← Eesti

1-15-9051/45

Obsah (9)§ 3891§ 3892§ 73§ 64§ 389§ 121§ 39§ 44§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. jaanuar 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-9051 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Ivi Keskül

§ 3891

lg 2 ja § 3892 lg 1 järgi (alates 01.01.2015 vastab neile

§ 3891lg 2) üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13.

juuni 2016 otsus Apellandid kaitsjad Prokurör Martin Tuulik X Süüdistatav isikukood XXXXXXXXXXX, emakeel eesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, XXX, elukoht XXX, töökoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsjad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Jaak Siim RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioon osaliselt. 2. Tühistada Harju Maakohtu otsus järgmistes osades: X süüdimõistmises

§ 3891

lg 2 järgi; 1 X-le mõistetud liitkaristuse osas; X kaitsjatele tasutud õigusabisummade X kanda jätmise osas. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. 3. Mõista X

§ 3891lg 2 järgi õigeks.

4. Jätta X-le

§ 3892

lg 1 järgi mõistetud 1 aasta 6 kuu pikkune vangistus

§ 73

lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui X ei pane kahe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkab kulgema kohtuotsuse kuulutamise päevast.

  1. Hüvitada X-le apellatsioonimenetluse õigusabikulud 5473 euro ulatuses ja lennupileti kulud 663,01 euro ulatuses ning kohtueelse ja maakohtumenetluse õigusabikulud 18 628,73 euro ulatuses. Edasikaebekord Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Harju Maakohtu 13.06.2016 otsusega mõisteti X süüdi

§ 3891

lg 2 ja

§ 3892

lg 1 järgi.

§ 3891

lg 2 järgi karistati teda 2-aastase vangistusega ja

§ 3892

lg 1 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga, st liitkaristuseks jäi 2 aastat vangistust.

§ 73

alusel jättis kohus mõistetud liitkaristuse täitmisele pööramata tingimusel, et X ei pane kahe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 3892

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani X kohtuotsuse kohaselt toime sellega, et ta esitas Y OÜ (kustutatud) juhatuse liikmena maksuhaldurile teadvalt valeandmeid Y OÜ 2011 aprilli käibedeklaratsioonis. Teadvalt valeandmeid esitades suurendas ta 80 948 euro ulatuses alusetult tagastusnõuet. Selle tulemusel tagastati alusetult suurele kahjule vastav summa.

§ 389

¹ lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo pani ta toime sellega, et jättis 2011 aprilli tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareerimata erisoodustuse tulu- ja sotsiaalmaksu: vastavalt 129 107 eurot ja 202 883 eurot. Selle tulemusel jäi maksudena laekumata 320 000 eurot või enam. 2 Kuriteo pani X toime vahendlikult: deklaratsioonid esitas maksuhaldurile Y OÜ raamatupidaja MK, kuid X valitses teda ülekaaluka teadmisega. Maksu- ja Tolliametile esitatud valeandmed olid seotud aadressil XXX, XXX, XXX ja XXX, Tallinn (XXX) asuva korteriomandiga. Selle korteromandi ostis 27.04.2011 OÜ-lt U Y OÜ (kustutatud). OÜ Y kajastas soetatud korteriomandit oma maksuarvestuses ja esitatud deklaratsioonis ettevõtluse või maksustatava käibe tarvis soetatud varana, mis võimaldas Y OÜ-l korteri soetamisel tasutud sisendkäibemaksu riigieelarvest tagasi küsida. Tegelikult soetati see X ja tema XXX TS isiklikuks otstarbeks, so elukohaks. Nad asusid korterit elukohana kasutama pärast korteris teostatud kapitaalseid remondi- ja ümberehitustöid, mille kulud tasus Y OÜ, hiljemalt

  1. aasta augustis-septembris. Kuna XXX Tallinn korteriomand ei olnud soetatud Y OÜ äritegevuseks või maksustatava käibe tarvis, vaid X-le isiklikuks kasutamiseks, siis puudus Y OÜ-l ja X-l õigus arvestada korteri ostmisel tasutud käibemaksu summas 80948 eurot Y OÜ sisendkäibemaksu arvestuses ja esitada selles osas riigile käibemaksu tagastusnõuet. Maksukontrolli käigus esitas X Maksu- ja Tolliametile ebaõigeid andmeid selle kohta, et XXX Tallinn asuv korter on alates 08.07.2012 üheks aastaks äriruumina välja üüritud Küprose ettevõttele A. Tegelikult oli ka see ettevõte X kontrolli all. Kuna XXX Tallinn korteriomandile tehtud kulutuse näol on tegemist Y OÜ poolt äriühingu juhatuse liikme X huvides tehtud väljamaksega, on see käsitatav erisoodustusena tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 7 mõistes. Erisoodustuselt oleks pidanud tasuma tulu- ja sotsiaalmaksu. Erisoodustus jäeti aga deklareerimata ja maksud tasumata.
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni X kaitsjad Aivar Pilv ja Jaak Siim. Apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja X õigeksmõistmist

§ 3891lg 2 ja § 3892 lg 1 järgi.

Alternatiivselt taotletakse apellatsioonis kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse X süüdimõistmise osas muutmata, paluvad kaitsjad mõista X-le rahaline karistus. Ühtlasi taotletakse X-le nii apellatsioonimenetluses kui kohtueelses menetluses ja maakohtumenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist. Kaitsjad leiavad, et Harju Maakohus on süüdimõistvat otsust tehes hinnanud ebaõigesti asjas kogutud ja uuritud tõendeid, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 2.1 Kaitsjad leiavad, et Y OÜ ei pidanud

