroonilise valve kohaldamiseta on eeldused täidetud. 2.
8. Süüdimõistetu käitumise osas enne vangistust märgib maakohus, et karistusregistrist nähtuvalt ei ole R. Engelil kehtivaid kriminaal- ega väärteokaristusi. Seega isiku elu oli seadusekuulekas, välja arvatud tegevus, mille eest on isik Soomes süüdi tunnistatud – grupiline narkokäitlemine. Enne kinnipidamisasutusse sattumist R. Engel ametlikult ei töötanud. R. Engel on öelnud, et töötas umbes 5 aastat eraviisiliselt ja mitteametlikult laenunõustajana. Isik elas enne vangistust aastaid nii Eestis kui ka Hispaanias. Maakohus suhtus kriitiliselt isiku erialasse ega leia, et see oleks oluline isiku tööturul atraktiivsuse tugevdamiseks. Seega puudub süüdimõistetul kogemus olla hõivatud tööga. Isikul ei olnud püsivat tulutoovat töökohta, mille valguses raske narkokuriteo toimepanemise eesmärk võib olla tuletatud majandusliku kasu saamise soovist. 2.
9. Süüdimõistetu käitumine vangistuses on olnud järgmine. Vangistuse kandmise ajal on R. Engel mitmel korral määratud tööle majandustöödele koristajana, kuid isik on töötamisest keeldunud. Isik on välja toonud (vangla iseloomustuse kohaselt), et koristustööde tegemine on alandav ja väheselt tasustatud. Lisaks tugines isik oma isiklikule kogemusele väites, et Soomes ei ole vangistuses viibides töötamine kohustuslik ja sarnaselt ei peaks see olema kohustuseks ka Eesti kinnipidamisasutuses. Isik on mitmel korral töötamisest keeldunud ja talle on määratud selle tulemusena viimase aasta jooksul üheksa distsiplinaarkaristust. Isik on avaldanud soovi omandada vangistuses viibides eriala, kuid töötamisest keeldumise tõttu, ei ole tal eriala omandamine võimalik. Eelnevalt on isik omandanud mööblitisleri eriala, kuid on iseloomustuse kohaselt vajalikud teadmised aja jooksul unustanud. Maakohtu hinnangul väljendab isiku suhtumine nii töö tegemisest keeldumisse kui ka selle läbi eriala omandamise võimaluse kaotamisse isiku ükskõiksust oma vabaduses planeeritava tuleviku osas. Isik ei ole teinud omalt poolt piisavalt samme, et valmistada ennast ette tööturul osalemiseks ja oma oskuste ajakohastamises. Maakohtu hinnangul ei ole pädev väide, mille kohaselt ei peaks isik vanglas töötama, kuna Soome vanglates ei ole töötamine kinnipeetavatele kohustuslik. Selline suhtumine annab teada isiku võimetusest muuta oma käitumist vastavaks kehtivatele reeglitele ja oskamatust reageerida muutuvatele olukordadele. Nimetatud oskused on vajalikud seaduslikuks elamiseks vabaduses ja kriminaalnõuete täitmiseks. Maakohus on seisukohal, et kui isik ei ole enne vangistust käinud püsivalt tööl, otsustas toime panna narkokuriteo, põhimõtteliselt keeldub tööle minemast ka vangistuse ajal ja seda pikema aja kestel ning korduvalt, tuues ette terviseseisundit (vangla iseloomustuses on märgitud, et isik on töövõimeline) ja õppimise soovi, näitab selline isiku käitumine, et tegelikult ei ole karistamise eesmärgid veel saavutatud. Isik ei pea oluliseks alluda vangla režiimile ja minna määratud tööle. Puudub veendumus, et vabaduses oleks ta hõivatud tööga püsivalt (kuigi töökoht on talle tagatud) ja et see fakt oleks piisav, et isik hoiduks uute, eriti majanduslikku kasu toovate narkokuritegude toimepanemisest. 2.
10. Positiivse asjaoluna tõi maakohus välja, et isikuga on läbi viidud vestlused väärtushinnangutest ning isik on läbinud sotsiaalprogrammi Õige Hetk, mille läbimise tagasiside väljendab, et R. Engel on seadnud endale vabaduses realistlikud ja saavutatavad eesmärgid. See positiivne moment ei kaalu siiski isiku käitumist vanglast laiemas mõttes. Maakohtu hinnangul on olulise kaaluga asjaolu, et isikule on määratud vangistuse viibides viimase aasta jooksul kaksteist distsiplinaarkaristust, mis on kehtivad. Need on valdavalt määratud töötamisest keeldumise tõttu, lisaks vanglaametniku seaduslikule korraldusele allumatuse tõttu ja helistamiseeskirjade rikkumise tõttu. Maakohtu hinnangul annab soovimatus järgida vanglas teatuid reegleid alust arvata, et isik ei väärtusta ühiskonnas toimivaid reegleid ja norme. Distsiplinaarkaristuste hulk, rikkumiste süstemaatilisus ja ajaline järjepidevus näitavad, et isik ei ole siiski võimeline hoidma oma käitumist kontrolli all. Sellest tulenevalt suhtus maakohus isiku lubadusse käituda vabaduses õigusekuulekalt, kriitiliselt. Süüdimõistetu ei ole teinud piisavalt, et näidata, et tema hoiakud ei oleks muutunud üksnes sõnas. 2.
