§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu kriminaalasjas Maakohtu nr
lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 07.10.2011 otsusega mõisteti K.R. süüdi KarS § 263 p 1,2 järgi ja karistati rahalise karistusega 50 päevamäära, s.o 2 500 krooni riigituludesse.
il on õigus tasuda rahaline karistus osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 5 kuu jooksul, tasudes igakuiselt vähemalt 500 krooni kuni rahalise karistuse täieliku tasumiseni. Sama otsusega mõisteti süüdistuses KarS § 263 p 1, 2, 4 järgi õigeks Marek Tohu, kuid tema osas apellatsiooni ei esitatud. Tartu Maakohus arutas K.R. ile KarS § 263 p 1, 2, 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 29.04.2006 kella 02.00-02.30 paiku Tartus, Aleksandri 42 asuva Õlletare ees grupis koos M. Tohuga rikkus rahu ja avalikku korda sellega, et viskas kiviga vastu takso Nissan Maxima registrimärgiga XXX esiklaasi, mille tagajärjel tekkis takso esiklaasile täke, pärast mida haaras M. Tohu P.K. ul rinnust ja üritas teda lüüa rusikaga näopiirkonda, kuid löök ei tabanud Lõuna Politseiprefektuuri Tartu Politseiosakonna patrullitalituse vanemkonstaabel I.J. e vahelesekkumise tõttu, kes tal käed raudu pani. Peale seda, kui vanemkonstaabel I.J. e oli M. Tohul käed raudu pannud, lõi K.R. P.K. ut selja tagant ühel korral käega paremale kaela- ja kõrvapiirkonda ja viskas P.K. u suunas mobiiltelefoniga, ning seejärel lõi tema tegevust takistada püüdnud M-I.K. ule ühel korral jalaga vasaku jala reiepiirkonda ning seejärel lõi tema tegevust takistada püüdnud P.R. ele ühel korral jalaga kubemepiirkonda. Kuriteoga tekitasid M-I.K. ule vasema reie verevalumi ja P.K. ul parema kõrva piirkonnas punetuse. Seega pani K.R. toime vägivallaga ja grupis avaliku korra raske rikkumise vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule, s.o KarS § 263 p 1, 2, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. -2- Maakohtus K.R. ennast süüdi ei tunnistanud. Maakohus märkis, et kuigi kannatanud ei ole kohtuistungil politseile kriminaalmenetluse alustamiseks avalduse esitamist kinnitanud, ei ole kannatanu poolt vastava avalduse tegemine alati obligatoorselt vajalik. Kriminaalmenetluse alustamise ajendiks võivad olla ka menetleja poolt töö käigus tuvastatud asjaolud, mis viitavad kuriteole (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-6010). Käesolevas kriminaalasjas tuvastas politsei väärteomenetluse käigus, et K.R. i tegevuses ilmnesid kuriteotunnused ja väärteomenetluse põhjal otsustati alustada menetlust kriminaalasjas. Seejuures lõpetati ka K.R. i suhtes alustatud väärteomenetlus, mida tõendab kohtuistungil avaldatud Lõuna Politseiprefektuuri 22.05.2006 määrus väärteomenetluse lõpetamise kohta seoses asjas kriminaalmenetluse alustamisega. Maakohus, arvestades süüdistatavate, nende kaitsjate ja prokuröri seisukohtadega ja hinnanud esitatud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leidis, et K.R. i süüdistus KarS § 263 p 1,2,4 järgi ei ole tõendatud ning tema süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 263 p 1,2 järgi. Maakohus leidis, et on tõendatud K.R. i viibimine alkoholijoobes olekus süüdistuses märgitud ajal Aleksandri Õlletare ees. Kannatanu P.K. u, tunnistaja I.R. i ja süüdistatava K.R. i ütlused on kokkulangevad selles osas, et K.R. ja I.R. pöördusid 29.04.2006 peale südaööd Õlletare ees taksosõidu