  1. aasta aprilli kohta esitatud vormi TSD lisas 4 deklareerimata erisoodustuselt tasumisele kuuluvat tulumaksu ja sotsiaalmaksu seonduvalt aadressil XXX, Tallinn asuva korteriomandi soetamisega. Nimelt on tõendatud see, et X asus korterisse elama alles
  2. a augustis või septembris. Seega
  3. a aprillis ta erisoodustust ei saanud. 3 Kohus on eksinud ka erisoodustuse iseloomus: Kuna muudetud süüdistuses ei peetud korteri müügitehingut U OÜ ja Y OÜ (kustutatud) vahel enam näilikuks, ei saanud erisoodustus seisneda korteriomandi võõrandamises X-le, vaid selle tasuta kasutada andmises. Seega ei olnud tegemist TMS § 48 lg 4 p-s 7 nimetatud erisoodustusega. Sellest tulenevalt on vääralt loetud erisoodustuse väärtuseks korteriomandi soetamisväärtust 485 689,58 eurot. Erisoodustuse väärtus oleks võinud olla vara rendile andmise turuhind või rendile andmise turuhinna ja soodushinna vahe. Sellest tulenevalt on valesti arvutatud ka maksud, mida erisoodustuselt oleks tulnud maksta. 2.2 Vale on maakohtu seisukoht, et korteriomandi ostmisel tasutud käibemaksusumma ei olnud seotud OÜ Y (kustutatud) ettevõtlusega ning hiljem A-le väljastatud üüriarved oli näilikud. Korteriomandit soetamisel soovis X kasutada seda maksustatava käibe tarvis. Isiklikul otstarbel kasutas ta korterit olude sunnil alles tunduvalt pärast selle ostmist Y OÜ (kustutatud) poolt. 2.2.1 Olukorras, kus
  4. aprillil
  5. a esitatud muudetud süüdistuse kohaselt loobus prokuratuur aadressil XXX, Tallinn asuva korteriomandi ostutehingu puhul tehingu näilikkuse kontseptsioonist, tuleb lähtuda eeldusest, et vara võõrandamistehingu majanduslik sisu langes kokku vormiga. Vara omanikuks sai Y OÜ (kustutatud). MTA
  6. märtsi
  7. a kriminaalasja alustamise otsustamise avalduses märgitust nähtuvalt on maksuhaldur asunud seisukohale, et ostetud korteriomandi näol on tegemist ostjaks olnud äriühingu põhivaraga. Seetõttu oli Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt korteriomandi soetamisel tasutud käibemaks sisendkäibemaksuna kogu ulatuses ning koheselt mahaarvatav. Vastava õigusega kaasnes kohustus tasuda riigile käibemaksu juhul, kui äriühingule kuuluvat vara kasutatakse hiljem isiklikuks tarbeks. Ka see nõue on täidetud, sest süüdistatavaga seotud äriühing T OÜ (kustutatud) tegi ühes
  8. septembril
  9. a sõlmitud korteriomandi võõrandamistehinguga käibemaksu osas tagasiarvestuse ning tasus
  10. oktoobril
  11. a riigile käibemaksu. 2.2.2 Lisaks oli sisendkäibemaksu kohene mahaarvamine põhjendatud ja õiguspärane ka põhjusel, et XXX, Tallinn asuvas korteris sisustati üks tuba algusest peale kabinetina ning erinevate äriühingute seadusliku ja volitatud esindajana tegutsenud süüdistatav kasutas seda kontoriruumina. Maakohtu väited selle kohta, et kõnealune ruum ei olnud käsitatavad kontorina, on ekslikud. 2.2.3 Korteriomand aadressil XXX, Tallinn, on mitteeluruum, mitte aga eluruumiks ettenähtud pind. Kasutusloa andmetest tulenevalt tuleb aadressil XXX, Tallinn asuvat korterit pidada külaliskorteriks. 2.2.4 Korter oli üüritud Küprosel registreeritud äriühingule A. Viimane kasutas lepingu alusel korteriomandi ruume, juriidilist aadressi, postkasti jt üürilepingust tulenevaid õigusi oma majandustegevuse realiseerimiseks Eestis. Korteris oli alates
  12. aasta septembrist olemas kontoritööks vajalik mööbel kui seadmed (kontoritehnika), samas kui korter vastas ka majandus- ja kommunikatsiooniministri
  13. mai
  14. a määruse nr 43 „Nõuded majutusettevõttele“ §-des 48-54 sisalduvale määratlusele ja nõuetele. X selgitas
  15. aprillil 4
  16. a kohtuistungil ütlusi andes, et sellel ajal esines olukordi, kus korteris majutati väliskülalisi ja äripartnereid. 2.3 Maakohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes jätnud nõuetekohaselt hindamata tõendid, mis kinnitavad süüdistatavale etteheidetavate tegude puhul süüteokoosseisude subjektiivse külje tunnuste puudumist. 2.3.1 Korteriomand soetati kinnisvarainvesteeringutele spetsialiseerunud Y OÜ (kustutatud) nimel kinnisvarainvesteeringuna eesmärgiga see pärast lisandväärtuse andmist vaheltkasuga edasi müüa. Soetatud korterile oli kavas lisada turvalahendused, läbipääsusüsteem, perimeetervalve, kaugjuhtimine, kütteautomaatika, turvasüsteemide juhtimine jms detaile, mis korteri omapärasemaks teevad. Maakohus ei ole seda ümber lükanud, sest ära ei ole näidatud, et korter müüdi edasi alla turuhinna. 2.3.2 Teiseks oli korter välja üüritud äriühingule A. Prokurör kinnitas maakohtu istungil, et vaidlust ei ole selles, et viimasele esitatud arved on tasutud.
  17. aprillil
  18. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud MTA revident TP möönis kaitsja küsimusele vastates, et ülalnimetatud üüritehingust tekkis üürileandjal maksustatav käive. Üürisuhte olemasolu tõendab täiendavalt fakt, et A avas Danske Bank A/S Eesti filiaalis arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, samuti väärtpaberikonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Konto avamise avalduses on märgitud nimetatud äriühingu aadressiks XXX, korter XXX. Lisaks sellele on A teadaolevalt investeerinud Eesti äriühingusse A OÜ (kustutatud), tehes osakapitali sissemakseid kokku summas 825 600 eurot. A OÜ (kustutatud) äriregistri järgne aadress oli registrikandest nähtuvalt XXX. 2.3.3 X elukohaks on alates
  19. veebruarist
  20. a XXX (vt III kd, tl 121-123). Kuni
  21. aasta novembrikuuni oli X elukoha aadressiks aga YYY (vt III kd, tl 124-125). Paralleelselt oli ja on siiani X tihedalt seotud Ameerika Ühendriikidega, mille osas väljastati talle
  22. aasta juunikuus püsiv viisa ning riiki sisenemise luba, millede taotlemist alustas X juba
  23. aasta lõpus, eesmärgiga arendada äriühingu tegevust Ameerika Ühendriikides. X on ühtlasi Ameerika Ühendriikide Florida osariigi kuberneri poolt välja antud ametisse määramise tõendi alusel notari ametis nelja-aastase ametiajaga (vt III kd, tl 126-127). 2.4 Ühtlasi on kohus tuginenud tõenditele, millele ei oleks tohtinud tugineda, ning jätnud kõrvale asjasse puutuva välisekspert SM arvamuse. Maakohus tugines eeskätt X Skype vestlusi kajastavale vaatlusprotokollile. Kaitsjad leiavad, et sellele tõendile ei oleks kohus üldse tohtinud tugineda, kuid märgivad ka, et kohus on Skype’i vestlustest jätnud tähelepanuta need, mis näitavad, et tegemist ei olnud X koduks ostetud korteriga. Samuti leiavad kaitsjad, et kriminaalasjas ei või tõenditena kasutada jälitustoimingutega ja sideettevõtjatelt hangitud teavet, kuna teabe kogumist ei ole nõutavalt põhjendatud ning selle kogumisel on ühtlasi eiratud ultima ratio-põhimõtet Maakohus on süüdistatava poolt esitatud tunnustatud väliseksperdi SM kirjalikku arvamust 5 tõendina arvestamata jättes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohus leidis, et see ei ole käsitatav eksperdiarvamusena ning kuna SM ei ole kohtus üle kuulatud, ei ole tegemist ka asjatundja arvamusega. Apellantide hinnangul on SM arvamus käsitatav kriminaalmenetluse kulgu puudutavate asjaolude tuvastamist võimaldava vabatõendina.
  24. juunil
  25. a kriminaalasjas nr 12221000084 koostatud ning kohtutoimikusse lisatud vaatlusprotokoll ei ole selle koostamise asjaolude valguses ja selles kajastatud andmete ebausaldusväärsuse tõttu usaldusväärne ja lubatav tõend vaatlusprotokollis on kajastatud digitaalseid tõendeid, millede kogumisel ei ole järgitud selleks ette nähtud protseduurireegleid, millest tulenevalt ei ole võimalik tõsikindlalt veenduda nende autentsuses. Tõendite vaatlus on aga läbi viidud ametnike poolt, kellel puudus vastav erialane pädevus ning vormistatud vaatlusprotokoll ei vasta sellele esitatavatele sisunõuetele. 2.5 Kaitsjad märgivad, et nii uurimisasutuseks olnud MTA erinevate struktuuriüksuste kui ka ringkonnaprokuratuuri seisukoht X-le maksuõiguslikult etteheidetava käitumise osas on olnud heitlik ning ajas muutuv. Apellandid leiavad, et põhjendamatu on heita süüdistatavale ette maksu- ja karistusõiguse normide rikkumist olukorras, kus menetlejal endal on aastaid aega võtnud, et selgusele jõuda, milline pidanuks olema konkreetses olukorras konkreetsete asjaolude valguses maksuõiguslikult korrektne käitumine. 2.6 Apellandid leiavad, et kui X ei mõisteta õigeks, on põhjendamatu tema karistamine vangistusega. Maakohus on jätnud kergendava asjaoluna arvestamata, et käibemaksu osas on hiljem tehtud tagasiarvestus. X on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata ning tal on kindel elukoht ja töökoht.
  26. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsiooni juurde ning süüdistatav toetas apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT A
  27. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonis tõstatatud tõendeid puudutavates küsimustes. Esimesena käsitleb ringkonnakohus jälitustoimingute ja sideettevõtjalt andmete nõudmise tulemusel saadud tõendite lubatavuse küsimust. Seejärel käsitleb ringkonnakohus 6 küsimust, kas maakohus leidis põhjendatult, et väliseksperdi SM arvamus ei ole lubatud tõend. Kolmandana käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas 14.05.2013 läbiotsimise protokoll ja 03.06.2014 vaatlusprotokoll on usaldusväärsed tõendid. I
  28. Maakohus on kõiki menetletava kriminaalasja kontekstis tähtsust omavaid jälituslubasid hõlmavalt märkinud, et taotlustest ja lubadest nähtuvad põhjendused, miks tuleb tõendeid koguda jälitustoimingutega ja miks on välistatud tõendite kogumine muude menetlustoimingute abil. Ringkonnakohtu jaoks jääb selgusetuks, kuidas maakohus sellise järelduseni jõudis. Kohtukolleegiumi hinnangul puuduvad nii Harju Maakohtu 15.02.2013 määruses kui riigiprokurör S.-H. Evestuse 10.10.2012 ja 25.10.2012 välja antud jälitustoimingu lubades nr 1326 ja nr 1421 põhjendused, miks on tõendite kogumine jälitustoiminguga vajalik. Samuti puudub selline info prokuröri abi AL 11.01.2013 ja 19.02.2013 välja antud lubades sideettevõtjalt andmete nõudmiseks. 5.1 Harju Maakohtu 15.02.2013 määrusest suure osa võtab enda alla info selle kohta, milles X kahtlustatakse, koos selgitusega, et menetlust alustati Soome keskkriminaalpolitseilt Keskkriminaalpolitseile saabunud info alusel. Seda infot on määruses korratud kaks korda. Samas ei ole määruses esitatud infot selle kohta, kas üldse ja milliseid tõendeid loa andmise seisuga menetluses on kogutud ja millised asjaolud on nende alusel tuvastatud. Ilma tõenditele viitamata on kohus sedastanud: „On selgunud, et kriminaalmenetluse alustamise ajendiks oleva ebaseadusliku tegevuse initsiaatoriks ja koordineerijaks on X, temaga seotud äriühingute vahel liigutatakse suuri rahasummasid ilma reaalselt eksisteerivaid majandustehinguid sooritamata, eesmärgiga varjata rahasummade päritolu ja kasusaajaid ning legaliseerida tahtliku süüteoga saadud vara.