11. Isiku võimaluste osas vabaduses märgib maakohus järgmist. 2 Süüdimõistetul on võimalik elama asuda oma õe J.E. i korterisse, kus elab ka vend L.L. . Korter on sobiv elektroonilise valve kohaldamiseks. Maakohtu hinnangul on positiivne, et isikul on head suhted ema, õe ja vennaga ning isikul ei ole diagnoositud sõltuvusi. Need asjaolud vähendavad maakohtu hinnangul vabaduses õigusrikkumiste toimepanemise riski. Küll suhtus maakohus kriitiliselt isiku väitesse (iseloomustuse andmed), et ta ei tea, kas tema tutvusringkonnas on kriminaalkorras karistatud isikuid, kuna pool Eesti rahvastikust on kriminaalkorras karistatud isikuteks. Ehk kui ta kellegi kriminaalkorras karistatud isikuga suhtleb, siis see ei tähenda, et see oleks kriminaalsetel kavatsustega. Maakohtul ei olnud veendumust, et isik sellise hinnangu andmisega on võimeline vabaduses vajadusel oma tutvusringkonnas muudatusi tegema ja vältima suhtlust inimestega, kes võivad teda viia uuesti kuritegelike tegudeni. Ei tekkinud veendumust, et isik on otsustanud lõplikult kriminaalse taustaga isikute ringist vabaneda. Seda kohtu veendumust kinnitab isiku järjepidev keeldumine tööle minemast vanglas, mis annab aluse arvata, et mõeldes vabadusele, mõtleb isik ka sellest, et ta peab olema autoriteetne tegelane ka kriminaalase taustaga isikute ringis, mis on uute kuritegude toimepanemise riskiks. R. Engelil on garanteeritud töökoht Järva Veod OÜ-s, mis on küll positiivne, kuid kuna R. Engel ei ole varasemalt ametlikult töötanud ja ei näita üles hoolt oma töökohustuste täitmisega kinnipidamisasutuses, siis oli maakohtul ka vabaduses töökoha olemasolul, põhjust kahelda isiku tööharjumustes ja tööle asumises. Isikul on tasumata nõudeid väga suures summas 897 204,58 eurot. Isik on varasemalt toime pannud kuriteo suure majandusliku kasu saamise eesmärgil, seega on majanduslike raskuste tekkimisel suurem oht uute kuritegude toimepanemiseks. 2.
12. Maakohus leiab, et isiku kogu eelnev käitumine ja toimepandud kuriteo asjaolud, samuti isiku võimalused vabaduses näitavad, et tema puhul on olemas uue kuriteo toimepanemise riski tõenäosus ning on küsitav isiku suutlikus järgida tingimisi ennetähtaega vabastamisel kontrollnõudeid ja kohustusi. Maakohus ei näinud asjaolusid, miks selline isik tuleks vabastada enne tähtaega ja kuidas kriminaalhooldus saaks maandada uue kuriteo toimepanemise riski. Arvestades isiku käitumist vanglas ei ole karistuse eesmärgid saavutatud – isik ei ole võimeline alluma režiimile, asuma vanglas tööle, seega ei ole alust arvata, et isik vabaduses ei pane toime uusi süütegusid. Maakohus ei leidnud, et elektroonilise valve kohaldamise võimalus oleks siinjuures kuidagi kaalukas asjaolu, mille kaudu saaks isiku puhul kuritegeliku tegevuse riske maandada. On oluline võtta arvesse, et kinnipeetava karistusaeg lõpeb 27.03.2026, kuid puudub veendumus, et karistuse eesmärgid on käesolevaks ajaks saavutatud, muuhulgas, et isik ei pane enam toime uusi kuritegusid, mistõttu oleks tema tingimisi ennetähtaegne vabastamine põhjendamatu. Maakohtul puudub kindlus, et katseaeg ja käitumiskontrollile allutamine on kinnipeetava puhul sobilikud ja piisavalt tõhusad meetmed hoidmaks ära uue kuriteo toimepanemist, kuna isik ei ole vanglas viibides näidanud üles enda valmisolekut ühiskonnas kehtivate reeglite järgimiseks. Nii on antud juhul ühiskonna heaolu kaitseks põhjendatud jätta süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Määruskaebus
13. Viru Maakohtu 14.12.2021 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu R. Engeli kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes palub tühistada maakohtu määrus, teha uus määrus ja vabastada R. Engel tingimisi enne tähtaega vangistusest. Maakohtu määruse põhjendused on üldsõnalised ja konkreetsete asjaoludega seostamata, kohtulahendi põhjendused ei ole veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Seega on ringkonnakohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kuivõrd 3 kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu jäi R. Engel ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. 3.