sooviga taksojuht P.K. u poole, kuid neil tekkis sõnavahetus. Süüdistatava K.R. i ja tunnistaja I.R. i ütluste kohaselt jäi taksojuhiga sõnelema I.R. ja K.R. läks Õlletaresse sisse M. Tohut kutsuma, kuid kannatanu ütluste kohaselt võttis K.R. maast kivi ja viskas selle vastu kannatanu auto esiklaasi, millest tekkis sinna kivitäke ja mõra. M. Tohu ja tunnistaja A.R. se ütlused kinnitavad seda, et K.R. läks peale taksojuhiga konflikti tekkimist Õlletaresse M. Tohut kutsuma, kes tuli välja ja läks taksojuhi juurde asja selgitama. Tunnistaja A.R. se ütluste kohaselt tuli K.R. M. Tohut kutsuma ligikaudu 10 minutit pärast seda, kui nad olid I.R. iga kahekesi välja taksot otsima läinud ning kannatanu P.K. u ütluste kohaselt kestis temal väljas K.R. i ja I.R. iga konflikt ligikaudu 10-15 minutit ja sellel ajal M. Tohut silmapiiril ei olnud. Sellega luges maakohus tuvastatuks, et konflikt I.R. i, K.R. i ja taksojuhi vahel oli enne M. Tohu sekkumist kestnud umbes 10-15 minutit, seega ei ole usutav, et peale konflikti tekkimist läks K.R. koheselt M. Tohut kutsuma ning peab tõenäoliseks, et ka K.R. il endal oli enne M. Tohu sündmuskohale ilmumist taksojuhiga väljas vahetu konflikt. Kohus luges usaldusväärseks kannatanu ütlused, et K.R. võttis konflikti käigus maast kivi ning viskas selle kannatanu auto esiklaasile ning M. Tohut sel ajal veel tulnud ei olnud. Kiviga viskamisest tekkis esiklaasile kivitäke ja mõra, mille kohta on kohtule esitatud ka dokumentaalne tõend Lõuna Politseiprefektuuri 15.05.2006 asitõendi vaatlusprotokolli näol. Nimetatud sündmuse toimumist kinnitavad ka tunnistaja M.K. , I.J. e ja kannatanu M-I.K. u ütlused, kes küll ise kiviga viskamise juures ei viibinud, kuid kellele on kannatanu andnud sündmustest samasuguseid selgitusi. M-I.K. on tõendanud ka autoklaasil vigastuse olemasolu. Kannatanu R.R. ja süüdistatav M.Tohu ei näinud sündmuskohal kiviga viskamist, kuna selle sündmuse toimumise ajal nad seal veel ei viibinud. Kannatanu autole kahju tekkimise fakti ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et süüdistatavad ja tunnistajad A.R. se, A.T. , N.H. ja I.R. on andnud ütlusi, et nemad sündmuskohal taksol kahjustusi ei näinud ega näinud ka, et keegi oleks taksot kahjustanud. -3- Maakohus asus seisukohale, et kuna kannatanu autol olnud mõra esiklaasis on suhteliselt väike ning ilma spetsiaalse vaatamiseta vähemärgatav ning et sündmuskohal oli öisel ajal palju inimesi ja saginat, siis on loomulik, et selline detail ei ärata isegi tänavavalgustuslambi valguses tähelepanu, et nimetatud asjaolu omale mällu talletada. Seega on tõendatud K.R. i poolt kiviga P.K. u kasutuses olnud Nissan Maxima registrinumbriga XXX esiklaasi pihta viskamine ning sellega esiklaasile kivitäkke ja mõra tekitamine. Kannatanu P.K. u, M-I.K. u ja tunnistajate I.J. e ning O.J. ütlustega on tõendatud, et kui politsei jõudis sündmuskohale ja pani M. Tohul käed raudu, ärritus K.R. ning lõi kannatanu P.K. ule paremale näopoolele kaela-kõrva piirkonda. Nimetatud asjaolu kinnitab ka SA Tartu Ülikooli 29.06.2006 traumakaart, millelt nähtub, et P.K. ul on kell 03.10 olnud paremal kõrval punetus, mis on tekitatud kella 02.30 ajal Aleksandri Õlletare ees. Kuigi kannatanu märkis kohtuistungil, et ei mäleta enam, kas süüdistatav temale valu või kannatusi tekitas ja tema ise end kannatanuna ei tunne, peab maakohus tõendatuks, et