“ Edasi konstateeris kohus: „Kuna rahapesu näol on tegemist peitkuriteoga, mille kohta tõendite kogumine tavapäraste menetlustoimingutega ei ole õigel ajal võimalik ja on oluliselt raskendatud ning võib kahtlustada kriminaalmenetluse huve, on käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingute teostamise läbi teabe kogumine ainus reaalselt toimida võiv ja võimalik tõendite kogumise viis, et selgitada ja tõendada X ebaseaduslikku tegevust. Kuivõrd materjalides kajastatud andmetest nähtuvalt püüab X igati varjata oma tegevust, on adekvaatset ja tõendusliku väärtusega teavet võimalik koguda käesolevas menetlusetapis üksnes ja ainult kriminaalmenetluse raames läbiviidavate, kohtu luba nõudvate jälitustoimingute vahendusel, kuivõrd avalike uurimis- ja menetlustoimingute iseloom ei võimalda kirjeldatud situatsiooni talletamist ja vahetatava teabe detailset tõendamist.“ Lisaks märkis kohus, et jälitustoimingud on vajalikud selleks, et välja selgitada arestimisele ja konfiskeerimisele kuuluv vara. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud kujul ei vasta maakohtu määrus ilmselgelt Riigikohtu sõnastatud jälitusloa põhistuse nõuetele (vt Riigikohtu 30.06.2014 otsus kriminaalasjas nr 3-11-14-14, p 772). Esiteks peavad kohtumääruses olema esitatud selged põhjendused, millistest asjaoludest ja olemasolevatest tõenditest tulenevalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Kuigi maakohus 7 on väitnud, et X on rahapesu initsiaator ja koordinaator, ei ole maakohus viidanud ühelegi tõendile, millele see väide tugineb. Teiseks ei ole jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel piisav väide, et tegemist on peitkuriteoga ning X püüab oma tegevust igati varjata. Riigikohus on jaatanud seda, et jälitusloa andmisel võib olla argumendiks kuriteo kõrge organiseeritusaste, konspiratiivsus, variisikute kasutamine, ütluste andmiseks valmis olevate tunnistajate eelduslik puudumine jmt. Samas toonitas Riigikohus: „Kuid ka osutatud argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Määrusest peab olema selgelt aru saada, et kohus on enne jälitustoimingu lubamist alternatiivsete tõendamismeetodite kasutatavust talle teadaoleva teabe alusel kaalunud.“ Käsitletavas määruses ei ole maakohus selgitanud, kuidas X oma tegevust varjab ega viidanud tõenditele, millele see väide tugineb. Eelnevast tulenevalt ei ole määruse alusel kontrollitav, et kohus on enne jälitustoimingu lubamist alternatiivsete tõendamismeetodite kasutatavust talle teadaoleva teabe alusel kaalunud. Tegemist on puudusega, mida ei ole kriminaalasja arutaval kohtul enam võimalik kõrvaldada. 5.2 Ringkonnakohus peab nõustuma apellantidega, et ka riigiprokurör S.-H. Evestuse antud load (10.10.2012 välja antud jälitustoimingu luba nr 1326 ja 25.10.2012 välja antud luba nr 1421) ei ole nõuetekohaselt põhistatud. Lubadest ei saa selgust, miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Määruste põhjendus piirdubki sisuliselt väitega, et menetluse algstaadiumis on muude menetlustoimingutega tõendite kogumine ilma kriminaalmenetlust kahjustamata raskendatud või isegi välistatud: „Võttes arvesse, et X võib olla seotud kuritegeliku tegevusega (rahapesu suures ulatuses, mis on raske esimese astme majandusalane kuritegu), mille kohta tõendite kogumine avalike menetlustoimingutega kriminaalmenetluse algstaadiumis ilma kriminaalmenetlust kahjustamata on oluliselt raskendatud või isegi välistatud, on vajalik koguda tõendeid jälitusmenetlustega. Tõusetunud kahtlustuse kontrollimiseks ja väljatöötatud menetlustaktika kohaselt on vajalik teostada X’e kasutuses olevate telefoniabonentide… suhtes KrMS §-s 117 sätestatud jälitustoiming…“ (jälitustoimingu luba nr 1326). Riigiprokurör S.-H. Evestuse lubade väljaandmise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni kohaselt ei muutnud puudused jälitustoimingu loas jälitustoimingu tulemusel saadud tõendit automaatselt lubamatuks. Seda, kas tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oli välistatud või oluliselt raskendatud, peab hindama kriminaalasja arutav kohus, kusjuures kohus peab kontrollima ultima ratio-põhimõtte järgimist erilise hoolikusega (Riigikohtu 30.06.2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14, p 779, 781). Kohtukolleegium on sunnitud tõdema, et riigiprokuröri 10.10.2012 ja 25.10.2012 antud lubade alusel ei ole võimalik tuvastada, et KrMS §-s 117 nimetatud jälitustoimingute tegemine oli vajalik ja põhjendatud. Lubades märgitu kohaselt põhinevad load sellel, et jälitustoimingu loa andmetel laekus Keskkriminaalpolitsei kriminaaltulu tuvastamise büroole teave, et mitmed Eesti äriühingud teevad suuremahulisi tehinguid Soome äriühingutega, mida kahtlustatakse ilma loata 8 finantsteenuste osutamises. Kõnealused Soome äriühingud on seotud X-ga ning on alust arvata, et ka Eesti äriühingud on seotud X-ga. Ka on toodud välja, et X elustiil viitab kahtlase päritoluga rahaliste vahendite kasutamisele. Eelnev annab alust arvata, et Eesti Vabariigis tegutsevad äriühingud, mis käitlevad oma tehingutes kuritegelikul teel saadud rahalisi vahendeid eesmärgiga varjata kuriteost pärinevate varade päritolu ning tegelikku omanikku, on seotud Xga. Lubadest ei nähtu, kas ja milliseid tõendeid menetluses juba kogutud on. Samuti ei ole ära toodud, mis eesmärgil loas märgitud infot kogutakse, s.t miks see kriminaalmenetluse seisukohalt vajalik on. Nagu eespool märgitud, piirdub määrus ses osas ainult üldsõnalise väitega, et jälitustoiming on vajalik „tõusetunud kahtlustuse kontrollimiseks ja väljatöötatud menetlustaktika kohaselt“. Selline deklaratiivne väide ei vasta küsimusele, kuidas saadav info aitab kaasa kahtlustuse kinnitamisele või ümberlükkamisele. Ka ei saa kohtukolleegiumi hinnangul jälitustoimingut põhjendada väljatöötatud menetlustaktikaga, vaid ultima ratiopõhimõte nõuabki selle põhjendamist, miks on jälitustoiming menetlustaktikaliselt vajalik. On ilmne, et sideettevõtjalt saadud andmed võivad olla rahapesu kuriteo uurimisel olulised. Selle tuvastamine, kas ja kellega suhtles isik, keda rahapesus kahtlustatakse, võib aidata jälgida rahapesu tehingute ahelat ning selgitada välja, millised isikud võivad veel tehingutega seotud olla. Samas tuleb tõdeda, et andmeid ülekannete kohta oleks olnud võimalik saada nt pankadele tehtavate päringutega. Selle kohta, et neid päringuid oleks tehtud enne jälitustoiminguks loa andmist, kohtul andmeid ei ole. 5.3 Prokuröri abi AL 11.01.2013 ja 19.02.2013 välja antud lubade ajal ei lugenud menetlusseadustik lubades nimetatud toiminguid enam jälitustoiminguteks. Siiski nägi KrMS § 901 lg 3 ette, et päringu võib teha üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kõnealustes lubades täielikult põhjendused, miks on päringu tegemine vältimatult vajalik. Loas on üksnes üldsõnaliselt deklareeritud: „Käesolev päring on kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik, kuna üksnes päringuga on võimalik koguda objektiivseid ja usaldusväärseid tõendeid kriminaalmenetluse tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks kuritegude toimepanemises kahtlustatava isikuga puutumuses oleva, talle kaasabi osutada võiva isiku tegevuse kohta. Päringu käigus saadavaid andmeid ei ole võimalik koguda avalike uurimis- ega menetlustoimingutega.“ Ringkonnakohus möönab, et suhtluse fakti kohta on raske kui mitte võimatu saada informatsiooni muude menetlustoimingute abil. Paraku jääb loast selgusetuks, miks on saadav info ise kriminaalmenetluse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Kuna loas puudub täielikult info selle kohta, mis kahtlustusega seoses ja millise tõendusliku baasi alusel luba antakse, ei ole kohtul tagantjärele võimalik selle kohta järeldusi teha. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks tugineda nende lubade alusel saadud infole. 5.4 Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kõrvale tõendid, mis põhinevad Harju Maakohtu ja riigiprokurör S.-H. Evestuse antud lubade alusel tehtud jälitustoimingutel ning 9 prokuröri abi AL 11.01.2013 ja 19.02.2013 välja antud lubade alusel tehtud menetlustoimingutel. Sellised tõendid on 15.10.2013 koostatud jälitustoimingu protokoll perioodil 15.02.2013-17.03.2013 X kasutuses olnud abonentnumbri pealtkuulamise kohta (kd II, tl. 87-95) ning 26.05.2014 koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (kd II; tl 96100). II
  29. Ringkonnakohtu hinnangul luges maakohus põhjendatult lubamatuks tõendiks kaitsjate esitanud SM arvamuse. Apellandid märgivad apellatsioonis, et nõustuvad kohtu seisukohaga, et väliseksperdi SM arvamus ei ole käsitatav KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud ekspertiisiakti, selle kohta antud eksperdi ütluse ega ka asjatundja ütlusena. Apellandid leiavad aga, et tegemist on menetluse käigu kohta käiva tõendiga, so KrMS § 63 lg-s 1 nimetamata tõendiga, millele on võimalik tugineda KrMS § 63 lg 2 alusel. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg-s 2 sätestatu kohaselt aga lubatud sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata tõendiliike (nn vabatõendeid) kasutada väga kitsalt vaid menetluse enese kulgu puudutavate asjaolude tuvastamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.03.2007 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06, p 16). SM arvamus ei sisalda teavet mõne konkreetse menetlustoimingu käigu kohta, vaid – nagu apellatsiooniski märgitud – selles „selgitatakse digitaalsete tõenditega ümberkäimise põhimõtteid“. Seega ei anna KrMS § 63 lg 2 alust SM arvamuse käsitamiseks lubatava tõendina. III
  30. Kohtukolleegium ei näe alust lugeda 14.05.2013 läbiotsimise protokolli ja 03.06.2014 vaatlusprotokolli ebausaldusväärseteks tõenditeks. 7.1 Apellatsioonis on seatud kahtluse alla, kas 14.05.2013 toimunud läbiotsimisel, mille käigus võeti muuhulgas ära (kopeeriti) fail „Windows 2008 Enterprise R2DC_2-flat.vmdk“, järgiti protseduurireegleid. Kaitsjad leiavad, et faili äravõtmisel ei ole järgitud PPA peadirektori 02.06.2011 käskkirjaga nr 225 kinnitatud asitõendite, teiste äravõetud esemete, konfiskeeritud vara, arestitud vara ning leidude käitlemise korras asitõendi käitlemisele kehtestatud nõudeid. Samuti on apellatsioonis tõstatatud küsimus, kas vaadeldud faili käitlemisel on järgitud EKEI direktori