14. Kaitsja leiab, et maakohtu määrus rikub seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Olukorras, millises kehtivas kohtupraktikas on arvukalt jõustunud kohtulahendeid, millistes kohtud on otsustanud analoogilistes kaasustes isikud vangistusest ennetähtaegselt vabastada (isikud, kellel on olnud sama/sarnane või isegi raskem süüdistus, oluliselt rohkem kehtivaid distsiplinaarkaristusi kui R. Engelil, ning kelle vabanemist ei ole vangla ja prokuratuur toetanud erinevalt R. Engelist jne), on R. Engeli vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jätmine seaduse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. 3.
15. Arvestada tuleb PS § 12 kui ka õiguslikult siduv on Eestile ka EIÕK-i artikkel 14, mis kohustab tagama konventsioonis ja selle lisaprotokollides sätestatud õigused ja vabadused ilma mingi diskrimineerimiseta. Arvestades kehtivat kohtupraktikat, saab teha ühese järelduse, et kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole takistanud sarnase või ka raskema süüdistuse eest määratud vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kaitsja toob välja isikud, nendega seotud asjaolud, kes on ennetähtaegselt vabastatud. Tehtud viidetest nähtub kaitsja hinnangul, et kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole kehtivas kohtupraktikas vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise keeldumise aluseks. Vastav tingimus ei ole sätestatud ka KarS-is. Määruses on küll viidatud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-18-1895, millises on märgitud, et seaduses peaks olema sõnaselgelt kirja pandud, et majandustöökohustuse täitmine on kaalukas asjaolu ennetähtaegsel vabastamisel. Sellest on maakohus teinud järelduse, justkui võiks tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristused juba käesoleval ajal olla vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata jätmise aluseks, milline järeldus on ebaõige, kuivõrd vastavat seadusmuudatust ei ole käesoleva ajani tehtud. Lisaks tuleb rõhutada, et Riigikohus viitas majandustöödel töötamisele kui kaalukale asjaolule ennetähtaegselt vangistusest vabastamisel, mis ei ole samastatav vangistusest ennetähtaegselt vabastamise keeldumisega. Seega on R. Engel jäetud täiesti põhjendamatult ennetähtaegselt vabastamata üksnes põhjusel, et tal on kehtivad distsiplinaarkaristused. Ka puudub määruses analüüs R. Engeli poolt tööst keeldumise põhjuste kohta. On üksnes viide sellele, et R. Engel on keeldunud tervislikel põhjustel, kuid vastavalt vangla iseloomustusele on ta töövõimeline. Seega ei vasta tõele määruses toodud väited selle kohta, et isik ei pea oluliseks alluda vangla režiimile ja minna määratud tööle. Kui isik Soome kinnipidamisasutuses töötas ja praegusel juhul on tööst keeldumised olnud seotud tervislike põhjustega, siis ei ole mingisugustki alust väita, et seni kantud karistus ei ole täitnud oma eesmärki ja isik tuleb jätta vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 3.
16. Distsiplinaarkorras karistamine noomitusega väheohtlike rikkumiste eest või tervislikel põhjustel tööst keeldumise eest ei anna alust väita, et VangS §-s 6 lg 1 toodud eesmärk ei ole täidetud. Nagu eelnevalt viidatud, on vastav käsitlus ka vastuolus kehtiva kohtupraktikaga, millise kohaselt ei ole kehtivad distsiplinaarkaristused automaatselt isiku ennetähtaegselt vabastamata jätmise aluseks. R. Engelile määratud distsiplinaarkaristused ei anna karistamise asjaolusid arvestades alust hinnata R. Engeli käitumist karistuse kandmise ajal selliseks, mis muudaks põhjendamatuks kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise, kui selleks esinevad muud seaduses ette nähtud tingimused ja on täidetud seaduse nõuded isiku ennetähtaegseks vabastamiseks. On omaette küsimus, kas käitumine kinnipidamisasutuses peegeldab või ennustab isiku käitumist ühiskonnas. Pigem tehnilised rikkumised ei peegelda isiku retsidiivsust või ohtlikkust. R. Engelile määratud distsiplinaarkaristused ei peegelda tema suhtumist õiguskorda. 4 3.
