) § 117 lg 2 p 2 tähenduses). Rasmussen Holding OÜ ajutine pankrotihaldur nimetati 24.03.2020 (tsiviilasi 2-204455, dtl 52) ja pankrot kuulutati välja 07.05.2020 (dtl 7). Vaidlusaluste kohtulike hüpoteekidega saavutasid kostjad teiste võlausaldajate ees lubamatu eelise, hüpoteekide seadmine kahjustas teisi võlausaldajaid. Rasmussen Holding OÜ-l (pankrotis) on 22 võlausaldajat, kelle nõuete summa on 1 591 687,43 eurot; pankrotivara väärtus on kokku 581 765,68 eurot (hagiavalduse lisa 16, dtl 79).
) § 114 lg 1 p 2. Säte kohaldub, kui tagatis on seatud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Sättes on nähtud ette kaks iseseisvat alust tagatise andmise tagasivõitmiseks:
Vaidlusaluste hüpoteekide seadmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Rasmussen Holding OÜ-l (pankrotis) on 22 võlausaldajat, kelle nõuete summa on 1 591 687,43 eurot. Pandiga on tagatud ainult kostjate nõuded. Pankrotivara väärtus on kokku 581 765,68 eurot (hagiavalduse lisa 16, dtl 79). Kui vaidlusaluseid hüpoteeke poleks seatud, ei oleks kostjad saanud eesõigust hüpoteekidega koormatud kinnisasjade võõrandamisest saadava tulu suhtes ja nõuete rahuldamist võimaldava pankrotivara arvel oleks rahuldatud kõigi võlausaldajate nõudeid võrdväärselt, lähtudes nende nõuete suurust.
11. Kohus ei nõustu kostjate poolt avaldatud arvamusega, et
lg 1 p-s 2 sätestatud esimene tagasivõitmise alus kohtulike hüpoteekide suhtes ei kohaldu. Nimetatu ei järeldu kõnealuse sätte tekstist. Kostjate 02.03.2021 vastuse p-des 2.1 ja 2.2 (dtl 112) esitatud põhjendused on meelevaldsed. Baltic Panel Group asjas 09.02.2011 tehtud Riigikohtu otsus tehti nõude tunnustamise vaidluses, mitte kohtuliku hüpoteegi tagasivõitmise vaidluses. Selles lahendis on obiter dictum korras jaatatud kohtuliku 1 Vt Riigikohtu 30.04.2014 otsuse p 12, https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-2-1-151-13. hüpoteegi tagasivõitmise õiguslikku lubatavust
alusel.2 Lahendis pole väidetud, et sätte kohaldamisel kohtuliku hüpoteegi kohta esineks seaduse tekstis mittekajastatud lisatingimusi, mida kostjad on püüdnud väita.
lg 1 p-i 2 kohaldamine ei eelda pahatahtliku kokkuleppe olemasolu võlgniku ja võlausaldaja vahel. Nagu tagasivõitmise puhul üldse, ei pea tagasivõidetavas tehingus või toimingus olema iseenesest midagi taunitavat – tagasivõitmine on erandlik sekkumine tsiviilkäibesse, mida õigustab vajadus kaitsta maksejõuetuks muutunud isiku võlausaldajate huve, koheldes neid võrdselt pankrotimenetluse reeglite järgi. Kostjatele ei saa heita ette kohtusse pöördumist ega hagi tagamise taotlemist, kuid võlgniku pankroti väljakuulutamise tõttu on tekkinud võimalus hagi tagamise kaudu saadud tagatiste (pandiõiguste) kehtetuks tunnistamiseks. Kostjate väidetav tegutsemismotiiv hagi tagamise taotlemisel ei oma käesoleva asja õige lahendamise seisukohalt tähendust. Tuleb ka arvestada, et raha väljamõistmise nõudega hagi tagamise otsustamisel ei kaalu kohus kostja teiste võlausaldajate huve, mistõttu kohtu arvamusest hagi tagamise põhjendatuse kohta tsiviilasjas 2-20-3046 ei saa järeldada tagamise kooskõla kostja teiste võlausaldajate huvidega. 12. Kohtu arvates on tõendatud ka
Kostjate eneste poolt esitatud põhjendustest järelduvalt pidi võlgnik olema maksejõuetu juba siis, kui kostjad 25.02.2020 kohtulike hüpoteekide seadmist taotlesid. Kostjad väitsid tsiviilasjas 2-20-3046 esitatud hagis ja hagi tagamise avalduses olevat ilmne, et võlgnik ei suuda täita oma kohustusi nende ees (kostjate 25.02.2020 hagiavalduse p 2.5 ja 2.6, hagiavalduse lisa 4, dtl 39 ja kostjate 25.02.2020 hagi tagamise avalduse p 2.3-2.4, hagiavalduse lisa 5, dtl 42). Sellega õigustasid kostjad ka hagi esitamist enne võlgnevuste maksetähtpäeva saabumist. Peale vaidlusaluste hüpoteekidega koormatud kinnisasjade puudus võlgnikul muu oluline vara, mille arvel oleks saanud rahuldada võlausaldajate nõudeid (Ramussen Holding OÜ 23.03.2020 pankrotiavalduse kokkuvõte 07.05.2020 