  31. jaanuari 2012 käskkirjaga kinnitatud juhendites esitatud nõudeid. Eelnevaga haakub apellantide etteheide, et vaatlusprotokollist ei nähtu vaadeldava objekti valdusahel (chain of custody). 10 Ringkonnakohus peab viidatud käskkirju asjakohasteks. Viidatud PPA peadirektori käskkiri ei käsitle eraldi elektrooniliste tõendite kogumist ja hoidmist. Samas näeb käskkirja p 2 ette, et käskkirjas asitõendi kohta öeldut kohaldatakse kõigi kriminaal- või väärteomenetluses äravõetud esemete ja vara suhtes. Sellest järeldab ringkonnakohus, et niivõrd, kui see on võimalik, tuleb ka elektrooniliste tõendite puhul rakendada käskkirjas sätestatut. Prokurör leidis ringkonnakohtu istungil, et EKEI direktori käskkirjaga kehtestatud korrad ei ole ei ole asjakohased tõendid, kuna reguleerivad infotehnoloogia ekspertiisi läbiviimist. Ringkonnakohus selle prokuröri seisukohaga ei nõustu. Tõsi on see, et kõnealused dokumendid on EKEI sisesed aktid, mis reguleerivad ekspertiisi läbiviimist. Need dokumendid omavad siiski laiemat tähendust, kuna Politsei- ja Piirivalveameti 19.04.2016 vastusest X päringule ilmneb, et politsei lähtub digitõendite kogumisel EKEI suunistest (kd III; tl. 178). Apellatsioonis tõstatatud küsimustest ei nõustu ringkonnakohus etteheitega, et läbiotsimisprotokollist ei selgu, milliseid meetmeid võeti läbiotsimisel, et andmed püsiks kopeerimise ajal muutumatuna. Vaatlusprotokolli p-s 7 „Läbiotsimise käik“ on märgitud, et enne uurimistoimingu algust kell 12:31 katkestati menetlustoimingule allutatud objektide (serverite) internetiühendus. Lisaks tuleb arvestada, et kontrolli läbiotsimise käigu üle peab tagama selle isiku, kelle juures läbiotsimine toimub, või tema esindaja juuresolek (vt ka E. Kergandberg, P. Pikamäe (toim.): KrMS. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2012 – E. Kergandberg: § 91 komm. 15.1.). Küll peab ringkonnakohus tõdema, et läbiotsimisprotokollis ega vaatlusprotokollis ei ole kirjeldatud tehtud toiminguid nii detailselt, et nende alusel oleks üheselt jälgitav kõigi nimetatud käskkirjadega kehtestatud juhtnööride järgimine. Peamise puudusena tuleb nimetada seda, et 14.05.2013 toimunud läbiotsimise protokollist ega 03.06.2014 toimunud vaatlusprotokollist ei nähtu, et andmekandja, millel äravõetud failid talletati, oleks pakendatud ja/või pitseeritud. Nii PPA peadirektori kui EKEI direktori käskkirjaga kehtestatud korrad nõuavad andmekandja pakendamist ja pitseerimist. Ainuüksi see ei anna aga alust tõendi ebausaldusväärseks lugemiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.03.2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11, p. 18.3). Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses menetluses hoolimata protokollides olevatest puudustest tõendatud äravõetud faili terviklus. Esiteks selgub maakohtus tunnistajana üle kuulatud vaatluse läbi viinud PPA KKP kriminaaltulu tuvastamise büroo uurija TS ütlustest, et koopia oli lukustatud kapis (kd IV; tl. 158 pöördel). Seega nähtub tunnistaja ütlustest, et asitõendit oli hoitud viisil, mis tagab tema säilimise. Teiseks tõendab vaadeldud faili terviklust räsikood. 7.2 Apellatsioonis leitakse, et kuna vaatlusprotokollis ei sisaldu tuvastatavat menetlejapoolset järeldust vaadeldava objekti räsikoodi vastavuse osas, ei ole võimalik usaldusväärselt kinnitada andmete autentsust.“ 11 Vaatlusprotokollis ei ole esitatud lihtsalt väidet, et vaatlusel on kontrollitud, vaid selles on ära toodud arvutatud räsikood, vaatlusel kasutatud tehnikavahendite hulgas on ära nimetatud ka räsi arvutamiseks vajalik programm Windows MD5 sum generator (kd II; tl. 113). Samuti on failile „Windows 2008 Enterprise R2DC_2-flat.vmdk“ arvutatud räsikood toodud ära läbiotsimise protokollis (kd II; tl. 110). Seega on võimalik neid räsikoode kõrvutada ning veenduda, et need kattuvad. Seda, et ta kontrollis räsikoodi kokkulangevust, on kinnitanud vaatluse läbi viinud TS maakohtus antud ütlustes. Apellatsioonis ei ole esitatud väiteid selle kohta, miks peaks neid ütlusi pidama ebausaldusväärseks. 7.3 Apellatsiooni kohaselt on MD5 algoritm ebausaldusväärne ja aegunud, kuna failile on võimalik anda sobiv sisu, ilma et algselt arvutatud MD5 räsiväärtus muutuks. Seda väidet tõendab apellatsiooni kohaselt maakohtu
  32. aprilli 2016 istungil süüdistatava tehtud eksperiment. Need väited on ekslikud. Apellandid on käsitlenud MD5 räsi puudusi pealiskaudselt, tegemata vahet erinevatel räsifunktsioonile esitatavatel nõuetel/räsifunktsioonilt oodatavatel omadustel nagu ühesuunalisus (pre-image resistance), lisaoriginaalikindlus (second pre-image resistance) ja kollisioonikindlus (collision resistance). Ühesuunalisus tähendab, et ainult räsifunktsiooni väljundi põhjal ei ole võimalik tuletada sisendit (st faili räsi alusel tuvastada faili sisu). Lisaoriginaalikindlus tähendab, et räsifunktsiooni sisendit (räsitud faili sisu) teades on raske leida mõni teine sisend (teise sisuga fail), mis annaks samasuguse väljundi. Kollisioonikindlus tähendab, et on raske leida kahte erinevat sisendit, mis annaks sama väljundi. Seega kui kollisioonikindluse puhul on küsimus üksnes selles, kui suur on oht, et mingid erinevad andmejupid annavad sama räsiväärtuse, siis lisaoriginaalikindluse puhul on küsimus selles, kui suur on võimalus, et olemasolevale sisendile, millele on juba räsiväärtus välja arvutatud, saab anda uue soovitud sisu, ilma et räsiväärtus muutuks. Seega väide, et MD5 algoritm on ebausaldusväärne ja aegunud, kuna failile on võimalik anda sobiv sisu, ilma et algselt arvutatud MD5 räsiväärtus muutuks, saab paika pidada juhul, kui on tuvastatud MD5 räsifunktsiooni lisaoriginaalikindluse nõrkus. MD5 räsifunktsiooni üldtuntud nõrkused on aga seotud kollisioonikindlusega (MD5 räsifunktsiooni puudusi just kollisioonikindluse osas kinnitavad usaldusväärsed avalikult kättesaadavad allikad, nt apellatsioonis viidatud Carnegie Mellon University Vulnerability Notes Database’i Vulnerability Note VU#836068, aga ka Riigi Infosüsteemi Ameti tellitud krüptograafiliste algoritmide elutsükli uuring: https://www.ria.ee/public/PKI/kruptograafiliste_algoritmide_elutsukli_uuring_II.pdf; p 2.3.1). Sisuliselt on sama kinnitanud maakohtus üle kuulatud asjatundjad MJ ja AV. Viimane selgitas maakohtus, et MD5 puudus on see, et on võimalik tekitada kollisioon, st kaks erineva sisuga faili, millel on samasugune räsiväärtus, kui eelnevalt ei ole räsiväärtust välja arutatud. Samas kinnitas AV, et kui failidele on eelnevalt arvutatud välja MD5 väärtus, siis sisu poolest erinevat faili, millel oleks sama MD5 väärtus, ei ole keegi veel suutnud luua. Ühestki apellatsioonis nimetatud allikast ei ilmne, et MD5 räsifunktsiooni puhul oleks lisaoriginaalikindlus edukalt kahtluse alla seatud. Seda, et failile oleks võimalik anda sobiv sisu, ilma et algselt arvutatud MD5 räsiväärtus muutuks, ei tõenda ka X demonstratsioon. Paika peab see, et
  33. aprillil 2016 toimunud 12 maakohtu istungil (ning uuesti ringkonnakohtu istungil) demonstreeris X, et kahele avamisel visuaalselt erinevat kujutist sisaldavale pildifailile räsiväärtuse arvutamisel on tulemuseks sama räsiväärtus. Esiteks tuleb pöörata tähelepanu sellele, et kuigi apellatsiooni väite kohaselt on failile, millele on juba räsiväärtus loodud, võimalik anda sobiv sisu, ilma et algselt arvutatud MD5 räsiväärtus muutuks, ei nähtu maakohtu istungi protokollist, et X oleks demonstreerinud juba välja arvutatud räsiväärtusega faili muutmist nii, et selle räsiväärtus jääb samaks. X demonstreeris vaid kahte jpg-faili, millel on sama räsiväärtus. X ei osanud maakohtus vastata kohtu ja prokuröri küsimustele, kuidas nende kahe faili räsiväärtuste kokkulangemine on saavutatud. Ta möönis, et sama räsiväärtuse saamiseks neid faile ilmselt töödeldi, kuid seda ei teinud tema. Tema tegi pildid ja edastas failid selles vallas „targemale inimesele“ (kd IV; tl 173, 173 pöördel). Internetist on hõlpsalt leitav õpetus, kuidas on võimalik luua kaks sama MD5 räsikoodiga pildifaili (vt nt http://natmchugh.blogspot.com.ee/2014/10/how-i-created-two-images-withsame-md5.html). Tegemist on chosen prefix collision tüüpi kollisiooniga, mis eeldab kõigi sama räsiväärtuse saanud failide manipuleerimist enne neile räsiväärtuse arvutamist. Sellise kollisiooni võimalikkust käsitlevas uuringus on märgitud, et kõnealuse meetodi abil ei ole võimalik etteantud räsiväljundile luua olemasoleva kõrvale teist soovitud sisuga sisendit: „An existing eXcutable with a known and published hash value not resulting from this construction cannot be targeted by this attack (Gauravaram et al., 2006): our attack is not a preimage or second preimage attack. In order to attack a software integrity protection or code signing scheme using this approach, the attacker must be able to manipulate the files before they are hashed (and, possibly, signed).“ (M. Stevens et al. Chosen-prefix collisions for MD5 and applications. - International Journal of Applied Cryptography, Vol. 2, No. 4,
  34. P. 349; Kättesaadav internetis: https://documents.epfl.ch/users/l/le/lenstra/public/papers/lat.pdf). Kuna praegusel juhul ei ole andmeid, et pildifailide räsikoodi kokkulangevus oleks saavutatud ülalkirjeldatust teisel moel, ei tõenda X kohtule esitatud näited, et juba välja arvutatud räsiväärtusega failile oleks võimalik anda soovitud kindel sisu, nii et faili räsiväärtus jääks samaks. Teiseks peab ringkonnakohus oluliseks, et sama räsiväärtuse saavutamise võimalikkust demonstreeriti vaatlusprotokollis kajastatust teist tüüpi faili puhul. See, et sama räsiväärtus saavutati jpg-failide puhul, ei tähenda, et see oleks võimalik (muuhulgas) Skype logisid sisaldava vmdk-faili puhul, s.t tõendatud ei ole, et eri tüüpi faile oleks võimalik samal moel töödelda. 7.4 Apellatsiooni kohaselt seab vaatlusprotokolli kui tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla see, et vaatlusel osalenud PPA KKP eriasjade uurijal KT-l (protokolli kohaselt viis vaatluse läbi PPA KKP kriminaaltulu tuvastamise büroo uurija TS ning eriasjade uurija KT osales menetlustoiminus) puudub infotehnoloogiaalane haridus. Ringkonnakohus leiab, et selline abstraktne kahtlus menetlustoimingus osalenud ametniku pädevuses ei anna alust pidada vaatlusprotokolli tõendina ebausaldusväärseks. Kuigi KT (nagu ka TS) kuulati kohtus üle ning 13 kaitsjatel ja süüdistataval oli seega võimalik esitada neile küsimusi nii menetlustoimingu käigu kui toimingus osalenute rolli kohta, ei ole apellandid ei ole osutanud ühelegi konkreetsele asjaolule, mis seaks KT pädevuse kahtluse alla. Ka ei näe ringkonnakohus, et vaatlusprotokolli usaldusväärsuse seaks kahtluse see, et TS ei osanud maakohtus ütlusi andes selgitada, millal ta vaatlust alustas. B
  35. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et XXX korteriomand ei olnud soetatud ettevõtluse eesmärgil või maksustatava käibe tarbeks. 8.1 Ringkonnakohus leiab, et selle tuvastamisel, kas korter soetati ettevõtluse eesmärgil või maksustatava käibe tarbeks, ei oma tähtsust see, milline oli X elukoha ametlik aadress, ega see, kas korter oli olemuselt mitteeluruum. Apellatsiooni kohaselt välistab selle, et korter soetati X-le ja ta XXX eluruumina kasutamiseks, asjaolu, et kuni
  36. a novembrini oli X elukoht YYY,
  37. novembrist 2012 XXX. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Lisaks elukohale, mille on isik ise oma peamise elukohana deklareerinud, võib ta kasutada elamiseks ka teisi kohti. Seda demonstreerib apellatsioonis endas sama küsimusega seoses märgitu, et X oli tihedalt seotud Ameerika Ühendriikidega. Lisaks sellele andis X ise maakohtus ütlusi, milles möönis, et kasutas – küll väidetavalt ajutiselt – kõnealust korterit elamiseks, kuna korteris, kus ta XXX-ga varem Eestis viibides elas, alustati remonti (kd IV; tl. 176). Asjassepuutumatuks peab ringkonnakohus ka apellantide väidet, et soetatud korter on olemuselt mitteeluruum, kuna XXX kinnistu on 100% ulatuses ärimaa. Apellatsioonis endas viidatud otsuses on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et elu- ja äriruumi eristamisel tuleb lähtuda VÕS § 272 lg-s 1 toodud kriteeriumidest ning sellest tulenevalt ei lähtuta pelgalt detailplaneeringus ja ehitus- või kasutusloas märgitud hoone kasutusotstarbest (elamu või mitteelamu), vaid ka kavatsusest ja tegelikust võimalusest ruume ühel või teisel otstarbel kasutada (Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2016 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-47-15, p 14). Seega ei tulene sellest, et XXX kinnistu on 100% ulatuses ärimaa, et Y OÜ-le või H OÜ-le kuulunud korterit tuleks pidada külaliskorteriks. Apellatsioonis viidatakse küll sellele, et erinevate õigusaktide kohaselt oleks korterit võinud kasutada majutusteenuse osutamiseks, kuid tõendeid ei ole selle kohta, et seda oleks tehtud või oleks seda plaanitud teha. 8.2 Apellatsioonis märgitakse, et kuna X kasutas oma XXX-ga korterit elamiseks