17. R. Engel kannab esimest reaalset vangistust, ärakantud vangistuse pikkuseks on ligi 9 aastat. Seega evib karistus eeldatavasti kiiremat toimet, kui korduvkurjategijate puhul. Kinnipeetava esimene kogemus reaalses vangistuses mõjutab suure tõenäosusega teda oma senist käitumist muutma. Vabanedes ennetähtaegselt vangistusest teab süüdimõistetu, et uue kuriteo toimepanemisel võib ta sattuda tagasi vanglasse. Tema üle teostatava järelevalve tõhustamiseks ja uute kuritegude riski maandamiseks on võimalik kohaldada elektroonilist valvet, mille kohaldamiseks R. Engel on andnud oma nõusoleku. R. Engeli õiguskuulekal teel püsimisele aitab kaasa ka tema allutamine kriminaalhoolduse nõuetele KarS § 75 lg 1 alusel ning täiendavate lisakohustuste määramine KarS § 75 lg 2 alusel. 3.
18. Määruskaebuses korratakse üle, et R. Engel on läbinud edukalt sotsiaalprogrammi Õige Hetk. Kinnipeetav on hea analüüsivõimega ning on teinud enda varasema käitumise kohta järeldused. On motiveeritud elama õiguskuulekalt. On seadnud endale kindlad eesmärgid ning oskab välja tuua sammud nendeni jõudmiseks. 09.12.2021 kohtuistungil kinnitas R. Engel, et „tähtis on see, et ma ei ole enam see inimene, kes olin tol ajal. Olen aru saanud oma valesti käitumisest. 8 aastat on piisav aeg, et järele mõelda. Olen teinud oma järeldused.“ Seega R. Engel soovib elada seaduskuulekalt. Uute kuritegude toimepanemise riski muudab väiksemaks ka asjaolu, et isikul ei ole sõltuvust alkoholist ega narkootikumidest. Isikule tuleb anda võimalus näidata, et tema käitumine ja hoiakud on vangistuses viibitud aja jooksul pöördumatult muutunud ning ta on asunud seaduskuulekale teele. R. Engeli tingimisi vabastamine on otstarbekas, kuna sel juhul säilib riigil süvendatud kontroll isiku käitumise üle ja see distsiplineerib isikut oluliselt. Selline lähenemine, et teatud kuriteo liikide puhul (nt narkokuriteod, rasked isikuvastased kuriteod) on ettetähtaegne vabastamine a priori välistatud ja nende kuritegude eest peab isik karistuse alati lõpuni ära kandma, oleks vastuolus seadusega (KarS selliseid piiranguid ei tunne) ja teeks seda liiki kuritegusid toime pannud isikute puhul karistuse eesmärkide saavutamist kas võimatuks (karistuse toime piirduks sellisel juhul vaid isiku isoleerimisega, mis ei ole karistuse lõplik eesmärk) või oluliselt raskendatuks (süüdimõistetul puudub tõhus motivatsioon oma käitumise oluliseks parandamiseks). Ennetähtaegse vabastamise instituut kui selline muutuks nende süüdimõistetute puhul tühiseks, mõttetuks ja reaalselt mittetoimivaks, mis asetaks need süüdimõistetud muuseas ebavõrdsesse olukorda, võrreldes raskuse poolest võrreldavate, aga loomu poolest teist laadi kuritegude toimepanemise eest süüdimõistetud isikutega, kelle puhul ennetähtaegse vabastamise võimalus oleks jätkuvalt aktuaalne, reaalne ja toimiv ning (erinevalt esimestest) neid süüdimõistetuid karistuse eesmärkide saavutamisele reaalselt suunav. 3.
19. Kaitsja on seisukohal, et süüdimõistetu püüdlikkus (sotsiaalprogrammide läbimine jne) ning üldised positiivsed hoiakud viitavad sellele, et karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on täidetud ning tema resotsialiseerumine ei osutu probleemiks. R. Engel on nii sõnades kui tegudes väljendanud tõsist motivatsiooni muutumiseks ja tema seaduskuulekust soodustavad ka vabanemisjärgsed elutingimused. Ehk siis kirjeldatud olukorras ei pruugi süüdimõistetu jätkuv kinnipidamine soovitud mõju enam avaldada. 3.
20. Määruses puudub igasugune argumentatsioon selle kohta, miks maakohtu hinnangul käitumiskontrollile allutamine koos võimaliku elektroonilise valvega ei maanda piisavalt uute kuritegude toimepanemise riski. Ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annab isikute edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Kinnipeetavale saab anda võimaluse näidata, et ta suudab kriminaalhoolduse nõuetekohaselt läbida ning ta on võimeline järgima õiguskuulekat eluviisi. Katseajal saab kinnipeetav kinnistada oma positiivseid hoiakuid. 5 3.