vähemalt hetkelist füüsilist valu kannatanule pidi löök siiski põhjustama. Kuigi M. Tohu, A.R. se, A.T. , N.H. , I.R. ja S.H. ei ole löömist sündmuskohal näinud, ei saa selle põhjal väita, et löömist tegelikult aset ei leidnudki. Seega on tuvastamist leidnud K.R. i poolt kannatanu P.K. ule paremale poole kõrva-kaela piirkonda löömine ja seega kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine. Maakohus leidis, et ei ole alust kahelda P.K. u ja M-I.K. u ütlustes, et K.R. i poolt telefoniga viskamine sündmuskohal aset leidis ning see tuleb lugeda tuvastatuks. Kuid kohtule esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada konkreetseid isikuid, kelle suunas oli vise sihitud. Seetõttu tuleb süüdistusest välja jätta konkreetne isik, kelle suunas K.R. telefoni viskas, mis aga ei muuda süüdistatava poolt inimeste suunas telefoni viskamise fakti. Kuigi nimetatud teoga ei tekitanud K.R. kellelegi otseselt füüsilist valu, tuleb nimetatud asjaolu siiski vaadelda vägivalla tarvitamise katsena, kuna on usutav, et süüdistatava poolt inimeste suunas telefoni viskamise eesmärgiks ei olnud mitte niisama oma telefoni viskamine ja seejuures telefoni lõhkumisega riskimine, vaid tegevus oli siiski suunatud sellele, et telefon ka kedagi tabaks ning põhjustaks sellele isikule füüsilist valu. Kannatanute M-I.K. u ja P.K. u ütlustest ilmneb, et kui K.R. oli löönud P.K. ule vastu kõrva, läks neile vahele kannatanu M-I.K. , kellele K.R. lõi seepeale jalaga vasaku jala reiepiirkonda. Nimetatud sündmusi kinnitavad ka P.R. e ütlused, kes ei ole küll osanud K.R. i nimeliselt nimetada ega ole kohtuistungil süüdistatavat ära tundnud, kuid samas annab kannatanu kirjeldus lööjast ning tõendid kogumis alust seostada tema ütluseid just K.R. iga. Samuti tuleb arvestada sellega, et ajavahemik sündmuste toimumise ja kohtuistungil ütluste andmise vahel on küllaltki pikk, mistõttu on põhjendatud, et kannatanu ei oska käesoleval ajal isikut tuvastada. Kannatanu M-I.K. u löömist kinnitab ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 29.04.2006 traumakaart. Seega on tõendatud K.R. i poolt kannatanu M-I.K. ule jalaga vasaku jala reiepiirkonda löömine, mille tagajärjel tekkis kannatanule reiele verevalum. Samuti põhjustas nimetatud tegevusega K.R. kannatanule füüsilist valu ja seega tuleb K.R. i vastavat käitumist käsitleda kannatanu suhtes vägivalla tarvitamisena. Kannatanute P.K. u, M-I.K. u, P.R. e, tunnistajate M.K. ja O.J. ütlustega on tõendatud, et pärast K.R. i poolt M-I.K. u löömist sekkus konflikti ka kannatanu P.R. , keda K.R. lõi jalaga -4- kubemepiirkonda. Kanntanu P.R. e ütluste kohaselt sekkus ta konflikti seetõttu, et tõmmata M-I.K. u ründajat temast eemale. Tunnistajad I.J. e ja R.S. on samuti kinnitanud, et K.R. üritas kannatanu P.R. t lüüa, kuid tunnistajad ei osanud öelda, kas ta ka tegelikult pihta sai. Kuigi kannatanu ise on kohtuistungil väitnud, et süüdistatav ei löönud teda kõvasti, pidas kohus tõenäoliseks, et nimetatud löögiga tekitas süüdistatav kannatanule vähemalt hetkelise valu. Samuti kinnitavad nimetatud seisukohta tunnistaja O.J. ütlused, mille kohaselt oli kannatanu temale peale sündmuste toimumist rääkinud, et nimetatud löögi tagajärjel olid tal puusapiirkonnas marrastused. Seega tuleb lugeda tõendatuks K.R. i poolt kannatanu P.R. e suhtes vägivalla tarvitamine süüdistuses märgitud