  38. aasta augustist või septembrist, kuid enne seda ei olnud see faktiliselt elukohana kasutuses ligemale 1,5 aasta vältel, oli Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikast tulenevalt korteriomandi soetamisel tasutud käibemaks sisendkäibemaksuna kogu ulatuses ning koheselt mahaarvatav. Kui käibemaksukohustuslane käsitab kapitalikaupu, mida kasutatakse ühteaegu nii kutsetegevuseks kui isiklikul eesmärgil, ettevõtte varana, on nimetatud kaupade omandamisel 14 tasutud sisendkäibemaks põhimõtteliselt kogu ulatuses ja kohe mahaarvatav. Ka Riigikohus on uuemas praktikas Euroopa Kohtu praktikale tuginedes selgitanud, et kui kinnisasi on soetatud maksukohustuslase maksustatavate tehingute tarbeks, peab ta tulenevalt käibemaksu neutraalsuse põhimõttest saama sisendkäibemaksu kohe maha arvata ka juhul, kui ta ei asu soetatud kinnisasja kohe majandustegevuses kasutama. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonis viidatud Euroopa Kohtu lahendid ei anna õigust kinnisvara äriühingule soetamisel igal juhul sisendkäibemaksu maha arvata. Otsustamaks, kas maksukohustuslasel oli käibemaksu mahaarvamise õigus, tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuvastada, kas maksukohustuslane tegutses ka kaupa soetades maksukohustuslasena. Seda, kas ajal, kui ta tegi käibemaksuga maksustatava tehingu, tegutses maksukohustuslane sellena, näitab tema objektiivselt tõendatud kavatsus kasutada kaupa või teenust majandustegevuseks (X versus Staatssecretaris van Financiën; C-334/10, p 19). Kui maksukohustuslane soetab kauba üksnes isiklikuks tarbeks, tegutseb ta eraisikuna ja mitte maksukohustuslasena (Samas; p 17). See, kas maksukohustuslane omandas kinnisasja tegelikult oma majandustegevuse tarbeks või mitte, on faktiküsimusena vaidlust lahendava kohtu hinnata. (Klub OOD; C-153/11, p 45). Objektiivsete tegurite hulka, millest lähtudes saab hinnata, kas maksukohustuslane omandas kauba oma majandustegevuseks, kuuluvad eelkõige asjaomaste kaupade liik ning nende soetamise ja maksukohustuslase majandustegevuse eesmärgil kasutamise vahele jääv ajavahemik (Lennartz; C-97/90, p 21; X versus Staatssecretaris van Financiën, p 23). Eelnevast tulenevalt ei pea ringkonnakohus oluliseks ka apellatsioonis esile toodud tõika, et X oma XXX asus kasutama korterit alles ca 1,5 aastat pärast selle soetamist. Tähtsust ei ole sellel, kui palju korteri soetamist hiljem X korterit isiklikul otstarbel kasutama hakkas. Määrav on küsimus, kas üldse ja kui pika soetamisest möödunud ajavahemiku järel asus maksukohustuslane kasutama korterit majandustegevuseks (X versus Staatssecretaris van Financiën, p 23; Klub OOD, p 41). Ringkonnakohus peab tõendatuks seda, et korter oli algusest peale soetatud üksnes X ja tema XXX TS isiklikuks otstarbeks, seda alltoodud põhjendustel. 8.3 Kuigi ringkonnakohus leidis, et kõrvale tuleb jätta jälitustoimingu protokoll ja 26.05.2014 koostatud sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, on endiselt tõendatud see, et X ja TS kasutasid XXX korterit elamiseks alates
  39. a augustist. 8.3.1 TS 06.08.2012 Skype’i vestlusest ES-ga (kd II; tl. 153) ja 08.08.2012 vestlusest X-ga (kd II; tl 149 pöördel) ilmneb, et augusti alguses tegelesid TS ja X XXX korterisse kolimisega. 21.08.2012 vestluses küsis KK X-lt, kas ta mäletab õigesti, et X elab nüüd XXX-l; X kinnitas, et see on nii (kd II; tl. 152 pöördel). Ka hilisematest vestlustest on näha, et X ja TS kasutavad XXX korterit koduna. Nt 03.09.2012 tundis TS huvi, kas X on kodus, sest E pidi XXX-lt läbi tulema (kd II; tl. 150). 24.02.2013 rääkis X, et oli toimunud läbiotsimine ja ema pidi politseile ütlema, et dokumendid on XXX-l. Sellele vastas 15 TS: „See on viimane asi, mis praegu veel puudus on.. Varsti on siin uksetaga.“ X õpetas omakorda: „Vaata, kas meil on kodus mingisuguseid asju, mis võivad kaheti mõtteid tekitada või segadust.“ (kd II; tl. 151 pöördel). Seega oli TS kodus XXX korteris ning nii tema kui X muretsesid selle üle, et politsei võib tulla sinna läbi otsima. Lisaks sellele on maakohus tuvastanud, et TS viibis XXX korteris 02.11.2012, kui Maksu- ja Tolliameti ametnikud soovisid teha korteris etteteatamata vaatlust. TS viibis XXX korteris ka 04.03.2013 toimunud läbiotsimise ajal. Seda, et nad kasutasid XXX korterit alates
  40. a augustist, on oma ütlustes möönnud X ise, väites, et nad olid sunnitud ajutiselt seda korterit kasutama, sest nende eelmises korteris algas remont. X väite, et nad olid sunnitud korterit kasutama ajutiselt seoses nende eelmises korteris toimunud remondiga, lükkavad ümber 03.06.2014 vaatlusprotokollis kajastatud Skype vestlused. Nt 06.08.2012 Skype’i vestluses ES-ga ei põhjenda TS kolimist mitte senises korteris remondi alustamisega, vaid ütleb, et kolivad suuremasse korterisse (kd II; tl. 153) Et XXX korterisse kolimine ei olnud
  41. a augustis tekkinud hädavajadus, näitab ringkonnakohtu hinnangul selgelt X ja TS 21.11.2011 vestlus, milles nad arutasid, kui kauaks nad Eestisse jäävad. TS kirjutas: „Vast nii, et aastavahetuseks tagasi Mia-sse. Äkki saame selleks ajaks XXX-l juba ööbida, madratsil vms. Enne aastavahetust lennupileti hinnad kindlasti kallimad, aga 28 või 29 võiks tagasi lennata.“ (kd II, tl. 132). Seega oli neil juba
  42. a novembris plaan kasutada Tallinnas viibides just XXX korterit. Tõenditest ilmneb, et X-l oli korteri soetamisest alates kavatsus asuda korterit ise koos XXXga elamiseks kasutama. Skype’i vestlused näitavad, et X ja TS käsitasid kohe korteri ostmisel seda oma tulevase koduna ning korterisse kolimiseni tegelesid nad selle kujundamisega oma soovidele vastavaks. Seejuures mõistis X, et korterit äriühingu nimel ostes saab ta saab ta käibemaksu ulatuses eelise. Sellele viitab X postitus TS-le, kus ta kommenteeris, et korteri enda nimel ostnud tuttav ei olnud nutikas, kuna pidi tasuma käibemaksu (kd II; tl. 115 pöördel). Seega esitas X valeandmeid just tagastusnõude suurendamise eesmärgil, tegutsedes seega kavatsetusega. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide väitega, et maakohus on tõlgendanud valesti Skype vestluste sisu. Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et X ja TS vestlustest nähtuvalt käsitasid nad korterit algusest peale oma koduna. Nt küsis TS 27.04.2011, s.o korteriomandi ostmise päeval: „Kas me läheme uude koju ka korraks?“ Seega nimetas TS kõnealust korterit koheselt uueks koduks. Seda, et TS ei pidanud kõnealust korterit lihtsalt X-le kuuluva ettevõtte investeeringuks, näitab seegi, et kaks päeva hiljem tegi ta ettepaneku tellida ööseks pitsa ja minna „Objektile“ vaadet nautima (kd II, tl. 115). Kuigi nendes postitustes käsitas korterit tulevase koduna TS, viitab tõsiasi, et ta seda tegi, nagu ka see, et ta tegi seda suheldes Xga (kes tema arusaama ümber ei lükanud), et samal seisukohal pidi olema ka X. Need fraasid ei ole aga ainsad, mis näitavad, et korter oli soetatud X ja TS koduks. On näha, et hilisemates vestlustes käsitab korterit tulevase koduna lisaks TS-le X ise. 13.05.2011 andis X teada: „Meid on 10.05 omanikena sisse kantud.“ Apellatsioonis leitakse, et X ei pruukinud „meie“ all mõelda ennast ja TS, vaid ennast ja Y OÜ-d. Selle väite lükkab ümber vestluse edasine käik. TS vastas X teatele: 16 „Õnnitlen, Eesti kõige kõrgema ja parema vaatega korteri omanik!“ X vastab omakorda: „you too“ (kd II; tl 115 pöördel). Seega õnnitlesid TS ja X teineteist vastastikku Eesti kõige kõrgema ja parema vaatega korteri omanikuks saamise puhul. Tegemist ei ole ainsa korraga, kus X ja TS kasutasid XXX korterist rääkides „meie“-vormi. Juba 11.05.2011 saatis X TS-le linke Miami South Beachil müügis olnud korterite kohta, kommenteerides: „Meie ost oli 2x kallim.“ TS küsis: „Et siis müüme XXX korteri I-le ja ostame Miasse?“ X leidis: „Ma arvan, et teeme enda oma valmis.“ (kd II; tl. 115, 115 pöördel). 14.05.2011 teatas X: „Kõiki on juba informeeritud, et me korteri ostsime. :)“, lisades: „Vanaema ja vanaisa juba teadsid.“ TS tõdes: „Nemad vähemalt ei lähe külapeale rääkima, minuomadele ei saa üldse midagi rääkida, nagu kulutuli läheb siis info laiali.“ (kd II; toim.l. 115 pöördel). 15.09.2011 arutasid X ja TS korteri ukseluku vahetamist või uksele teisel luku lisamist. TS küsis: „Ülemine lukk eeldab siis seda, et kui me selle kinni keerame kodust ära minnes, siis alati, kui tuleme koju, peab selle enne lahti keerama ja alles siis saab kaardiga sisse?“ X vastas: „Jah, kui me ei paneks sinna mootoriga.“ (kd II; tl. 125 pöördel - 126). Selle vestluse valguses ei jää kahtlust, et X mõtleb „meie“ all ennast ja TS ning TS nimetab korterit nende koduks. Valdav osa vaatlusprotokollis kajastatud X ja TS Skype’i vestlusi puudutab korteris tehtavaid ehitustöid ja korteri sisustamist. Ringkonnakohtu hinnangul näitab see, et X ja TS arutasid sisustamisküsimused omavahel detailideni läbi, et nad olid tulemusest isiklikult huvitatud ja sisustasid korterit enda jaoks. Kohati tuleb vestlustest selgelt välja, et X ja TS lähtusid korteri sisustamisel enda soovidest. Nagu maakohtu otsuseski välja toodud, kirjutas X 14.09.2011 TSle: „Mis me sauna juhtimisega teeme - kui tahame seda kaugelt juhtida, peab sama paneel jääma. Kui tahta moodsamat, ei saa kaugelt juhtida.“ (kd II; tl. 124). 08.05.2012 kirjutas TS, et läheb voodi jaoks madratsit testima ja uurib, kas X tuleb ka, millele viimane vastab, et ei saa tulla (kd II, tl. 143 pöördel). Enne valitud madratsi ära ostmist uuris TS veel kord, kas X soovib seda enne ostmist ise proovida (kd II; tl. 144 pöördel). Kuna X-l ja TS-l oli koer, näitab seda, et korteri sisustus oli tellitud arvestusega, et nad hakkavad ise seda kasutama, seegi, et nad tellisid OÜ-lt K koos muu mööbliga koeraaluse (kd II; tl 141). Seda, et X ostis korteri endale ja XXX-le elamiseks, kinnitavad ka X Skype’i vestlused MHga. 17.05.2011 kirjutas X MH-le: „Ma ostsin ühe korteri hiljuti ja vist teen selle endale, see veidi suurem kui praegune, ehk seal viitsimist rohkem midagi teha.“ Edasi selgitas X, et ei kavatse edaspidi Eestis väga olla, kuid näeb seda korterit kui sobivat peatuspaika Eestis, lisades: „City korter aegajalt“. Edasi kiitis X tehtud valikut: „Sussidega saab Stockmanni, oma spa, jõusaal, kohvikud, restoranid jne.“ (kd II; tl. 151 pöördel). Apellatsioonis on rõhutatud, et samas vestluses on X kirjutanud ka, et tegelikult ostis ta korteri müügiks. Ringkonnakohus nendib, et X on tõesti korterist rääkides lõpuks lisanud, et korteri valmimine võtab mõned kuud, siis vaatab ta, kas jätab endale või müüb maha (kd II; tl. 152). Kohtukolleegium nõustub aga maakohtu hinnanguga, et kuigi X ei välista, et võib korteri ka ära müüa, kumab sellest vestlusest põhiideena mõte, et korter on soetatud endale elamiseks: 17 esmalt teatas X, et ostis korteri endale, selgitas, milleks tal seda korterit edaspidi vaja läheb ja miks ta ise tehtud valikut heaks peab. Ka 04.12.2011 vestluses rääkis X, et korteri peaks müüki panema, kui selgub, et tal pole seda vaja. Seejuures ei suhtunud ta mõttesse korter müüa või üürile anda kuigi innukalt. Kõnealuses vestluses kurtis X, et korteri valmimine võtab kaua aega. MH küsimusele, milleks seda korterit vaja on, kui X ei kavatse Eestis elada, vastab X: „Ei tea veel, mis puhuks.“ MH kommentaarile, et siis pole kiiret, järsku ei lähegi korterit vaja, vastas X: „Siis peaks vähemalt maha müüma.“ Seejuures kurtis ta, et ka müük võtaks aega. MH pakkumise peale, et võiks korteri anda üürile, vastas X: „Samuti raske kedagi leida ja ei ole kindel, kas ära tasub.“ (kd II; tl. 152). 8.3.2 Eelnev räägib vastu X väitele, et korter oli ostetud sooviga see edasi müüa. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega ka selles, et korteri müügiplaani näitavad kohtule esitatud e-kirjavahetus (kd III; tl 99) ning 18.03.2013 X ja SV vahel toimunud Skype vestlus (kd II; tl. 153). Kirjavahetusest nähtub, et