21. Maakohus on jätnud igasuguse tähelepanuta selle, et nii vangla kui ka prokuratuur on avaldanud oma toetust R. Engeli ennetähtaegsele vabastamisele ning on samuti arvamusel, et vabaduses ei hakka R. Engel uusi kuritegusid toime panema. Vangla ja prokuröri arvamuse tähelepanuta jätmine ei ole kaitsja hinnangul lubatav. Kohtupraktikas on levinud arusaam, et kohus saab ennetähtaegse vabastamise otsustamisel teha otsustuse ilma, et seda mõjutaks kinnipidamisasutuse seisukoht ja prokuratuuri poolt antud arvamus. Kaitsja leiab, et selline diskretsiooniruum ei saa olla absoluutne ja ilma igasuguste piiranguteta. Nagu kriminaalmenetluses tervikuna tuleb ka ennetähtaegse vabastamise menetluses tugineda konkreetselt selle menetluse jaoks kogutud tõenditel. Nende tõendite ümberhindamiseks peab kohtul olema kaalukas argumentatsioon, miks kohus asub seisukohale, et vangla iseloomustus, vangla poolt läbiviidud riskihindamised, sh minimaalne uute kuritegude toimepanemise risk on võimalik jätta täielikult tähelepanuta. Kaitsja on seisukohal, et selle tõendi ümberhindamiseks või mittearvestamiseks, peavad kohtu käsutuses olema teised tõendid, millised kummutavad nt prokuröri seisukohad. Ühegi kohtulahendi tegemiseks ei piisa kohtu paljasõnalisest väitest, et kohus arvab teisiti, kui tõendid kinnitavad ja tugineb ennetähtaegse vabastamise otsustamisel üksnes eelnevalt isiku suhtes tehtud kohtulahendile ja sellega mõistetud karistusele. Üksnes siseveendumusele tuginemine ja hinnangute andmine ei ole kooskõlas ka KrMS § 15 lg
22. Vastavalt KrMS § 61 hindab kohus tõendeid oma siseveendumuse kohaselt. Nimetatu ei tähenda, et kohtul oleks õigus ja võimalus asuda muutma tõendite sisu. 3.
23. Riigikohus on leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. R. Engeli puhul on täidetud kõik KarS § 76 lg-s 3 sätestatud eeltingimused karistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks – isik kannab esimest temale mõistetud vanglakaristust, isik soovib elada seaduskuulekalt, temale määratud distsiplinaarkaristused on kas ebaoluliste rikkumiste eest või tervislikel põhjustel tööst keeldumise eest, tal on olemas kindel elu- ja töökoht, toetav perekond, kes oleks abiks tema taasintegreerumisel ühiskonda. 3.
24. Kaitsja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2020 lahendile kohtuasjas nr 1-17-1750 ning loetleb pikalt selles lahendis väljatoodud asjaolusid. R. Engelile on garanteeritud vabanemisjärgne töökoht Järva Veod OÜ-s täistööajaga. R. Engelil on olemas kindel elukoht, mis vastab mh elektroonilise valve tingimustele. R. Engelil on ka toetav perekond ning vabanemisfondis 1994,80 eurot. Nii vangla kui ka prokuratuur toetavad R. Engeli ennetähtaegset vabanemist ning vangla iseloomustus on positiivne. R. Engeli poolt käesolevaks ajaks ärakantud karistus on olnud ülipikk, ligi 9 aastat vangistust, tegemist on esmakordse vanglakaristusega. 3.
25. Kuivõrd käesoleval juhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei ole võimalik jätta isikut ennetähtaegselt vabastamata üksnes põhjusel, et maakohtu hinnangul ei ole senini ärakantud karistus avaldanud R. Engelile piisavat mõju. Tegemist on esmakordselt vanglakaristust kandva isikuga, kes kinnitas kohtuistungil, et on teinud omad järeldused ja soovib edasiselt elada seaduskuulekalt. Kaitsja hinnangul ei ole põhjendatud väita, et esmakordselt sedavõrd pikalt vangistuses viibimise järgselt ei ole isik oma väärtushinnanguid muutnud, kuivõrd nii isik ise kui ka vangla iseloomustus kinnitavad vastupidist. Mitmed uuringud on tõendanud, et ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annab isikute edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Ennetähtaegse vabastamise instituut ongi ellu kutsutud selleks, et kinnipidamisasutustes seaduskuulekalt käitunud kinnipeetavad saaksid võimaluse näidata, et nad suudavad ka vabaduses seaduskuulekalt elada, samas kui 6 ennetähtaegselt vabastamisele ei kuulu isikud, kellel kinnipidamisasutuses on probleemid distsipliiniga. Kinnipidamisasutuses eeskujulik käitumine peakski olema kohtule määravaks isiku vabastamise otsustamisel. Juhul, kui isiku positiivne käitumine ja oma teost arusaamine ning selle kahetsemine ei too kaasa seaduses sätestatud võimaluse tekkimisel ennetähtaegset vabanemist, siis süüdimõistetud isikute jaoks puudub igasugune motivatsioon vanglas õiguskuulekalt käituda, sest olukorras, kus suures koguses narkootilisi aineid käidelnud isikuid põhimõtteliselt ennetähtaegselt ei vabastata, vaatamata hoiakute muutmisele, ei ole sisuliselt võimalik täita kinnipidamisasutustes isikute positiivses suunas käituma õpetamise põhimõtet.