kohas, ajal ja viisil. Maakohus asus seisukohale, et on leidnud tuvastamist K.R. i poolt Aleksandri Õlletare ees süüdistuses märgitud ajal agressiivselt käitumine, karjumine ja sõimamine. Kannatanute MI.K. u, P.R. e ja tunnistajate M.K. , R.S. i, I.J. e, O.J. , S.H. i, M.K. e ütlused kinnitavad, et K.R. oli sündmuskohal agressiivne. Tunnistajate R.S. i, I.J. e, O.J. , S.H. i ja M.K. e ütlustest ilmneb, et K.R. ja I.R. käitusid sündmuskohal bravuurikalt, sõimlesid, karjusid ja kasutasid ebatsensuurseid väljendeid, kusjuures I.J. e, S.H. ja M.K. on viidanud ka sellele, et kõrvalised isikud võisid samuti lärmamist ja sõimamist kuulda ning see võis neid häirida. Tunnistaja I.R. väitis kohtuistungil, et nad vaidlesid koos K.R. iga sündmuskohal M-I.K. uga, kuid häält nad seejuures ei tõstnud ja kedagi ei solvanud. Samas on K.R. on viidanud sellele, et konflikti võis suurendada tema ema kõrgendatud hääl. Ka tunnistaja N.H. on märkinud, et ta kuulis sündmuskohal K.R. i, I.R. i ja taksojuhi kõrgendatud hääli ning kohtuistungil ei välistanud ta ka K.R. i poolt ebatsensuursete väljendite kasutamist. Samuti näitab süüdistatava agressiivset meelestatust 29.04.2006 öösel kaudselt asjaolu, et hiljem peale sündmuskohalt arestimajja viimist on isiku suhtes kasutatud ohjeldusmeetmena käeraudu, kuna ta käitus agressiivselt ja vägivaldselt ning kujutas ohtu nii iseendale kui ka teistele isikutele. Maakohus märkis, et kuigi süüdistatava K.R. i, tunnistajate N.H. , O.J. , A.T. i ja I.R. i ütluste kohaselt sõimles sündmuskohal ja käitus agressiivselt ka M-I.K. ning samuti on tuvastatav I.R. i poolne sõimlemine, ei välista see seda, et süüdistatava käitumine häiris teisi isikuid avalikus kohas ning et selline tegevus oli piisavalt intensiivne ja pikaajaline, kujutades endast rasket avaliku korra ja rahu rikkumist. Maakohus leidis, et Aleksandri Õlletare juures, s.o avalikus kohas sõimamisega ja karjumisega, samuti vägivalla tarvitamisega häiris K.R. teiste isikute rahu ja turvalisust ning väljendas lärmamise ja ebatsensuursete sõnade kasutamisega kõrvalolevate isikute suhtes lugupidamatust. K.R. i tegevuses on lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastatud ka vastuhakkamine avalikku korda kaitsvatele isikutele. Maakohus asus seisukohale, et M-I.K. ut ja P.R. t tuleb käesolevas asjas käsitleda avalikku korda kaitsvate isikutena, kuna on leidnud tõendamist, et M-I.K. läks K.R. i ja P.K. u konflikti vahele, et takistada süüdistatava poolt P.K. u rünnakut ja seega ka vägivallaga toime pandud avaliku korra ja rahu rikkumist, mille peale tarvitas K.R. füüsilist vägivalda ka M-I.K. u vastu, s.o lõi teda jalaga. Samuti on leidnud tõendamist, et P.R. sekkus K.R. i poolt M-I.K. u ründamisse, tõmmates süüdistatavat eemale ja püüdes seega takistada -5- K.R. i poolset edasist avaliku korra ja rahu vastast vägivaldset rünnet ning seejuures tarvitas K.R. ka kannatanu P.R. e suhtes füüsilist vägivalda, s.o lõi teda jalaga kubemepiirkonda. Seega on tõendatud K.R. i poolt KarS § 263 p 1,2 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine. Kuna aga M. Tohu süüdistus langes ära, tuleb K.R. i tegu ümber kvalifitseerida KarS § 263 p 1,2 järgi. Maakohus asus seisukohale, et isegi kui P.K. K.R. i ja tema ema suhtes ebatsensuurset väljendit kasutas ja ründas seega õigusvastaselt nende au ja väärikust, ei saa lugeda K.R. i tegevust hädakaitseseisundis olevaks, kuna hädakaitseseisund eeldab, et tõrjutaks vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Väidetava solvamise ajal viibisid nii kannatanu, süüdistatav kui tunnistaja sõidukis, süüdistatava rünne kannatanu suhtes toimus ajaliselt tunduvalt hiljem, mil kannatanu ei andnud põhjust enda ründamiseks. Samuti ei ole tuvastatud kellegi teise isiku õigusvastast rünnet süüdistatava õigushüvedele, mistõttu võiks tema tegevust käsitleda hädakaitsena. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus süüdistatava vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus arvestas sellega, et K.R. i ei ole varem kriminaalkorras karistatud, väärteokaristused on ta ära kandnud ning kuriteo toimepanemisest on möödunud üle nelja aasta. Kuna K.R. käesoleval ajal ei tööta ja viibib kodus kahe alaealise lapse hooldajana, on K.R. i võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergema karistusliigiga, s.o rahalise karistusega. Arvestades K.R. i poolt toimepandud õigusrikkumise intensiivsust ja kestvust, ei ole põhjendatud karistuse mõistmine päris sanktsiooni miinimummääras. Kuna K.R. il puudub hetkel sissetulek ja ta kasvatab kahte alaealist last, tuleb anda võimalus tasuda rahalist karistust osade kaupa. Maakohus leidis, et M-I.K. u tsiviilhagi summas 3590 krooni tuleb
ilt täies ulatuses välja mõista. Kuigi M-I.K. ei ole kohtueelses menetluses esitanud selget tsiviilhagi nõuet, võib kannatanu esitada tsiviilhagi kuni kohtuliku uurimise lõpuni ja seejuures ei ole obligatoorselt vajalik, et tsiviilhagi oleks esitatud kirjalikus vormis. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale oleks tagatud teave tsiviilhaginõude aluseks olevate asjaolude kohta, temale oleks antud mõistlik aeg haginõude suhtes oma seisukoha kujundamiseks ning tal oleks tõhus võimalus esitada kannatanu nõudele oma vastuväiteid ja tõendeid (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-79-09). Kuna käesolevas kriminaalasjas on kannatanu kohtuistungil kinnitanud, et soovib tsiviilhagi esitada, on selgitanud tsiviilhaginõudega seonduvaid asjaolusid, haginõude suuruse osas on esitatud vastav tõendusmaterjal, kahju tekkimise asjaolud on selged ja kohtus tuvastamist leidnud, ei pidanud maakohus põhjendatuks nõuda kannatanult täiendavat nõude tõendamist. Süüdistatava väited, et auto esiklaasi mõra tekkis väljaspool süüdistuses käsitletavaid sündmusi, ei pidanud maakohus usutavaks, kuna tegemist on paljasõnaliste väidetega. Nimetatud asjaolu tõendamiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit ning teiste tõendiallikate pinnalt on kohus tuvastanud, et mõra tekitas kannatanu auto esiklaasile oma tegevusega just süüdistatav K.R. . Süüdistatavate väited, et kannatanu auto esiklaasi vahetamise arve pärineb -6- kannatanuga seotud ettevõttest, ei sea kannatanule kahju tekkimise ja tsiviilhaginõude tõelevastavust kahtluse alla ega too automaatselt kaasa tsiviilhagi rahuldamata jätmist, kui tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud on kohtus piisavalt tõendamist leidnud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu K.R. i kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist K.R. i süüdimõistmises ja karistamises ning taotleb uue otsuse tegemist, millega mõista K.R. õigeks. Apellatsiooni põhjenduste järgi tuleb maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu K.R. i teo kvalifitseerimisel. Samuti ei vasta otsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus on teostanud kohtulikku uurimist ühekülgselt, kohtuotsuses puudub põhjendus, tõendite analüüs on arusaamatu, laialivalguv ja raskesti jälgitav, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