  43. a märtsis kirjutas JN X-le, et ärimehed Venemaalt tunnevad tema korteri vastu huvi, ja paludes korteri kohta infot. Vastuseks sellele kirjale kirjeldas X lühidalt korterit. Kuigi X kirjast ei nähtu, et korter pole müügis, ei nähtu vastusest ka, et X oleks müügi vastu tõsist huvi üles näidanud. Korteri kirjeldus piirdub tubade loeteluga. Kuigi JN tundis huvi ka korteris oleva mööbli ja tehnika vastu, ei ole X korteris olevat mööblit ega tehnikat kirjeldanud. Ka 18.03.2013 X ja SV vahel toimunud Skype vestlus näitab, et X-l ei olnud tõsist plaani korterit müüa, vaid ta oli üksnes hea pakkumise puhul valmis kaaluma korteri müüki. X teatas SV-le: „XXX korterile tegid venelased1mio pakkumise :)“. Vastuseks SV küsimusele, kas korter on müügis, vastas X aga eitavalt. Ta selgitas ka, et osta soovijate huvi baseerus vanadel internetis olevatel piltidel. Apellatsioonis väidetakse sellele tuginedes, et seega oli internetis ülal info, et korter on müügiks. Ringkonnakohus märgib, et viide vanadele piltidele näitab, et juttu on infost, mis ei ole enam aktuaalne. Sellega seoses tuleb tõdeda, et kaitsjate esitatud müügikuulutuse väljatrükist (kd III; tl. 97) ei ole võimalik välja lugeda, kes korterit müüb ja mis ajast pärit kuulutusega tegemist on. X ise ei osanud prokuröri sellekohasele küsimusele maakohtu istungil vastata (kd IV; tl 179 pöördel). Märkimata ei saa jätta sedagi, et korteri müügiks pakkumise osas on apellatsioon vastuoluline: samaaegselt müügikuulutusele viitamisega osutatakse sellele, et selliseid eksklusiivseid kortereid müügikuulutuse kaudu ei müüdagi. Kohtukolleegiumi hinnangul jätab X ja SV vestlus tervikuna mulje, et korterit ei pakuta aktiivselt müügiks. X võttis oma seisukoha kokku järgnevalt: „Peale viimaseid sündmusi on mitmeid emotsioone – tahaks suurtest sidemetest Eestiga loobuda.“ See, et X kaalub korteri müüki just enda Eesti-sidemete katkestamisega, näitab just seda, et korter ei olnud mõeldud äriühingu investeeringuks, vaid just isiklikuks kasutamiseks. Seisukohta, et korter oli soetatud isiklikuks otstarbeks, mitte äriühingu investeeringuna, näitab seegi, et kuigi 02.09.2014 müüs T OÜ korteri M-le, jäi korter sisuliselt X kontrolli alla, kuna X on seotud ka M-ga. Müügilepingu kohaselt esindas X mõlemat lepingupoolt (kd II; tl 1). 18 8.3.3 Sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ei andnud õigust ka üürileping A-ga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et H OÜ üürileping A-ga oli näiline. Selle abil loodi näiline maksustatav käive ning varjati seda, et X kasutas korterit koos XXX-ga isiklikul otstarbel. H ja X ise kasutasid nii Maksu- ja Tolliametiga kui politseiga suheldes väidet, et korter on Ale välja üüritud, näitamaks, et X-l ei ole juurdepääsu korterile.
  44. novembril
  45. väitis H esindaja advokaat Põhja maksu- ja tollikeskusele saadetud kirjas, et H-le kuuluv korter on välja üüritud teisele äriühingule ning H-l ei ole võimalik tagada haldurile juurdepääsu korterile (kd I; tl.17).
  46. märtsil 2013 toimunud läbiotsimisel väitis X samuti, et tal puudub juurdepääs XXX korterile, kuna korter on välja üüritud (kd II; tl. 20; X omakäeline selgitus tl. 22). Tegelikult oli X-l juurdepääs korterile olemas. Seda näitab ilmekalt
  47. märtsil 2013 toimunud läbiotsimise protokoll. Selle kohaselt siseneti korterisse lõpuks tänu sellele, et X helistas oma korteris viibivale XXX-le TS-le, kes ukse avas. Pealegi oli X seotud A-ga. 20.01.2012 Küprosel koostatud volikirjaga on A volitanud X äriühingu esindajana äriühingu nimel tegutsema (kd I; tl. 231-243). Selle volikirja kohaselt olid X-l väga laialdased volitused A nimel tegutsemiseks. Seega oli X-l mõlemas lepingu osapooles otsustusõigus. Nagu eespool märgitud, on tõendatud, et X elas XXX-ga XXX korteris alates
  48. a augustist. Nad kasutasid korterit just sel ajal, kui see oli väidetavalt välja üüritud A-le.
  49. juulil 2012 sõlmitud lepingu (kd I, tl. 163-165) p 3.2.
  50. kohaselt pidi ruumid koos päraldistega antama üürileandjale üle
  51. augustil 2012 ning p 4.1 kohaselt anti korter A-le üürile aastaks. Seega asus X XXX-ga kõnealusesse korterisse elama peaaegu kohe pärast seda, kui korter pidi lepingu kohaselt A valdusesse minema. Kuna üürilepingu kohaselt pidi saama A üürile kogu korteri, ei pea ringkonnakohus asjakohaseks apellatsiooni väidet, et X-l, kes tegutses äriühingu volituse alusel ja huvides, oli võimalik kasutada korteris kabinetina sisustatud tuba töö tegemiseks sõltumata sellest, kas tema ise ja/või tema XXX samal ajal korteri ülejäänud ruume eluruumidena kasutasid. Tõendeid, mis näitaks A tegelikku tegevust XXX korteris, ei ole.
  52. märtsil 2013 toimunud läbiotsimise protokollist ei nähtu, et korterisse sisenemisel oleks seal viibinud mõni A esindaja või töötaja. Samuti ei nähtu protokollist, et seal oleks olnud dokumente või muid A-ga seotud esemeid. See, et A kasutas XXX postiaadressi, ei näita korteri enda kasutamist. Samuti ei näita seda, et A oleks oma tegevusega seoses kasutanud XXX korterit, asjaolu, et A avas Danske Bankis arveldus- ja väärtpaberikonto ega ka see, et ettevõte lõi Eestis tütarettevõtte A OÜ. Kuigi X tegutses i nimel, on tema vastused küsimustele, kuidas A korterit kasutas, on silmatorkavalt üldsõnalised. Kaitsja J. Siimu palvele kirjeldada A tegevust Eestis ja selgitada, miks oli A-l seda kontorit vaja, vastas X: „A tegelikult investeeris finantsprojekti ja tal oli tütarettevõte siin Eestis, A. A siis omakorda oli filiaal Soomes ja kui ma ei eksi, siis ka Rootsis ja samamoodi tütarettevõtted, mis siis tegelesid krediiditeenuste osutamise ja inkassoteenustega ja ka A tegelikult ka selles suvel 2012 läbi Eesti patendibüroode registreerisid Euroopaülesed kaubamärgid, et seda tegevust siis konkreetsete kaubamärkide all realiseerida.“ (kd IV; tl. 178). X jättis sisuliselt vastamata kaitsja A. Pilve küsimusele, kas A-l oli veel isikuid, kes siin tema tegevust korraldasid. Nimelt vastas X: „Kontakt pärineb varasemast, see oli nende soov, et seda 19 projekti tehakse läbi selle ÄÜ.“ (kd IV; tl. 178 pöördel). Sellised ebamäärased vastused annavad alust järelduseks, et tegelikult sel ettevõttel kõnealuses korteris mingit tegevust ei toimunud. Arvestades seda, et X-l oli pädevus teha A nimel tehinguid, ei tõendaks seda, et A korterit kasutas, ka see, kui A tasus talle esitatud üüriarveid. Ringkonnakohus peab aga põhjendamatuteks apellatsiooni väiteid, mille kohaselt on alusetu maakohtu otsuses märgitu, et
  53. aprilli
  54. a asitõendi vaatlusprotokollist ja kontoväljavõttest ei nähtu, et A Danske Bank A/S Eesti filiaali kontolt oleks üürilepinguga seoses tehtud ülekandeid H OÜ (kustutatud) pangakontole. Apellatsiooni väitel tasuti arved
  55. juulil
  56. a A Küprose pangas XXX olevalt kontolt. Apellatsioonis ei viidata ühelegi tõendile, mis tõendaks arvete tasumist. Selle asemel on märgitud, et kaitsja oli valmis maakohtus sellekohaseid tõendeid esitama, kuid ei teinud seda, sest prokuröri väitel ei olnud selles küsimuses vaidlust. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et kriminaalmenetluse seadustik ei ole andnud asjaolu omaksvõtule mingisugust õiguslikku tähendust. KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus kriminaalasja lahendades tugineda asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seega ei asenda prokuröri seisukoht, et selles küsimuses puudub vaidlus, väidet kinnitavat tõendit. Kuna kaitsja tõendit ei esitanud, on maakohtu seisukoht põhjendatud. 8.3.4 Samaaegselt väitega, et korter oli antud üürile A-le, on apellatsioonis esitatud seisukoht, et sisendkäibemaksu kohene mahaarvamine oli õiguspärane põhjusel, et korteris sisustati üks tuba algusest peale kabinetina ning X, kes oli erinevate äriühingute seaduslik ja volitatud esindaja, kasutas seda kontoriruumina. Ringkonnakohus leiab, et selle argumendi usaldusväärsust vähendab juba näilise üürilepingu sõlmimine. Juhul, kui X oleks alates sellest, kui ta korterit kasutama asus, kasutanud seda korteri selleaegse omaniku H OÜ ettevõtlusega seoses, puudunuks vajadus näilise üürilepingu sõlmimiseks. Ringkonnakohus nendib, et kohtupraktika kohaselt viitab see, kui samaaegselt esitatakse erinevaid väiteid selle kohta, mis eesmärgil on korter soetatud, seda, et äriühingul puudus tõsiseltvõetav äriplaan korteri kasutamiseks maksustatava käibe tarvis (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2012 otsus kohtuasjas nr 3-3-1-33-12, p 12 ja 26.10.2016 kohtuasjas nr 3-3-1-28-16). Maakohus on viidanud reale tõenditele, mis näitavad, et korterit kasutati elamiseks, mitte seoses H OÜ kui Y OÜ õigusjärglase tegevusega (kuigi apellatsioonis räägitakse sellest, et X kasutas korteris kabinetti erinevate ettevõtete esindajana, omab ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähtsust üksnes see, kas korterit kasutas oma ettevõtluseks sisendkäibemaksu maha arvanud ettevõte). Maakohtu otsuses refereeritud Skype’i vestlused näitavad, et XXX korterisse mindi õhtuti kui koju, mitte ei kasutatud seda kontorina. Samuti on maakohus viidanud 04.03.2013 toimunud läbiotsimise protokollile, mille kohaselt väitis X, et korteris ei ole äriühingute dokumente. Apellatsioonis vaieldakse sellele väitele vastu, osutades, et läbiotsimisprotokollile lisatud süüdistatava omakäelistest märkustest nähtub, et ta väitis seda vaid Soome äriühingute dokumentide puudumise kohta, mitte kõigi äriühingute dokumentide kohta. Ringkonnakohus nendib, et käsikirjaliselt tehtud märkustes protokolli 20 kohta on rõhutatud, et X-l ei ole Soome ettevõtte dokumente. Samas tuleb tõdeda, et X ei andnud välja ka Eesti äriühingute dokumente, kuigi dokumentide väljaandmise ettepanek hõlmas ka Eesti äriühinguid (sh H OÜ-d). Selle asemel rõhutas ta, et korter on välja üüritud ja H OÜ-l puudub juurdepääs korterile. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti asunud seisukohale, et XXX korterit ei kasutatud ka osaliselt äriühingu kontorina. Seetõttu ei olnud seadusest tulenevalt lubatud ka käibemaksu mahaarvamine. C
  57. Ringkonnakohus leiab, et