26. Tartu Ringkonnakohtu 11.01.2022 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 18.01.
28. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
29. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhjendustega, ei tähenda, et maakohtu määrus oleks põhistamata, üldsõnaline, ei ole seostatud konkreetsete asjaoludega ega selle põhjendused ei oleks veenvad. Määruskaebus jääb edutuks. Ringkonnakohus ei tuvastanud esitatud määruskaebuse alusel ei materiaal- ega ka menetlusõiguse rikkumisi.
30. Määruskaebuses leitakse, et maakohus on teinud kaalutlusvea. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Kaalutlusõiguse teostamisel – sh KarS § 76 lg 4 kohaldamisel – siduvate õiguse üldpõhimõtete hulka kuulub vaieldamatult ka PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte. See ei tähenda aga seda, et kohus rikuks süüdimõistetut vangistusest ennetähtaegselt vabastamata jättes automaatselt tema võrdsuspõhiõigust, kui varem on mõni teine süüdimõistetu suuremal või vähemal määral sarnastel asjaoludel vangistusest ennetähtaegselt vabastatud. Võrdse kohtlemise põhimõte võib ennetähtaegse vabastamise küsimust lahendava kohtu siduda vaid praktikas selgelt välja kujunenud otsustuskriteeriumitega. Üksnes juhul, kui kohtupraktikas kujuneksid välja mingid selgelt võrreldavad standardsed tüüpjuhtumid, mil süüdimõistetu (praktiliselt alati) ennetähtaegselt vangistusest vabastatakse, saaks rääkida sellest, et võrdse kohtlemise argument võib olulisel määral piirata kohtu kaalutlusõigust konkreetse süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel. Kuid selgi juhul tuleks kohtul alati hinnata, kas menetletav juhtum on varasematega määravas osas sarnane ja kas kohus ei pea vajalikuks algatada senise praktika muutmist. Kindlasti ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes väita, et kui kunagi on jõustunud mõni kohtulahend, millega on keegi ennetähtaegselt vangistusest vabastatud, tuleb edaspidi ennetähtaegselt vangistusest vabastada iga süüdimõistetu, kes on KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolude poolest varem vabastatud isikuga sarnases olukorras. Selline tõlgendus viiks vastuvõetamatu olukorrani, kus ühe või mõne kohtu avaral diskretsioonil põhinev kaalutlusotsus konkreetse juhtumi lahendamisel seoks kogu kohtusüsteemi kõigi järgnevate sarnaste juhtumite lahendamisel. 7 (Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2019 määrus asjas nr 1-16-9898) Küll rikub kaalutlusõigust kaitsja väide nagu süüdimõistetu eeskujulik käitumine tähendaks automaatselt süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastamist. KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Käitumine vangistuses on üksnes üks asjaolu kogumist ning R. Engeli käitumine vangistuses ei ole kindlasti eeskujulik. Täiesti arusaamatuks jääb ringkonnakohtule määrusekaebuse koormamine viitega Tallinna Ringkonnakohtu 02.12.2020 määrusele kohtuasjas nr 1-17-
31. See toodud viide ei kinnita kuidagi täiendavalt asjaolu, et süüdimõistetule on garanteeritud töökoht või lükkaks ümber maakohtu järeldused garanteeritud töökoha mõjust süüdimõistetu kuritegelikule käitumisele.