Väär hinnang tõenditele nende kogumis on viinud ebaõige kohtuotsuse langetamiseni ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (
Maakohus on ebaõigesti lugenud tõendatuks: 1) K.R. i poolt kivi viskamise kannatanu auto esiklaasile. K.R. eitab kiviga viskamist ja tema sõnu ei ole teiste usaldusväärsete tõenditega ümber lükatud. Kuna tunnistajad M.K. , I.J. e ja kannatanu M-I.K. kivi viskamist vastu auto esiklaasi ise ei näinud, mistõttu ei saa lugeda nende ütlusi usaldusväärseteks tõenditeks. Kaitsja on seisukohal, et K.R. i poolt kiviga viskamist ei saa tõendatuks lugeda asitõendi vaatlusprotokolliga, kuna asitõendit on vaadeldud ja vaatlusprotokoll on koostatud alles 15.05.2006, s.o rohkem kui kaks nädalat pärast väidetava sündmuse toimumist. Asitõendi vaatlusprotokollist ega ühestki tõendist ei nähtu, et märgitud sõiduk alates väidetava sündmuse toimumisest kuni vaatlusprotokolli koostamiseni oli paigutatud turvaliselt hoiule ja ei sõitnud. Kriminaalasja materjalidest on vaieldamatult teada, et tegemist oli taksoteenust osutava sõidukiga. Taoline asitõendi vaatlusprotokoll on kohtukõlbmatu tõend, kuna ei ole välistatud, et sõidukile võis tekkida või tekkis fikseeritud vigastus pärast 29.04.2006 toimunud sündmust. Samas ei ole ka välistatud, et praktiliselt nähtamatu vigastus sõiduki esiklaasil oli tekkinud enne väidetavat sündmust, mida nüüd püüti K.R. i tegevusena kvalifitseerida. Eelnevast lähtuvalt ei ole õige ega õiglane süüstada just ja ainult K.R. i kiviga viskamises vastu sõiduki esiklaasi. 2) K.R. i poolt P.R. ele jalaga kubemepiirkonda löömise. P.R. ele tekitatud vigastusi ei ole fikseeritud. Olukorras kus tunnistajad I.J. e ja R.S. ei osanud öelda kas P.R. pihta sai, ei saa pidada tunnistajate ütlusi süüstavateks. Ka P.R. ise on kohtus andnud vastuolulisi ütlusi ning tema ütluste kontekstist ilmneb selgesti, et P.R. ele ei tekitanud K.R. mingisugust füüsilist valu ja ka löömine ei ole tõendatud. Maakohus on lugenud ebaõigesti tuvastatuks: -7- 1) K.R. i poolt kannatanu P.K. ule paremale poole kõrva-kaela piirkonda löömise ja seega kannatanu suhtes vägivalla tarvitamise. Kannatanu P.K. kinnitas kohtus korduvalt, et tema ennast selles kriminaalasjas kannatanuna ei tunne. K.R. eitab P.K. u löömist ning kohus ei ole K.R. i ütlusi vaieldamatute tõenditega ümber lükanud. Kohtus avaldatud traumakaardi koopiast ei nähtu, et P.K. u lööjaks oli K.R. . 2) K.R. i poolt telefoni viskamise kellegi suunas. Kohus leidis, et ei ole alust kahelda P.K. u ja M-I.K. u ütlustes, et telefoniga viskamine sündmuskohal aset leidis. Samas leidis kohus, et esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada konkreetseid isikuid, kelle suunas K.R. telefoni viskas. Lubamatu on maakohtu oletuslik analüüs, et on usutav, et süüdistatava poolt inimeste suunas telefoni viskamise eesmärgiks ei olnud mitte niisama oma telefoni viskamine ja seejuures telefoni lõhkumisega riskimine, vaid tegevus oli siiski suunatud sellele, et telefon ka kedagi tabaks ning põhjustaks sellele isikule füüsilist valu. Kuna kohtulik uurimine ei suutnud esitatud fakti tuvastada, siis ei saa oletuse pinnal otsustada, et K.R. rikkus telefoni viskamisega avalikku korda. 