§ 389¹ lg 2 järgi esitatud süüdistuses tuleb X õigeks mõista.

Tõendatud ei ole, et Y oleks X-le teinud sellise erisoodustuse, millelt oleks jäetud maksmata tulu- ja sotsiaalmaksu sellises ulatuses, mis täidaks

§ 389¹ lg 2 või vähemalt lg1 koosseisu.

Süüdistuse kohaselt seisnes X 2011

§ 389

¹ lg 2 järgi kvalifitseeritud tegu selles, et ta jättis vahendliku täideviijana Y OÜ 2011. a aprilli tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareerimata erisoodustuse tulu ja sotsiaalmaksu 129 107 eurot + 202 883 eurot, mille tulemusel jäi maksudena laekumata üle

§ 389¹ lg 2 alampiiriks oleva 320 000 euro.

Süüdistus põhineb seisukohal, et XXX Tallinn korteriomandile tehtud kulutus on Y OÜ poolt äriühingu juhatuse liikme X huvides tehtud väljamakse, mis on käsitatav erisoodustusena TuMS § 48 mõistes. Täpsemalt on süüdistuse kohaselt tegemist asja tasuta üleandmisega, mis kujutab endast TuMS § 48 lg 4 p-s 7 nimetatud erisoodustust. Kohtukolleegium nõustub apellantide seisukohaga, et TuMS § 48 lg 4 p-s 7 nimetatud tasuta üleandmine tähendab vara tasuta võõrandamist. Esiteks väärib tähelepanu, et asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmise kõrval nimetab TuMS § 48 lg 4 p 7 erisoodustusena müüki või vahetust turuhinnast madalama hinnaga. Nii müük (VÕS § 208 lg 1) kui vahetus (VÕS § 254 lg 1) tähendavad omandiõiguse üle andmist. Järelikult peab tasuta üleandmine tähendama omandiõiguse üleminekut (so sisuliselt on tegemist kinkega VÕS § 259 lg 1 tähenduses). Seisukohta, et TuMS § 48 lg 4 p-s 7 nimetatud üleandmine peab tähendama omandiõiguse üleminekut, toetab tõsiasi, et vara tasuta kasutada andmine on nimetatud teistes TuMS § 48 lg 4 punktides. Tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks on erisoodustusena nimetatud TuMS § 48 lg 4 p-s

  1. Sellest omakorda eraldi on nimetatud eluasemekulude täielik või osaline katmine (TuMS § 48 lg 4 p 1). Lõpuks kinnitab tõlgendust, et TuMS § 48 lg 4 p-s 7 nimetatud üleandmine tähendab omandiõiguse üleminekut, erisoodustuse hinna määramise kord. Rahandusministri 13.01.2011 määrusega nr 2 kehtestatud erisoodustuse hinna määramise korra § 2 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et asja või õiguse üleandmisel on erisoodustuse hind asja või õiguse väärtus. Seevastu vara tasuta kasutada andmisel on erisoodustuse hind selle vara rendile andmise turuhind (korra § 2 lg 1). 21 Eelnevast tulenevalt saaks ringkonnakohtu hinnangul rääkida X-le korteri ostuhinnale vastavast väljamaksest või korteri tasuta üleandmisest juhul, kui äriühing oleks ostnud korteriomandi X nimele või kui korteriomandi müüki äriühingule pidada teise tehingu (korteriomandi võõrandamine X-le) varjamiseks tehtud tehinguks. Esialgne X-le esitatud süüdistus lähtuski viimasest käsitusest. 21.04.2016 esitas prokurör aga X-le muudetud süüdistuse, millest on vastav seisukoht välja jäetud. Kuigi muudetud süüdistuse tekstis on endiselt väljendatud seisukohta, et „tehingu sellisel kujul vormistamisega [püüti] varjata korteri tegelikku soetajat ja korteri kasutamise tegelikku otstarvet“ (kd IV; tl. 153), on süüdistusest selgelt välja jäetud viited maksukorralduse seaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse regulatsioonidele, mis räägivad teeseldud ja näilisest tehingust. Harju Maakohtu 22.04.2016 istungil on prokurör selgitanud: „…ütlen niimoodi, et sisuliselt olen ma süüdistuses loobunud sellest konstruktsioonist, millest ma viitasin MKS § 83 lg 4 ja § 84, ehk et konstruktsioon selle kohta, et tegemist oli siis teeseldud tehinguga U ja Y vahel, et tsiviilõiguslikult ei ole siis prokuratuuril selle tehingu kehtivuse osas pretensioone ja seetõttu ma need viited nendele §-dele ja välja võtsin ja samuti on veel mõningad väiksemad muudatused seal sõnastuses, mis on järgnevates lõikudes siis ka välja toodud, aga endiselt kuriteo kvalifikatsioon ja kõik muud jäävad samaks“ (kd IV; tl. 174). Seega deklareeris prokurör, et ta ei sea kahtluse alla tõsiasja, et 27.04.2011 sõlmitud notariaalse korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu alusel ostis korteriomandi koos selle oluliste osade ja päraldistega Y OÜ (kustutatud). Vastavalt on ka maakohus tuvastanud, et korteriomand läks 27.04.2011 sõlmitud lepingu alusel üle Y OÜ-le, kes kanti omanikuna ka kinnistusraamatusse. Seda järeldust apellatsioonis vaidlustatud ei ole. Süüdistusest ei nähtu, et Y OÜ (kustutatud) oleks omakorda korteriomandi tasuta X-le üle andnud. Prokurör ei ole esitanud kohtule konkreetsetele õiguslikele alustele tuginevat konstruktsiooni, kuidas saaks pidada korteriomandi tegelikuks soetajaks X hoolimata sellest, et 27.04.2011 leping ei olnud teeseldud tehing. Ainus süüdistuses nimetatud asjaolu on see, et korter soetati X ja tema XXX isiklikuks otstarbeks (muudetud süüdistuse tekst: toim. kd IV, tl. 149 viimane lõik). Korteri ostmise eesmärk ei muuda aga korteri kuulumist äriühingule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26.10.2016 otsus asjas nr 3-3-1-28-16, p 12). Eelnevat tulenevalt ei ole tuvastatav, et Y OÜ (kustutatud) oleks soetanud korteriomandi X-le ning teinud sellega
  2. a aprillis X-le TuMS § 47 lg 4 p-le 7 vastava erisoodustuse, millelt jättis maksmata tulu- ja sotsiaalmaksu. Nagu eelnevalt märgitud, kujutab endast erisoodustust ka vara tasuta kasutada andmine. X-le esitatud süüdistuse alusel ei ole aga võimalik tuvastada, et korteri X-le kasutada andmise deklareerimata jätmisega ja sellelt tulu- ja sotsiaalmaksu maksmata jätmisega oleks jäetud tasumata makse sellises ulatuses, et sellega oleks toime pandud