32. Ei saa nõustuda määruskaebuses väljatooduga, et ennetähtaegne vabastamine sõltub justkui kohtunikust ning vaatamata sellele, et rida sarnaseid süüdimõistetuid on vabastatud, kuid ühetaolise ning võrdse kohtlemise rikkumise tõttu R. Engel jääb vabastamata. Kaitsja saab ka ise aru, et isiku ennetähtaegne vabastamine on diskretsiooniotsus, kuid seejuures on see sõltuv konkreetsest süüdimõistetust. Kaitsja poolt välja toodud isikute puhul on nimetatud üksnes osaliselt ennetähtaegse vabastamise küsimuse puhul arvestatavad asjaolud. Ennetähtaegne vabastamine sõltub aga konkreetsest süüdimõistetust ning tema puhul materiaalsete eelduste täidetusest tulenevalt KarS § 76 lg-st
33. Seejuures ei ole oluline süüdistuse/kuriteo raskus, nagu on viidatud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-09-14104 punktis 20 järgmisele. Toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel on ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Raskete kuritegude argumenti ei ole maakohus ka arvestanud vastupidiselt määruskaebuses toodud argumendile, vaid maakohus on käsitlenud kuriteo toimepanemise asjaolusid, mis iseloomustavad süüdimõistetut ja uue kuriteo toimepanemise riske. Maakohus ei ole väitnud, et teatud kuritegude puhul on ennetähtaegne vabastamine välistatud. Isegi juhul, kui need määruskaebuses toodud juhtumid, mis on välja toodud ennetähtaegse vabastamise küsimuse argumenteerimiseks, oleksid praegusega määravas osas sarnased, ei piisaks sellest, järeldamaks, et R. Engel kuulub sellisesse süüdimõistetute kategooriasse, mille liikmed selgelt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tavaliselt vangistusest ennetähtaegselt vabastatakse. Lisaks peab märkima, et kaitsja viidatud kohtuasjade asjaolud ei anna piisavat alust järeldada, et tegemist oleks kaasustega, mida võiks pidada R. Engeli juhtumiga määravas osas sarnasteks. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda miski määruskaebuses märgitust asuda seisukohale, et R. Engeli vangistusest enne tähtaega vabastamata jätmine rikuks PS § 12 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust.
34. Seejärel leiab kaitsja, et kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisest keeldumise aluseks ning seda ei ole sätestatud ka karistusseadustikus. Nagu ei ole välistatud raskeid kuritegusid toime pandud isikute vabastamine ei ole teoreetiliselt välistatud ka distsiplinaarkorras karistatud süüdimõistetute ennetähtaegne vabastamine. Küll tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi (mis ei ole küll karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati kohustuslik) on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-09-14104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristused just näitavad seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse 8 jooksul üleval pidanud. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdimõistetul mitmeid kehtivaid distsiplinaarkaristusi, mis näitavad, et süüdimõistetu ka range järelevalve tingimustes ei oska oma käitumist viia kooskõlla kehtiva korraga. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja võimalikke ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. Ka ei saa nõustuda, et süüdimõistetul on hea analüüsivõime, kui ta jätkab pikema perioodi jooksul samade rikkumiste toimepanemist. Ringkonnakohus ei jaga seisukohta, et näiteks tööst keeldumine oleks pelgalt tehniline probleem – vanglas on oma kord ning seda tuleb järgida. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et maakohtu viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-18-1895 viitab sellele, et maakohtu hinnangul justkui võiks tööst keeldumise eest määratud distsiplinaarkaristused olla vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata jätmise aluseks. Maakohus on sellega püüdnud ilmestada fakti, et tööst keeldumine ei ole justkui mitte miski nagu üritab väita kaitsja. See, kas praegusel ajal seaduses on lahendis viidatud ettepanek kirjas või mitte, ei ole määrav. Vangistusseaduse järgi on süüdimõistetul kohustus töötada.
35. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa alahinnata töötamise vajalikkust vangistuses nagu seda on teinud kaitsja. Tulenevalt individuaalsest täitmiskavast on R. Engelile ette nähtud töötamine 2015-2026, mille tulemuseks on see, et ta omandaks tööharjumuse ning rahalised nõuded vähenevad. See on mitmeti tõlgendatav. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. VangS § 37 lg-st 1 lähtuvalt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohtule jääb siinkohal ka arusaamatuks, miks tõmmatakse paralleele Eestis vangistuse kandmise ja Soomes vangistuse kandmise vahel. Eesti vanglates kehtib oma kord ning selle järgi on süüdimõistetu kohustatud töötama. Ka ei ole ringkonnakohtu hinnangul määrav, et maakohus ei ole detailselt lahti kirjutanud distsiplinaarkaristuste sisu, vaid on välja toonud üldiselt, mille kohta on need määratud. Sisuliselt ei olda määruskaebuses rahul, et isikule on sellised distsiplinaarkaristused määratud, kuna keeldutud on tööst tervise tõttu. Kui süüdimõistetu ei olnud määratud karistustega rahul, oleks tulnud need tal nõuetekohaselt vaidlustada. Käesolevalt puudub kohtul igasugune info, et määratud karistusi oleks vaidlustatud. Kaitsja väidab, et süüdimõistetu tervis ei võimaldanud süüdimõistetul töötada. Ka see oleks olnud aluseks distsiplinaarkaristuste vaidlustamiseks ega oma käesoleval ajal enam tähtsust. Töötamine on kohustus, mitte süüdimõistetu valik, kas ta on rahul pakutud tööga. See ei ole süüdimõistetu otsustada, kas ta soovib raha või keegi soovib seda rohkem. Lisaks üksnes distsiplinaarkaristuse tõttu ei jäetud R. Engelit ennetähtaegselt vabastamata, see tulenes asjaolude kogumist. Kui maakohus oleks nimetatud asjaolud arvestamata jätnud või leidnud, et mõni asjaolu kaalub üles süüdimõistetu käitumise, tulnuks tal seda ka põhistada. Maakohus on põhjalikult aga käsitlenud, miks see näitab, et süüdimõistetu jätkab vabaduses uute kuritegude toimepanemist, miks süüdimõistetu karistuse eesmärgid ei ole täidetud ning määruskaebuse alusel puudub võimalus seada maakohtu järeldusi kahtluse alla. Kui süüdimõistetu võib olla näidanud sõnas motivatsiooni muutuda ja olla õiguskuulekas, siis tema käitumine seda väljendust ei peegelda.
36. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nõustuda maakohtuga osas, et käesoleval ajal ei ole R. Engeli puhul sobiv meede uute kuritegude maandamiseks ka kriminaalhooldus ning seda ka koos elektroonilise valvega mitte. See meede oleks põhjendatud isikute suhtes, kes on näidanud oma käitumisega vangistuses, et nad on aru saanud mõistetud karistusest ning on võimelised oma käitumist muutma või kehtestatud korda järgima. R. Engel on näidanud, et ka range järelevalve ei mõjuta teda ning seega ei ole alust arvata, et vaatamata sellele, et tegemist on tema esimese vangistusega, oleks põhjust süüdimõistetut usaldada ja rakendada tema suhtes 9 kriminaalhooldust koos elektroonilise valvega ning ta suudaks selle käigus seatavaid nõudeid ja kohustusi täita. Ennetähtaegse vabastamise mõte kriminaalhooldusele, olgu see siis elektroonilise valve alla või mitte, ei ole riigipoolsete kulude vähendamise soovist tingitud. See on lihtsam meede süüdimõistetu suunamiseks õiguskuulekale teele, kuid selleks peaks esinema vastavasisuline põhjendatud alus uskuda, et see süüdimõistetut mõjutab.
37. Vaatamata sellele, et kaitsja leiab, et distsiplinaarkaristuse arvestamine ei ole justkui kohustuslik, tuleks kindlasti arvestada prokuröri ühesõnalist n-ö seisukohta. Ringkonnakohus vastupidiselt kaitsjale leiab, et prokuröri põhjendamata arvamus arvestamisele ei tule. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31) Prokuratuuri arvamus, mis sisaldab endast infot istungil osalemise kohta ning üksnes lauset „Prokuratuur nõustub vangla arvamuses toodud argumentidega ning toetab, nagu ka vangla, Rainer Engeli tingimisi enne tähtaega vabastamist“ ei ole põhjendatud seisukoht ning on raske hinnata, miks peaks süüdimõistetu vabastama. Ometi tuleks kohtul vabastamise poolt või vastu olevaid argumente arvestada. Prokuratuuri seisukoht täidab sellisel juhul üksnes minimaalselt formaalset eeldust – tulenevalt KrMS § 432 lg-st 33 võib täitmiskohtuniku juures küsimuse läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui prokuratuur on edastanud täitmiskohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning teatanud, et ei soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta. Oma sisulist funktsiooni selline seisukoht ei täida, sest üksnes vabastada või mitte vabastada ei anna mingit põhistust. Kuigi kaitsja leiab, et ka sellises arvamusest saab eeldada igasuguseid teadmisi, siis kohtukolleegiumi hinnangul oleks tegemist üksnes oletusega. Ka oleks pidanud selle täpsemini oma määruses välja tooma maakohus, kes on pelgalt märkinud, et arvestas prokuratuuri arvamust, kuid jääb arusaamatuks, mida seal üldse arvestada on. Kaitsja leiab, et tuleb arvestada kinnipidamisasutuse ning prokuratuuri seisukohta, kuna asjas tuleb tugineda kogutud tõenditele ning tõenditeks on kriminaalhooldusametniku arvamus ja kinnipidamisasutuse poolt koostatud isiku iseloomustus. Nendes toodud asjaolud ongi tõendiks, kuid selleks ei saa olla subjektiivne arvamus, vabastada või mitte, eriti olukorras, kui ei nähtu, mille pinnalt need järeldused kujunenud on. Täiesti alusetu on väide nagu kohus oleks muutnud tõendite sisu. Subjektiivse arvamuse arvestamata jätmine ei ole tõendite sisu muutmine.
38. Seega tuleb asuda seisukohale, et R. Engeli puhul ei ole uute kuritegude risk viidud miinimumini ja isiku suhtes, kes ei oska järgida kehtestatud korda, ei ole alust arvata, et teda motiveeriks ka käitumiskontroll ja seda ka koos elektroonilise valvega. Määruskaebuses ei ole toodud argumente, mis lükkaksid ümber maakohtu järeldused, seega jääb see edutuks.
39. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
40. detsembri 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Ingeri Tamm Maarika Kuusk 10