3) K.R. i poolt M-I.K. ule jalaga vasaku reie piirkonda löömise P.R. e ütlustega. P.R. ei tundunud kohtuistungil süüdistatavat ära. Samuti ei saa lugeda K.R. i süüd tõendavaks tõendiks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 29.04.2006 traumakaarti. Nimetatud traumakaardist nähtub, et M-I.K. u lööjateks on peetud kahte naist ja ühte meeskodanikku. Kuna on ainult väidetava kannatanu M-I.K. u süüstavad ja K.R. i enda süüd eitavad ütlused, tuleb kahtlused, mida ei ole võimalik kõrvaldada, tõlgendada süüdistatava kasuks. 4) K.R. i poolt avalikus kohas (õlletare ees) sõimamisega ja karjumisega teiste isikute rahu ja turvalisuse häirimine. Ükski tunnistaja ei ole väitnud, et K.R. oleks kedagi sõimanud või karjunud. 5) K.R. i poolt 29.04.2006 ainuisikuliselt avaliku korra raske rikkumise toimepanemise. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et tunnistajad N.H. , O.J. , A.T. ja I.R. on kohtus rääkinud, et karjusid ja lärmasid ka M-I.K. ning P.K. . Ainuüksi see, et sündmuskohal viibis rohkesti isikuid, ei ole aluseks avaliku korra rikkumisele. Käesolevas kriminaalasjas on viited sellele, et konfliktis osalenud osapooled mõlemad karjusid või vähemalt rääkisid kõrgendatud hääletoonil. Seega ei saa lugeda üheselt tuvastatuks, et ainult K.R. pani toime KarS § 263 p 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. K.R. i käitumises võis ilmneda väärteo tunnuseid, mitte aga kriminaalkorras karistatavat tegu. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et käesolevas kriminaalasjas tuleb käsitleda M-I.K. ut ja R.R. t avalikku korda kaitsvate isikutena. Puuduvad tõsikindlad tõendid, mis viitavad K.R. i poolsele vägivalla kasutamisele. Tunnistaja N.H. sõnul toimus konflikt I.R. i ja taksojuhi vahel. Tunnistaja I.R. kinnitab, et konflikt sai alguse taksojuhi ebaõigest käitumisest ja sõidu alustamise keeldumisest. Taksojuht ütles klientidele: litsid välja autost. Seda väidet ei ole ümber lükatud, kuid väidet on kinnitanud süüdistatav K.R. . Tunnistaja I.R. i ütlustest nähtub, et sündmuskohale saabunud naisisik (M-I.K. ) käitus ise provotseerivalt, bravuuritses, hakkas sõimama, kuid kaklust ega löömist sündmuskohal ei olnud. Seega olid konfliktis osalenud pooled mõlemad sedavõrd ärritunud, et räägiti kõrgendatud hääletoonil, žestikuleeriti. Kohtupraktikas eeldab avaliku korra rikkumine KarS § 262 ja 263 mõttes obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Samuti on kohtupraktika kohaselt vajalik, et teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud -8- füüsilise isiku olemasolu. Kriminaalasja lahendamisel tuleb silmas pidada konkreetse juhtumi eripära ja tuleb arvestada, et mõlemad osapooled käitusid ebaõigesti. Väidetav kannatanu P.R. on kohtus selgesti väljendatud, et tema mingit valu ei tundnud ega mingit avaldust kannatanuks olemise kohta politseile ei teinud ning avaldab seisukoha, et situatsioon ei ole karistust väärt. Samuti on kannatanu P.K. kohtule avaldanud, et tema puhul pole samuti asja, mille eest süüdistatavat karistada. Ta lisab, et pole ise palunud ennast kannatanuks panna. Isegi kui tinglikult asuda seisukohale, et K.R. kasutas sündmuskohal vägivalda, ei ole põhjendatud selle kvalifitseerimine avaliku korra raske rikkumisena