§ 389

¹ lg 2 järgi (või vähemalt sama sätte esimese lõike alusel) kvalifitseeritav kuritegu. Maksuhaldurile andmete esitamata jätmine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil kujutas endast

§ 389

¹ lg-le 2 vastavat kuritegu juhul, kui maksudena jäi laekumata 320 000 eurot või enam. Süüdimõistmiseks

§ 3891lg 1 järgi oleks tulenevalt 22 1.

jaanuaril 2015 jõustunud

§ 121

p-le 2 alust, kui maksudena jäi laekuma enam kui 40 000 eurot (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.06.2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-54-15, p 37-41). Erisoodustuse hinna määramise korra § 2 lg 1 kohaselt oli asja tasuta kasutada andmisel erisoodustuse hinnaks selle vara rendile andmise turuhind. Süüdistuses puuduvad andmed korteri rendi turuhinna kohta. Samuti ei võimalda esitatud süüdistus teha järeldusi perioodi kohta, mille vältel X korterit tasuta kasutas. X-le heidetakse ette valeandmete esitamist üksnes

  1. a aprilli tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioonis, s.o
  2. a aprillis tehtud erisoodustuse kohta. Samas asus X süüdistuse kohaselt korterit kasutama oluliselt hiljem: süüdistuses märgitakse, et X ja TS kolisid korterisse elama hiljemalt
  3. a aasta augustis-septembris. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik tuvastada, et X-le korteri tasuta kasutada andmiselt oleks jäetud makse maksmata vähemalt suurele kahjule vastavas summas. D
  4. Apellatsioonis leitakse (ilma seisukoha aluseks olevatele õigusnormidele viitamata), et põhjendamatu on X-le maksu- ja karistusõiguslike etteheidete tegemine olukorras, kus nii MTA erinevate struktuuriüksuste kui ka ringkonnaprokuratuuri õiguslik hinnang X tegevusele on olnud heitlik ning ajas muutuv. Ringkonnakohtu hinnangul on sisuliselt esitatud väide, et X süü on

§ 39

lg-st 1 tulenevalt välistatud, kuna tal ei olnud võimalik aru saada oma käitumise keelatusest. Väidet, et X-l ei olnud võimalik aru saada oma teo keelatusest, ringkonnakohus põhjendatuks ei pea. Esiteks tuleb märkida, et õiguslikku hinnangut mõjutab see, millistele asjaoludele tuginedes see antakse. On selge, et tõendite kogumisel võib tuvastatud asjaoludele antav õiguslik hinnang muutuda. Sellega on selgitatav ka asjaolu, et esialgu maksuhaldur aktsepteeris Y OÜ tagastusnõuet – asjaolud, millest tulenevalt see ei olnud põhjendatud, tuvastas maksuhaldur alles 02.11.2012 korraldusega alustatud üksikjuhtumi kontrolliga (kd I; tl. 1-3). Kogu kriminaalmenetluse vältel on kahtlustuse ja süüdistuse põhikonstruktsioon jäänud samaks: kuna korterit kasutas X ainult isiklikuks tarbeks, ei olnud Y OÜ-l õigust korteri soetamisel tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. See, et sisendkäibemaksuna võib maha arvata üksnes maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks, tuleneb selgelt KMS § 29 lg-test 1 ja 2.

§ 3892

lg 1 ütleb omakorda selgelt, et kriminaalkorras on karistatav maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamine tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. 23 E 11. Apellatsioonis taotletakse X karistamist rahalise karistusega. Ringkonnakohus ei pea X karistamist rahalise karistusega põhjendatuks ning leiab, et maakohtu poolt X-le

§ 3892lg 1 järgi mõistetud karistus tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamise välistab juba X süü suurus. Ringkonnakohus peab oluliseks seda, et alusetu tagastusnõue 80 948 eurot ületab kahekordselt

§ 121p 2 suure kahju määra.

Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus X süüd suureks. Ka leiab ringkonnakohus, et rahalise karistuse mõistmine ei ole võimalik üld- ja eripreventiivsetel kaalutlustel. Toimikus oleva teatise kohaselt oli X keskmine päevasissetulek

  1. aastal 109,3 eurot (kd III; tl 133). Need andmed ei kajasta aga ilmselgelt X tegelikku elatustaset. Seda iseloomustab esiteks asjaolu, et nt
  2. a sai X I OÜ-st dividende 235 000 eurot (kd III; tl 112). Tähelepanu väärib ka 11.02.2013 toimunud Skype’i vestlus, milles X kurdab TS-le, et tal on kaduma läinud üle 100 000 euro. TS vastab, et kodust ta ka suuremat rahasummat ei leidnud, ning kinnitab, et kui ta on raha võtnud, on ta hiljem tagasi pannud (kd II; tl. 150 pöördel). TS vastus näitab kohtukolleegiumi hinnangul, et kaduma läinud raha puhul oli tegemist X isiklikus kasutuses oleva rahaga. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on X seotud paljude erinevate omavahel seotud äriühingutega, sh välisriikides tegutsevate äriühingutega nagu Küprosel tegutsevad A ja M. Seejuures nähtub kriminaalasja materjalidest, et X kasutas erinevate ettevõtete vara, nt mootorsõidukeid (nt X kasutuses olnud BMW X5 kuulus H OÜ-le: kd II; tl 18; Lamborghini Aventador A LTD-le: kd III; tl. 28). Kuna kohtul puudub info X välisriikides saadavatest tuludest ning X tegeliku elatustaseme väljaselgitamist takistab ka erinevate ettevõtete vara kasutamine, on X muutnud oma tegeliku sissetuleku ja elatustaseme väljaselgitamise sisuliselt võimatuks. Arvestades seda ning tõsiasja, et sissetuleku teatisest tuleneva päevamäära puhul jääks ka

§ 44

lg-s 1 sätestatud ülemmäärale vastav rahaline karistus märkimisväärselt alla alusetu tagastusnõude summale, leiab ringkonnakohus, et rahaline karistus ei saa täita eri- ega üldpreventiivset eesmärki. Olukorras, kus menetluses ettenähtud korras välja selgitatud päevamäär ilmselgelt ei vasta isiku tegelikule elatustasemele, muudaks rahalise karistuse kohaldamise eesmärgipäratuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.03.2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-44-13, p 23). Ka annaks ringkonnakohtu hinnangul avalikkusele ebaõige signaali see, kui mõistetud karistus jääks tekitatud kahju arvestades tagasihoidlikuks. Ringkonnakohus ei loe

§ 57

lg 1 p-s 2 nimetatud karistust kergendavaks asjaoluks apellatsioonis toodud asjaolu, et süüdistatavaga seotud äriühing T OÜ (kustutatud) tegi korteriomandi võõrandamisel

  1. septembril 2014 käibemaksu osas tagasiarvestuse ning tasus
  2. oktoobril 2014 käibemaksu. Tegemist ei olnud tekitatud kahju vabatahtliku hüvitamisega, vaid T OÜ täitis korteri müügi tõttu tekkinud õiguslikku kohustust. Kuna korteri müügil ostuhind ei sisaldanud ja sellele ei lisandunud käibemaksu ja maksuvaba käibe tarbeks tehtud kulutuste sisendkäibemaksu ei ole lubatud maha arvata, oli T OÜ kohustatud varem mahaarvatud sisendkäibemaksu tagasi maksma. 24 F
  3. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsiooni osaliselt, tühistades Harju Maakohtu otsuse X

§ 3891

lg 2 järgi süüdimõistmise osas ning mõistes X

§ 3891lg 2 järgi õigeks.

Tulenevalt sellest tuleb maakohtu otsus tühistada ka liitkaristuse osas ja jätta liitkaristus kohaldamata. Kuna vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist pole vaidlustatud ega taotletud reaalse vangistuse kohaldamist, tuleb liitkaristuse asemel

§ 73

alusel jätta täitmisele pööramata X-le

§ 3892lg 1 järgi mõistetud 1 aasta 6 kuu pikkune vangistus.

Ringkonnakohus leiab, et X-le tuleb hüvitada apellatsioonimenetluse õigusabikulud osaliselt.

  1. Esitatud taotluse kohaselt on X õigusabikulude suurus apellatsioonimenetluses 6721 eurot. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus ei pea apellatsioonimenetluse kulude hulka kuuluvaks maakohtu otsuse kuulutamisest (35 min) osavõttu. Samuti leiab ringkonnakohus, et täies (s.o ca 23 tunni) ulatuses (arvestuse aluseks on arve nr 20160994 spetsifikatsioon: kd VI; tl. 7) ei ole põhjendatud apellatsiooni koostamise kulu hüvitamine. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb, juhul, kui ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi kaitsja apellatsiooni alusel, arvestada õigusabikulude mõistlikkuse hindamisel ka seda, kui suures ulatuses kohus apellatsiooni rahuldas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Samuti omab menetluskulu mõistlikkuse hindamisel tähtsust see, kas ja kuivõrd põhinevad apellatsiooni argumendid madalama astme menetluses esitatud argumentidel, mille väljatöötamise eest makstav tasu on käsitatav maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.06.2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-14; p 1056). Ringkonnakohus rahuldas apellatsiooni osaliselt, mõistes X õigeks ühes süüdistuses kahest. Ühtlasi nendib ringkonnakohus, et apellatsiooni argumendid kattuvad suures osas maakohtus esitatud teeside (36 lk) argumendiga ning nende argumentide põhjendused apellatsioonis ja teesides kattuvad pea täies ulatuses sõna-sõnalt. S.t apellatsiooni 2/3 osas on korratud teeside teksti. Eelnevast tulenevalt peab apellatsiooni koostamiseks märgitud ajakulu põhjendatud ca 1/3 ulatuses. Eelnevast tulenevalt tuleb hüvitatavat õigusabikulu vähendada 8 tunnile vastava kulu võrra, milleks vastab 1248 eurot. Seega tuleb X-le apellatsioonimenetluse õigusabikulud hüvitada 5473 euro ulatuses. Hüvitada tuleb ka X lennupileti kulu 663,01 eurot, mis on X elukohast tulenevalt samuti KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu. 25 Kuna ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse, tuleb X-le osaliselt hüvitada kohtueelses menetluses ja maakohtumenetluses tekkinud õigusabikulud, mille maht on kokku 37 257,46 eurot (kd IV; tl 220). KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Sellest tulenevalt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Kui kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (Riigikohtu 20.11.2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-93-15, p 138). Ringkonnakohus mõistis X kahest süüdistuse punktist ühes õigeks. Toimikus olevatest arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest oli seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles X õigeks mõisteti. Seetõttu tuleb maakohtu menetluse kulud hüvitada X-le 50%, s.o 18 628,73 euro ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Sten Lind Ivi Kesküla Urmas Reinola Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.10.2017 otsusega RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus osas, millega hüvitati Xle kohtueelses menetluses ja maakohtus kantud õigusabikulud summas 18 628 eurot 73 senti.
  5. Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja 9 828 (üheksa tuhat kaheksasada kakskümmend kaheksa) eurot kohtueelse menetluse ja maakohtu õigusabikulude hüvitamiseks.
  6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  8. Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja 624 (kuussada kakskümmend neli) eurot valitud kaitsjatele kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 26

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.