pankrotimääruse sissejuhatuses, hagiavalduse lisa 9, dtl 60; kostjate 25.02.2020 hagiavalduse p 2.3-2.4). Kostjate väitel ei muutunud Rasmussen Holding OÜ majanduslik enne pankrotiavalduse esitamist võrreldes eelneva perioodiga (kostjate 30.03.2021 avalduse p 1.3, dtl 190). Seejuures ei oma mingit tähendust see, et kostjate väitel oli võlgniku omakapital (bilansi aktivas kajastatud vara miinus bilansi passivas kajastatud kohustused) negatiivne juba aastaid. Omakapitali negatiivsus ei pruugi tingimata tähendada maksejõuetuse esinemist. Negatiivne võib omakapital olla ka maksejõulisel isikul, näiteks juhul kui kohustused muutuvad sissenõutavaks alles kaugemas tulevikus. Kostjate põhjendused ei lükka aga ümber seda, et juba kostjate hagi tagamise avalduse esitamisel 25.02.2020 oli võlgnik maksejõuetu. Nagu kohus kostjatele eelistungil selgitas, oleks vastav maksejõuetus ümberlükatav ainult siis, kui näidata ära võlgniku vara oluline vähenemine või kohustuste oluline suurenemine pärast vaidlusaluste hüpoteekide seadmist (istungiprotokolli lk 4, dtl 242). Võlgniku ajutine haldur nimetati juba 24.03.2020 ja järgnevalt kuulutati välja võlgniku pankrot. Pole eluliselt usutav, et kui pärast 25.02.2020 oleks võlgniku vara oluliselt vähenenud või kohustused oluliselt suurenenud, siis poleks see kostjatele kui võlgniku osanikele olnud teada. Ja – nagu eespool selgitatud – on kostjad ise esitanud faktiväiteid, mis vastavate varaliste muutuste ilmnemise pärast 25.02.2020 ümber lükkab. Ka 2 Riigikohtu 09.02.2011 otsuse p 21, https://www.riigikohus.ee/lahendid?asjaNr=3-2-1-143-10. kohtuistungil väitsid kostjad, et võlgniku majanduslik olukord ei olnud muutunud alates septembrist 2019 (istungiprotokolli lk 5, dtl 243). Püsiva maksejõuetuse täpsem algusaeg ei oma seega käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt tähendust. Samal põhjusel pole ka vajadust määratleda, kas maksejõuetuse esinemist tuleb käesolevas tsiviilasjas kontrollida seisuga 25.02.2020, mil kostjad kohtulike hüpoteekide seadmist nõudsid, või hüpoteekide seadmise määramise või kinnistusraamatusse kandmise kuupäevade seisuga. Maksejõuetus oli tekkinud juba varem ja esines kogu nimetatud perioodi ajal. 13. Kostjad on alusetult püüdnud väita, justkui poleks nende poolt tsiviilasjas 2-20-3046 avaldatud väide võlgniku võimetusest kostjatele võla tasumiseks, maksejõuetuse kinnitamine
Maksejõuetuse sellisest kvalifitseerimisest võiks rääkida ainult olukorras, kus maksejõuetus on olnud ajutine ning on möödunud enne uue ja püsiva maksejõuetuse ilmnemist. Nagu eespool (p 12) selgitatud, ei olnud 25.02.2020 esinenud maksejõuetus mööduv. Maksejõuetus oli tekkinud juba varem ning osutus püsivaks, päädides pankroti väljakuulutamisega juba 07.05.2020. 14. Olukorras, kus kostjad on tsiviilasjas 2-20-3046 väitnud 25.02.2020 kohtule, et võlgnik ilmselgelt ei suuda täita nende ees oma kohustusi, on vastuoluline eitada võlgniku maksejõuetust
) § 117 lg 2 p 2 tähenduses).
Mõjutamata eelnimetatut, tuvastab kohus, et maksejõuetusest ja võimalikust pankrotistsenaariumist oli Rasmussen Holding OÜ juhatus teatanud kostjatele 21.02.2020 (hageja 23.03.2021 avalduse lisa 2, dtl 163-173).
Sõltumata hüpoteekide kinnistusraamatusse kandmise aluseks oleva Harju Maakohtu 03.03.2020 määruse (tsiviilasi nr 2-20-3046) menetlusõiguslikust kehtivusest, lakkavad kostjate nõuete tagamiseks seatud kohtulikud hüpoteegid käesoleva otsuse jõustumisel olemast kostjate nõudeid tagavad pandiõigused võlgniku pankrotimenetluses. Hageja ei ole käesolevas menetluses taotlenud kostjate kohustamist nõusoleku andmiseks tagasivõidetud hüpoteekide kustutamiseks kinnistusraamatust. Kui kostjad sellise nõusoleku andmisest tulevikus keelduvad, on kinnisasjade omanikel õigus seda kostjatelt kohtu kaudu uues menetluses nõuda (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 68 lg 5; kinnistusraamatuseadus § 34 lg 8).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.