vägivallaga (KarS § 263 p 1) ja ka vastuhakkamisena avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2). Sel juhul tulnuks kohtul lahendada olukord, kas tegemist on avaliku korra raske rikkumisega vägivallaga (KarS § 263 p 1) või avaliku korra raske rikkumisega vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2). Kuna K.R. i süü avaliku korra raskes rikkumises ei ole tõendatud ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, tuleb K.R. õigeks mõista. Kuna ei ole tõendatud K.R. i süü sõiduauto Nissan Maxima (registrimärgiga XXX ) esiklaasi kiviga katki viskamises, siis ei ole põhjendatud ka K.R. ilt tsiviilhagi väljamõistmine. Sõiduki vaatluse teostamine sündmuse toimumisest rohkem kui kahe nädala möödumisel on põhjendamatu. Kahtlusi tekitab ka asjaolu, et sõiduki esiklaasi vahetuse kohta on arve koostatud alles 30.11.2006. Ei ole tõendatud, et sõiduki esiklaasi vahetus 30.11.2006 on põhjuslikus seoses 29.04.2006 väidetava sündmusega. Maakohus on andnud võlaõiguslikele suhetele hinnangu puudulike ja ühekülgsete tõendite najal ja sellest tulenevalt mõistnud K.R. ilt alusetult välja tsiviilhagi 3 590 krooni M-I.K. u kasuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning K.R. i kaitsja apellatsioon rahuldamata. Maakohus on süüdistatava süüküsimuse otsustamisel hinnanud olemasolevaid tõendeid kooskõlas
§-ga 61 ja veenvalt tuvastanud kõik
§-s 62 fikseeritud tõendamisesemesse kuuluvad asjaolud. Vaidlustatud kohtuotsuses on kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse põhjenduste kaudu selgesti jälgitav. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis jätab ringkonnakohus, kooskõlas
§-ga 342 lg 3 p 1, maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata. Samas tuleb käsitleda apellatsiooni põhjendusi, kuigi need ei anna alust maakohtu järelduste ümberhindamiseks. Apellatsiooni põhiteeside kohaselt on maakohus teostanud kohtulikku uurimist ühekülgselt, kohtuotsuses puudub põhjendus, tõendite analüüs on arusaamatu, laialivalguv ja raskesti jälgitav, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust
Väär hinnang tõenditele nende kogumis on viinud ebaõige kohtuotsuse langetamiseni ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (
Väär hinnang tõenditele nende kogumis on viinud ebaõige kohtuotsuse langetamiseni ja materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (
8. Apellatsioonis leitakse, et kuna ei ole tõendatud K.R. i süü sõiduauto Nissan Maxima (registrimärgiga XXX ) esiklaasi kiviga katki viskamises, siis ei ole põhjendatud ka K.R. ilt tsiviilhagi väljamõistmine. Maakohtus on veenvalt ja motiveeritult tõendanud K.R. i poolt auto esiklaasile vigastuste tekitamise. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu põhjendustega ja omal poolt leidnud, et maakohtu järeldused K.R. i süü kohta on kahtlusteta kinnitamist leidnud. Sõiduki vaatluse teostamiseks ei ole seadusandja määranud tähtaegu, mistõttu etteheited vaatluse teostamise kohta kahe nädala möödumisel pärast sündmust, ei ole asjakohased. - 11 - Kannatanu on esitanud konkreetsed tõendid kahju suuruse kohta ja süüdistatav ei ole neid konkreetsete tõendiga ümber lükanud. Maakohus on põhjendatult aluseks võtnud
u tsiviilhagi summas 3590 krooni ning selle K.R. ilt täies ulatuses välja mõistnud. Aarne Sarjas Maarika Kuusk - 12 - Ago Kutsar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.